13. märts 2016
Minu Õpetaja – Soone Indira
Õpetajatelehele
Idamaine tarkus ütleb: poeg on oma isa isa. Meheks teeb. Põhjamaine elukaare teenimine täiendab seda põlistõde tõsiasjaga, et koos oma lastega õpime Inimeseks. Elukaare teenimine aga tähendab erinevate loomrahvastega kõrvuti kulgedes tajuma sündi ja seedima surma, ühitama leplikuks ja alandlikuks tasakaaluks eufooria ja leina. Mida inimesed otseselt ära suremata, eksistentsiaalseid maksahaake ja kabelimatse jagades kõigist loomadest halastamatuimalt jagavad.
Oma vanemate lastega koos piirdusin elukaare teenimisega koerte tasandil. Küpses eas sain viiendat põlve linnainimesena hakkama Eedeni aia loomisega ning noorimal võsul on seega olnud massiivseim võimalus õpetada. Lihtsalt olles. Kui mu noorim tütar Indira oli väike, varjasin tema eest oma masendust paratamatuse pärast – kus on sünd, seal on ka teine pool. Ja kui mõnel aastal on õnne pääseda surma setitamiseta, siis teisel aastal ikka tuleb vaikselt või hääbujaid ning mõni lootusetu loomalaps annab nädalapikkuse või isegi kolmekuise õppetunni paratamatusega leppimiseks, enne kui lahkub, et uuesti tulla. Nüüd, kus Soone loovus- ja loomatalu noorperenaine Indi on kümneaastaseks saamas, analüüsime kogu toimuvat koos.
Indiisu on meisterlik leinaläbija. Vallandab ühe vabastava pisara. Ohkab. Lehvitab. Lepib. Ja naeratab. Ega unusta. Alistub ja jätkab matka.
Oma viiest lapsest noorimaga olen kõige jagamiseks julgustust saanud ühistest meelerännakutest. Mai-Agate Väljataga, Kreet Rosin, Holistika instituudi Salasõna-tüdrukud, Bruno Braun ning higitelgitseremooniate meistrid Lauri-Kare Laos ja Evald Piirisild on meid nii kodusel riituseplatsil kui väekeskustes kõnnitanud läbi elude kõneka maastiku ja sisekosmose. Indi on võrratu meelerändur – tõsi, kuivõrd igalt külaskäigult mõnda eelmisse ellu naastakse toonasest kehast vabanemise hetkel, kaasas klaarimist ootav tunne, saabub ta oma tänasesse olemisse sageli vesise ja süüdlaslikuna. Keegi jäi maha. Ent ta tunneb teejuhi abiga toona mahajäänu ära ning Teab, kes on kes. Teab, millised lepingud hingede pasjansis tähtede taga on sõlmitud ning kes tänases pusles millist ülesannet täidab. Olgu ta poni või lammas, õde või ema sõbratar – kõigil suhetel on nähtamatu pool. Ning lihtsus-loogika, millega Indira oma rännukogemusi sõnastab, on inspireerinud mitmeid minu kirjatöid. Näidendi „Täisring“ ainetel kirjutatud kolmeosalises raamatus on sellest üsna põhjalikult ja üldhuvitavalt juttu.
Sel kevadel mööda Eestimaad tuuritav väeetendus „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ on ise samuti Indira kanalduse järgi kirjutatud ning „Mustrimuutjad“, millega suvel väeteatraalselt rahva ette tuleme, on loomuliku jätkuna mu noorima tütre poolt Kirna Tähevärava põõsast toodud.
Mamma Mai-Agate itsitab – loomulik, et ema laenab tütre kanaldusi – väike tütar on ju temast paarsanda ringi ees! Selles mõttes, et kui ema on siin 600+ korda, siis tütreke-targake kõnnib 800+ tiiru. Ning Pärnu nägijatar Helve Pärna on korduvalt õnnitlenud, et Saaral on õnnestunud 40. eluaastal ilmale tuua arstide keelu vastaselt saabunud Meistritar. Nimi ees, tüdruk järel – ja emal nii palju õppida. Aitäh.
Indiisu aitab emal mõista oma vanemaid poegi-tütreid. Neljakordne tädi, kelle vanema õe ja venna lapsed on tema eakaaslased, võiks kanda indiaaninime Ootab Rahulikult. Ta võtab stoilise leppimisega inimsuhete sinusoidi – lähenemised-ühinemised-tüdimised-kaugenemised. Loovutab lähenemiste ajal suuremeelselt hüvesid – tunded-aeg-finants – täiskasvanud õdedele-vendadele. Väike tädi teab, et täiskasvanud õed-vennad taanduvad nende ühinemiste järel, kui on võetud, mis seekord võtta andis, oma maailmadesse tagasi. Teab ega protesteeri. Seilasime, teame – nii on enne olnud ning saab olema veel ja veel.
