04. märts 2016
Marti Hääle mahe missioon
Marti (43) võiks oma advokaadikarjääri ja õliäri pinnal rahumeeli õhtusse tiksuda, peites mure Eestimaa pärast jahimehe harrastust nautides metsa ja lihaveisekasvatuse isiklikele maastikele. Ent energeetiku ja loomakasvatajana praktiseerides teab mees, kui hapras olukorras on Eestimaa. Kuidagi teisiti kui teda hobuste-veiste-lammaste mahedas koostöös hooldada ja harida ei tohiks. Taastuvad ja fossiilsed kütuseliigid tuleb siinmail sel moel ühitada, et tuhanded tööta jäävad virumaalased ei lahkuks Eestimaalt kui uppuvalt laevalt. Ta ise räägib oluliselt vähem kui teeb.
Mitmekülgne isiksus on panoraamne tervikpilt, nagu läbilõige ühiskonna paljudest võimalustest. Hääl on olnud kõrgelt hinnatud vandeadvokaat ja Eesti ühe juhtiva advokaadibüroo asutaja ja juht, ta on Alexela grupi võtmeisik, Kiviõli Keemiatööstuse liidreid, LNG turu käivitaja, – aga ka Eesti Ratsaspordi Liidu juhatuses, Eesti Hobumajanduse Liidu eestvedaja, Ruila talli omanik, rahvusvahelise kategooria ratsakohtunik, ning Gustav Adolfi Gümnaasiumi SA nõukogu esimees, Juminda Poolsaare Seltsi aktivist ja Lahemaa asjade ajaja, vabatahtlik merepäästja ja Tammistu külaseltsi sädemees. Seega on Hääl astunud nii iseenda ja oma pere kui Eestimaa ja planeedi ellujäämise ja õnneliku edendamise teed, mis ühendab maheteadlikul ja missioonitundlikul moel erinevad eluvaldkonnad.
„Internetti ei saa ära kustutada, seega võib mind, energeetika ja hobumajanduse vahel jagunenut endiselt advokaadi ja advokatuuri aseesimehena välja guugeldada – ent ma ei praktiseeri enam sel alal. Tundsin ühel hetkel, et see mis mul oli advokaadina anda, oli ära jaganud ning tiksuja tüüp ma pole – ehkki võinuksin sel alal sujuvalt pensionini heljuda. Eluperioodid peavad vahelduma, et silm saaks särada,“ teab Marti, miks mugavusstsoonist väljutakse. „Minus tekitab vaimustust Eestimaa hooldamine ja korrastamine hobuste ja veiste, mitte masinate abiga – see on inimkonna õnneliku osa tulevik! Mind paelub ka lisaväärtuse ja töökohtade loomine tulevikus nt maapõuevarade väärindamisega või puhta ja tasakaalustatud energiatootmise läbi nii, et see keskkonda asjatult ei kahjustaks. Kujutan ette, kuidas peaks välja nägema Eesti, kuhu inimesed jäävad ja kus mõtestatult töötades õnnelikud ollakse – ning tegutsen selles suunas.“
Hobumajanduse juht
Marti hingelähedasim teema on Eesti hobumajanduse paika loksutamine. Emotsionaalselt ärgastub iga inimene, kes näeb haljaid aasasid või rannaniite puhtaks söövaid hobuseid. Faktiliselt tuleks neid hobumees Hääle sõnul paralleelselt erinevate loomadega karjatada, sest iga liik eelistab erinevaid taimi – angervaks näiteks on hobusele maiuspala, veisele kõlbmatu. Samas tähendab mõistlik ja heaperemehelik hobumajandus üha suuremat hulka töökohti linnast maal – kaalutletult aretatud hobuseid on vaja õpetada ja rakendada, kasutada ja turustada. Mis tähendab tervet pikka nimistut ameteid.
