26. aprill 2016
Mahetalude võrgustiku värvikaid
Nii maa- kui linna-ettevõtjad on veendumusel, et väike-ettevõtlusel on tänases Eesti riigis üliväikesed ellujäämise võimalused. Seda rõõmustavam on leida ja tutvustada leidlikke ja elujõulisi erandeid, kes oma nišis tiibu tõstavad. Mahetalude toimetuleku võti on perekondlik töövõtt ja hakkamasaamise saladus üleinimlik töö. See kehtib nii Tõrvaaugu kui Mahetarga pereettevõtete kohta.
Kustkohast leiavad ajakirjanikud teemasid? Toidulaualt ja maanteelt!
Olime lastega juba mõnda aega end kuusevõrsesiirupi ja astelpajumarmelaadiga laadinud ning hanerasva ja kodumaise huulekese-pulgaga poputanud, kui avastasime, et kümneid sarnase kujundusega omamaiseid toidu- ja hügieenitooteid saadab turule Tartumaal Mäksa vallas Poka-Vesiveski talus tegutsev Mahetark.
Just päevil, mil tervendaja Kreet Rosin jagas meiega oma elupõlist, üha süvenevat tatravaimustust, nägime aga maanteel enda ees sõitmas valget kaubikut, mille tagaluuk jutustas Tõrvaaugu mahetalu tatrast ja lammastest. Spontaanse telefonikõne peale oli talu noorperemees Janek Kuusik meeldivalt üllatunud – perekondlikus tööjaotuses ongi tema müügi ja promotöö peal ning kogeb päevast päeva üllatavalt ükskõikset õlakehitust, kui tervistavast tatrast, meest ja lambalihast kõneleb.
On üha tarvis jutustada meie talunike leidlikest terviklikest muinasmaadest ja tutvustada nende unikaalseid pakkumisi, mis kasvavad vaid Eestimaal. Järelikult on eestlastele oluliselt sobivamad kui mujalt planeedilt kohale lennutatud produktid. Siin-kasvatatu töötlemine ja väärindamine annab loomulikul moel tööd nii nende talupidajate oma peredele kui paljudele teekaaslastele, kellelt need tänuväärsed nišitalud toorainet ka kokku ostavad.
Tõrvaaugu tõhus tervik
Perekond Kuusiku rajatud panoraamsel muinasmaal said pehmet talve kasutades tööd lisaks oma suurele perele ka teised professionaalid, sest omaehitatud tatrakuivati kõrvale püstitati pria-toetuselist koorimiskoda.
„Kuivati ehitasime ise,“ silmitsevad perepojad Janek ja Janno ka ise ikka veel mõnevõrra üllatunult, kuidas Tõrvaaugu talus on kõik kujunenud – otsekui iseenesest, ainult et tohutu töö tulemusel. „Lisaks kuivatile oleme varasematel aastatel ka teisi hooneid-masinaid aina ise ehitanud. Katse-eksituse meetodil – aga töötavad! Nüüd oleme juba professionaalid – siin Eesti mõõtkavas. Ostame ka teiste tatrakasvatajate vilja kokku ja loodame, et see innustab üha uusi eestlasi seda vilja, mitte rapsi kasvatama.“
Ema Anette ja isa Jüri meenutavad, et Tõrvaaugu tänase tervikpildi loomine algas ikka kohe väga pisitasa. Alguses olid vaid Vigalast pärit Jüri mesitarud. Mesinduse vaimustuse sai mees oma päritolukohast rööbiti Vigala Sassiga ning naine sai oma põlvkonna kohta tavatu nime… Norrast.
„Minu isa oli skandinaavlane – sealt ka minu laplase näoplaan ja põhjala ellujääja-loomus. Isa tuli Eestisse loomaarstiks. Kui taasiseseisvumise ajal passe vahetasime, selgus, et poliitilistel kaalutlustel polnud mu dokumentides isa rahvust targu märgitudki,“ naerab lambakasvatajast naine, et pidi peaaegu tõutunnistuse ja korrakohaste kõrvanumbriteta jääma. „Jüri isa kinkis meile Jüriga selle talu siin. Esimese tatra külvasime mesilaste pärast – olime kuulnud, et see sobib mesilate ümbrusse kõige paremini.“
„Siis leidsid pojad, et meil on ikka arvatavasti igav – ja tõid kolm lammast. Nüüd on 130 põhikarja suffolki-tõugu lihalammast pluss talled. Jõusöödaks ongi meie lammastel tatar. Ja meie rõõmuks läheb väga suur osa noori lambaid siit elusana – uusi suffolki-karju looma,“ kirjeldab isa Jüri.
