29. mai 2016
Rehepapp ja teised Vello Tammed
Nimi tähendab. Kunagise moenime Vello ja ning eestlaste levinuima perenime Tamm koosmõju hoiab Eestimaal tegutsemas eriti mitmekülgselt jõuliste saavutustega mehi. Raskeveohobustega laulupeotuld vedav ja lund ajav, metsa hooldav ja künnivõistlusi võitev Juuru mees Vello Tamm Rehepapi tallist on oma ilusa ja elusa missiooniga juba elavaks legendiks saanud. Lions-klubi, hotellinduse ja autoäri tipp-positsioonide järel Harjumaa Omavalitsuste Liitu juhtiv Vello pälvib oma iga ala teekaaslaste poolt ülivõrdelise respekti, mille võtab kokku raadiomees Madis Ligi: „Enamasti oletatakse, et ühelt juhtivalt kohalt teisele surfavate isikute koondnimetus on „nomenklatuur“. Minu elupõline sõber, kellega oleme jaganud kõiki aegu ja emotsioone – nii rõõmu, mille jagamine on eriti suur kunst – kui neid teisi… Tema on aegade ja olude tahtel ala ja positsiooni vahetades alati mehiselt õppinud. Niisuguse hariduse ja kogemuste paketi saab riigikordade ja voolusuundade vahetumisel kokku ehitada vaid eriti jõuline natuur. Tõeline juht.“
Lisaks täna tegutsavele viiele oli meil ka teatri- ja kujutav kunstnik Vello Tamm, keda meenutab teekaaslane, ajakirjanik Linda Järve.
Tulnukas elektrita maalinnast
Maalt ja hobustega Rehepapp aga pole sugugi sadulas ega adra taga sündinud. Ta on jõudnud kooseluni selle suure ja kauni ja õilsa rahvaga pärast mitmete ametite pidamist ja variantide paljususe kogemist.
„Minu kaunis kaasa Jane ja pojad lasevad sel üsna üleni hobustega ja hobustele elamisel lahkesti sündida. Jane käib meie elegantset friisi mära Marlenet välja laskmas ja naiste jutte rääkimas. Poisid küsivad minu suureks rõõmuks mõnikord täiesti omal algatusel, mida huvitavat täna talli ümber tehakse,“ hindab Vello kõrgelt seda, kui üksteisele hingamisruumi ja vabadust antakse. „Pole mingit võimalust sundida lapsi oma muinasjuttu elama – igal oma. Ammugi pole arukas hiidlooma isiklikku ruumi tungida tema olemust tundmata ja austamata. Kui on austus ja mõistmine, kujuneb kirgas koostöö, millest õnnestavamat ma oma 55aastase variantiderohke elutee peal kogenud pole.“
Vello on pärit Eestimaa sellisest müstilisest piirkonnast, millega saab võrrelda ehk Emajõe suursood. Koonga maalinna tagune talu asub paigas, kus on veel teinegi muistne kants. Mihkli laatade kui ainsa sealmail kultuurikaardile kantud sündmuste toimumiskoha teine võimas vaatamisväärsus on Mihkli kirik. Sealt edasi aga algavad Märjamaani laiuvad vaiksed-ülihõreasustatud rabamaad, mille kohta Vello väidab, et isegi Jumal ei käi seal külas.
„Olen sünnikodust pärinud aeglase ja pikaldase olemuse – elektrita maailma tunnus! Praeguses eas saan aru ka sellest, et olen sealt toonud nii sügavad juured ja identiteedi, et ehitan endale ka siia Juuru lapsepõlvemaadele omast arhitektuuri. Päris ja ainult minu enda jaoks ehitatud maja talli juures on minu pensionisammas. Selles mõttes, et ehitan endale oma kätega vanadekodu, kus lapsepõlvekodu traditsioonidega sarnanevas ühe suure toa ja ahjuga tares, mille teises tiivas on hoburiistad, vaikselt ja rahulikult koos hoburahvaga loojangu poole loogelda. Kunagi hiljem. Aega on.