„Tori hobusekasvanduse 160. aastapäeva lävel võtsime Kalmer Visnapuu ja teiste ärksate mõtlejatega ette legendaarse ja ainulaadse hobusekasvanduse äriplaani ja arengukava üles ehitamise, et unikaalne kultuuripärand vastu taevast ei lendaks. Meie eelis selle pääste- ja arendusmissiooni juures on tõsiasi, et kellelgi meist pole eri- ega ärihuvisid seal. Meie ainus ambitsioon on alal hoida ja helgesse tulevikku aidata Euroopa üks unikaalsemaid kasvandusi. Õnneks on meile toeks maaeluminister Urmas Kruuse, kes on teemale puhtalt lehelt lähenedes üks hobupositiivsemaid ametnikke, keda meil õnne koostööpartneriks on olnud.“
Marti arutleb, et igal ministril on vaja ka väikeseid, aga väga tõelisi ja tegelikke võite. Juubeliaastasse astub hobusekasvandus lagunenud varjupaiga seisundis, kiled akende ees ja varsad viis aastat sündimata. Et seakatk, piimahinnad ja aeglane Hiina turule minemine ei too rahvale maaelust just häid sõnumeid, siis mõni põhimõtteline otsus ja tulevikuline allkiri Tori hobumajanduskeskuse loomiseks, legendaarse kasvanduse varade riigistamiseks ning pääste- ja ehitustööde alustamiseks – ja ongi võit.
„Paar-kolm aastat raju ehitamist tuleb Toris. Küllap selleks perioodiks jaotatakse hobused meie teenekate tori ja eesti tõugu hobuste kasvatajate kätte laiali – genofond ja tõulavad on turvalise võrgustikuna mööda Eestit laotunud nagunii. Ja küllap tuleb ka Toril – nagu on läbitud näiteks meil Ruila mõisapargis – mõningast trügimist muinsuskaitsega. Meil õnnestus mõistlikul ja loogilisel moel tallide taha sobiva välimusega maneež ikkagi ehitada.
Maneeži on Toris lisaks katustele-veevärgile sealse kuue talli juurde vaja selleks, et argipäeviti hobuseid õpetada-arendada, pidupäevadel rahvusvahelisi oksjoneid, võistlusi, koolitusi ja näitusi-ülevaatusi korraldada. Koos pullidega näiteks. Oleks tehnika ja elukorralduse seisukohast loogiline,“ unistab Marti suurelt. „Torisse peab kujunema garanteeritud kvaliteediga hobuste –rahvusvaheliselt tuntud kauplemiskoht. Sinna viiakse kontrollitud ja ette valmistatud loomad, keda professionaalid seal õpetavad-täiendavad ja huvilistele esitlevad ning nii oma kui maailmaturule müüvad.“
Marti enese võistluseas hobused on praegu Hollandis talvitumas ja treenimas. Selleks, et nad läbi igasuguse ilmastiku vormis püsiksid ja kevadisel võistlushooajal parimat taset näitaksid. Mees on piisavalt näinud, kuidas meie hobuseid Lääne-Euroopas müüakse – nõrga esitluse ja esitamisega, üha omanikult raha juurde küsides. Selles näeb Hääl meie ratsastajate otsatut tööturgu. Kui praegu on Särevere hobumajandajate kool üsna hobusekasvataja ja –hooldaja keskne, siis tegelikult on tegemist üliolulise ameti õpetamisega: „Treeneritest-ratsastajatest oleneb kõik. Lihtsalt. Nii see, kuidas hobune tööle hakkab kui see, kas ja mis tasemel algaja-ratsanik sellesse sporti jääb. Kui täna on see professioon üsna juhuslikult kaetud – ratsaliit on vabatahtlikkuse alusel kontrollinud ja atesteerinud, ent tegelikult on olukord kaootiline ja häid sõitjaid-õpetajaid pole õieti võtta – siis edaspidi peaks turvalise ja tasemel ratsakunsti valdajaid ja edasiandjaid üha juurde koolitama.“
Marti loodab, et Urmas Raagi ratsakool Luunjas ja Rein Pilli kliinikud Ruilas üha jätkuvad ja koguvad tuntust. Meie teiste tippsõitjate omad mõistagi ka. Ning et pärast tagasiriigistamist-ülesehitamist kujuneb Torisse tasemel ratsakool – mida Maila ja Maie Kukk ning Kati Raidma on praegu entusiasmist ja austusest hobuste vastu kangelaslikult, võimatutes oludes üleval hoidnud.