Erinevalt nurimõttes täiskasvanuist tema, kes ta ootab, jagab ja alistub, ei parasta – ma ju ütlesin. Ta sõnastab: „Näe, kui vahvad rollimängud sinust siin jälle üle rullusid. Mängiti näitemängu „hea laps“ – õigused võeti, kohustusi mitte. Sina muudkui töötad – hea laps hakkab tasapisi nohude ja teiste kohustuste taha varjuma. Nähtud küll neid eluteatri etendusi nimega „leidlik asendusvarjuja“. Sa tead ju küll, et kui sa enam ei lutita-potita, tuleb selleks korraks viimane vaatus – paha oled – ja tadaa!
No nii, mida me siis seekord TEEME?“
Väike Meistritar teab, et rollimängude lõpetuseks me reeglina Ehitame midagi. Uue kopli või poniboksi, toa või terrassi. Elu läheb edasi. Ühe etapi lõpetatuks-kuulutamiseks uuemal ajal noorukese teadjatari sõnastused: „Kui rollimängud kolivad lavalt ellu, võivad näiliselt julmad ja alatud manipulatsioonid sind ju näiteks… meessooga lepitada.“
Jutt jumala õige: mitte ainult majapidamisse sulaseks või koduväiks imbuvad mehed ei tiksu rütmis 2-1-1 – kaks kuud kaasa-tegutsemist-unistamist, üks kuu asendustegevust-varjumist ja üks kuu kaugenemist-põgenemist. Minu mustris kehtivad ka sõprade-lastega needsamad rütmid – ja vajavad õiglase ühenduse saavutamiseks muutmist. Tänu tütretibale tean: muutus õiglase energiaringluse suunas eeldab nõiaringist välja astumist. Läbitud-õpitud-aitäh!
Nõiaringil on veel üks aspekt – pidevalt, aga selle eest palju tööd tegeval naisel on vintsked musklid. Kui unistuse elamine ja helge tuleviku poole rühkimine on naisest teinud mama Tarzani – milline kuningas siis teda küll kätel kandma ja naiseks armastama võiks küündida?
Appi tuleb… mitte sensitiiv ega stiilne viisik, vaid tütar Indi kui eeskuju.
Tüdruk ringleb enda-otsustatud-valitud karussellil – ratsutamine-iluvõimlemine-ujumine-talutööd. On tänu sellele jahmatavalt tugev nagu Pipi ning haldab-valdab nii oma väikest sitket keha kui tööriistu. Ent ta oskab ühitada.
Küünelakk, ehted, soengud on väikese Meistritari enesestmõistetav ja loomulik stiihia, millega ta absoluutselt iga päev end autasustab ja õnnistab. Kõigi tööde ja riistade valdamine ei välista tõsiasja, et ta on Naine. Hoolitsetud ja ehitud.
10aastase noorukese emanda kõrval kujuneb emal praktiliselt ja rakenduslikult välja ka selline õnnestav kunst nagu loov loogika – koos selgituste ja analüüsi, sõnastamise ja ettenäitamisega muutub intellektuaalseks ja spirituaalseks, loovaks ja sünkroonseks soorituseks nii koristamine, ehitamine kui elementaarse päevakava paikavoolutamine.
Üsna kindlasti on meil väepiiga puberteedi saabudes teised meeleolud ning kuivõrd karakter on kange, saan ilmselt uut ja vana näha. Ent vana on ennegi nähtud ja ära õpitud. Uueks, mis tema täiskasvanuks saamisega kaasneb, valmistab ta ise mind aegsasti ette. Selle eeldus, et meile kingituseks saadetud väikesed õpetajad saaksid oma parima anda, peab nende koos olema ja kogema, tegutsema ja looma.
Tütrega jagades-sõnastades saad ka ise need kogemused-oskused-omandatu selgeks, mille nimel kõik see 49 aastat emakest Maad on mõõdetud. Lapsesuuga koos kinno minnes pead olema valmis vastama küsimustele, mille peale ise oma tasandi filmineelamisel ei tulekski: „Kustkohast „Mees, kes jäi ellu“ indiaanlaste ja trapperite hobused keset Põhja-Ameerika talve süüa said? Filmis on neil seal paksus lumes heinad ees muidugi, aga kustkohast pidevalt rändavate ja kaklevate inimeste loomade heinad reaalselt tulid – mitte filmis, TEGELIKULT?“