09. jaanuar 2016
Keava Laura – rahvalaulik…meestele!
Armastatud ja hinnatud kaardimoor Laura (70) on vahendaja. Erinevat liiki kaartide abil vahendab inimestele neid endid. Ülestõusnud meister Lille Lindmäele vahendab vaimolend Jakatzi. Nooremale põlvele vahendab olnud aegade kultuuri, sest haridus ja elukogemus on täna Keavas ratastoolis toimetaval soojal ja inimlikul emandal põhjatu. Temaga kolmeks tunniks vestlema minnes jäädakse seitsmeks – ning lahkudes ollakse positiivselt programmeeritud ja kindlad, et edasi läheb kõik aina paremaks. Eks siis lähebki!
Andke jalgratas isale!
Laura juures Raplamaa rabade vahel käib iga päev iga inimest nõu küsimas ning mitukümmend inimest palub temalt telefonitsi vahendust-lahendust. Ta on harjunud inimeste nutte-naerusid ära kuulama ning kolme erinevat liiki kaartidega neile pilti ette laotama. Tänulikud inimesed on tema muheda hruštšovka-pesa ikoone ja talismane, kristalle ja küünlaid täis kandnud. Jeesuse ja Klimti maalid vaatavad külalise peale – ja Laura enese silm on olnud koerte, dogide ja pekingi paleekoer Ni-Hau fotode ning Aafrikast toodud gigantteo Hermani peal. Tema sõnul ei tohiks loomi – ka mitte inimloomi – nende kodukohast minema tassida ning tegelikult on kaardimoor oma ainsa elukaaslase pärast mures – karbi sees on mõra ning kui sell liiga kauaks mulla sisse varjub, mõtleb naine, et…
Tema lemmikväljendid, mida ta umbes kord veerand tunni tagant meelde tuletab, on samas: „Kahtlemine on kiire ja kindel enesetapp. Kui hirm ligi hiilib, ütle: mind pole kodus, head aega!“
Padjad-konnad-sõrmused on ümber Laura loonud turvalise kaitse, mille keskelt ta meenutab olnudaegade südamesõpru ja nende koeri, keda mäletab viimset kui ühte nime- ja pisiasjupidi.
Mitte ühegi sensitiivi-tervendajaga Laura ei suhtle ning väljas ei käi – tema värske õhk on rõdul. Elu jooksul on kujuteldamatult palju reisitud ning viimane käik mingi šamaani riitusele oli nii veider – Laura sõnul oli elamustootja kõike muud kui tõeline šamaan – et rohkem ei lähe. Ja igasugune inimeste sekka väljumine võtab koledasti energiat. Oma kodus inimeste võõrustamine pigem laeb ja rõõmustab. Välja tahaks Laura vaid sellepärast minna, et mõne loomaga silmast südamesse suhelda. Reieluukaelte murd on ta koju käskinud. Seal aga keeldub vanadaam õpitult abituks muutumast – ahjusiibri-köögiga askeldab ikkagi ise, ehkki tal on kena abiline ka.
Paljulapseliste perede pealinnas Keavas on Laura täpselt õiges kohas ning kui ta harvadel puhkudel külastab õde, kes on Ohtu mõisa vanaproua, lävib naine viikingi-kantsilikus mõisas põhiliselt sealsete koertega.
„Mina reisin nüüdseks teleka ja külaliste arvutite kaudu!“ kinnitab naine. „Lähen nii kaasa toodud talismanide kui arvutis näidatavate piltide sisse ja olengi ära käinud. Oma enese arvutit pole ma tarviliseks pidanud käimagi panna. Ja televiisoris näen kõike, mida vaja.
Vaid korra on mul siin rabaudude vahel üks sissetungija olnud – väga vindine neidis, kes pakkus end hooldajaks, pani korteri dokumendid pihta ja jõi nahka hinnalise Napoleoni-konjaki, mida härrasmehed joovad ühel põlvel. Nii räpane kogemus oli, et üks pühamees pidas vajalikuks astraalis mind lohutama tulla. Olin südamest tänulik ja sain sellest elamusest kinnituse: pühakutel on minevik.
Usu ja usalduse sümboli andis mulle kaasa klaasivabriku direktorist isa. Sain väikese tüdrukuna Kopli poolsaarel kasvades teada, et isa – Mees! – on selline olend, kelle kätte võib katki läinud jalgratta alati usaldada. Tavatsengi naistele piltlikult soovitada: anna jalgratas isa kätte!“
Kukest Skorpion
Kuke-aastal sündinuna Laura valet ei salli ning Skorpionina lolle ei hellita. Ta ütleb, et kui naine veel võib ullikene olla, siis meeste suhtes on ta nõudlik ega luba neil ei teleris ega oma toas mingit moekat seksika-jama ajada. Autod ja karjäär – kõik on tänases kõnepruugis seksikas.