Praegu olen muutunud ettevaatlikumaks-järelemõtlikumaks, enne kui suure sületäie kaenlase haaran. Kuni 50. eluaastani polnud ükski asi liiga raske. Nüüd mõõdan ja kaalun enne tegutsema asumist kauem. Ainult edevus on teises poolsajandis sama suur kui muiste,“ naerab karismaatiline, eriliselt härrasmehelik Rehepapp. „Veel möödunud aastal teatasin, rind kummis, et lähen omakasvatatud raskeveohobuse Vürst Lurichiga Prantsusmaale veohobuste maailmameistrivõistlustele. Ütlesin, et ma ei lähe sinna niisama osalema – võitma lähen. Aga täna tunnistan, et… ma ei jõua. Noormees on küll nii pehmelt ja täpselt mu oma käe järgi kasvatatud, et tema paneks globaalse mõõduvõtu kindlapeale kinni. Aga mina ei jõua. Nii lihtne ongi.“
Leebe ja täpse kasvatuse on nii Lurich kui tema väikevend Napoleon saanud koerte õpetamisega sarnaneval meetodil. Sel lihtsal põhjusel, et Vello õpetaski 20 aastat koeri. Töötas miilitsas ja õpetas teenistuskoeri vastavalt sellele, mida neilt nõukaaegsete standardite järgi eeldati.
„Praeguseid teenistuskoeri mina isiklikult küll ei kardaks. Nad on koolitatud euronormide järgi nii, et nende ülesanne on pahalase ees maha istuda ja teda pilguga seisatama veenda. No andke andeks, meie ajal oli koera ülesanne kurjategija peatada. Nad hüppasid pätile niimoodi turja, et rohkem polnud vaja. Mina tavatsesin ikka öelda, et hästi õpetatud valvekoer on vihasem vahend kui relv – too teeb ühe, peni palju auke, kuni tuleb peremehe käsk lõpetada.
Aga minu hobusekäsitlemise metoodikat taipas koeradressuuriga võrrelda hiljuti lahkunud koera- ja hobusemees Ülo Kiiver. Tal oli õigus. Kohtlen kõiki olendeid läbi kehakeele. Inimesi ka. Selge, et rohusööja tuleb kutse peale pikaldasemalt kui kiskja. Eriti, kui ta on külmavereline raskeveokas. Aga ta tuleb!“ on Vello küpses eas kogetu ja avastatu üle õnnelik. „Mul on selline põhimõte, et kahte korda pole vaja öelda. Kui hobune annab kehakeele ja hingamisega mõista, et miski asi ei sobi talle, respekteerin. Muidu peaks väga suur loom end jõulisemalt kehtestama. Pole vaja. Kui mina arvestan tema esimest sõnumit, arvestab tema minu oma ka.“
Taeva tahtel raplamaha
Ehkki Vello mõtleb ja rääbib Läänemaa igast tuttavast puust ja kivist rohkesti, tunneb ta nüüd juba ammu ka Raplamaa – õieti suurema osa Eesti – pisiasju. Ja teab olla tänulik juhuse eest, et miilitsaamet ta Pärnumaa rabade vahelt Raplamaa rabade väheke kuivema ja tsiviliseerituma serva peale seadsid.
„Mul oleks lapsepõlvemaal küll piiramatud võimalused hobuste kehakeelt õppida ja empaatiat harjutada, aga tegelikult tahan nendega reaalset tööd teha ja seda võimalust inimestele tutvustada. Tegudega,“ kirjeldab mees, kes oma tegude parima võimaliku taseme on saavutanud läbi julge katse-eksituse meetodi. „Mul on olnud algajatele omaselt liiga palju hobuseid, nii et kõigiga ei jõua piisavalt tegelda. On olnud sobimatuid isiksusi ja päris põmmpäid. Ühe hiiglase küljest päästis sulane mu valla, muidu oleksin vähemalt jala kui mitte elu kaotanud. Tegijal juhtub. Juhtumisest õpid.“
Mees on ära õppinud endale sobivaimad tegevused ühenduses hobustega. Ta on päevatöö poolest kõrgelt hinnatud ja „proudly“ esitletud teedeehituse ja maastikuhoolduse spetsialist. Tema firma Proudly tegeleb nõustamise-hangete-järelvalvega. Suure osa teenistusest investeerib ta hobustesse ja nende varustusse. Mida on ohtrasti. Erinevad vankrid-kalessid tuletõrjekärust sõjavankrini välja. Kõik läbi õnne leitud, korda tehtud ja hoolikalt südameligi hoitud.
Telerisse satub Rehepapp kolme erinevat suunda pidi.
