21. september 2011
Britt Vahter – uue ajastu südamehääl Rõuge pöörijoonelt
„On kodanikujulguse aeg. Enam pole võimalik halva mängu juures head nägu teha, rumalatel ja madalatel võimul olla lasta ega orjameelselt raha ja külarahva arvamust kummardada,“ kuulutab Eestimaa Uhkus Britt Vahter (33). „Kui miski on väga valesti, kahjustab see meid, ühiskonda ja kogu planeeti ning sellest tuleb julgelt ja avalikult kõnelda.“
Britt ise ei tarbi meediat – ütleb, et teab nii elukogemuse kui vaistu põhjal juba pealkirju ja autoreid lugedes, kelle tellimusel ja millisesse väravasse pall käib. Liiga palju on teha, arenemise ja teiste järele aitamisega on nii kiire, et ei tohi end müra ja mulina peale raisata. Et ajusid ja taju säästa, kuulab see majesteetlik noor daam ise Klassikaraadiot ja Läti raadiot.
Põline rõugelanna elab esivanemate talus otse Eesti ema monumendi taga ning arendab ja edendab oma kodu koos abikaasa Urmasega.
„Üldsus teab mind küll kehvas olukorras perede abistajana, ent tegelikult on see vaid üks tahk minu tegevusest ja kodanikualgatusest. Ma kasutan meediat – ja samas ennast sellest säästes – et juhtida üldsuse tähelepanu valupunktidele. Hädas peredele võiksid rõivad, majapidamisvahendeid ja toitu nüüd juba viia teised, kes mu sõnumit on kuulnud,“ palub Britt võimalust oma eluga edasi minna ja missiooni täitmise uutele tasanditele tõusta.
Rõuge on kujunenud vaimse ärkamise tõmbsooneks, kuhu on kolinud talu- ja mõishaaval valgustatud haritlased ning on tänu asjade loomulikule kulgemisele moodustamas hea uue ilma kommuuni oma tööjaotusega.
Et oma teel püsida, on Britt loobunud vale tasandi inimestega isegi suhtlemast, rääkimata püüdest neile meeldida: „Ei pea ega tohigi laskuda, me kõik oleme sündinud tõusma ja oma ülesannet täitma. Allapoole küünitamine ei meeldi sealsete tasemete hingedele, nad pole tänulikud ega saa sinu alandumisest abi – sa ise pälvid sellega karistuse, et kaldud oma Teelt kõrvale. Mina olen piisavalt suur ego, et elada endale ja oma kallitele keskendudes – siis olen abiks ja teenäitajaks ka teistele.“
Kaunis sõdalane
„Me peame õppima oma töid tegema iseenda jaoks, mitte selleks, et orjata raha, asju, ülemust ja naabrist parem olema,“ on naine vaatamata noorusele äärmiselt elutark. „Selleks, et enda pärast ja missiooni nimel tööd teha, tuleb teada saada, kes ja milleks me oleme – ja see keskendumine vajab vaikust, mitte lakkamatut mölinat ja mõttelagedat mulinat küll vaikuse summutamiseks, küll mingi mõttetuse müümiseks.
Mul endal on selles mõttes imehästi läinud, et mu tee on ülesmäge kulgenud ka siis, kui ma päriselt ei adunud, mida ja milleks teen. Lapsena oli mul ülitaju, mille summutas hilisem täiskasvanuks õppimise tsentrifuug – ja mille juurde ma olen tagasi jõudmas. Kristalse tunnetuse hetked saabuvad mul praegu üsna juhtimatult, küllap kohtun õigel ajal õpetajaga, kes valgustatust suunama õpetab. Praegu on minu teekaaslane mu oma mees. Õpin temalt ja temaga vaikimist ja sõnatut kõnet. Ja ometi abiellusime umbkaudu ja juhuslikult.
Olin siis alles täitsa laps. 19aastane sõjaväelane. Läksime Urmasega mõlemad USAsse õppima ning kui me poleks abiellunud, poleks me saanud koos elada. Aga mina tahtsin seksida ja andsin oma ihadele järele.
