10. detsember 2015
Kuningad ja kõutsid
Mis on saanud kunagistest kultuskoolitajatest ja psühholoogiapõhistest gurudest, kelle julgustavate hõisete saatel saalitäied tänulikke kliente üles-alla hüplesid ja end veensid, et saavad kõigega hakkama? Kas keegi teeb veel reaalset-inimtehnilist juhtimise ja müügi koolitust?
On olnud igasuguseid stiile ja aegu – tänase spirituaalse avanemise šamaanide-tervendajate-puhastajate-õpetajate panoraami kõrval saavad ka Peep Vain ja Aivar Haller, Tauri Tallermaa ja Karin Hango ikka endiselt kenasti hakkama. Oma professionaalses nišis – või ajutises erus! – mille kõrvale otse loomulikult uuristavad oma sahtlikesi ka selle eriala soolapuhujad. Kus tegijaid, seal ka diletante. Kelle eest on end siiski kergem kaitsta kui mustade maagide ja valeposijate üliküllusliku turu käest. Millelegi muule kui heale õnnele, targale sisetundele ja heale juhusele sellel liikideküllasel guru-maastikul orienteerudes loota pole.
Muiste käidi targa juures. Perekonna vanimad liikmed on alati olnud kodused teadjad. Seejärel ajas asja ära partei, ametiühingu ja kgb funktsionäär. Misjärel vallandus ameerikalik mood haarata psühholoogia-teenus perearsti ja juuksuri kõrvale. Teate küll: soovid sa sellest rääkida, kartulid ja apelsinid. Üha täienev valik suhtlemis-video-psühhodraama-gestalt-playback-treeninguid. Ning saalitäite kaupa eduinimeste rühmatreeninguid ekstaatilises seisundis. Kes ei mäletaks Peep-elav-legend-Vainu ümber kogunenud jüngreid või filmist „Naerata ometi“ tuttava välimiku ning showmehelike elementidega turule tulnud ja jäänud Tallermaad! Kuhugi ei ole kadunud ka Hangod ja Pakud, oma koolituskaubamärgi väärikad kandjad.
Kes muud ei oska…
Aastakümneid tegutsenud kõrgprofessionaalse koolitusfirma Self II juht Karin Hango on suurfirmade personali nõustajana märganud, et tegeliku psühholoogilise teenistuse kõrvale kippusid keskpärased isetegevuslased tekkima üsna analoogselt spirituaalidest reiki-massaaži-kristalli-pendli-rahvaga just samal ajal – masu süvalohus.
„Kes ära koondati ja õhku astus, see nõustajaks ja tervendajaks hakkas. Rõhk sõnal „hakkas“. Vana tõde ju, et kes muud ei oska, see õpetab. Seda enam, et keerulistel aegadel on hingeabi ja isiksuslikku tuge ikka vaja. Ent sedasi on ingliskeelne termin „coach“ – arengukonsultant – sujuvalt kõutsiks devalveerunud. Oma eksistentsi õigustamiseks kõutsideks hakanute seas on üsna kontrollimatut hämamist, mis parimal juhul ei kahjusta neid, kes vajaksid tegelikku arengukonsultatsiooni,“ muigab tipp-psühholoog. „Harrastuskõutsid kipuvad muutuma firmades tippjuhi asemel poksikotiks. Võtavad vastutuse ja kontrolli seal, kus ei küsita ega tohiks. Põlevad läbi, sest ei tegele enesepuhastuse-täiendusega, nagu profid perioodiliselt teevad.“
Karin arutleb, et kui muiste olid inimestele teejuhtideks targad ja maandajateks pihiemad, siis ka tänapäeval peaksid ideaalis nood arengunõustajad kollektiivi enese seest välja kasvama. Nad peavad olema kogukonna tööjaotuse loomulik osa, mitte mõni tööta jäänud ajakirjanik ega suhtekorraldaja. Firmajuhid võiksid oma enese rahva seast coachi koolitada. Mitte endale 30eurose tunnitasuga suva-kõutsi majja guugeldada.
