9.veebruar

19 aastat tagasi, kui sündis Brigita Murutar, oli kõik ikka kirjeldamatult lihtsam küll – mitte rohi rohelisem ja taevas sinisem – olin koos mehega planeeritud beebit oodates Haagel, Tartu eeslinnas kolmanda korruse korteris, kirjutasin näidendi Tuudur, Plutt ja Magdaleena, Õnne 13 raamatuversioone, tegin üsna viimse vindini telesaateid – ja kandsin tibinat kolm pühapäeva üle. Läbi sünnipühapäeva vihtusin Toomemäe tagatreppi pidi ülesalla, tund enne tema tulekut saabus herrpapa, päris hulle valusid oli vaid kolmveerand tundi ja õmblusi viis

Tänast alustasin südaööst poole kaheni mööda ERR arhiivi klaverpõõsaid lapates – nr 17, 4.sept 1997 oli õige. Režissöör Leo Karpin, saatejuht Marko Reikop, arvustajad Liis Tappo, Villu Kangur ja veel üks… ee… tühja kah. Ega nad mind ka ära ei tundnud – stuudios lasti vaid heliriba, kui Heini Vaikmaa saatel Pinocchiot laulsin – isaga samas helistikus. Video tegime loomaaias. Pooleaastane Brigita, kõrv tagurpidi, mu süles tudumas, Riks-Reti minuga seljakuti.

Owe tõmbas täna selle arhiivist Elmarisse.

Hommikul aga nuttis Indira seda videot – vaheldumisi mu papa Harri erinevate eluperioodide salvestustega – vaadates lahinal. Kaks korda järjest. Ja lasi seda telefonis Brigitale, kes ennast kooli sõidutas – ja siis nuttis tema ka. Indil oli võimalik segamatult kodus nutta sellepärast, et esiteks ma magasin sisse. Täiega. Kuna mu enda telefon on Rütmi-fakiiride käes – kes hoiatasid, et emaplaat võib läbi olla – on mul Indi vana väike klapikas. Sel pole kordusäratust. Läks meelest.

Ja siis ei läinud Madam Citroen käima. Sest ma sõitsin eile paar otsa rohkem kui kavandatud ja olin tühi. Ja tõmbasin vee ja pasa vist paagi põhjast pihustitesse. Igatahes kui õhtul kuue ajal Tebolari Taimar ja Kristjan tulid prouat jeebiga käima tõmbama, ei läinud ta ka tõmmates – poisid paelatasid ta töökotta. Ja panid kotitäie munade eest mu peni jooksuliini tagasi üles.

Selle tõmbas Jordan maha õhus üleüldiselt hõljuva plärtsuse-sombuse-mudase ärevuse tõttu. Naabripeni ma küll ei kuulnud, kui poiss kuhugi sööstis ja traadi kaasa viis. Võimalik, et koer püüdis rünnata kütusepaaki, mille metsataat täna meile tõi, et Trans… mis iganes firma erimärgilise saaks ära tuua – aga Laima ei helistanud täna. Õnneks. Ma poleks seda aktsiooni oma närvide ega lõputute nedajoppide vahele enam mahutanud. Sest.

Metsagrupp saatis täna Anti meie tormimurdu ja metsakuiva üle vaatama, lubas kõik välja tuua ja hoiatas, et nüüd on juba võimatu. Plärts. A miks siis enne ei tuldud? Sest enne oli mul vaja tuur käima joosta – proovid on nüüd paigas, ööbimine olemas, reklaamid üleval ja raadios – ja ptüiptüiptüi. Ainult pühapäevase Diana Laekverre saamisega on kebernija. Küll laheneb.

Ma tean, et ei lahene need asjad, mida ma püüan teha kas enne aega.

Või teistmoodi kui ma endale lubasin.

Suurtelgi pidime – ja ehitame! – nii, et osalevad ainult õiged inimesed. Seega – ehkki leidsin täna pärast Metsagrupi visiiti tunniga isegi mitu saemeest, ootan siiski ära, kuni tuleb papa Teemant. Ja koos toome välja ka. Ei too ma homme Loonelt saemeest, kes on olemas – aga pole õige toomine.

Kui kaks tendiõmblejat jutt loobus, oli ju seegi märk, et peame ise õmblema – mitte märk, et nüüd hakkame kurvastama ja muretsema.

Õigupoolest külmus jaanuaris ka vesi sellepärast ära, et nii palju asju läks paika. Kellega ehitada. Ja mida ehitada. Uue majjasisenemise mõte käivitas saunast õue ukse tekitamise mõtte – see tuleb küll läbi töötoa, aga ikkagi. Sealt edasi arenes koos Brigita kõrghariduse plaanide ja kojukolimise sooviga ülemisele korrusele uute tubade ehitamine.