„Ühed leedukad palusid mõned nirumad uted välja valida ja sinna saata. Kui kaup kohale määgis, tuli kiri – nii head lambad olid, et läksid põhikarja vere värskenduseks – millised need tublimad tegijad teil siis veel on, kui viletsamad on nii vägevad?“ kirjeldab Janek rõõmu hästiõnnestunud töö viljadest. „Nüüd tõime Hollandist uue jäära, et head karja veel paremaks aretada. Meile meeldivad sedatõugu lammaste jõulised iseloomud ja arukus. Lambad on vastupidiselt eelarvamustele ikka ääretult nutikad olendid – nad poleks muidu ju ellugi jäänud.“
Kuusikute pere kirjeldab, et lambad teavad täpselt, kus on parim taimestik ning kui inimeste poolt määratud koppel väsib, võtavad aia massiga maha ja kolivad sinna, kus õigem. Inimpere võttis lambarahvast ohjama idaeuroopa lambakoera – kes osutus aga hoopis ideede generaatoriks. Talledega mängima kippuv Robin saab massiivsete rohusööjate käest lihtviisiliselt peksa – ent tema allergia näitas kätte veel ühe tatra tarvitamise mooduse.
„Robinil on allergia ja gluteenitalumatus,“ kirjeldab perepoeg Janno – nad on Janekiga mõlemad geodeetide-biotehnoloogide erinevate ametitega kõrgharitlased. „Koer reageeris tavapärastele koerakrõbinatele ägeda allergiaga – silmad-igemed läksid tulipunaseks, hingamistakistused ja leemendav nahk kippusid hinge välja võtma ning Sipa loomaarst Reet ütles, et meil vedas, et peni hambutuks ei jäänud. Doktor Reimann määras talle allergiliste koerte krõbinad. Vaatasime nende koostist. Võrdlesime. Tatar!“
Nüüd ongi Kuusikud alustamas koerakrõbinate pressimist, et allergilised koerad ei peaks üksnes tatraputru sööma, vaid saaksid ka endale liigiomasel moel krõbistada. Kolmas liik lammaste ja koerte kõrval, kelle kasvatajad on avastanud tatra eelised, on hobune. Hobustel aitab tatar – eelistatavalt samuti graanuliteks vormituna – ära hoida nii laminiiti kui nahaprobleeme, ei aja paksuks ning on toitaineterikkam kui mistahes teine vili.
„Olge lahked – tatratee ja Tõrvaaugu mee juurde on meil laual tatrajahu pannkoogid ja küpsised ning oma aia õuntest moos,“ serveerib Janno ujedalt muiates. „Mesitarusid peab isa tegelikult juurde võtma, sest kogu kümne taru mesi kaob klientidele rutem kui mesilased korjata jõuavad. Algsest allahektari-maast on tänaseks saanud umbes 200. Kasvatame ka Sangaste rukist – seda Eesti vanimat omamaist sorti, mille krahv von Berg aretas ja millel mullu suur juubel oli.“
Kuusikute suhtumist oma niššide loomulikku leidmisse ja lainemisse, tatra-lammaste-mesilaste sümbioosi võimaluste sujuvasse edasiarendamisse, tehnika ja töövõtete täiustammisse võibki nimetada ujedaks üllatuseks.
„Seda, et tatar on allergiavaba vili, selgitame rõõmuga üha ja üha uuesti ja uuesti – nii laatadel kui kauplusekettidele. Mitte ainult toiduna, ka patjade ja madratsite täidisena ei võta taimne voodivarustus tolmulestasid ligi ning hoiab suvel hästi jahedat, talvel sooja – ja kaitseb haudumise ja lamatiste eest nii titte kui taati,“ kiidavad Kuusikud. „Vastuseks neile, kes kurtsid tatrakestade kahisemise üle, sobib Kreet Rosina väide, et see on tervendav ja rahustav heli.