„Eestis on kolm arvestatavat coatchide agentuuri, kus töötavad mitme kõrgharidusega profid – mitte keskeakriisi harjal lapsikult endalt küsijad „kelleks tahan saada“ – ah, saan nõustajaks,“ teab Karin, kes ise õppis „kõutsimist“ kaks aastat ja mitmes riigis, nagu sai vastava väljaõppe enam kui pooleaastase täiendusega ka kompanjon Murutar. „Meie Selfist saab lähiajal palgata kellegi muu tarifitseeritu – mind ei saa, sest minul on sabatiaasta. Poeg ja minia läksid pärast tütarde sündi nüüd mõlemad täiskohaga psühholoogitööle, mina võtsin vanaema-tööaasta, mil teine Selfi juht Vahur Murutar kannab kolm neljandikku koormust ja vastutust. Selliseid aja maha võtmise sisukaid aegu soovitan kõigile. Nagu soovitan ka palgata parimad – mitte ravida ise oma hambaid.“
Kuninga rantjee-aasta
Varasematel aastatel kõige kirglikuma ja süsteemsema müügi- ja juhikoolituse rahvusvaheliseks tipptegijaks tõusnud Peep Vainust kuuldub harvadele koolitustele pääsenutelt midagi väga teistsugust kui senised tuhandepealised kuumaksköetud saalid ja jõuline maailmavallutus. Need, kel olnud erandlikku au saada osa defitsiidiks muutunud Peebu Läänemaal asuvas koolitustalus toimuvast, kirjeldavad: seal on väga malbe ja mahe – pehmed sussid pannakse jalga ja ekstaasi ei minda…
Vain ise väidab, et tal pole praegu midagi avalikule nöörile riputada, sest suurmees on pisut üle aasta elanud muusikaõpingute ja joogaküllast rantjee-elu, milleni jõudmiseks ta kogus julgust kümme aastat. Vaatas, kuidas kolleegid eru-koolitajatena toime tulevad ja finantsilisi-eksistentsiaalseid paanikasööste ületavad. Ja rantjeeruski!
Ütled motivatsiooni ja müügi koolitus – ja mõtled Vain. Ütled Vain – ja mõtled „Mis on tähtsaim küsimus?“ Sellenimelist õnnevalemi-raamatut müüb ingliskeelsena ka Amazon. Peebu kaubamärk on hakanud aastatega ülemaailmselt oma elu elama ja teenima. Tänasesse lillelapse-elujärku jõudmist hoidis tagasi ümberringi valitsev hirm. Samad arved, teine sissetulek, üldlevinud kartus, et kui sa ei tegutse, pole sind olemaski – isegi kui see tegutsemine on ebaproduktiivne ja orjastav.
„Olen elanud 15 kuud kahekesi trompetiga. Teen praegu ühes päevas umbes kolmandiku varasemast rabistamisest ja naudin vabas lillelapselikus rütmis kulgemist,“ kirjeldab kaubamärgiliselt helepõlevate sinisilmadega mees avalalt naeratades.
Oma Läänemaal-asuvas koolitustalus teeb härra Vain jüngrite tungival nõudmisel aegajalt siiski koolitusi – millest osasaanud neid pehme-sussi-legende räägivadki. Põhiliselt jagab mees end trompeti ja teiste sõprade vahel. Võtab pillitunde, et oskusi lihvida – ja läbi nende oskuste ka hingamist korrigeerida. Hingamine on tema sõnul kõige alus – sellega saab maha võtta esinemispaanika, keskenduda – ja pasunamängu puhul jagada seda jõudu mitmeteks tundideks, mis korratu hingamise puhul veerand tunniga võhmale võtab ja huuled hukkab.
