18. veebruar 2016
Imre Odraks – talent tuli koju
Ilusate kodude looja Imre Odraks (47) pidas endaga möödunud aastal lõpliku lahingu – koju-mittekoju… – kuni kokkusattumused ja kohalejõudmised andsid oma jõulise tõuke ning andekas-mainekas linnaruumi ja 21.sajandi külade nägude kujundaja tuli koju.
Arhitekt-maastikukujundaja ostis Levandite-dünastia põliskodu Otepääle, asus koos väikese pojaga seda koduks looma – käies Skandinaavias töös olnud kommuune lõpuni ehitamas. Ning unistas siinsamas kodu ümbruses kujundamisest-ehitamisest, et enam mitte võõrsivahet voorida. Nähes mõnesaja meetri kaugusel lahvatavaid hotell Bernhardi põlenguleeke kohkus mees: armas taevas, kodu lähedale tööd paludes SEDA ma küll ei mõelnud…
„Veensin ennast päris kaua ja edukalt, et mu viimase 15 aasta elukorraldus oli õige. Tallinnas kõrghoone viimasel korrusel korter vaatega merele ning samas Rootsis ridamisi kodude ja kontorite kujundamisi ning tohutul hulgal muid kunstipäraseid töid. Nii kenasti makstud, et Eesti nimekatele, aga siinse kultuuriruumi kombel alatasutud isiksustele sain kodusid sümboolse summa eest ehitada. Ent tegelikult ei tahtnud ma enam välismaa ja korteri vahel kusagil õhus elada. Eriti väikese poja sünd veenis: on aeg juurduda,“ kirjeldab mees enda kui talendi kojutulekut. „Nagu tellitud, jäid mu väga suured projektid ootele. Mul oli mõtlemisaeg, kas nende tööde alates hakkan enam voorima. Pigem tahtsin Eestisse kodusid kujundada-ehitada.
Mõtlemisaega võimaldas see, et kui Tallinna ajutise pesa müügi eest sain endale osta päris Kodu Otepääle, siis vaatamata boheemlaseloomusele käskis sisetunne mul mõne aja eest puhversumma enda ja kiusatuste vahele jätta. Ühe suure honorari jätsin tallele ning olen hoolitsenud selle eest, et see vabaduse fond kaitseks mind huupi ja hädaga valimiste eest…“
Nüüd on vabahärra Odraks end juurinud talvepealinna põlistallu, millest on kujunenud osa Otepää aedlinnast, kus koos taluga istutatud hiiglaslik hõbekuusk on akna taga ning 1001 konna aedlinna parimas iidses kaevus talvitamas.
Erakordne eluase
Kui juba kannapööre teha, siis õnneliku juhuse ja valjuhäälse sisetunde ajel eriti erakordsesse majapidamisse! Imre koduks sai Levandite dünastia sünnikodu. Allari vanematekodu, kust suusalegend käis toomas oma olümpiamedalit. Nüüdsest Odraksile kuuluv maja kükitab leidlikult mäenõlvasse juuritud kantsina keset maalilist kodudesülemit.
„Garaaži ehitan jõusaali, spordivaim ei kao siit seinte vahelt küll kuhugi,“ unistab tegusalt mees, kes tahab leida igale ruumile ning nurgakesele majas vajaliku funktsiooni. Iga ruutmeeter siin majas leiab oma koha. Nagu ruumilahenduse puhul ikka, esmalt muudatuste skeem koos põhjaliku analüüsiga ning siis ka kontseptsiooni elluviimine.
Praegu elab mees küll vaid alumisel korrusel, ent juba praeguseks on seal sisse seatud ateljee-kabinet ning selle peal magamistuba rõduvaatega hotellile Kuldne Kroon – ja ilmselt Imre enese käte- ja vaimutöö toel taassündivale Bernhardile.
Pühjärve randa on siit paarsada meetrit ning kuldsete kätega mees rõõmustab võimaluse üle juba majas sees elades oma esimest tegelikku Kodu ruumhaaval enda jaoks tuunida. Allari isa Anti poolt vana krusa piduritrumlitest kujundatud saunakerisest saab tema käes unikaalne grill, 70ndatest pärit peenekoivaline kirjutuslaud saab uues kuues väikesele pojale Arturile koolilauaks. Allari puust püssiga mängib ja naljatab papa Imre ise – seda lapse kätte ei anna. Ajad Euroopas on niigi teadagi-millised. Allari ema Agnes aga kujundab uue peremehe aegu sellega helgeks, et helistab sageli ja kinnitab, kui õnnelik on nende klann selle üle, et just heade kätega kunstnik nende Kodu kodustas.