Vastus neile, kes kurdavad tatra kibeduse üle, on meietoodetud mahe suutäis ise.
Kibedaks läks nõukogude riparapa-röstitud tatar, millelt kuumusega kestad maha võeti ja mis pidi lihtsalt öeldes ärakõrvetatuna sada aastat säilima. Õigesti kuivatatud ja kooritud tatar on magus.“
Magus on ka hõimu tööjaotus, kus Anette teeb raamatupidamist ja Janeki pruudi ema valmistab professionaalse õmblejana mitmekabrilisi madratseid, mille täidis püsib kenasti paigal. Esialgu õmblesid-pakkisid ja käisid laatadel kõik Kuusikud oluliselt kaootilisema tööjaotusega. Eriti jõulude ajal olid Tõrvaaugu tatra-tuuslarid nagu kamp ülekoormatud päkapikke. Pakendasid ja vedasid – nüüd juba kahe autoga – müüsid ja selgitasid…
Õnneks on neid selles hõimus rohkesti – Janno sõbratar on Tallinnas ja Janeki naine Pärnus ning peretütar Liina teeb samuti samal ajal tööd, kui tema mees on tütrekese Liisaga lapsepuhkusel. Aina rohkem saab ka neid, kelle kasvatatud tatart kokku osta, töödelda ja turustada – praegu on neid paarkümmend.
„Viljakasvatuses ei saa teatavasti midagi kindlat prognoosida. Kui lammas kasvab kenasti iga ilmaga, siis eelmisel suvel näiteks hakkas mais maha tehtud tatar alles juulis idanema. Väga pirtsakas vili ta pole, nii et päris valesti ei saa midagi minna,“ kinnitavad Kuusikud. „Tundub, et meil on aeg välja anda Tõrvaaugu mahetalu kogemustepõhine käsiraamat. See vähendab suukulutamise vaeva üha üleseletamisel, et tatar on magus, tema kahin padjas rahustav ja toime madratsis tervendav ning et ta on allergiavaba toit igale loomaliigile, isegi inimesele.“
Mahetark
Tartumaal Melliste-Kaagvere kandis Poka-Mäksa tegusa tuiksoone loonud Rüütlite pere elab pereisa Mati esivanemate talus sammhaaval tiibu tõstnud jätkusuutlikku tuleviku-Eesti mudelit.
Mati Rüütel teab: „Minu vanavanaema talu – võimalik, et meie hõim elas siin ka juba kivikirveste ajal! – käis analoogselt teiste Eesti kodudega käest kätte. Nõukogude okupatsiooni tulles päästis informeeritu-poolne vihje mu esivanemad küüditamisest, aga kolhoosi äravõetud talus elasid võõrad. Meie saime oma riigi taassünnil siia uue elamu ehitada ning seadsime uue elu minema. Kuna elujõuline Eesti rahvas on kõigist uskumatult julmadest aegadest läbi tulnud, jääme ellu mistahes järgmise essu otsa sattudes.“
OÜ Mahetark on väike perefirma, kes tegeleb loodustoodete loomise ja müügiga. Ema-isa-poeg on paarikümne aastaga õppinud tundma astelpaju kui isiksust, temast toidu- ja kosmeetikatoodete loomise lõputuid võimalusi – ning lisanud astelpaju kui telg-taime kõrvale kuusevõrseid-vaarikaid-hanerasva. Kõike, mida looduslikust rahvatargast nõiaköögist leida.
„Mahetargad oleme meie – Mati ja Malle Rüütel. Mati kesk- ja Malle keskeriharidusega. Otseselt toidutootmist ei ole kumbki õppinud, aga tootmiskogemus on juba aastast 1999. Siis sai valmistatud esimesed astelpajusiirupid. Siirupile järgnes astelpajuõli ekstrakt ja siis astelpajusalv. Ideid tekkis järjest juurde ja see nõudis ka enesetäiendust raamatutest ning internetist. Käisime erinevatel koolitustel,“ teeb Mati lühikokkuvõtte haja-asustatud-haliseva külaelu ereda erandi ülesehitamisest. „Oleme teada saanud, et astelpajupõõsad on täpselt sama erinevad isiksused nagu inimesedki. Mõni käitub vaoshoitult ja piiritletult. Teine sirutub kõrgusse, kasvõi 8 meetri kõrguseks puuks. Kolmas – faktiliselt sama liiki ja sorti – ajab end hullunud umbrohuna laiali ja levib kas mügride või geenivingerpussi tõttu ohjeldamatu võsana kasvõi tuppa.“
Juba loodud toodetele said Rüütlid tagasisidet esialgu pereliikmetelt ja tuttavatelt ning kuna see oli ülimalt positiivne, siis julgeti oma toodangut ka raha eest müüma hakata.