Peep külastab sõpru, vaatleb inimesi ja protsesse, sisemise vajaduse ajel reisib – ja jälgib laste täiskasvanuks saamist. Ta koges imelist puhastumist ja noorenemist Šveitsi mägipansionis – ent seda meelt pole, et rahakad eestlased peaksid kogu planeedilt kõiki praktikaid ja triitmente, toimetaimi ja eliksiire kokku ostma ja enda peal katsetama.
Sama kaheldav kui kaugete rahvaste hiilerlus ja šamantra, on isand Vainu sõnul ka võõra taimeriigi tarbimine – me ei tarni oma lehmadele siia sellepärast liaane, et džunglis on elevandid neid süües õnnelikud. Toit ja kehakosutus – aga ka vaimuvalgus ja inimese kui terviku koolitus – pärinevad ideaalis siitsamast kust me isegi.
Peep võrdleb oma realistlik-konservatiivset kulgemist autovalikuga – kindel klassikaline maastur, mitte moekaid ekstravagantsusi. Ammugi mitte kelkimist ega asja asja pärast. Asi olgu Asja teenistuses.
Spiritualistlik vaimustus, mis ajab elu mõtte ja õnne otsijad õhinas lastelaagrina igal õhtul mõnele esoteerilisele loengule ja seansile, pälvib Peebult heatahtliku muige. Ka tema käib mõnikord tunde järgi mõnel šamanistlikul kontserdil – tänab, naeratab – ja jätkab kulgemist omal rajal. Tõsi, poolteist aastat rantjee-elu on pannud mehe uute väljakutsete järele ringi vaatama. Paraku on nii, et inimene tajub oma olemasolemist ja vajalikkust tegutsedes. Ent nüüdses arengujärgus peab see väljakutse olema lõbus ja eriline – ning jätma juhtide koolituse tipule vabaduse.
„Mul on esimest korda oma tuba ja kabinet – olen vaimustunud sellest, et minu riidekapis on vaid minu riided – ja minu kabinet on tõeliselt minu päralt,“ naeratab Peep. „Pika elutöö tasuks polegi seda nii vähe. Praeguse siin ja praegu kulgemise perioodi järel tulen ilmselt taas turule lastele ja noortele suunatud koolitustega.“
Naerata ometi!
Koolituste ja isiksuse treenimistega seonduv Tauri Tallermaa nendib, et arutleb nii iseenda kui hea teekaaslase Andres Dvinjaninovi koolitusi kõrvalt jälgides, mida koolitatavad kollektiivid ja isiksused neist etendustest ikkagi tegelikult saavad.
Emotsiooni. Emotsiooni tekitab see, mis isiklikult puudutab. Ja puudutuse ulatuseks hindab Tauri umbes 10 protsenti. Iga koolitus on spektaakel, mis eeldab oma metoodika ja teadmiste edastajalt artistlikkust. Tauri kirjeldab kaasteelise Dvinjaninovi meelis-motiivi – DISC-teooriat. Sellekohaselt jagunevad inimtüübid Dominantseteks, Artistlikeks-edevateks (I), Stabiilseteks ja Konservatiivseteks (C). Tauri sõnul on tema ise ID – artistlikult dominantne – ning Dvin DI. Kombineeruda saavad vaid kettal kõrvuti seisvad sektorid, mingit ristpõimlemist olemas pole.
Küll aga saavad kenasti kombineeruda härrased koolitajad ise. Kui Tauri esines saates „Laulud tähtedega“, siis Peep Vainu teletähetund oli „Tantsud tähtedega“ – Dvinjaninovi kuvand on hübriidina „Õnne 13 Gunnar pilvede alt“. Kuivõrd inimestel on valikuline emotsionaalne mälu, assotsieerub Tauri ise Leida Laiuse filmiga „Naerata ometi!“ mille peale on ladestunud teleesinemised tunnikontrolli ja mälutreeningu saadetes.
