16. märts 2016
Aleksan Aleksanyan Aparanist
Aleksan Aleksanyan (46) on koos oma punapäise armeenia-vene perekonnaga näide ehitavatest ja lisaväärtust loovatest mitme põlvkonna sisserändajatest, nende järglastest ja ristanditest. Viieteistkümne Eestis-elatud aastaga on pere ehitanud Ülemiste järve kaldale omale kodu, rajanud rahvusrestorani, osaleb koduigatsuse leevenduseks armeenia siinse kogukonna pidudel ja jumalateenistustel Swiss-hotelli lähiste kirikus – ning on siin kaks last täisealiseks kasvatanud ja seisab kolmandat, autismi-spektriga poega jälgides silmitsi tõsiasjaga, et erilise lapse ühiskonda integreerimine on õigupoolest ainus põhjus eesti keelt õppida.
„Eestlased kardavad pagulasi. Tumedad inimesed tekitavad juba välimusega hirmu. Otsekui selleks, et meie 15 aastat Eestis elanud peret ei kardetaks, on mu venelannast abikaasa Natalya punapea osutunud nii dominantseks, et lisaks lastele on ka lapselapsed punapead!“ naerab Aleksan, omadele Alik. „Minu kaunis kaasa eelistab oma nime sedasi igrekiga kirjutada, et peletada ka venelaste-võõrastust. Oma elu Eestimaal mäletan algusest saadik ühe lõputu ehitamise ja lastekasvatamise jadana. Sama, mis teil endil – ja kõigil siin elavatel rahvastel ühisnimetusega eestimaalased. Ei ole meid siin kunagi keegi kiusanud – pigem tuleb pidevalt vastata küsimusele, kas meil, lõunamaalastel, siin külm ei ole. Ei ole – inimene kohaneb kõigega, kui tahab. Ja tahab siis, kui armastab. Mina armastan oma naist – kuna tema tahtis küllusliku Saksamaa asemel Eestis elada, kohanesin. Ja nüüd armastan ka Eestimaad.“
Mägede pojad
Alik juhib tähelepanu sellele, et eestlased võiksid ebamäärase pagulashirmu asemel märgata, kui pidurdamatult ja ohtlikult nad ise välja rändavad. Karta tuleb väljarännet – see teeb ka sisserände ees abituks, sest Jumal teatavasti tühja kohta ei salli.
„Armastus otsustab kõik,“ teab Aparani linnakesest pärinev Aleksan. „Mu Tallinnas-sündinud naine pole eesti keelt mõistmise tasandist põhjalikumalt ära õppinud sellepärast, et tal ei ole seda vaja olnud. Ja tunnet pole olnud. Aga armeenia keele õppis austusest minu ja armastusest oma armeenlastest hõimu vastu kiiresti ära! Saksa keele õppisime aastaid Saksamaal elades samuti mõlemad ära.“
Aparan asub Aragatsotni piirkonnas mägedes, on muistne arhailise kultuuriga linnake, mille üks sümboleid on vanimaid ristiusu-kirikuid – ja Alik elab sügava kroonilise koduigatsuse varju al. Mees tahaks kodukandis sagedamini kui kord aastas käia, ent pereisa ja ettevõtjana on ta nüüd juba pöördumatult Eestis juurdunud ja kinni mis kinni.
„Meie traditsiooniline armeenia pere on alati põllumajandusest elanud. Õe ja venna pered, kes praegu vanematetalu peavad, on tänini karjakasvatajad. Lambad-põllud – ja erakordselt harali rahalised käärid. Armeenias on väga suur aineline klassivahe. Kes on rikas, on väga rikas. Kes vaene – see ei leia sellest viletsusest väljapääsu. Kogu aatelisuse juures pole pärast Karabahhi-sõda aseritega, mis meie isamaa majanduslikult laastas, lihtne – et mitte öelda võimalik – sellist ettevõtlust ja teenimisallikat leida, et neid toimetuleku-kääre ületada,“ on Aleksan siiski rõõmus, et Karabah vähemasti Armeeniale jäi. „Mina lahkusin kodust sõja ajal 1988.aastal, kui teil siin oli laulev revolutsioon, fosforiidisõda, öölaulupeod. Mu perekond elab täna meie mägilinnakeses täpselt samamoodi, nagu toona. Eestis asereid kohates ma mingit vaenu ei tunne – siin oleme juba eestimaalased, eurooplased. Mis seal oli, see oli ära.“
Aleksan rändas perekonna heakskiidul – et keegi ellu jääks ja Aleksanjanide verd edasi kannaks – sõja eest esmalt Saksamaale autoärisse. Ka mereväelase tütar Natalya oli Saksamaal tööl. Ning naise koduigatsus tõi loodud perekonna Eestisse. Ehkki armeenlastel on väga patriarhaalne kogukokond, on naine ikkagi see kael, kes pead keerab.