Mis tähendab, et koostöös Imre ja Joeli – Omadega! – arvutame lähiaegadel paika trepi ja soklid trepi, pelta ja keskse kaminaruumi akende jaoks, sätime kahe toa asetuse nii, et katuselang moodustab garderoobid. Ning Imre saab pärast ühe Rootsi kommuuni lõpetamist arvutada. Joel aga pärast Kuimetsa tööd lammutusest alustada. Lammutame lauda pealt katuse – selle all on tubade karkassideks materjal. Enne terrassi valmimist katame ta koormakattega, mis on praegu hobukoplis katkenud võrkude tõttu laialikraabitud heinte peal – Ahvi-aastat tervitasin vandaalmärade peale ruiates ju

Kõigepealt tuleb Diana Pärnust etendusele saada. Siis paluda, et Brigita esikapäeval kodu hoiaks – loomad saavad, aga ei pea kümnest südaööni üksi olemas. Seda enam, et Amatsoon on üsna varsti Ogre tallesid ilmale toomas. Siis järgneb ilmselt saetöö papa Teemantiga. Lammutus- ja karkassitöö Joeliga. Läbirääkimised ehitusmaterjalide firmaga, kes võiks olla minuga vahetuskaubast huvitatud – uksed-aknad-tõmbid-osb-soojustus-kile-kinnitusmaterjalid. Seejärel pinnase koorimine ja uue torustiku paigaldamine.

See on enesestmõistetav, et see kõik käib paralleelselt kirjatööga. Kuna olen ka täna!!!!!!! ühe suure teksti ära kirjutanud, on töölaual vaid neli ajakirjatööd – kõik kenasti telgedeks loodud. Paari nädalaga on Tori töö asjaosaliste käes ülevaatamises ja kujunduses. Närvitsemise vältimiseks kirjutan Mustrimuutjad enne Ingli puudutust.

Juunis on telk püsti. Ja Fantuzzi kontsert.

Juulis Mustrimuutjad. Augustis on Brigita kõrgkooli astunud ja me sõidame Nordkappi.

Mille lähistel tehtud film mul muide praegu nina ees on. Tulime Indiga Valtu seltsimajja kinno Lainet vaatama. Vaatan üle arvutiekraani norrakaid, naudin keelt – ja teen inventuuri. Me oleme kinos viiekesi – Kait, Indi, mina, üks noormees ja üks vanadaam. Ka Kait teeb arvutis tööd – nii et… stiilne sünnipäevaõhtu

Täisring. Suurtelk. Talled. Brigita toad. Varss ja vasikas. Mustrimuutjad. Nordkapp.

Kõik on sujuvas voolamises. Seda juhul, kui ma ei panusta valedele inimestele ega suru asju enne, kui nad ise voolavad. Sellel oli põhjus, miks papa Teemant enne paari nädalat tulla ei saa, miks Joel on paar nädalat kinni. Miks Vuhwa andis teatepulga Madam Citroenile ja miks nüüd see omakorda kõbimisel on. Sest edenemine rivistab end stardijoonele. Ja mingi surumine ei aita muud kui halliks minna ja veel kõhnemaks jääda kui ma niigi olen.

Täna ühel hetkel näis asi üle jõu käivat – metsataat viis mu seoses üleüldise mineperssekuitore-olukorraga ise hambaarstile – tifti otsa krooni tagasi pannes selgus, et ige oligi üleloomuliku kiiruga peale kasvanud – oli vaja nüsida. Puur läks keelde, sond huulde. Tebolari omad kahtlesid, kui auto järele vankusin, kas sõita suudan. Metsataat kinnitas, et ma ei saa bokse tehtud.

Sain. Koju. Ja boksid tehtud. Ja koera jooksuliini korrastatud. Seltsimajja ja postkontrorisse posterid toodud ja viidud. Tebolari-poisid said munad, Indi pizza, ma ise jogurtit ja nüüdseks juba neli ibukat.

Filmis on maavärina häire, seismoloogidest kaks maa all kinni ja kohe pressitakse väga õhukeseks.

Et miks või. Miks ma ei kuula asjade tähtsusjärjekorda panemise nõuandeid, valikute tegemise soovitusi – ega puhka ja ega ja ega… Asjad ongi tähtsusjärjekorras. Tehnika teeb minu eest eise valikud. Ja ma ju ikka puhkan ka. Pühapäeval, kui Toris-Vändras-vilja järel käisin, tegi Brigita boksid ja küttis maja. Ning täna kinnitasid näitlejad ühest suust, et kõik on hästi ja kontrolli all.