Meestel on ka eraelulised mustrid sarnased – Vain ja Tallermaa lahutasid rööbiti ning pidasid ühiselt aru, kas ja kui palju sel teemal meediaga suhelda – Dvinjaninoviga on Tauri analoogia veel üks-ühesem. Mis on kinnitus väitele, et kõik on kõige ja kõigiga seotud ning sarnane.
„Seega püüdleb eranditult iga inimene enesetäienduse ja kõigi oma tööriistade – ihu-hing-vaim – väljakujundamise poole. Mina ise olen välja töötanud kiirlugemise ja mälutreeningu metoodika, mida õpetan koos keskendumise ja esinemisoskuse koolitusega. Kui varem lasin end müüa Urmas Kõivul ja teistel firmadel, siis viimasel ajal müün ennast ise,“ on oma nišiga rahul mees, kellel on kindlalt Eesti ühed kaunimad kristallsinised suured silmad. „Elurütm on selline, et sügis-talv-kevad on sisustatud koolitustega, suvel olen põhiliselt pulmakorraldaja ja õhtujuht.
Koolituste põhiline kriteerium – ma ise pean oma asjast sama palju lusti saama kui klient. See 10 protsenti, mis koolitatavatesse salvestub, ainult mu enese lustist tulenebki. Sama on ajakirjalugudega – ma naudin nende kirjutamist. Ajakirjadele Psühholoogia ja Naised mälust või laste eakohasest kohtlemisest kirjutades loen juurde, õpin ja arenen ja olen õnnelik. Psühholoogid võivad küll rünnata – mingi raamatupidaja-haridusega vend õpetleb siin meie põllul – aga ma ei vaja selleks tõesti litsentsi, et teada: nooruki aju otsmikusagar areneb välja 24.-28. eluaastaks – enne ei saa temalt täiskasvanulikku tervikpildi-logistika-planeerimise kõrgemat pilotaaži nõuda.“
Kui edumeelsed kollektiivid tellivad Taurilt meeskonna ja seda moodustavate isiksuste koolitusi, jälgib mees, et meeskonnad ja inimesed kinnistaksid kuuldu-kogetu kordamise ja arutelu käigus – siis saavad tööandjad oma raha eest selle erilise Millegi, mis on enam kui meeskonna väljatoomine kontorist või atraktiivse esineja toomine kontorisse. See Miski tõukab inimeste arengu liikvele. Ja seda polegi nii vähe, arvestades kui tohutu infomüra sisse me üksteist uputame. Ennast ka.
„Koolitatavad hakkavad alati äratundmisrõõmus naerma, kui panen nende ette pildi pereema monoloogist, mida kõike pereisa üksinda kodus tegema peab – seda-seda-seda… Ja lõpeks jääb papa selektiivsesse mällu pärast filtrite läbimist sõnum: ava õlu ja istu teleka ette, siis ei tee vähemasti midagi valesti,“ muigab Tauri, kes on huviga uurinud ja edastanud valikulise mälu hämmastavaid vassinguid. Tema sõnul mäletavad mõne aja eest dialoogi pidanud inimesed toonast vestlust täiesti erinevalt – kusjuures kumbki eksib, tegelikult toimus hoopis kolmandatmoodi lausetest koosnev kahekõne.
„Käärid on järjest enam harki läinud,“ tõdeb Tauri. „Kui osa inimesi muutub üha spirituaalsemaks ning kolib oma esoteerikaäärmusega täiesti oma mulli elama, siis teine osa soovib midagi tegelikku. Skeptikud-praktikud küsivad õigustatult: kui kõik on über-vaimsed tervendajad ja mediteerijad – kes siis toodab-töötab-teeb?
Kogemused on näidanud, et igaüks leiab oma sobivaima õpetaja. Tõeliselt vaimsed ja spirituaalsed tegijad ei räägi oma vaimsusest, vaid töötavad ärijuhtide ja taluperemeestena – vaimsus on nende jaoks enesestmõistetav.
