01. märts 2016
Peep Puis – kaerajaani kaubamärgiga
Peep Puis (53) on Võnnu kultuurimaja direktori ja koorijuhina, Ülenurme staažikaima vallavoliniku ja riikliku pulmaisana inimvõimed nii täpselt kuldsele keskteele mahutanud, et tema kui sädeinimese õnnestunud kulgemist kinnitab Vanemuise ooperilauljannast-lauluõpetajast Karmeni üha kaunimaks ja säravamaks muutumine. Eks tegelikult on Karmen 22 aastat Peepu väestanud – otsige naist!
Elukaaslaste talitaja
„Noorpaaride ametliku ühtekõneleja riiklik nimetus on perekonnaseisu toimingute talitaja.
Ametinimetus on perekonnaseisuametnik, aga töökoht TMV kantselei rahvastiku toimingute talitus, sealt see talitaja. Väga laudalõhnaline sooritus-nimetus – siiski mitte nii naturalistlik kui paaritaja. Kuna kooselu saab nüüd registreerida ka notaris ning tehingupartneri uus nimetus on varsti elukaaslane, mitte mees ega naine – abikaasa, siis on selles lepingus muiste kätkenud pühalikkus ja püsivus paraku kaduma läinud,“ arutleb läbi aastate malevahai ja raadiomehe, Vanemuise laulja ja ühe esimese isapuhkusel viibinud mehe tiitleid kandnud värvikas tegudeinimene. „Olen päris palju aastaid see „talitaja“ olnud, aegajalt täiendustel ja atesteerimisel käinud – ja lõppenud aastal tuli ära ka see katse, mille suunas tants ümber kooseluseaduse meid paratamatult on nüginud.
Olin Tallinna legendaarses õnnepalees koolitusel, mille viimane päevakorrapunkt oli eksam – seda, et minul oligi eksam, sain teada siis, kui mind ette hõigati. Selle üllatus-atesteerimise käigus aga sain lustida nii mina, teised ametnikud kui kaks noorpaari, kes mulle ülesandeks esitati, sest… mõlemad paarid olid samasoolised. Armunud mehed ja armastavad naised.
Mul kui elupõlisel meelelahutus- ja teatrimehel on palju geidest tuttavaid ja suisa sõpru – keegi neist ei vaja mingit kooseluseadust ning neile see vastandamine ja afišeerimine just kõige enam liiga ja tüli teebki.“
Peep nendib, et paradoksaalsel kombel teeb artistidele ja lavaloovuritele liiga ka teater. Kavalehtedele kirjutatakse inimese asemel näiteks häälerühm ning krooniline omadest mittehoolimine tekitab lavailu taha palju kulissidetagust valu. Mis on ka põhjus, miks tema juba ammu enam ooperikooris ega üldse mitte teatris pole.
Selleks, et Karmeniga kohtuda, polnud tegelikult vaja teatrikoridorides tsentrifuugida – malevahai lapsepõlv pikenes mehel elumerelainetele, mille harjal ta mitmeid aegu teiste toredate kohtade seas Püssirohu keldri ja Elleri-kooli vahelises keldribaaris jõmises. Ühel päeval tuli sinna nurgalauda kohvile-pirukale kena lauljatar, keda nähes Peep kuulutas: temast saab minu naine! Sai küll.
Ja pärast seda õnnelikku kohtumist Peep ise enam endale liiga ei tee.
Elutöö tasuks pälvis ta endale siiski südame rütmihäired, mille tõttu ta on korduvalt erakorralise meditsiini, südameuuringute ja ravi osakondi väisanud. Elektrišoki ja moodsaimate elektroodiliste südame rütmi ajamise meetoditeni välja. Ka üks sünnipäev on tulnud PERHI kardioloogia osakonna intsensiivpalatis torude ja tilgutite all tähistada – kunagised malevakaaslased voodi ees laulmas…
Sädemees
Peep nõustub linnalegendidega, et ta on üsna hull kuju – ning lisab juurde, et erakordselt järjekindel seejuures ka veel. Kõige õnnelikum on ta omaloodud laulukooride üle: Vanemuise kammerkoor, madrigalikoor koos sõber Guido Kenneriga nagu ka meesansambel VIIES RATAS, Vanemuise laulupeokoor kaadritagustest inimestest, Tartu Tamme Gümnaasiumi vilistlaskoor MEIE, Võnnu kihelkonnakoor. Viimase puhul on Puis imetlenud sõna jõudu. Harrastuslauljatele on ääretult oluline ja emotsionaalselt laadiv kanda kihelkonna nimetust.
