08. aprill 2016
Maestro Tauno Kangro suurelt unistatud Elu
Maikuus 50aastaseks saava imposantse skulptori ja elukunstniku poole pöördudes vormub tiitel Maestro iseenesest. See pole niivõrd hinnag Tauno Kangro loomingule kui tunnustus oskusele suurelt unistada ja seda unistust elada. Täiel rinnal. Kandes välja nii õpetaja kui vägimehe ürgjõudude elukunstiks pööramise rollid. Karvane ja loomanahkades kostüümidraama sobib andekaks ärimeheks peetud meistrile suurepäraselt – kusjuures ta on igas mõttes vaba mees ka veel!
„Juubeli puhul tuleb mul sel aastal seitse näitust,“ toimetab peremees väledalt oma Graniitvillas, mis on üldsusele tuttav telesaatest „Laula mu laulu“. Kujur keedab osavalt kohvi tohutus tallisaalis, suutes samal ajal kõnelda näitustest Saint-Tropez’s, Rahvusraamatukogus ja Tallinnas Vabaduse väljakul.
„Vabaduse väljakule panen telgi üles. Selline väike näitus…“ muheleb bassihäälne mees habemesse.
Kui enamasti on mehed monoprotsessorilised, siis suur kujur saab toidulauda kattes ühtlasi juhtnööre jagatud ka töömeestele, kes tema prantsuse-ekspositsiooni tarvis postamente meisterdavad ja koos kujude alustega sooja mere äärde ennast kaasa lubavad.
Laua aga katab karvane ja loomanahkades peremees köögist, kuhu oma ettevõtet pidav peakokk Erki Palo on eelmise õhtu asutusepeost jäänud suupisted-kreembrüleed rivistanud, et Graniitvilla tööinimesed need kuulsalt hõrgud palad lahkesti heaks võtaksid.
Niinimetatud väike saal, kus laulusaadet ongi salvestatud, on lihtsalt Tauno elutuba. Läbi kolme korruse kõrguva kamina, loendamatute kunstiteoste, elusa ja kõneka kivi-puidu-metalli-naha küllusega. Mees on ise oma Uue tänava ateljeest tulnud – jagab end linnastuudio ja tõelise koduna tajutava tall-villa vahel – äsjase aktimodelleerimise jälgi on kogu tema loodud maailm täis. Professionaalsed akrobaadid käisid poseerimas ja maestro meistrikursuse õpilased modelleerimas.
Nii üliproduktiivselt taieseid tootev kui mastaapset elulaadi vooliv kujur on Laitsesse loonud erinevaid kultuurivaldkondi ühendava tuiksoone, mida tunnustades enam ei õiendata, et ta on häbematult edukas ning seetõttu kitšimeister.
Enam ei itsitata tema unistuse üle Kalevipoja hiidkuju Tallinna lahte püstitada – hoopis kahju on, et seda seal pole. Ka ei sosistata enam, et villa läheb üleloomulikult ettevõtlikul ja edukal suurmehel käest ära. Kangro on tänulik, et Tallinna-ateljee ebakindel olukord andis põhjuse Laitse-kants soetada. Täna on ka villa finantsid – võimalik et tänu õuele loodud pühakojale! – joones. Laitses töötavad meistrid toovad kribinalkrabinal läbi kahe korruse sirutuva üheksa sviidi katuseakendelt lund alla, et hiidkodu savikrohv ja sviite täitvad kunstiteosed kannatada ei saaks. Korterimõõdus sviitides on maalid-pastellid ja kujuri väikevormid – nende seas tema suurteoste väikesed mudelid.
„Teiste kunstnike tööd on siia villasse sattunud enamasti vahetuse korras. Aga ka astroloog Igor Mang tegi vahetuse – oma portree jaoks poseeris linnaateljees Uues tänavas koos peni-Sulfaga, ent endale viis koju hoopis akti, ja tema portree on meil siin väärikal kohal,“ kirjeldab kunsti voolamist loovur, kelle käes plastiline väikevorm kujuneb paari tunniga – ent pronksivalu ja kogu protsess võtab aega paar kuud. „Õues on praegu 16 suurvormi, villas sees võtab iga kunstiteost hõlmav ekskursioon terve päeva – kui ma aga pidude-pulmade-seminaride ajal ise vaatamisväärsus olla ei taha, panen lihtsalt ukse kinni. Mul on maja ühes tiivas oma köök-ateljee ja magamiskamber, kuhu võin olenemata villa alalisest rahvarohkusest eraklusse tõmbuda. Liigagi eraklusse – akvaariumis pole praegu kalu ning kass peab põhiliselt õues jahti.