Mõtlesin titeliku süüdimatusega, et mis seal ikka, proovime – kui ei sobi, lahutame pärast ära. Nüüd proovime juba neliteist aastat.“
Vahterite lapsed Lukas (8) ja Linnet (3) tõid sündides oma nimed kaasa. Trombiohu tõttu ei saa kergelt ja kaunilt rasedusi, sünnitusi ja imetamist kogenud naine endale rohkem lapsi lubada, ent tema kõrval kulgeb keegi veel kehata Lennart, kes võib üsna ilmselt olla tulevane lapselaps, kes jälgib oma vaprat ja erilist vanaema juba praegu.
Kojanarr – õukonna targim
„Ma ise olen valmis eluga riskima, aga lapsed vajavad mind enda kõrvale elusa ja tervena. Seepärast annan ma enda ümber kodanikujulgust õhutades endast kõik,“ lubab Britt. „Loodan nii kaugele jõuda, et näiliselt normaalsed inimesed ei kulutaks elu ja energiat sellisel tasandil, et minu Opelit nähes plärisevad „parem naine lits kui auto Opel,“ muigab Britt. „Loodan ühtaegu, et ma ise enam ei tõmba ühel väga peatsel päeval sellist lamedust enam ligi – ja et seesugune tühisus kaob meie planeedilt üldse ära.“
Britt on uurinud lähiajal sulguvat vana maailma nii militaarsest kui võimukoridoride küljest ning väidab, et on poliitikas ja võimu juures kohanud vaid mõnd üksikut valgustatud hinge. Küll aga ohtrasti lausa uskumatut rumalust, küündimatust ja väiklust.
„Rumalad kardavad endast arukamaid. Hirm ajab agressiivseks. Ja siis näitavad lollid pumba juures olijad sulle võimu kasvõi nii, et käsivad sul auto linnavalitsuse eest ära koristada – ja pargivad ülbelt ise asemele,“ muigab Britt. „Ma püüdsin alguses selle „korruse“ inimestega kuidagigi lävida. Viskasin nalja – millesse pakkisin tõe. Harrastasin mõistukõnet – mis arvatagi enamasti adressaadile kohale ei jõudnud. Olin teadlikult ja mõtestatult õuenarr, kuni viskas üle ja otsustasin lahkuda.
Kaunis sõdalane ja õuenarr tunnistab, et hing kutsub juba tegudele, avalikkusse, missiooni täitma. Kirjutab projekte, mille ideed ja kandvus saabub universumist – isegi siis, kui tegemist on mingi üldolulise objekti asfalteerimise projektiga. Ning jälgib huvi ja vaimustusega, kuidas mõtte- ja tasandikaaslased järk-järgult tema lähikonda elama saabuvad.
Rõuge pöörijoon
„Kohtan sügavaid ja tulevikulisi isiksusi järjest keset Rõuget – ja saan teada, et nad elavad kusagile siia lähikonda soetatud talus või mõisas. Vabu talusid on siinkandis veel ja veel – Rõuge pöörijoon ootab,“ naeratab Britt oma maagilist naeratust. „Minu esivanemate talu siin Nursi teel oli kord keset põlde ja heinamaid. Nüüd on naabrus puha kruntideks müüdud ja minagi üleaedsetega ülilähestikku. Kuhugi metsa talu ostmine tähendaks paraku seda, et meie perel oleks hooldada kaks majapidamist – oma esivanemate kodu ei jäta ma iial unarusse.“
Britt kirjeldab, kuidas tutvuskond on tavatsenud tema kodus terrassil nurruda ja kiita, kui kangesti nauditav ikka linnast ära olemine ja lebasklemine on. Mispeale ta on küsinud, kas härraste arvates on korras hooned ja niidetud muru, iluaed ja viljapuud taevast kukkunud.
„Ütlen nautlejatele – võta vikat ja muruniiduk. Kui oskad siin koos minuga ka tööd nautida, siis oled tõesti sõber,“ kirjeldab Britt väga tõsiselt, et praegu peavad eestlased õppima väärikalt endale töötama – alaväärne orjalikkus põlastab ja sõimab tööd, elu ja iseenese peremees õnnistab, ülistab ja tänab igasugust tööd.
Pisut eemal müüb Rõuge vallavalitsus praegu soodsalt pisikesi krunte, kuhu saavad oma kodud rajada linna mürast ja olmelisest abitusest väsinud-tüdinud korteriinimesed, kes samas soovivad, et naaber oleks ligi.