„Laulsime end laulupidudele – mitu koori mitmele laulupeole korraga. Kusjuures siin Võnnus tulid koori mitmed, kes absoluutselt nooti ei tundnud. Laulsin neile partiisid linti. Laulsime autos koos. Nii sai märkamatult koos meloodiaga ka nooditundmine meestele nii kätte õpetatud, et laulupeole pääsemise katsetel astusime uhkelt ette – meie õppisime ära neljahälse seade! – ning mehed keerasid nüüd juba minu ees oskuslikult partituurilehti!“ rõõmustab Peep, kellel on Jäärana omadus rahvajuht ja masside ühendaja olla. „Kui poolteist aastat tagasi Võnnu kultuurimaja direktoriks sobisin, korraldasin ühe esimese suursündmusena lasteaia isadepäeva kontserdi. Seni oli siin vallamajaga samas hoones asuva kultuurimaja kõrval lasteaias igal rühmal enamasti oma pisipidu olnud – nüüd tõime ühendatud peoga kokku 10 protsenti valla elanikest!“
Asutuses, mis põhiliselt suurest saalist ja mõnest kõrvalruumist koosnebki, toimub pea igal õhtul midagi – kultuuriklubi ja rahvateater, tantsuringid ja naisteklubi, titemängud ja veel mitmed inimesi kodust välja toovad ettevõtmised. Kui mõni ring soikub, tulevad uued ka asemele. Eriti teeb head meelt hästi käima läinud sariüritused “Kohtume külalisega kell kuus” ja “Reinu rännuretked”. Maailmarändur Rein Lepik annab kuulajaile võimaluse nii pildis kui reisikirjeldustes osa saada kaugetest paikadest, kuhu muidu naljalt ei satu.
Kihelkonnakoor sai 31.oktoobril juba aastaseks, aukülaliseks oli Hugo Hiibus ja koorilauljad said temalt šaržid. Uusim kollektiiv on kultuurimajas mitmed esimesed ülesastumised teinud Võnnu Trio – laulvad, pilli sõrmitsevad vallajuht, koolijuht, kultuurijuht.
Näiteks Kaera-Jaani laulu ja tantsu ümber koondunud Meie-vaimuline ühinemine. Peep on kaubamärgina aus ja hoos hoidnud Võnnu valla kaubamärki, sealsündinud lorilugu, millest Wikipedia kõneleb: Friedebert Tuglas on kirjutanud, et “Kaera-Jaanile” nime andnud mees oli Lääniste küla sepp Jaan Matson (1858–1921), hüüdnimega Kaera-Jaan. 1889. aastal juhtus temaga Ahja mõisas tüdrukuid passides mingi koomiline vahejuhtum, millest sepitseti pilkelaul algusridadega “Ai Kaara-Jaan, Kaara-Jaan, ai karga välla kaema”. Algselt pikast ja ilmselt obstsöönse sisuga laulust jäi laiemalt levides alles vaid paar salmi.
„Selleks on vaja ülijõulist emotsionaalset tõuget, et inimesed kodust välja tuua. Sport tuleb lastele ja noortele koju kätte tuua, et nad selleni jõuaksid ja tühjadel tanumatel ei kambataks. Küpsema publiku kättesaamine helesiniste ekraanide eest on aga tõeline kunst. Mida iganes rahvale ka tuuakse – nad on valdavalt linnast töölt tulnud, kodused toimetused ja lastega kohtumine käsil – enam välja naljalt ei tule, kui asi ennast väga isiklikult ei kõneta,“ teab Peep. „See on sedasi kõikjal Eestis, mitte ainult Võnnus – mida paluks mitte segi ajada mitme teise Võnnuga – eriti mitte Läti-lähedasega, kus sellenimeline lahing toimus. Meil toimuvad lahingud olemasolemise nimel.“
Tõepoolest – mida me teame Luunja ja Räpina vahele jäävast alast? Mäksa moludeks nimetatakse sealseid inimesi, seal on Emajõe Suursoo, tükk tühja maad, üks tubli puidutööstus. Ja Kaera-Jaan koos kihelkonnakooriga.
Ülenurme ülesehitaja
Peep käib Luunja-tagusele tundmatule maale tööle Ülenurmest. Sinna ostsid nad Karmeniga aastate eest kõigepealt korteri, millest Eesti esimene avalikult ja uhkelt isapuhkusele jäänud mees kõneles rõõmu ja rahuloluga, kuni…
„Trepikojarõõmudest ma ei räägigi – kui koos on erinevaid elulaade ja rahvusi, taustu ja püüdlusi või püüdlematusi, pole väga suurt kujutlusvõimet vaja, et sellest värvi-heli-lõhnakirevast segasummast aimu saada. Karmenil sai kortermaja romantikast siis küllalt, kui naabrilapsed tema istutatud lilli tallasid ja kitkusid. Võtsime endale pensionini laenu ja rajasime päris oma kodu Ülenurme keskuse ja lennundusmuuseumi vahele,“ kirjeldab pereisa, kes on vallavolinikest kõige kauem järjest rahvast esindanud mitte sellepärast, et midagi saada, vaid selleks, et asjad oleksid korras. „Tartust Võru poole välja on viimastel aastatel ehitatud keeruline sõlmeline mitmetasandiline võrgustik, midapidi end peaga linnast välja heegeldada. Algselt ei pidanud Ülenurme ja Tõrvandi vahele üldse magistraali ülekäiku tulema. Siis pakuti jalgteed. Siis ühesuunalist sõidusilda. Nüüd võitlesime ikkagi korraliku kahesuunalise ühenduse välja. Ja hiljuti taastasime oma vabatahtliku päästeameti, mille kõrgemad asjamehed sulgesid.