„Mulle meeldib, et Anna Levandi soovil ehitatud tantsuplatsiga külgnev maja kasvab mäe seest, nagu Hispaanias – eest esinduslikult kahekorruseline, tagantpoolt tagasihoidlik kodukene. Minu isapoolsed vaarid olid kaldaleuhutud meremehed Hispaania või Portugali laevalt, vähemalt peale laevaõnnetust keset merd hulpivalt lauatükilt leitud tume kräsupeaga poisike oli rääkinud just seda keelt. Ja need Hiiumaa tõmmud kräsupead said tuletisena toredast kohalikust sõnast „odratolgus“ perenimeks Odraks,“ muheleb Imre ka iseenese import-hõngulisse habemesse.
Kirju hõim
Ühtaegu nii suurte kui väikeste poiste kauneid ja karme mänge mängides ennast Otepääle juuriv kunstnik nendib, et tahaks nii Odraksite kui esiema Anna Vasara, kes on ka tenor Harri esiema, järglaste sugupuud kokku joonistada ning suguvõsa kokkutuleku korraldada. Keegi teine vist nii söakas poleks, et rahvarohkuse poolest beatch-party-väärilise mäsu korraldaks. Kuna sugupusa kõigil harudel on olnud mitmete paarilistega palju lapsi, tuleks kokku tuhat värvilist elukäiku.
Selle suursündmuse unistab disainer-maag ühitada Bernhardi taasavamisega. Seegi taassündiv hotell on ju pehmelt öeldes erilise saatusega.
„Muist saatusi on lausa liiga värvilised. Nüüd on mul siin ühes vanas puhvetkapis hunnik sorteeritud fotosid, aga austuse ja ahastuse segu, mida ajalukku ja genealoogiasse kaevumine põhjustab, annab veel sorteerida,“ nendib Imre. „Täismehena olen saanud teada, miks mulle ei räägitud mu esiisade kohta kogu tõde. Kes sattus sõjakeerises ühele, kes teisele poole. Kes küttis metsavendi, kes punaseid. Kõik tahtsid parimat – keegi ei tahtnud ei tappa ega surra…
Siiski usun, et meie esivanemad on põletanud oma karmavõla ise nii maha, et uues elus ei tule enam liiga palju haiget saada. Ja loodan, et seitse põlve pattude nuhtlemist ei tähenda siiski, et neid eksimusi laste kaela nuheldakse. Pigem ehk on sedasi ikkagi, et seitse iseenese uut kehastumist saavad seda suppi helpida – lastel on oma supid, eks?!“
Hiline valmija
Imre enese saatus on olla oma supi valmis keetmisel hilise haudumise ja vindumisega. Ja õigete kaaslastega. Tallinna Miilitsapataljonist, kus ta Vene kroonut teenis, tuli ta ellu sellise naise kõrvale, kes on tema südamesõbraks jäänud tänini. Asjaolud seadsid nii, et tulevikuplaane ei saanud teha, seega oldi õnnelikud olevikus ning õpiti siin ja praegu Elama.
„Püüdsin omandada oma sisemise tasakaalu ja rahu valdamist. See on aidanud aegadel, mil ülim stabiilsus on ainus mõeldav taktika. Kui ma oleksin sõdinud ja rabistanud, oleksin pälvinud ka nüüd ligi 50aastasena isaks saades oma lapse asemel südamevalu. Näiteks. Ehkki ka rabistatud on elus palju. Ja tehtud väga palju valesid otsuseid. Paraku – või õnneks. Ka haiget ona sageli kellelegi tehtud. Iseendale kohe kindlasti.
Aga head teekaaslased on ehitanud minu kui hilise küpseja tugevatele alustele, minu poeg on täna päris palju minuga – ja me kõik oleme rahul,“ on isa tänulik. „Levitan siin Kodus nüüd igasse ruumi peremehekätt. Saatuse tahtel laienes see professionaalne puudutus nüüd ka naabritele. Nii oma kui naabrite majas töötan sedamoodi, et ei kahjusta Levandite aastakümnete jooksul loodut, tellijate ootusi ega loodust. Aga samas sedasi, et see mind ennast ei raamista ega pidurda.