Olen juba kaks aastat poissmees olnud. Viimased lapsed, 12aastased kaksikud elavad ema juures. Ja ma olen juba üsna kaua ka karsklane olnud. Mulle meeldib kaine olla. See muudab võrratult tundlikuks ja produktiivseks. Poissmees olla…
Nojah, üks mu sõber leidis tutvumiskuulutuse põhjal Elu Armastuse ja peab koos temaga nüüd Mõisakülas juba üsna palju aastaid kohvikut, kus serveeritavatel kuuseriisikapannkookidel on armastuse maitse. Järelikult on kõik võimalik.“
Puskarimasin ja viinaköögikivid
Graniitvilla saamis-loomislugu algas nii suurtest jamadest, et maestro ei taha neid isegi meenutada. Ent väljapressimisjuhtumi eest ümber Uue tänava ateljee tuleb tegelikult tänulik olla, sest selle vapustuseta poleks Laitse kunstimeka sündinud – ja lõpeks on ka vanalinna-kants kenasti alles.
„Olin kord Laitse lossis Sulo Muldia juures võõrsil. Küsisin külalislahke lossihärra käest, ega ta tea siinkandis mõnd väikest lauta või sauna, kuhu oma kunstipesakese võiksin rajada,“ meenutab Tauno. „Sulo ütles, et üks on – aga see on väga suur, väga halvas seisundis ja liiga kallis. Umbes järgmisel päeval ostsin ta ära.“
Kangrole öeldi, et Laitse lossi hobutall kuulub näitleja Oja perele. Esimesena meenus koduotsijale Oja Pets, kelle Tauno tollane galerist Hispaania-puhkuselt tabas – ning kellele ei meenunud, et ta nii hoogsalt pummeldanud oleks, et selle käigus kingitud kinnisvara ei meenuks. Tegelikult oligi näitlejate Rein ja Tõnu Oja vanaisa Laitse erivajadustega laste kooli juhataja ning soetas mõisatalli selleks, et perele sinna kodu rajada – ent siis tuli teine ilmasõda ja okupatsioon.
„Mul on ääretult hea meel, et sain talli osta nendelt, kellele ta õigusjärgselt kuulus. Lisaks on Rein Oja siin mitu teatritükki lasknud lavastada – ja uut teatrit on nii tuppa kui õue veel ja veel tulemas,“ on kunstnik tänulik. „Kui talli endale sain, oli siin õue peal kohati viie meetri kõrgune prahihunnik. Kodutute punker oli hoone ühes otsas – kogu puit oli tallist ära köetud, kõikjal vedelesid koeralaibad ja taara. Hakkasin otsast harutama.
Nüüd olen uhke ja õnnelik.“
Kogu puit on uus. Või uuendatud taaskasutuslik. Või vanutatud uus. Prügimäelt leitud vana viinaköögi kividest ladus vägilane oma kätega kamina. Ligi 400 aasta eest käsitsi raiutud põllukivid kaaluvad nii rängalt palju, et selle töö juures pidi kujuril küll taevas ise abiks olema. Väga palju näinud ja teinud kividest hiidkamin on villa sümbol ja süda. Oma skulptuuride jaoks graniidi peab ta aga Soomest tooma, sest Eesti põllukivid võivad olla pragusid täis, nagu Eesti ajalugu isegi.
„Metallesemete – puhkpillidest pottide-pannide kollektsioonini – kuningas on puskariaparaat, mille päästsin metallikokkuostus sõna otseses mõttes presside alt ära. Viimasel hetkel. Nagu mitmed teenekad kööginõudki. Nüüd on mul meistriklassis plaanis nii täiskasvanute kui lastega algatada selline Rännak, et igaüks valib endale meelepärase anuma, mõtleb talle Loo ning sellest inspireerituna saab sinna juurde teha oma teose,“ on kunstnik lapsemeelselt õhinas. „Sisetunne toob sageli minu juurde inimesed, kes peavad end andetuteks. Ekslikult! Olgu see sõpruskonna häpening, poissmeesteõhtu, stiilne seminar või pulmapidu – intuitiivselt leitakse mänguline moodus oma käed ja närvisüsteem ühendusse viia ning tunni möödudes on eelarvamused ja barjäärid kadunud. Inimesed loovad ning leiavad endas õpetaja juhendamisel uued, õieti seni uinunud anded.“
Kuna inimesed on aina sagedamini valinud Graniitvilla pulmade pidamiseks, sai sinna ehitatud-modelleeritud pühakoda kavatsetust varem teoks. Tegin Pühakoja eelkõige enese tarbeks, kuid olen rõõmus, et saan seda jagada.