Ja oma tegeliku tegemise, mulla ja tööriistade puudutamise tarbe saame meie naise ja lastega samuti kätte – meil on maakodu Rõuge kandis. Metsas, ühesõnaga.“
Tallinnast maakoju sõites veedab Tauri naisega kolm ja pool tundi kvaliteetaega – kaasad vestlevad ja mõtisklevad ja tõdevad, et iga korraga muutub kahe kodu vaheline tee üha lühemaks. Lapsed magavad ning ühised ja isiklikud elamused ja plaanid sõnastatakse teineteisele nii, et need jäävad mõlemale võimalikult sarnaselt meelde.
Talupoja tarkus
Vainu ja tema kunagise partneri Aivar Halleri koolitajateed läksid lahku kümmekond aastat tagasi. Haller, kes tegeles peaasjalikult juhtide koolitamisega, veendus, et kõverate puude sirgeks painutamine on väheviljakas tegevus. Seda enam, et reeglina juhid ei oma ühiskonnas suurte ja sisuliste muutuste elluviimiseks piisavalt tahet ega ettevalmistust – enamus maadleb oma ego ja ettevõtte majanduseesmärkide tasemel. Praktilise inimesena otsustas Haller rajada kasvulava noortele võrsetele, et nood saaksid takistamatult tugevaks ja sirgeks kasvada. Ambitsioonika pürgijana seadis kolme lapse isa miinimumeesmärgiks oma lastele sobiliku kooli rajamise. Seejuures andis ta välja julge lubaduse, et järgneva 45 aasta jooksul aitab üles ehitada koguni 10 uut kooli. Tänaseks on hakanud esimene näidis – Tallinna waldorfkool kaela kandma. Koplis Tuulemaa tänaval asuv suur koolimaja on rõõmsaid lapsi täis ja õnnelikud emad-isad on keskmisest aktiivsemalt oma laste arengukeskkonna loomisesse kaasatud.
Kakskümmend aastat andragoogika põldu harinud ja seal sees 10 aastat üldhariduse peenraid kõblanud Haller mõistis kogenud koolitajana, et haridussüsteemi kaudu ühiskonna väärtushinnangute muutmine on väga pikaajaline protsess. Kooliga alustades uskus ta, et see võtab 12-15 aastat, täna usub 54 aastane koolitaja, et näeb sisulist muutust oma 100 juubeli paiku. Et sinnamaani ja kauemgi kenasti vastu pidada, tegeleb hea tervise juures olev koolipapa regulaarselt ehk igapäevaselt vähemalt tund aega vaimsete praktikatega.
Mentorina ettevõtlikke inimesi aitava Halleri arvates on meie ühiskond täna sügavas väärtuskriisis. Mitte majanduslikus ega poliitilises vaid just väärtuskriisis. Samas ei ole see tema meelest midagi ületamatut. Haller teeb kummarduse oma hea õpetaja Ülo Vooglaiu suunas, kellest kõnelev värske raamat „Aeg ja Vaim“ tema töölauda ehib ja ütleb, et mõistab sõbra suurt muret Eesti hariduselu seisukorra pärast. Samas ei jaga ta maestro sügavat pessimismi. Koolieluga hästi kursis olev Haller on külastanud enam kui 350 Eestimaa kooli ja teab, et meil on palju väga häid kogukonnakoole, kus keha, vaimu ja hinge harimine kenasti tasakaalus. Hoolimata süsteemi kui terviku hullusest. Sealne koolijuht ja õpetajad tunnetavad Elu rütmi ega lase ennast ametnike trummipõrinal kurdistada.
