04. mai 2016
Maavalla koja vardja ning… sepp
Taarausuliste ja Maausuliste Maavalla koja vardja ehk asjaajaja, logistik Liina, on oma 39 eluaastaga, mil ta on olnud õpetaja ja lapsehoidja, tippgrimeerija ja käsitöömeister ning nüüd sepakutset omandamas, avastanud: „Mis tulema peab, saab su nagunii kätte. Järelikult tuleb asjadel lasta juhtuda. Olgu see lapse sünd, isamaale tagasi kolimine või üllatavana tunduv kutsevalikuline kannapööre – süda teab nagunii, kuidas edasi toimida. Mõni protsess on valulik siis, kui loogika ja ratsionaalse mõtlemisega vastu punnid. Lase juhtuda – läheb valutumalt!“
Pärast võõrsil-aastakümneid ümbritseb teda tuli igas mõttes. Ta käib maausuliste Emandana meelekaaslaste koosviibimistel tuld süütamas. Tema teekaaslane sepaks-õppimisel on ääsi tuli. Ta on oma eesti keelde sujuvalt ja mänguliselt liitnud soomekeelse tunnetusliku suhtumise öelda „tule“ seal, kus eestlased tavatsevad kasutada minemist. Tulen oskama.
20 aastat Soomes elades, lapsi õpetades ja südametunde järgi emaks saades harjus Meta kolm korda nädalas suuri grimeerijate ja kehamaalijate konkursse võitma. Tema mehed sellega ei harjunud. Naine kuulas Lääne-Virumaa puude kutset ning tuli tagasi 200aastasesse rehielamusse, kuhu ta nüüd koos ema ja väikese tütrega elades sepikoda rajab. Poole nädalast veedab seetõttu Pirgu sepa Taivo Kõrvemaa juures ametit õppides, Vigala koolis ennast täiendades ning suvel sukeldub etendustesse-üritustesse-kärajatesse-ürgturgudesse, kus kõiki oma andeid ja kogemusi ükshaaval ja korraga kasutada, et ilus isamaa oma andeka tütre tagasiolekust võimalikult palju võidaks.
„Sepikoja ehitamiseks on mul olemas kõik vajalik – palgid ja tahe, ettekujutus sisseseadest, tütrekene, kes kutsub ennast ise Minu Meel – ja ema, kes on arukaim ja taktitundlikem inimene, keda tean,“ on Meta tänulik. „Mu ema oskab inimestele niimoodi küsimusi esitada, et need kõlavad nagu pai – ning annab oma viimased talvesaapad ära, kui kellelgi neid vaja on. Kõnnib ise rahulikult ja õnnelikult sussidega poodi.“
Kihlvedude ajad
Teismeline Liina liigitus kategooriasse „raskesti kasvatatav“ – oli tavakoolist välja lennutamise ja Kaagverre saatmise noateral ning lahkus õe juurde Soome. 17aastasena oli ülejäänud Eestile üldlevinud tööriigina tuntud naabermaa tema jaoks pidude-pillerkaaride paik. Asi käis üle võli ära, kui aus ent lõbujanuline tüdruk kihlveo peale abiellus ning sattus hiljem raskustesse abielu lahutamisega, kuna… ei mäletanud seadusliku kaasa nime.
„Ma olin armas ja väike, teatud mõttes pehme ja ärakasutatav mänguasi – ja õnneks hakkasin õigel ajal endalt küsima: kes ma selles mängus ise üldse olen? Minust sai lapsehoidja. Siis tuli armastus. Ja 19aastasena sünnitasin poeg Aleksandri, kes elab praegu oma tüdrukuga – samuti 19aastasena – kenasti ja turvaliselt Soomes,“ loetleb Meta numbreid. „Ka mu 14aastane poeg Joosep elab Soomes koos isaga, kellega nemad on suurepärane kooslus, ent kellega mina ei saanud paar olla. Mees eeldas, et olen kena klassikaline kodukana, aga tol perioodil olid mul aina grimeerijate konkursid, koolilapsed ja nendega teatri tegemine. Nüüd mängivad nad pojaga kahekesi kitarri ja tennist. Minu jaoks on tohutu kergendus ja õigeim lahendus, et poiss on isa juures. Kui ta mul Sõmeru taga metsas külas käib ja mu teadlikke-õnnestavaid heitlusi jälgib, ütleb ta: ema, sa oled ülikõva mees!“
Tegelikult on Liina Meta nii südametark Naine, et lahutas tütre isast oma kolmanda seadusliku abielu siis, kui last ootas. Eelmine abielu näitas, kui vähe ja viltu töötab see lahend, et üksteisega tutvutakse ja sobitutakse juba lapse kõrval ning beebi peab kõik need lootusetud kataklüsmid kaasa tegema. Ema säästis tütart sellest.