Esiteks on tänavatelt hobuvahenditega lund rookiv, haljastust hooldav ja metsa vedav inimene tänaseks lummavalt unenäoline vaatepilt. Õnneks sagenev – tänu sellele, et Vellol on Rapla valla rahvaga muhedad suhted, kastab ta sel suvel lisaks senistele pidevatele sooritustele hobuvankrilt ka lilli.
Teiseks on Vello linalakk-mära Hämarik see, kes veab laulupeotuld ja peadirigente. Ta ei karda midagi ega kedagi: „Kui orkestrid-trummid väga paugutavad, vaatab vaid üle õla, ega mina karda. Mind viiks ära, kui pelgaksin – aga kui mind ka pole vaja päästa, jätkame matka!“
Hämarik on nii tüüpiline – märgisteta raudjas – raskeveohobune kui veel olla saab. Eblakama maitsega hobuinimesed põlgasid teise ilmetuks. Vello sisetunne aimas imelist teekaaslast. Selge, et nüüd, kui keegi tahab iga natukese aja tagant paugukindlat ustavat olevust osta, enam ei müü.
Ei laena ka – kui lõbusõitu tegema ja lapsi rõõmustama kutsutakse, läheb Rehepapp alati. Aga alati ise. Tema hobud on nii tundlikult välja timmitud, et laenuks ei lähe. Seda enam, et Hämarik pälvib topelt-austust oma jumaliku emadusega – õpetab varsad-sälud käituma ja puhtust pidama, inimest austama ja reegleid järgima nii, et Vellole jääb nende õpetamisel vaid vormistamise küsimus. Mõnuga.
Kolmas suund, mis Vello telepurki viib, on lärmiküllastel metsatöödel-maastikuhooldusel hobuse kaasamine. Rootsi raskeveomära Sallina ei lase end häirida ühegi haagisriista juurde kuuluvast mootrist ning on kartmatult mürina-ragina keskel rühkides tõeline fenomen. Seda enam, et tal olid varem käest kätte käimisest näritud närvid ning inimesegagi lävimine oli vastumeelt. Nüüd on jõuline Sallina – kellele Vürst Lurich omal algatusel tänavuse varsa meisterdas – üks Vello kaubamärke, kellega võideti mullu ka hobukünnivõistlus.
Ülimat vastastikust mõistmist nii friisika kui rootslase ja eestlastega süvendab täielik keskendumine ja kohalolek: „Kui ma talli tulen ja iga päev tunde hobustega olen, lükkan nutitelefoni kõik ülearused funktsioonid välja. Helistada saab, aga tühja ei tilksu. Kui toas arvutis olen, küll mina siis arvutan. Hobustega olles olen hobustega. Üleni. Ilmselt sellepärast töötab juba kaheaastane hobu mu kõrval, nagu oleks aiste vahele sündinud.“
See on valikute küsimus. Kõik on valikute küsimus. Ehkki Vello on olnud aastaid autoremonditöökoja omanik ning tunneb vanade autode ja traktorite hingeelu läbi ja läbi, ei pista ta tänaseks enam käsi kapoti allagi. Oli ära. Mitte et ta maniküüri pärast muretseks – sellega on nende majas kõik kontrolli all – kaunis kaasa Jane on iluala-spetsialist. Tõsi, naiste ilu ala.
„Poleks ma siiakanti sattunud, poleks Janet kaupluse kassast ära tundnud ja koju viinud,“ naerab Vello, kes otsustas oma naist kohates minutiga, et see on Oma. „Mul oli varem kena kogemus slaavi temperamendiga – esimene naine valis teise ja läks. Mis minul siin vaielda. Kui nii, siis nii.“
Janega jäetakse teineteisele kummagi kuningriik ja tegemised. Koos käiakse aga kohtades, kus on põnev. Märasid paaritamas ja uusi hobuseid valimas – ja mitte ostmas, sest kogemusi on juba küllalt. Aga valida ju ikka võib. Kõigi tuulutamas-käimiste pulss aga on ikkagi hobustega seotud.
„Olen kõik elu jooksul õpitu ühendanud. Meisterdan tehnikat, ehitan muruniidukeid-metsakärusid hobuste järgi ümber, tuunin arhailisi järelhaagiseid – ja unistan troikast. „Väike“ Napoleon – raskeveovarss on aastasena suurem kui mõni siresäärne sportlane – kasvab ema ja vennaga kolmeseks rakendiks. Sellist asja teistel pole.