„Selle väljendiga näitavad mehed ise seda teadmata oma surmahirmu,“ teab kaardimoor, kes on õigupoolest mitmekülgse, üha täieneva haridusega filosoof. „Alates 24.eluaastast muutub mehi käivitavaks jõuks hääbumishirm. Seda korvatakse alateadliku enesetõestuse ja -paljundamisega üha nooremate naiste vahendusel. Väga noored neiud aga, kes juba varateismelistena voodielu alustavad, õpivad teiste kehaosade – näiteks aju ja süda – kasutamise asemel üha sedasorti sponsoritele lootma. Aastates härrad käivad minult siin nõu küsimas – kas neiukenooruke ikka armastab teda. No kustkohast tütarlaps seda teadma või oskama peaks, kui tema töö on olla seksikas. Kõige hoiatavam näide on ajudeta saagimi fenomen – ehitame end hirmu peletamiseks kosmeetika ja uute tisside abil kokku ja kuna ajusid ega haridust pole, mõnitame meedias noored konkurendid surnuks.
Ega kehaline töö ja prostitutsioon iseenesest ju ainult patt ega pahe ole. Eestlannadest lõbunaised olid omal ajal Peterburis ülikõrges hinnas – puhtad-kaunid-terved – ning teenisid seal suure osa rahast, millega Eesti üles ehitati. Ja siis tulid hurdakutsikad mingist ärkamisajast rääkima. Meie naised on kõigist sõdadest ja katkudest rahvuse tänu sellele välja toonud, et jätkavad targalt sugu. Aga oma riiki pole meil kunagi olnud. Pole õiget lippu – no millal on taevas selline satanistlik tumesinine ja miks on neitsilik valge mulla all? – ega hümni ega ühtki muud oma riigi tunnust.
Naised jäävad. Ammuloodud naisteklubi, mille algatajad olid Thatcher ja Indira Gandhi, on aastaid kuulutanud ühejalgsele y-kromosoomile väljasuremist. Ka siis, kui illuminaadid – maailma valitsev Rockefellerite-Morganite käputäis – aastasadu on tarku ja loitsunaisi tapnud, ujume meie, eided, ikka välja. Naise tegelik elu algab pärast 50.eluaastat koos menopausiga – vaba energia sublimeerub siis vaimsusse. Ning teadjanaised hakkavad peki ja munade eest – loitsijad ju põldu pidada ega karja kasvatada ei jõua – rahvast juhatama.
Rahvas-lollike aga üritab oma võsukesi illuminaatide ülikoolidesse Yale’i ja Harvardisse osta – justkui saaksime siis ka maailmavalitsejateks. Lootusetu. Nii, nagu on ka meie vabamüürlased lihtsalt süütult mängivad klubipoisid.“
Laura on end oma troonil raamatutega nii, et mistahes teema puhul on õige raamat käeulatuses. Ta on kõigist tähtteostest enda jaoks kontsentraadi lahti mõtestanud ning annab nõuküsijatele kaasa nii arutelu Hitleri osavast ruunimärkide kasutamisest topelt-päikesemärk SS-i kui tagurpidi pöörlema pandud svastika-haakristi teemadel – kui lollikindlalt toimivate ruunide spikri.
Varjutatud ajad
„Mulle teeb väga rõõmu, et peaaegu kõik ennustuse küsijad – enamus mehed! – jõuavad minu juurde oma elu murrangulisel hetkel. Sisetunne toob nad minu kui rahvalauliku juurde. Oleme kõik koos ootefaasis – pärast sajandeid varjutatud aegu, mil maailmavalitsejad on inimkonda orjastanud nii Piiblit kui ajalugu massiivselt ümber kirjutades.
Nüüd juba teatakse ja kõneldakse, et esimene inimene oli Lilith, Aadam oli mitmete katsete-eksituste järel anunnaki kultuuri poolt kokku ehitatud ja Eevana kloonitud tööloom, kes läks kosmilistel tippteadlastel tibakene käest ära.
Orjameelseks varjutatud inimeste jaoks aga on sügavalt tähenduslik ja salateaduslik Piibel 400 aasta jooksul tükkis ajalooga ümber kirjutatud jaburalt infantiilseks muinasjutuks. Täis lausvalesid muu hulgas ka. No mida puuseppa sai Joosep kõrbes, kus puid ei kasva, olla? Loomulikult ei räägita sellest, et väga hea põlvnemisega Maarja rasestus dimensioonidevahelise viljastumise teel. Ega seda, et Jeesus oli ülihea hariduse ja elujärjega pühak, kes teadis nii täpselt, mida teeb, et Juudas poos end üles pettumuse, mitte reeturlikkuse tõttu.
Eriline muinasjura on Moosese varjutamine juhusliku õnne kombel kõrbes kobavaks kerjuste juhiks – tema käsulauad on kosmilist päritolu, mängus on termotuuma- ja kvantfüüsika ning nii taevamanna kui püha Elmo tuled on kõik tänase teaduse abil seletatavad. Tõsi küll, meie tsivilisatsioon on võrreldes kunagistega ikka väga mannetuke – ja jätkusuutmatu ka.