Mõõdupuuna, kuidas minu vaba loovuse ja mõtlemisega lood on, toimivad vestlused Raivo Kiisleriga, kes siin üsna üleaedsena resideerib ning kellega vastastikku on kena teineteist testida ja toetada. Ega me kumbki vist päriselt aru ei saa, millega teine tegeleb. Ja see polegi oluline – siin ja praegu.“
Kunstnik Odraksi tegelemised on tegelikult väga lihtsad ja loogilised. Tema kauane disainifirma O-Disain näeb ta enese sõnul puude taga metsa: „Parim inimlik oskus on luua midagi – eriti täiesti erinevat olemasolevatest arusaamadest ja kehtivatest reeglitest. Julged ja värvikad ideed on minuga alati kaasas käinud. Haaran teemasid lennult ning suudan üllatada tulemusega kõiki, kaasarvatud ka iseennast. Juba lapsena meeldis mulle väga joonistada. Aja möödudes kasvas see meeldimine üheks eneseväljenduse tahuks. Nii olengi läbi aastate tegelenud sise- ja väliskujundusega, õppinud valguskujundust ning maastikuarhitektuuri. Loomingulise karastuse olen kogunud teatri- ja filmidekoratsioonide alal. Eestis sai viimati kaasa löödud muusikalile „Shrek“ dekoratsioonide valmistamisel. Tegelikult just erinevate, ka absoluutselt äärmusest äärmusesse valguvate tööde ning nendega kaasnevate eripärade kooslus on mind köitnud oma tegemiste juures. Ja kindlasti ka ülihuvitavad inimesed erinevatelt elualadelt, kellelt igaühelt on mul olnud midagi õppida ning endaga eluteele kaasa võtta.“
Imre kirjeldab voolamises olekut niimoodi, et ta leiab lihtsalt erilised küljed tulevases elamises ning neid rõhutades ning kokku punudes on tulemuseks ainulaadne lahendus. Olgu tegemist eramaja või autosalongiga, lasteaia või mõisaga. Kõiki neid on ta oma pika küpsemise teel loonud. Igal tasandil – mees on lisaks konsultatsioonile ja projekteerimisele ning sise- ja väliskujundusele teinud valguskujundust ja maastikukujundust, kavandanud haljastust ning ehitanud oma jõuliselt elegantsete kätega käsitööpalkmaju, saunasid ja grillikodasid. Kusjuures ta ei istu päevad läbi arvuti taga, vaid kõik projekteeritu ja kujundatu ehitab ta alati oma kätega ka valmis. Tema kuuekeelne kodulehekülg näitab ette ainult väikese osa seniloodud terrassidest, talveaedadest ning kujundus-dekoratiivelementidest aedadesse ja parkidesse tekitatud tuuleveskitest, pinkidest, väravatest, kiikedest ja sildadest.
„Üsna ilmselt sattusin siia Levandite päriskoju põhjusega. Oma kodu sisse seades ja arhiive korrastades taastan ühenduse oma juurte ja identiteediga ning kasvatan poja õnneliku tuleviku ja identiteedi nimel tugeva Elu Puu. Aastaid ringilehvimist pole vaatamata heale teenistusele ja eneseteostusele mingi nali – ligi 50aastasena küsimusele kes-ma-olen vastamine ja karm töö. Paljut on vaja endale ja esivanematele andeks anda. Ja Koju jõudnud inimesel omakorda on puhtalt lehelt ja värske hooga nii palju pakkuda Eestimaale, kes ehitab ja ennast avastab. Otepää-sündmused on sellest liigagi ere tunnismärk. Olen ehitava Eesti ja kirju põlvnemisega eestlastega kenas sünkroonis,“ teab Imre, kelle luulekogu „Veel enne vaikust“ motoluuletus on tema poeetiline visiitkaart:
kadaka alla
on maetud mu ootus
unine äratus
tusk ja lootus
naudingud
viha
usud ja sademed
terve mu algus
lähe
ning mademed
tasased andmised
ärksad võtted
ununud kelmused
kiired mõtted
uksed mis kinni
aknad mis valla
kõik nad on peidetud
kadaka alla
*
Meie Isa Palve hispaania keeles
Padre Nuestro |
Padre Nuestro que estás en los Cielos, santificado sea tu nombre, venga tu Reino, hágase tu voluntad así en la tierra como en el cielo. El pan nuestro de cada día dánosle hoy, y perdónanos nuestras deudas así como nosotros perdonamos a nuestros deudores, y no nos dejes caer en la tentación, mas líbranos del mal. (Glorificación: Pues tuyos son el Reino, el poder y la gloria (por los siglos de los siglos)) |
Amén |