Kodu on seega ühtaegu nii kindlus kui kirik. Ilmselt oli pühakoja sünd see impulss, mis arendas juba loomisel sammasgalerii ideed edasi. Lasteiaga seljakuti koos sammasgaleriid hakkasin ehitama vabaõhuteatri jaoks. Et etendused ei oleneks Eestimaa kliimast. Mul on naabritega vedanud – lasteaed on hea üleaedne. Ka minu 6 hektarit ümbritsevad sellised isiksused, kelle meelest neil läheb hästi, kui minul läheb hästi – ja minul läheb hästi, kui naabritel läheb ladusalt.
Järgmise ehitusena ühendan siin villa ja lasteia vahel erinevaid kunstiliike – loodetavasti valmib vabaõhuteatri lava veel sel aastal. Märtsi alguses etendub meil Ivo Eensalu lavastatud ja Ivo Parbuse kirjutatud etendus „Oled see, mida sööd“ koos viiekäigulise õhtusöögiga. Märtsi viimasel päeval toovad pärnakad Laos ja Sarv koos Diana Klasiga siia indiaanlasest mõisavalitseja loo. Seejärel saabub väga nõutud Eesti Draamateatri suveetendus „Kass tulisel plekk-katusel“. Planeeritud on hulk Eesti tippmuusikute kontserte – Mihkel Mathiesen ja perekond Sarrap korraldavad neid regulaarselt juba viiendat aastat – Laitse Suvemuusika toob alati täismaja.“
Aina paremini!
Kangro voolis ja valas ekstra ja ainult Graniitvilla jaoks mitusada tiivulist küünlajalga. Ta soovis, et üle Graniitvilla läve astuv külaline oleks hoitud ja kaitstud. Iga külalise jaoks oli olemas kaitseingel, kes sümboliseerib kaitset ja hoolimist.
Neid hakati mängeldes Soovis müüma – ent maestro ei ajanud jälgi, kelle taskus nad sinna said. Ning nüüd on tiivulised koju püsima jäänud – mentaliteedid muutuvad.
Vanalinna Hariduskolleegiumiga koostööd tehes on Tauno näinud, et ka Niegeseni-Vooglaiu vaimsusega kool on midagi sootuks teistsugust kui nõukogude kombinaadid muiste. Mees mäletab, et omal ajal oli tavaks nurgas nukrutseja veel kambakesi üle togida, et ta kindlalt maasse saaks vajutatud. VHK suuremad poisid küsivad väiksematelt, kuidas neil läheb, kas kõik on korras – ja sedasi kasvavad uue põlvkonna inimesed.
„Aastate eest olin Setomaal sõbra Rinaldo Veeberi juures maalilaagris. Kuhu me varalahkunud skulptoriga ka vaatasime – kõikjal sebisid rebased. Uskumatult palju. Sõber ütles, et kuna nahku keegi ei taha, ei vaevu jahimehed kuuli kulutama. Nii nad paljunevad. Tegime kauba – ostsin 130 rebasenahka ja lasin ära parkida. Delikaatselt öeldes on mu maja nüüd palju suurem ning allesjäänud 21 nahale on tarvis lisa tellida,“ muheleb kunstnik. „Kui rebaste populatsiooni ei piirata, levitavad nad kärntõbe, tungivad toiduotsingul linnadesse – mis pole hea ei inimesele ega loomulikule loodusele. Inimesel on tasakaalust väljunud populatsioonide kontrolli all hoidmise kohustus. Me kõik vastutame selle eest, kelle oleme taltsutanud – ka meiega külgnevad loomad on teatud mõttes taltsutatud.“
Graniitvilla peremees on vitaalne originaal, kes unistab loomi ja muistendeid modelleerides ja joonistades sellest, et tema loodud muinasmaal elaks rohkem asukaid kui kunst ja vanavara, ainus kass ja naabri-Heigo lambad. Poole sajandi vanune mees õpetab siin issanda loomaaias suurelt unistamise ja oma unistuse elamise kõrget kunsti – näidates ühtlasi, kuidas elegantselt välja pidada ja kanda imposantsed rollid koos kaasnevate kostüümidega. Respekt!