Natalya
Ehkki eestlased transkribeerivad seda slaavi nime Natalja ning Alik kirjutab Natalia, armastab suure pere emand ise rahvusvaheliselt kaitsvat kirjapilti. Tema isa tuli Venemaalt merekooli. Kohtas varem siia juurdunud ema. Ja Natalya sündis tallinlannana.
„Olen lasteaiast-koolist saadik elanud vene kogukonnas – eesti keelt pole vaja olnud. Nii on see väga paljude meie põlvkonna siinsündinutega. Noored õpivad ära kõigepealt inglise ja saksa keele – siis alles eesti. Aga uuemad siiatulnute järglased oskavad tegelikult väga hästi eesti keelt – eks Tanja Mihhailova ja Artjom Zavitski on neile ka eeskujuks olnud,“ arutleb pere-ettevõtte, rahvusrestorani Aparan emand. „Meil on kaks täiskasvanud, igasuguseid keeli valdavat last. Kui perega Armeenias käisime, armus tütar armeenlasesse ning me importisime väimeheks veel ühe puhastverd armeenlase. Sarkiz Gasparyan on meil peakokk, kelle hõrgud ja õhulised road on meie restorani rõõmustavalt mainekaks ja menukaks teinud.“
Äial ja väimehel on lisaks rahvusele veel üks ühine omadus. Mehed põgenevad koduigatsuse ja kevadtalvise kliima eest ekraanide taha. Kumbki vastavalt oma põlvkonnale. Sarko elab igal köögist vabal hetkel nutimaailmas. Kõhnake-kahvatu-tubli – ja peidus. Patroon Alik eelistab Eurospordi kanalit suures teleris – niipea kui teemad on valusad ja vastus küsimusele paneb liiga teravalt süvenema, poeb näiteks laskesuusatamise paralleelmaailma varjule.
Aleksanyanide noorim poeg – ikka punapea! – on põhjus, miks perel oleks vaja eesti keele oskust.
Autismi spektrihäirega laps käib venekeelses erikoolis. Hipoteraapia ja teised tugirühmad aga on üksnes eestikeelsed… Asjalik ja rahumeelne Aram ise väldib üldse üheski keeles kõnelemist, temaga aga peaksid kõnelema venekeelsed professionaalid. Samuti tunneb ema puudust venekeelsetest spirituaalsetest kursustest-koolitustest-tseremooniatest. Selleks, et oma tegudega eeskuju näidata ja saatusekaaslaste ellu värve luua, toovad Aparani-pojad Haapsalu erivajadustega laste kooli lapsi näiteks batuudikeskusse, mis asub nende restoraniga samas majas.
Tänu sellele, et armeenia-vene hõim hoiab ühte ja jagab tõeliselt nii rõõme kui muresid – moel, millest oleks eestlastel mõndagi õppida – saab ema täiel jõul Aparani-restoranis tööl käia ja kogu hõimule väärikas Ema olla. Aleksanyanid arutlevad, et integratsioonijuttude asemel võiksid siinsed spetsialistid-professionaalid pöörata näoga venekeelse turu ja niššide poole.
Aparan Amazonia all
Aliku igatsetud kodulinnakese järgi nimetatud rahvusrestorani klientidest on hämmastaval kombel 90% eestlased. Koht asub pära-Lasnamäe industriaallinnakus – samas majas, kus oomipood ja teisel korrusel looduskauplus Amazonia. Üsna kõnekas pakkumiste ja maailmakaardi paabel – mille on üles leidnud nii lõunalkäijad kui pere ja asutusepidude pidajad.
Sarkiz valmistab üksnes armeenia köögile omaste mahedalt jõuliste vürtsidega sašlõkke nii lambast, seast, kanast, kalkunist ja põldvutist kui forellist. Hõrgutiste jadas on ljulja kebabi kõrval ka rahvusomased dolmad, basturmad ja montid – mägilaste lihataskud ohtra rohelisega, et Lasnamäe reaalias kevadeni kesta.