Astelpajuistanduse rajati 1995. aastal. Astelpajuistikud toodi Seedri talust . Esimese saagi said oma miniriigi rajajad 1997. aastal. 1998 oli marjasaak juba märkimisväärne.
„Müüsime oma saavutust marjana – ja hea hinnaga. Aasta hiljem ei tahetud marja eest enam normaalset hinda maksta ja see sundiski mõtlema toodete valmistamise peale.
Marjakorjamine käis esimestel aastatel käsitsi. Siis oli istanduses 10 – 15 inimest abis marju korjamas. Igasuguse abi palkamisega aga teatavasti on sedasi, et aitäh on palju, raha sobib – ent arendamine ja investeerimine hoiab raha pidevalt… mujal,“ naerab Mati, kes ka selle vestluse ajal pria-dokusid kokku pakib – uut tootmishoonet on vaja! „Kuna käsitsi korjamine oli väga aeganõudev, okkaline ja ebaproduktiivne siis sai ostetud trimmeri baasil ehitatud marjaraputaja. Selle raputi leiutas ja töötas välja legendaarne Tartu mees, geniaalne leidur Hando Kruuv ning see oli mitmeteks aastateks väga tubliks abimeheks saagi koristamisel. Istanduse kasvamisel ja vananemisel ei olnud raputajast enam abi, sest sellega ei ulatanud korjama.
Nüüd käib astelpaju korjamine okste lõikumise teel. Puu küljest lõigutakse marjadega oksad, millega piiratakse ühtlasi ka puu kasvu, eemaldatakse nõrgad ning valesti kasvavad oksad. Vähemalt 30% roheliste lehtedega oksi tuleb jätta puu külge – see tagab puu edasise kasvu.
Marjadega oksad külmutatakse sügavkülmas ja alles seejärel raputatakse marjad okste küljest lahti. Selleks on meil endal konstrueeritud vastav masin, mis seda tööd kergendab.“
Noorem perepoeg Madis õpib Olustvere maamajanduskoolis ja tahab põllumajandust üle võtta. Selleks tegi ta juba oma ettevõtte OÜ Vesiveski Talu. Peale pärija koolilõpetamist on plaan, et poeg tegeleb istanduste hooldamise ja marjade korjamisega ning Mahetark tegeleb toodete valmistamisega.
„Jälgin uudishimuliku imetlusega, kui edukalt ja julgelt Madis kui 21. sajandi inimene bürokraatiakoridorides ja ametiasutustes surfab – respekt! Ja sellest tuleneb sujuv perekondlik tööjaotus.
Tootmiseks on meil aga ostetud mahlapress, mis sobib astelpaju töötlemiseks – ja mahlapuhastusmasin. Samuti on muretsetud seemneõli press, millelaadseid Eestis on ainult mõned. Sellega pressime astelpajuseemneõli. Kuivatuskapid, astelpajuseemne eraldamise masin, marjapuhastusmasin on meie eneste konstrueeritud ja töötavad väga hästi.
Ka meie toidu- ja kosmeetikatoodete retseptid on oma väljatöötatud. Kui näeme laatadel kedagi meie juurest läinut sama toodet müümas – kaks tera suhkrut kaubal vahet – tekib küll küsimus: kas omal ideid ja autunnet üldse pole? Aga issanda õigluseveskid jahvatavad teatavasti õiglaselt ning uuemal ajal ka mitte väga aeglaselt.
Iga kasvataja aga teeb meile aina rõõmu – saame teistelt astelpajuinimestelt toorainet osta.