Aga Eestis pole ju paljusid asju, mis võiksid olla. Ka hobuvarustuse nišš on täitmata. Vankreid-kaarikuid-saane tuuakse Poolast. Sadulaid-valjaid ka ei-tea-kustkohast. Terve turg on ootamas! Võimalik, et ühendan oma pensionisamba – arhailine tare ja suured hobused – sellele turule käsitöise täienduse nokitsemisega. Ei tea ju, milline ma 90aastasena olen – sel maisel matkal pole nii vana kui täna samuti enne olnud.
Seda tean, et mees peab õhtuni Mees olema. Ja naine on armastamiseks-imetlemiseks. See eeldab vabadust ja ruumi. Aga ruumi jätkub meil siin Eestis kõigile muinasjutuliselt lahedasti.“
Rahvajuht Vello Tamm
Tartu raadiomees Madis Ligi tunnistab, et tunneb „oma“ Vellost sageli puudust – mehed käisid nooremas nooruses Kullmanni-kooli saalis koos „palli patsutamas“ – mängisid korvpalli. Ning kuni Tamm tegutses Tartus, jagasid mehed perekonniti iganädalasi saunarõõme. Nüüd suvekodus ahju küdema pannes hämmastub Madis pisut nukralt: „Selgub, et Tallinn on Tartust palju kaugemal kui Tartu Tallinnast – Vello jõuab siia palju harvem kui oleme lootnud. Minu mälestustesse on väga sügavale jäänud see, kuidas nad näiteks muusikaõpetajast kaasaga meie peret ühel jõuluõhtul üllatasid. Tulid mõlemad muusikutena – ja kujundasid õhtu, mis väga lühidalt öeldes ei unune iial.“
Madis ja Vello asutasid koos Lions-klubi, millega on paarkümmend aastat tehtud suuri ja väga suuri tegusid. Koosteel on Madis täheldanud, et mida iganes sõber algatab ja-või juhib – tema saavutuste kammertoon on Inimhingede Insener. Ülikoolis õpitud psühholoogiamet paistab parimas mõttes kõigist tegudest läbi.
„1959. aastal, kui sündisin, oli Vello eesnimi moes. Tamm aga on üldse Eesti levinuim perenimi,“ avab Tamm oma nime. „Autojuhilubade jaoks arstitõendit saades nägin, et on viis Vello Tamme. Juuru-mehe näite põhjal võib öelda, et nomen est omen – tegijate nimi on meil. Kusjuures ma pole ainsatki teist omanimelist ihusilmaga näinud.
Tänu Eesti Naise loole tean nüüd, et laulupeol kauni ja pilkupüüdva hobuse taga istuv kutsar on nimekaim. Kindlalt lähen ja võtan nööbist kinni. Veel enam – minu meelest võiksime nimekaimude kokkutuleku teha. Tammede oma oleks küll pompöösne – meid on tuhandeid. Alustuseks piisab Vellodest.“
Harjumaa Omavalitsuste Liidu büroo juhataja, tegevdirektor Vello haldab 23 omavalitsuse koostööd. Ei ole sugugi ainult kontoris ja arvutis – inimeste sekka ja päris maailma pääseb mees täpselt nii palju kui ise valib ja otsustab. Seda enam, et tema harrastused on korvpall, võrkpall, sulgpall, jalgrattaga sõitmine, fotograafia, reisimine ja… lipsude kogumine.
„Abielus olen flöödiõpetaja Mairega, meil on tütar Marjam ja poeg Tanel. Olen lõpetanud EPA mehhaniseerimise ning seejärel Tartu Ülikooli psühholoogina. Sel alal olen igal aastal end täiendanud DISC-meetodil, Peep Vainu koolitustel korduvalt, Pärnu juhtimiskonverentsidel, Aivar Halleri ja Tiina Tšatšua seminaridel ja Lions kuberneride koolitusel Sydney’s,“ loetleb suurmees. „Sellepärast, et Lions klubide liikumine on üks mu olulisemaid pühendumisi. Liige olen 1990. aastast, pärast Tartu LC presidendi-aega olin Tallinnas LC Kristiine president, heategevusmaja toimkonna esimees. Edasi piirkonna kuberner – ja praegu olen Lions 100 juubelitoimkonna esimees. Eesti juhtide klubi asutajaliige olen ka.“
Harjumaa Omavalitsuste Liidu tegevdirektoriks sai sõna otseses mõttes rahvajuht pärast tööd SA Eesti-Hollandi Heategevusfondi Toidupanga turundusjuhina, kui ta oli olnud ka EMSL projektijuht, “Ettevõtlus ja uued töökohad“ töötoa koordinaator, VIA Estonia arendusdirektor ning enne seda City Motors AS juhatuse liige ja tegevujuht.