Alik ja Sarko hindavad nii armeenia köögi kui rahvuse erinevuse grusiinidest mõnevõrra häraandlikumaks, leebemaks ja diplomaatilisemalt plastilisemaks. Mehed ütlevad, et see erinevus annab tunda nii muusikas-keeles kui mentaliteedis-anekdootides ja mahedamas-õhulisemas toitude maitses.
„Kuulume aktiivselt siinsesse armeenia kogukonda – meid on 1500. Armeenlasi on 9 miljonit – vaid 3 miljonit elab täna isamaal. Ülejäänud on maailmapidi laiali – aga tugeva identiteediga, mis hoiab igas riigis alal meie keele ja meele,“ kinnitab Alik. „Kui me pakume siin õhtujuhiga banketti ja pidustusi, soovitame ka eestlastele eelkõige armeenia stiili ja tegijaid. Saagem üksteise parimate pakkumistega tuttavaks, siis on lihtsam sõbrad olla. Seda enam, et armeenlased pakuvad siin Eestis ka sušit ja logistikateenust, käsitöömeistrite ja kultuuritegelaste oskusi.“
Ülemiste ääres
Aleksanyanid elavad oma kätega ehitatud kodus. Esmalt asuti Saksamaalt Eestisse kolides Natalya vanematekoju. Nüüd on rajatud Ülemiste-äärsesse Assaku-Järveküla asumisse oma maja, kuhu kogu mitmegeneratsiooniline punapeade hõim lahedasti põimuma mahub.
„Mina ei sekku meeste äridesse,“ kinnitab emand, kes on geneetiliselt dominantne punapea. „Olen olnud… päris kaunis. Ja meie hõimus on soorollid paigs. Naised on Naised. Kui soorollid on loomulikud, on ka lapsed rahulikud ja kaitstud isegi siis, kui mõni neist on autist.“
Seda rahu ja väärikust on ka armeenlaste pereettevõttes. Rahu ja rahvaste sõprus – sõna otseses mõttes! – on igas pisiasjas ja pilgus. Õhus on ülevat mägede hõngu ühenduses ühtehoidva hõimu harmooniaga.
„Eestlased on tuhandete võimaluste seast meie restorani üles leidnud – loodame, et leitakse ka meid kui erivajadustega laste vanemaid,“ paluvad ema ja isa õieti ju nii vähe. „Kui Eesti juba on kord selline segavereline rändrahvaste paabel, nagu ta ajalooliselt ja geograafiliselt kujunenud on – hoidkem siis omavahel ühte. Armeenlased ja eestlased kui visad ja vitaalsed väikerahvad mõistavad teineteist. Kui oleme üksteisel tegude ja teenustega olemas, siis ei raiska me ka aega ja energiat sellele, et kardame pagulasi. Meil on ühine ülesanne pigem selle eest seista, et Eestis kohanenud siin juurduksid ning et eestlased ise oma maalt ei põgeneks. Kes teab selle missiooni olulisust paremini kui need, kes on ise kodumägedest kaugel Lasnamäel…“
Meie Isa Palve armeenia keeles:
Հայր մեր – Hayr mer – Our Father |
Հայր մեր որ յերկինս ես, Hayr mer, vor hergeens yes, Our Father, who art in heaven, սուրբ եղիցի անուն Քո։ Soorp yegheetsee anoon ko hallowed be Thy name. Եկեսցէ արքայութիւն Քո։ Yeghetze arkayootyoon ko Thy kingdom come. Եղիցին կամք Քո Yegheetsee gamk ko Thy will be done, որպէս յերկինս և յերկրի։ Vorbes hergeens ev hergree on earth as it is in heaven. Զհաց մեր հանապազորդ տուր մեզ այսօր։ Z Hats mer hanabazor door mez aysor Give us this day our daily bread; և թող մեզ զպարտիս մեր, Ev togh mez zbardeez mer, Forgive us our trespasses, որպէս և մեք թողումք մերոց պարտապանաց։ Vorbes ev menk toghoonk merotz bardabanats as we forgive those who trespass against us; և մի տանիր զմեզ ի փորձութիւն։ Ev mee daneer uz mezee portsootyoon and lead us not into temptation, այլ փրկեա զմեզ ի չարէն։ Ayl prgea zmezee chare but deliver us from evil. զի Քո է արքայություն և զորություն Zee ko eh arkayootyoon ev zorootyoon For the kingdom, the power, և փառք յավիտյանս. ev park haveedyants haveedeneets and the glory forever |