Enamuse toorainest kasvatame siiski ise ja varume oma talu maadelt. Meie talu juures olevate mahe-istanduste põhilises tooraines astelpajus on ühes marjas sama palju kasulikke aineid kui apelsinis. Valmistame sellest väärtuslikust loodusannist mahla, siirupit, õli ja marmelaadi. Samuti valmistame siirupeid kuusevõrsetest, mida kasulikke aineid janunevad inimesed vaistlikult ka metsas näksivad – ja võilille õitest, mis sümboliseerivad samuti kevadise vitamiinipuuduse lahendamise kiirabi.
Marjamaadelt toome oma talu mahevaarikad marmelaadis ning metsajõhvikast toodame siirupit ja marmelaadi.“
Kuus mahetarka toodet on pälvinud Tunnustatud Eesti Maitse Pääsukesemärgi: Astelpajusiirup, Astelpajumahl, Kuusevõrsesiirup taruvaiguga, Võilillesiirup ja Vaarikamarmelaad.
Tunnustatud Maitse Ristikumärki kannab Astelpajusinep. See tiitel on Mati sõnul sõna otseses mõttes maitseasi – žürii maitseb ja tunnustab. Kosmeetikatoodetega on oluliselt rohkem analüüse-antiallergilist testimist ja asjaajamist.
„Käesoleval ajal turustame oma toodangust 95 % Eestis ja 5 % ekspordime Soome Vabariiki. Ekspordi osakaal tulevikus kindlasti suureneb. Seda enam, et oleme välja töötanud ka mõned kosmeetikatooted, mis on saanud tarbijatelt rõõmustavalt positiivse hinnangu.
Huuleke on hügieeniline huulepulk mis sisaldab muu hulgas astelpajuseemneõli. See ei tekita sõltuvust ja aitab parandada ka väikseid huulelõhesid.
Kreemike on mõeldud kasutamiseks näo ja käte kreemina, kuid seda võib kasutada üle keha. Sisaldab väga häid naturaalseid koostisosi ning ongi juba paljude tarbijate lemmik.
Loodame peagi saada riiklikult tunnustatud mahetöötlejaks. Mis tähendab tohutut pakki pabereid ja asjaajamist. Meie meelest peaks riik ise iga mahetegija ja maal tootja-looja eest seisma ning Eestil tervikuna on ülim aeg ja viimane võimalus saada üldiseks maheriigiks.“
*
SIDEBAR
Jaan Leetsar:
Olen siin Võrtsu ääres mõtisklenud meie riigi edasiste arengute üle ja jõudnud järeldusele, et kui me suuda käivitada üleüldist majanduslikku ühistegevust, millel oleks ka rahvusvaheline mõõde, muutuvad sisuliselt mõttetuks mistahes ponnistused luua mingit maheriiki või kasvatada rahvust kasvõi Põhiseaduse preambula vaimus.
Tundub, et siin peaks sekkuma riik – meie rahvas on vist liiga isekas, ta ei suuda vajalikul määral koopereeruda ega teha majanduslikult tulemuslikku koostööd.
Eeskujuks võiks võtta kunagised riigijuhid Jaan Tõnissoni ja Konstantin Pätsi, kes suutsid riigi initsiatiivil luua ühistegevuseks vajaliku raamistiku (Põllumajanduskoda, Ühistegevuskoda, riigi initsiatiivil loodud keskühistud jne) ning täita see eraomandusliku sisuga. Ka praegu on vaja riigilt jõulist sekkumist mitte ainult põllumajandusse vaid majandusse ja sotsiaalellu laiemalt.
Meie võiksime esiti omavahel selgeks vaielda, kas me vajame uut mõisasüsteemi või orienteerume väikeettevõtlusele ja talumajandussüsteemile (sh ühistegevus ja perekonnad)? Leian, et rahva majanduslik võimekus ise ennast aidata ei sünni üleöö. Ja kõik see peaks toimuma riigi tippjuhtide initsiatiivil ja tasemel, alates uuest presidendist, peaministrist jt riigijuhtidest, kes eestlust tahavad ja ka suudavad aidata.
“Kui õitseb põllumajandus, õitsevad koos sellega kõik teised kunstid. Kui aga jätta põllumajandus mistahes põhjusel hooletusse, lähevad koos sellega hukka ka kõik teised kunstid”, on öelnud üks vana-vana kreeklane (vist Xenophon?). Praegu oleme selgelt hukkamineku teel.
Head mõtlemist!