„Lapsed sünnivad emade otsusel. Väike Susi sündis mulle. Olen rahul, et pojad sündisid rohkem isadele. Ja ma kuuletun tütrekesele. Kui 2aastane Minu Meel silmitseb mulle kui vabale ja vallalisele tüdrukule külla tulnud mehepoegi ja ütleb „nii, Liina oma puppa – ja sina lähed koju!“ – siis nii ongi.
Mu emakene, helge inimhinge etalon, on õhtuste tee-juurde-vestluste ajal sageli arutlenud, et naise areng jääb seisma, kui juhuslik või suisa vale mees on majas. Edenemise asemel tuleb ebakindlus ja hirm. Mina ei karda midagi. Olen valmis järgmiseks armastuseks, mis saabub peagi – hirmuta,“ teab Liina Meta.
Susi ja Suur Lind
Virumaa rabades on peatne naissepp lisaks oma Susi-nimelisele tütretibale ka neid päris-hunte kohanud. Omal algatusel ja täielisel valmisolekul. Maausulisele kohasel kombel läks naine ühel üsna hiljutisel ööl padrikusse tuld tegema, tsimarukene ürdinapsi kaasas. Veel enne tule läitmist kuulis ta üsna lähedalt huntide ulgu. Pidas aru. Otsustas mitte karta. Süütas lõkke ja meeliskles selle paistel soekarjaga kõrvuti tunde.
„Ühel üleväsinud hilisõhtul – tööd on selles elus ikka väga palju tehtud! – olin nii tühjaks töötanud, et kõik ihujupid värisesid ega lasknud magama jääda. Laotasin käed laiali ja… muutusin suureks linnuks. Mul oli tohutu tiivaulatus, olin valmis lendu tõusma, aga ehmatasin paraku tagasi endasse. Kuna käed tundusid veel mõnda aega kõikvõimsate tiibadena, tean, et minu lendutõus on ees,“ usub naine. „Pühendumus ja armastus tuleb siis, kui naine on selleks valmis.
Meiesugused naised kipuvad oma ellu kutsuma tuge vajavaid õrnakesi mehikesi. Kuningas saab tulla siis, kui need mustrid on muutunud. Eks ma Pirgu sepikojas neid mustreid muudangi. Ehkki püüan oma väga-naiselt-õelt snitti võtta, rõõmustan kujunevate vasaralihaste üle ja tean, et nii saab ja võib. Ja Maavalla kojas muudan ju samuti mustreid.
On hiite maharaiumise ajad, mil tuhanded noored hinged pole ühelegi teist liiki loomale silma vaadanud ega tea, et puu on elus ja lill hingab. Teen igal võimalikul moel kõik endast oleneva selleks, et ennast ülejäänud loodusele vastandavad inimesed saaksid aru, mida nad teevad – siis ehk tuleb ka teadmine, kes nad on. Minul on tulnud.“
Liigutav uudishimu
Mullu hingedeajal Aasta Hiiesõbraks valitud naine on väga rahul, kui meedias aegajalt jutustatakse, kuidas puud teda koju kutsusid. Ka mida-mida?-tasandi küsimus tõmbab üldsuse tähelepanu tõsiasjale, et puud kõnelevad ning keegi kuuleb nende kutset.
„Ma loodan väga, et iseendast ja loodusest võõrandumise kriis on põhjas ära – edasi peatub nende kohutavate põlvkondade pealekasv, kes teleri-arvuti vahel mitte iialgi ühtki elusolendit ei kohta ega hiie-sõnagi ei tea,“ usub Liina Meta, keda ennast on sünnist saadik edasi liigutanud ja südamepõhjani liigutavate avastusteni viinud lihtne ja loomulik uudishimu.
Ta on üks võtmefiguure, kes augustikuus Raikkülas peetavatel kärajatel nii Pakamäe riitusel, kolmepäevasel ürgturul kui Mustrimuutjate etendusel toimib. 800 aastat tagasi 15. augustist on Liivimaa kroonikates kirjas, et eestlaste vanemad kogunesid kärajatele asju arutama ja otsuseid tegema. Raikküla mõisapaar Ivo Lambing ja Karmel Jõesoo korraldavad seepärast üsnagi mastaapse juubelikärajate maratoni konverentsi, külapäeva, nelja teatrietenduse ja kontsertidega. Liina Meta roll selles suursündmuses on lisaks Pakamäe riitusele ka ürgturu ohjamine, Mustrimuutjate etenduses osalemine ning kõigi huvilistega olulistel teemadel vestlemine.