„Siitkandi tõelised pärlid ja hea uue ilma näidised tänases päevas on Aigar Piho Kiidi talukompleks ja Sänna kultuurimõis. Kadi ja Hendrik Noor on lausa müstilise sujuvusega ennistanud kaunist puitmõisa, rajanud sinna puidu- ja käsitöökoja, velokuuri ja Taevaraja, kus tegutsemine toidab ja täidab nii vaimu kui keha. Nii Piho kui Noorte juurde kogunevad paljude riikide vabatahtlikud – mis näitab, et siin on tõepoolest jõuline tõmbekoht,“ rõõmustab Britt naabrite üle. „Näen, et moodustumas on kommuun, kus kujuneb asjalik tööjaotus – üks talu kasvatab taimi, teine loomi, kolmas tegeleb käsitööga, neljas õpetab kõigi kommuuni perede lapsi – ja kõik tegelevad lisaks ühis-vajalike asjade tootmisele oma intellektuaalse erialatööga. Sel juhul ei killusta keegi ennast ära. Lõpeb ületarbimine. Raha kui nähtus kaob – jõuame oma toodete, oskuste ja energia ausa vahetuseni. Sel kombel hakkab inimkond peagi kõikjal toimima.“
Rahulik avanemine
Ühtaegu nii neiulik kui ürg-eatu naine kinnitab, et näeb enda ümber Eestimaal rõõmustavalt palju hingi, kes järjest avanevad ja vaimsusele ärkavad. Kellel toimub see äkki ja ehmatusega, kes avaneb rahulikult ja loomulikult, nagu Britt ise.
„Seoses sellega, et arenguteed ja –kiirus on erinevad, teisenevad ka sõpruskonnad. Kuna minu kunagine ringkond on pea täiesti kadunud ja uus ühisväli asemele tulnud, võiksin ju kurvalt küsida, kas minul on ehk midagi viga. Aga ma olen oma kulgemises piisavalt isekas, et olla endas kindel ja enam mitte allapoole küünitada ega langeda,“ väidab haldjalik, ent kange kulgeja. „Mäletan ülitaju, mis mul lapsena oli. Nüüd olen – suuresti oma mehe jälgedes – meeldimise lõpetanud. Tänu sellele, et ma end enam ei madalda ja arutuile talumatut vaikust tühja jutuga ei täida, näen taas energiate liikumist inimeste ja puude, loomade ja nähtuste peenmateriaalses olemuses. Aurasid ja teiste dimensioonide olendeid ma paraku – veel? – ei näe.“
Britt ootab huviga, kas sellisel rahuliku avanemise teel on lisaks mõnele hingekaaslasele ja oma mehele, kes töötab praegu Võru Kaitseliidus, tulemas veel õpetajaid. Raamatud tulevad küll sõnumit tooma. Küllap Rõuge pöörijoonel täienev kommuun toob ka õpetlikke inimesi.
Hea uus ilm
Britt kinnitab, et tema enese maine keha on nii lahke, et annab teada, kui ümbrus, seltskond või tegevus on vale. Äsja kannatas ta kaks nädalat talumatut peavalu, mille vastu arst soovitas valuvaigistit – mitte põhjuse väljaselgitamist, vaid sümptomite summutamist. Naine teab, et sellised peavalud – migreenist kuni puukentsefaliidiga kaasnevate piinadeni, paanikahäired ja muud seletamatud psühhofüsioloogilised häired on meie jaoks tegelikult otsekui õpikud või vähemalt spikrid. Kui samas vaimus edasi vusserdad, on sul suuri raskusi heade uude ilma sisenemisega, ütleb keha kui lähedasim sõber.
„Olen märganud, et vaimne ja füüsiline käib väga tihedalt käsikäes – kes ei oska ega taha füüsilist tööd teha, selle vaim jookseb samuti blokki. On aeg üle saada mühaklikust orjarahva kõrkusest, mis põlastab füüsilist tööd ja ülistab rikkust ja tühja boheemitsemist. Õppigem olnud tsivilisatsioonidelt ihu ja hinge paralleelse arendamise tarkust – terves kehas terve vaim,“ meenutab Britt iidset arukust. „Uus ajastu on loovalt toimivate kogukondade päralt, kes teevad rõõmu ja austusega lihtsaid töid – lakkab töö ja ülemuse, riistade ja materjalide, ilma ja naabri sõimamine ja kirumine ning inimesed pühendavad oma ihu, hinge ja vaimu rõõmuga nii rohimisele, musitseerimisele kui Looja teenimisele.“