Tõlla ees meil tormab…
„Lisaks võiks „nelja täku talli“ tuua tagasi Eesti kullafondi – garanteeritud tasemega tõutäkud nii tori, eesti, eesti raskeveo kui miks mitte ka trakeenide-araablaste aretuseks,“ kirjeldab mees helget tulevikku. „Nende täkkude puhul peaks olema vaidlemata selge ja kindel, et nad on parimad. Ja minule isiklikult meeldib väga idee ka raskeveokate-rakendihobuste Torisse toomisest. Sellepärast, et ma olen enda jaoks rakendikultuuri avastanud – nii aiste vahel töötavate kui võistlevate hobuste suunal. Iga selline – pilt muutub küpsedes terviklikumaks ning silm tahab näha alusmetsa säästvaid metsaveohobuseid ja keerulisi rabamaastikke hooldavaid õrnu töövõtteid hobuste abiga.“
Marti on üks neist, kes koos Ivari Padari ja Ennu Tšernjavski, Peeter Nurmiku ja Urmas Saksaga propageerib ja tegudega näitab rakendikultuuri nii Palmses kui Virumaa metsades. Tema jaoks on märgilisim, kui publiku seas mõni pereisa ütleb: „Poisid, müüme ATV maha ja ostame hobuse koos riistadega, see on midagi tõelist!“
Paraku ei oskaks Hääl praegu vastsündinud huvilistele täna öelda, kustkohast osta etteõpetatud hobune, keda ka harrastusratsutamiseks tarvitada – ning kus Eestis müüakse korralikku rakendivarustust. See näitab optimistile jällegi tuleviku elukutseid – ette õpetajatest varustuse ja riistade meistriteni.
„Eesti maastiku hooldamine käib ideaalis erinevate loomaliikide koostöös – seda söövad heakorda vaheldumisi hobused-veised-lambad, vähemalt kaitsealade metsa, niitude ja teeservade hoolduseks on hobused võrreldamatult keskkonnasäästlikumad kui traktorid. Reaalne töö väärindab ja mõtestab hobused. Õpetamata-kasutamata hobune on – antagu mulle, realistile andeks! – liha. Igasugune anonüümne kariloom on inimese kui temasse panustaja poolt vaadates toit, mitte koostööpartner,“ manitseb Marti. „Kui meil paljundatakse ohustatud tõugu hobuseid ainult peade arvu pärast, siis toetuse nimel sigivad poolmetsikud isendid jäävad väärindamata. Kui tallides tekitatakse juhuslikke, läbi mõtlemata eesmärgil aretatud varssasid, pole pärast mõtet kurta, et hobuseid saab palju, turgu pole ja teha nendega midagi ei oska – kallis pidada ja raske orjata.
Igal hingel peab olema eesmärk, mitte üksnes arv ega number. Meil on käes kogemus, kuidas saartel kontrollimatult sigivad ja sagivad hobused kopleid lõhkudes teisi karju terroriseerivad. Ja Ida-Viru raskeveo-mustangite püüdmine-taltsutamine, et neid üleküpsenud eas väärindada ja müüa, on ühekordse aktsioonina põnev ja naljakas, aga mitte elunorm.
Hästi korrastatud kooskonnas peab olema kõigi isiksuste ja isendite vahel diil. See kehtib ju ka puhtalt toiduks kasvatatavate põllumajandusloomade kohta – siga ja lammas on toit, kes kena kohtlemise korral teab seda ja on sellega suuremeelselt nõus.“
Jahimees
Marti on Juminda poolsaarel oma külas ainus, aga see-eest reaalselt igal nädalal toimiv ja tegutsev jahimees. Üliheas füüsilises vormis ja elutervelt särava pilguga. Lisaks ulukite küttimisele ja nende arvukuse reguleerimisele tähendab kütikultuur ka põllumajandusloomade hädatappu, kui vaja. Mees kirjeldab metslooma küttimist ausa ja võrdse üks-ühele võitlusena, kus jahimees võib vabalt teiseks jääda. Kodulooma lõpetamine on ühene. Valikut pole kummalgi – ei loomal ega tema toiduks-kasvatajal. Ega ka lihunikul. Järelikult tuleb suhtumised paika seada, et hing haiget ei saaks.
„Maastiku ja tegevusvaldkondade poolest mahuks Eestimaale tänase 12 tuhande asemel 20 tuhat hobust. Ent tingimata õpetatud ja tegutsevat hobust. Ja kui keegi lähebki hobuseliha kasvatamise ja töötlemise teed, on seegi täiesti okei – ainult et suhtumised ja suhted peavad eetiliselt ja ühiskondlikult korras olema,“ teab ta. „See on just seesama panustamise ja arenemise küsimus, millele vastates ma advokaadina praktiseerimise lõpetasin ning tagasi vend Heiti kõrvale Alexela igapäevategemistesse tagasi tulin. Et vorst oleks perel leiva peal. Energeetika teemasid edendades näen samasugust eelarvamuste ja kinnisideede panoraami nagu hobustesse suhtumises. Võrreldakse võrreldamatut ning torpedeeritakse ennast ja arengut hangunud klišeedega.“
Hääl nendib, et eelarvamus ongi eestlase sünonüüm.