„Ma teen koja vardjana nii õiget asja kui veel saab – rahvavalgustusega võrdselt oluline on meeste võimumängude maandamine ja isiklik teadvustamine, et me ei vastandu kellelegi. Jeesus oli üks omadest – heast perekonnast kõrgestiharitud šamaan – järelikult ei vastandu me ka tõelistele kristlastele. Rõhk sõnal „tõelised“.
Iga tegeliselt usklik – olgu selleks sõnaks siis religioosne või spirituaalne – inimene tajub teiste dimensioonide ligiolekut. See annab jõudu. Aitab õiged võimalused ära tunda. Väljakutsed esitada – ja vastu võtta.“
Kui naine alustas tagasiteed koju, kutsuti teda Rakvere teatrisse grimmeerijaks. Tahtis – ja ei tahtnud ka. Aimas, et teatrisse on ülimalt lihtne kinni jääda – grimmituba ja traditsiooniline lava on ju tore võimalus, nagu ka mõne näitlejaga suhtesse astumine ja klassikalisse teatriellu üleni uppumine. See pole paha – aga mitte temale. Et see oht kõrvaldada, küsis ta palganumbriks Soome palga ja pääseski ahvatlusest.
„Kojutuleku hind oligi kõigist mu Soome palkadest loobumine – neid oli mitu, nad olid suured ja nad… olid ära,“ naerab Liina Meta, kelle ellu on ka Eestis ohutistemeistri-loodusmatkajuhi-ürditempija-sepana teenistus saabumas. Jõuliselt. „Tagasi siinsetesse metsadesse sõitsin mina muide jalgrattaga. Nägin unes, et sõidan mööda Soome maastikke ilma lenksuta jalgrattaga. Paralleelmaailma väemees ulatas mulle sepavasara. Keerutasin seda hetke nõutuna käes – ja kinnitasin jalgrattale lenksuks. No mida selgemat märki sina hing veel saada või küsida oskad! Nii kui Kojas sõna laiali saatsin, nii Pirgu sepp mulle kätte juhatati. Tükkis tema ropu suu ja sooja südamega.“
Raua needmine
See Veljo Tormise Eesti ballaadidest tuttav sõnapaar on Liina Meta ellu toonud kogemuse sellest, kui oluline on kaardipakis nii mustade kui punaste kaartide olemasolu, inimhinges valikute tegemine, kas toidetakse musta või valget hunti ning iga ala puhul nii meeste kui naiste pühendatuse võimalikkuse.
Pirgu sepp ütleb, et nii nagu mehi-naisi on fifty-fifty, on ka naiste võimalus sepaks saada fifty-fifty. Ta on vastupidiselt teistele, naistepõlguritest seppadele, välja õpetanud 11 naist, kellest 8 töötavadki sel alal: „Peamine on täie pasaga ja tuima näoga oma rada rühkida, siis ei eksi teelt.“
Meta tee viib Pirgus õpipoisiks – nojah, -tüdrukuks! – olemast Viljandisse selliks ja seejärel kodusesse rehte meistriks. Sellega külgnev tee on üsna ilmselt loitsunaiseks kujunemine – kelleks aga tõeliselt vormutakse alles pärast viljaka ea ümber saamist.
„Minu – ja mu ema – juurde tullakse juba praegu nõu küsima. Aina arvukamalt. Ja ikka samadel teemadel. Naiselikkuse probleemid on tulipunktis. Sellepärast, et meie mitmete põlvkondade naistele on tekitatud eelarvamuste taagast tingitud traumad. Kes sisehääle ja südame tarkuse ajel toimib, see on… teate isegi, kes. Igaüks tahab olla hea tüdruk ning surub oma tõelist olemust viimase võimaluseni maha. Vaikib valudest, salgab traumeerivaid sündmusi. Ja jõuabki minu juurde,“ kirjeldab Liina Meta. „Ka indiaanirahvad ning siberlased on läbi aegade teadnud, et pärast viljakat elukaare osa loitsunaisteks avanevad moorid on kordades vägisemad kui mistahes mehepojad. Eks ma sinnapoole musterhaaval muutudes teel olen. Enne tuleb kaks kaunist armastust vastu võtta ja üks mees matta. Ma tean. Ja saan hakkama.“
Liina Meta näeb ennast parimas eas Ronjana, kes ühitab raua ja teatri, käsitöö ja nõustatavad, õpib oma emalt ja tütrelt ning kannab igaks juhuks autos raudkulli sulge kaasas. Selleks, et kinkida see ühtekuulumise märgiks ja ohutiseks näiteks mõnele teekaaslasele, kelle ta ära tunneb. Kas olnud eludest või… tulevikust.