Mulle meenub iga tööd tehes rida järgmisi käike. Kui need kohe sujuvalt ära teha, ei seo nad energiat. Nad sujuvad.

Neil, kes kutsuvad mind korrale, on õigus. Aga mul pole võimalik ei tagasi pöörata ega hoogu pidada. Kui loom on tiine, tuleb sünnitada.

Ma teen seda sünnipäevalapse nimel.

Kõigi oma laste nimel.

Minus on sügav teadmine, et üleinimlik ülepinge on määratud mulle – mitte neile – nemad saavad parima võimaliku stardiasendi. Mina rajan siin ja praegu oma pensionisammast. Selge, et ma naudin nii ärevat pasjanssi ja orgunni kui seda, kuidas ma seitsmekordse koorma all rahumeeli kirjutada suudan. Lähen kanalisse, keskendun – ja kirjutan kogu südamest. Mööndusteta. Sest kanal on kanal – sellega on sama mis rasedusega – sa kas oled või mitte.

Mina olin esmaspäeva hommikupoolikul kõva kuus tundi kanalis. Tänu sellele on töölaual olukord võrreldes metsa-tendi-ehitus-veevärgiga vähem pinev. Õieti… mitte ühegi asjaga ei ole olukord pinev. Pinevus on minu sees. Ja sellega toime tulekut analüüsin igal hetkel. Mitte just Mai-Agate sõnastusega – praegu kogen ma… ega Kreeda sõnastusega – mis on veel võimalik, kuidas saab veel paremaks minna.

Analüüsin võimalikult kõiki tundeid – nii stressi ja paanikasööste kui riistade lagunemist, ärritust-süüdistamisi. Analüüsin tütardele asju sõnastades. Ja loodan, et teen nendele tee ette. Näitliku. Vigu tunnistades ja lahates. Ausalt ja läbipaistvalt.

Tahan olla ema, kellele võib kõike rääkida – sest ema ise on aus ja aval.

Tean, et nii hobuteater-suurtelk-hipoteraapia kui kirjatööd-näitemängud on intuitiivselt ja ratsionaalselt õigesti valitud teed. Kui Jumal andis ülesande, andis ta ka kõik muu. Tuleb vaid ära tunda. Mis hetkel mis. Kuidas kõlaski leping Maaemaga – et ma oleksin õigel ajal õiges kohas tegemas õigeid asju kõigi osapoolte hüvanguks.

Et ma oskaksin meie majapidamises viskleva fantoomi maha rahustada ja kallitest eemal hoida – täna olid matused – palun mine rahuga, püsi oma kodus, ehkki väekohas nagu Soone on muidugi kiusatus abi otsida – juba mitmes suisaider väga lühikese aja jooksul…

Et ma leiaksin igale tööle tegija ja igale küsimusele vastuse ilma rabistamata – intuitiivselt, südame hääle ja Jumala abiga.

Naabrite äsjane õnnetus on ka sellepärast meile kingitus, et see õpetab tänulik olema oma tervete ja edenguliste laste eest. Heitlused ja tagasilöögid, kukkumised ja tõusmised on mõistetavad. Kuni elame, on kõik võimalik. Seda näitab ka ülikiire haavade paranemine, kurnatusest taastumine. Kõik on võimalik.

Tean, et ehitamine ja loomad – nende hoolamine ja paljundamine koos kõigi lisadega – on minu isiklik kolgata. Mu kõrgema mina valik ja otsus. Vaid üht tahaksin. Teada, kes on kaasas. Indi nagunii. Mitte ainult sellepärast, et ta on laps – üleni ja olemusega on ta kaasas. Brigital on murrangulised ajad, mida ühise arendusega ühitame. Kui palju ja milles on ta kaasas? Nädalavahetusel, kui Soonel tema sünnipäeva tähistame, peame aru. Peaasi, et ta 18. Pärnu esietendusel kodu hoiab. Samm sammult. Tasapisi… Näis, kuidas maikuus kaks mära täku juurde viin. Või viime? Mina või meie? Aeg annab arutust. Kui mina, siis kui kaua üksi koormat vean – lisandub ju kaks hobust – kui meie, siis kes on lisaks Joelile-papa Teemantile tegelikult kambas – milliste jõudude ja summade, käte ja oskustega lisaks enda omadele arvestan? Armas Jumal, palun vasta õigesti ja hästi. Aitäh!