Minu lemmikmehed ajaloost on kuningas Saalomon – milline leidlik ja galantne armastaja! – ja Napoleon – ka minu enese isa oli selline väheldane tragi tegudemees,“ naeratab Laura harva ent hurmavalt. „Olen piirtult õnnelik, et läksin tema eeskujul Gorki-nimelisse instituuti õppima, leidsin tänu sellele oma Õpetajad Vassili ja Džuna ning sain venelaste jumaliku rahva ja keelega tuttavaks.
Vene osadus koosloomes on olnud mõõtmatu – ja loomulikult varjutatud. Miks on Berliini sümboliks… vene karu? Kelle huvides oli aristokraatliku slaavi rassi maatasa jootmine – kuni alamate naabrite salakavala viinarelva hävitustööni oli etruskide järglaste kangeim naps kolmeprotsendiline mõdu! Mulle teeb nalja see, et Kadrioruloss, kus kikimikid praegu oma mitmekihilist varjuelu elavad, on omal ajal eestlannast prostituudile ehitatud – ning head meelt teeb, et pärast praeguse tsivilisatsiooni väga peatset lõppu tõuseb Atlantis taas ausse. Iga järgmine tsivilisatsioon on olnud paraku eelmistest üha äpum.
Elujõulisimateks on osutunud juudid ja mustlased, kelle esindajaid on igas eluvaldkonnas – ka mõned viikingid – ning me saame peagi näha, et puhtast veest saab hinnalisem äriartikkel. Seda ma härrastele, kes siin oma kinnisvara- ja tehnikaäri asjus nõu käivad saamas, täiesti ausalt ja avalikult soovitan ja kõnelen ka. Salajane uraanikaevandamine Kirde-Eestis pole õnneks veel kogu meie põhjavett peesse keeranud. Veel on aega…“
Kultuurislepi sees soojas
Laura on sügavalt tänulik lapsepõlvele Kopli poolsaarel, kus olnud erakordset kalmistut ta mäletab – carrara marmor lasti õhku, suuremad tükid punuti staliniteks-leniniteks, aga mälestus jäi. Ehkki ema ei lasknud tal andeka balletitantsijana Venemaale selle karjääri radadele minna, sattus ta müstilise-maagilise keele ja kultuuriga maale suurkooli ja tuhandet ametit pidama siiski.
„Ma ei imesta, et minu liikumislimiit sai enne 70.juubelit – mida ma suurt ei pidanud, peiede peaproov, no andke andeks! – läbi. Olen sportvõimlemises mitmed meistrijärgud täitnud ja mitme elu eest kokku rännanud. Mulle piisab täna, et Ema Xenia saatis mulle Madonna Moskovskaja ikooni ning et võin kaartide vahendusel „zamuž“ – mehe taha! – pääsemise väljavaadete otsijatele maagilise vene keele semantikat tutvustada.
Kui mul poleks kogemusi, ei oskaks ma ka nõustada,“ on Laura tänulik. „Ka Kuku-klubi ja Pegasuse hiilgeaegadel kohvikuelu olen ära elanud.“
Ning temast voolab ligi seitsme tunni jooksul naljakaid ja lugupidavaid, süvitsi analüüsivaid ja armastavaid lugusid kogu meie riigita rahva kultuuriešeloni plejaadidest – Hindid ja Murdmaad, Rannapid ja Vasarad, Hiibus ja Alavainu. See on nagu tants vulkaanitippudel – aimuvad kuumad sügavused ja vallapääsemist ootav laava, mida Laura erinevalt eluaegsest karismaatilisest seikluskaaslasest Avest raamatutesse ei vormi. Tema on rahvalaulik. Ja ometi jagavad need kaks värvikat ja vägist naist enneaegu lepingu üles öelnud jalgade tõttu tubast saatust. Üks Hiiumaal, teine Keavas.
Laura ikoonide ja kristallide vahel kõneldu jääb sinna. Ka pühakute elulood. Need eriti.
Kui ta näitlikult kolme erinevat liiki kaartidega tulevikku vahendab, oleks ka võhikule näha, et nii täiuslikult jumalikke kaarte, nagu meil juhtub, võiks endale igaüks tellida.
„See pole üldse keeruline. Kirjutage oma südamesoov paberile. Lugege valjusti ette – see aitab keskenduda. Pange veeklaas – soovitavalt endale sobivate kristallidega koos – selle paberi peale laadima. Vee mälust olete kindlasti kuulnud. Voh – veesse laetud palvega vesi joogegi nüüd ära – palvetades, kui oskate. Ja tellimusleht põletage ära,“ õpetab Laura. „Tuletan veel kord meelde – kahtlemine on enesetapp ning hirmule tuleb julgelt öelda: mind pole kodus.“
Laura ise on vägagi kodus – pärast seda, kui tal on kulunud pakk sigarette ja kuhi šokolaadikomme, asub ta rõõmsalt puitbrikettidega ahju kütma – tuba peab olema soe, kui ta läbi öö raamatuid loeb ja vulkaanidel valssi tantsib.