Kuna nõukaaegse majandamise tõttu kujunes Ida-Virumaast karm tööstusmaastik, siis järelikult on põlevkivi paha. Tegelikult ju pole – põlevkiviõli on mehe selgituse kohaselt sama, mis nafta, ainult valmib kontrollitud keskkonnas maapinnal. Seega saab teda kätte ilma, et emakest Maad varjatult haavaks – ning tema töötlemine annab täna Eestis kümnetele tuhandetele inimestele tööd ja teenistust, riigile ligi 300 miljonit tulu aastas.
Nõukogude okupatsiooni lõpuaastate kavatsus fosforiiti kaevandada ja selle alt veelgi väärtuslikumat vara kätte saada vallandas laulva revolutsiooni ning viis meie iseseisvuse taastamisele. Üksiti aga jättis ka eelarvamuse, et fosforiit on paha.
„Nõukogude ajal oleks olnud sedapidi, et looduselt matti võttes tekitatakse siin kahju, kasu tassitakse mujale,“ usub Hääl. „Nüüd saame Eestisse jätta tulud ja arengu, mitte pelgalt kulud ja kahju.
Roheline Eesti mudel
Marti on mõistagi nõus vendade Sõnajalgade väitega, et tuul on üks puhtam-piiramatum energiaallikas, teda saab ja peab koos päikeseenergiaga kasutama ja akumuleerima. Ning tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide tööstusega Eesti tööjõuturgu rikastama. Aga. Esiteks eeldab nii tuulikute kui paneelide tootmine ikkagi maapõuest mati võtmist. Mongoolias on maad ja jõed päikesepaneelide tootmise tarvis tarnitud komponentide räpaka kaevandamise tõttu rikutud. Teiseks eeldab tuulistel-päikeselistel perioodidel energia salvestamine ja edasi transportimine alles leiutamist – kui leidurid oma töö ära teevad, saab kasvõi kogu Sahaara päikesepatareidega katta ja sealt igasuguste ilmadega elektrienergiat kuhu vaja saata.
„Põlevkivi on meie energiajulgeoleku kontekstis täna kullast kallim. Tänagem õnne, et okupandid põlevkivi hävitades selle alla ei trüginud. Olgem heaperemehelikud tolle nafta sugulase väärindamisel kõrvuti muude maavarade uurimisega. Ehkki ka mujal Eestis leidub erinevaid maavarasid, on keemiatööstuse tulevik seotud Ida-Virumaaga, kuna regioon on piltlikult öeldes oma haavadega juba harjunud. Samuti tuleks avalikult ja läbipaistvalt kaalutleda, miks on vaja Rail Balticut kuhugi Eestimaa rabadesse rammida,“ hoiatab tervikpilti nägev mõtleja. „Miks ei kavandata RB-d juba algselt samasse trassi, kus on raudtee alati olnud. Nii loodus, loomade kui inimeste infra on olemasoleva trassiga harjunud. Praegusel ajal ei tohiks enam selliseid arendusi joonlaua abil kabinetivaikuses ellu viia.
Selge, et Eestist võiks kunagi fosforväetisi – rõhutan, Eestis lõpuni väärindatud fosforiiti! – Euroopasse vedada, et sealsed tühjaks kurnatud maad suudaksid järjest rohkem inimesi toita. Siia nood peljatud pagulased ei tule. Siit minnakse ära. Lõunamaa inimesed on võrreldavad araabia hobustega – kui nood on siin sündinud-kasvanud, kohastuvad meie põhjala kliimaga – sissetoodud araablased on abitud ja hädas.
Island tuli rängast majanduskriisist välja võitjana – ehitas üles uue, just väikeses, igakülgselt meres elavas riigis toimiva mudeli. Vastupidiselt Kreekale, kes ei kavatsegi kuhugi väljuda ega midagi lahendada. Eestil on tänu suurepärasele geograafilisele asendile üks lahendus – vaadata pikalt ette. Aga selleks on praegu meil riigijuhtimises puudu visionääridest ja liiga palju on seal administraatoreid, kes oskavad hästi teiste loodud lisaväärtust ümber jagada.“