Veider muidugi, mille pärast peab võitlema ja millele aega kulutama – ega kõigile ametikohtadele kandideerimiseks vajalikud koolitused-atesteerimised-adjustaadid ju ka kõige mõistuspärasemad ole. Aga mina olen vajalikud paberid kätte õppinud, ennast ära tõestanud – kuna süda käib ka kolm pluss rütmis, oleks patt viriseda.
Rahuloluks võib piisata ka peldikust.
Uuendasin esimese asjana siia Võnnu tööle tulles ära kultuurimaja vetsud – leidlikult, partertehingute taktis – ja nii hea meel on. Sama hea meel kui Võnnu rahvariidemustriga klubiseinu imetleda või lava seinavaibale tikitud Gustav Suitsu nime lugeda. Ja eelkõige inimeste üle. Kirik on muide Võnnus ka erakordne, teeneline ja kuidagi… tõeline. Kerkokell kestab… Kihelkonnakoori on omaks võtnud ka kirikuõpetaja, kes samas ka vallavolikogu esimees. Teeme meelsasti koostööd.
Projekte ma kirjutada ei oska – selles mõttes on Luunja rahvamaja juhtiv Toomas F. Aru tõeline fenomen. Kadestan, heas mõttes muidugi. Seepärast on ka vaevaline mu uuenduste järjepidev jätkamine kultuurimaja heli- ja valgustustehnika osas – töö jätkub ning tehtud on juba palju. Olen ütlemata tänulik vallavalitsusele ja vallavolikogule toetava suhtumise eest, et nad mõistavad – see, mida teeme, on meie inimestele ja meie lastele.
Mina oskan aga laule kirjutada ja laulda, koore moodustada, rahvast ühendada, uusi asju algatada – olin üks Raadio Elmar alustaja-saatejuhtidest – reklaame lugeda, mis on tänu kõlavale r-ile minu maitsev leivanumber, Puisi-agentuuri alt õhtuid juhtida, vaimustust tekitada – ja ise vaimustunud olla.“
Hullu, aga see-eest järjepideva isa poeg Oskar on kolmeteistkümneaastasena enda jaoks avastanud nii teatri ja muusika kui spordi ning on mõlema vanema üle uhke. Puisi nimest on üles töötatud kaubamärk, mida väärikalt kanda.
„Mulle on sageli öeldud, et näen praegu välja noorem ja kenam kui kunagi varem ning inimesed küsivad sageli vandeseltslaslikult, kas olen kellessegi armunud – umbes et teine noorus või nii,“ naerab lauljatar Karmen, kelle puhul kehtib väljend nomen est omen – nimemaagilisel kombel on ta tõesti täieline Karmen. Selline, nagu Bizet ooperist teame. Aga ka selline, nagu tema sõna „carmen“ mõnes keeles määrab – laul.„Olen armunud jah – elusse. Ja armastan oma meest – ilma lillede ja liblikateta.
Mind on aastad selle järjekindlalt ja mõistliku visadusega rühkiva mehe arengut jälgides õpetanud teda üha sügavamalt ja teadlikumalt austama ja armastama. Olen tänulik selle eest, mis on. Aga meie peres kuulub poeetiline ja romantiline eneseväljendus absoluutselt Peebu pärusmaale. Mina olen kainelt ja ratsionaalselt mõtlev kahe jalaga maa peal olev tegutseja naine, kes paneb kodus mööblit kokku ja töötab aias ja värvib maja, ja parandab asju. Peep meil luuletab ja räägib kaunilt. Samas on ta nagu mustlase püss, kust iial ei tea milline pauk võib tulla – ja taaskord olen mina see pidurdav element pigem, et tiiger-jäära kõrgelennulisi ideid maisemaks ja rahulikumaks kujundada. Ning järske väljaütlemisi leevendada ja kodusemas plaanis suhtekorraldaja olla. Aastad tema kõrval on mulle õpetanud tasakaalukust, kannatlikkust, tarkust-oskust olla kõrval ja olemas siis, kui seda on vaja ning samas eest ära, kui seda pole vaja. Ja tingimusteta armastamist. Teades, et ka tema on meie jaoks alati olemas ja valmis kõigeks!“