„Et teenistuspilt oleks mitmekülgsem, olin Renault’ teenistuse vahel turvafirma ESS Põhja regiooni müügidirektor ning Tallinna Kaubamaja Helsinki projekti juht – selleks sain kogemuse Finest Tartu hotels järjestikku mitme taseme juhina,“ loetleb tegude-Tamm rahulikult.
Tänane Taxify Estonia võtmeisik Henrik Raave on elulises ja tegusas mõttes Vello õpilane. Jälgis ja õppis City Motorsis, kuidas ollakse tõeline rahvajuht – ning oli 7 aastat tema mantlipärija.
„Vellot iseloomustab kõige ehedamalt see, kuidas ta nõukogude hariduse pealt kesise inglise keelega väärikalt ja rahulikult meie välispartneritega asju ajas, kuni töö käigus keele ära õppis. Ma tean, miks ta firmaomanikele väga meeldis – teise, viiuldajast tippjuhi pealt nägin ka mina teistsugust juhtimisstiili. Tamm on mõeldud-tehtud-mees. Ta ei joruta ega heieta – kui on vaja ja on otsustatud, teebki!“ tunnustab Henrik. „Temalt on õppida ühest ühiskonnakorrast teise sujumisest parima võtmist. Mees kogus endale loogilise hariduspaketi, millesugust on meie põlvkonnast vähestel ette näidata.“
Et jätkuvalt olemasolevast parim võimalik võtta, ootab omavalitsusliidu Vello rõõmuga nimekaim-Tammede silmastsilma kohtumist ja laulupidu, et peadirigentide kutsarist nimekaimuga kätelda.
Linda Järve kunstnik Vello Tammest:
„Vello… Vello Tamm. Mu hea sõber ja mõttekaaslane juba sellest ajast, kui ma veel Noorte Hääles töötasin ja vahel harva ajakirjale Noorus kirjutasin. Vello oli Nooruse peakunstnik.
Ei, ta ei sobiks raamatusse “Mehed mu elus”, nagu nüüd on moes kirjutada. Ta lihtsalt oli. Jalutasime linnas pikki teekondi, vaidlesime ja rääkisime paljudest asjadest. Tal oli lai huvidering merest ja mäesuusatamisest kuni kunsti- ja vaimuelu peensusteni.
Ühel Nooruse peol, kuhu ka mina nn välisautorina olin kutsutud, avastasime, et meil on ühel päeval sünnipäev, ainult et tema oli vanem.
ündinud 1. juunil 1940 Tallinnas, surnud 15. juunil 1991 pärast rasket haigust parimas loomeeas. 1967. aastal lõpetas ERKI kunstnik-graafikuna. 1971. aastal hakkas Vello tegema lavakujundusi. Varasemal perioodil oli eriti tulemusrikas tema kootöö Kaarin Raidiga: kujundused “Epp Pillarpardi Punjaba potitehasele” Pärnu teatris ja “Külalistele” TRA Draamateatris on alatiseks meie teatriajaloos.
Palju aastaid töötas Vello Nooruses. Peakunstnikuna olid tema ülesandeks lisaks ajakirja kujundamisele (koos Matti Ruljandiga) ka kontaktid noorte kunstnikega. Kui mina Noorusesse tööle läksin, oli Vello sealt juba läinud Pärnu teatri “Endla” peakunstnikuks. Ta sai oma lavakujunduste eest ETÜ aastapreemiaid ja vabariikliku teatripreemia 1988. a.
Vello tegeles kogu aeg ka vabagraafika ja maalimisega. Tema näitusi oli nii Eestis kui ka Soomes. Vello põrm puhkab Hageri kalmistu mullas.
Vello vabagraafika oli väga detailiderohke. Siinsed reprod ühe 1980. aasta näituse piltidest ei suuda seda detailirikkust kuigi täpselt edasi anda. Aga ometigi paistab neiltki tema peenetundeline ja mitmekihiline maailm.Ühel 1982. aasta oktoobripäeval aga üllatas Vello mind mulle joonistatud eksliibrisega.“