Aivar tunneb kõige rohkem muret selle pärast, et kriitilise mõtlemise asemel õpetatakse enamuses koolides ühe kindla ja eksimatu tõe õpetust, mis paraku viib suure vastandumiseni. See õpetus ei salli enda kõrval ühtki erinevust – ei teisitimõtlejaid, kaotajaid, ei homosid, pagulasi ega invaliide. Seepärast prevaleerib ka meie haridussüsteemis üks ja „ainuõige“ inimkäsitlus, mis ütleb, et inimene on Mendelejevi tabel, mis liigub tahte jõul ja Newtoni seadustest lähtuvalt. Mis selle liikumise käivitab ja võimalikuks teeb, see ei ole teada ega ka tähtis. Tähtis on, et liikumine toimuks ja seda ainuõiges suunas.
Haller ja tema mõttekaaslased otsivad abi traditsioonilisest talupoja tarkusest, mis ütleb, et ainus ja muutumatu asi on see, et kõik muutub. Haritus on tema ja kaaslaste jaoks (füüsiline, vaimne ja hingeline) seisund ehk valmisolek pideva muutusega hakkama saada. Kuidas see seisund kujuneb? Haller usub, et inimene on midagi palju enamat, kui me seni oleme arvanud. Kindlasti mitte Newtoni seaduste põhjal ringikomberdav Mendelejevi tabel. Haller oma mõttekaaslastega usub, et inimese füüsilist tervist mõjutab otseselt tema energeetiline seisund, mida Hiina meditsiin on 6000 aastat tasakaalustama õppinud ja et seda energeetikat mõjutab väga konkreetselt inimese psühhosomaatiline seisund ehk tema mõtted, tunded ja tahe.
Haller on veendunud, et valu on kiireim tee inimese arenguks. Kui (hinge või füüsiline) valu südames või kuklas toksib, siis otsib inimene võimalikult kiiret lahendust ja on valmis tegema asju, mis muidu tunduvad liiga koormavad. Suhtumise ja uskumuste muutmine on just selline väljakutse. See, mida hariduspõllul võiks poole sajandi pärast lõigata, on tervise valdkonnas valu toel korrastatav kordades kiiremini. Seepärast on Haller oma mõttekaaslastega loonud kogukonna koodnimega Lovi (Uku Masingu leid arhailisest eesti keelest, tähendab muutunud teadvuse seisundit), mis toetub talupoja tarkusele ja kaasaegsele kvantmehhaanikale, et aidata otsivad isiksusi, sealhulgas vaimse ja füüsilise tervisega hätta sattunuid inimesena kasvamise rajale tagasi. Haritus on valmisolek pidevalt muutuva Eluga toime tulla.
Küljeveerg:
Keskpärane koolitus on kuritegu
Hiljuti kuulsin taaskord küsimust, kuidas küll selgitada otsustajale, miks on mõttekas kulutada rohkem kvaliteetsemale koolitusele.
Vastus on lihtne – keskpärane koolitus on kestvalt kahjulik, selle pakkumine toetab kahvatut kopeerimist ja hävitab organisatsioonis initsiatiivi ning uudishimulikku katsetamist, nõrgendab arenguvõimelisust. Isegi teadmiste jagamine algajatele võiks ju toimuda nende vajadusi ja kogemusi arvestavalt, mõtlemist ja arutlemist soodustaval moel.
- Kui säästmistuhinas olukorda professionaalselt ei uurita, lahendatakse pealispindset või sootuks mõnd koolituse tellija või koolitaja probleemi.
- Kui koolituse eesmärgid on ebaselged või vähe omaks võetud, sõltub tulemuseni jõudmine vaid juhusest. Koolitajad saavad siis kasutada oma lemmikmeetodeid, mis ei pruugi kohased olla.
- Ebakohaselt valitud meetodid muudavad eesmärgini jõudmise ebatõenäoliseks (loengu kuulamine näiteks kedagi sõbralikumaks ega hoolivamaks ei muuda) ja võivad murelikku taustajauramist sootuks suurendada („jutt on ilus, aga meil ei saa ju teisiti“).
- Kui koolitustingimustes selgelt kokku ei lepita või lepitud piiridest kinni ei peeta, kahjustub õppijate turvatunne ja usaldus.
- Oskamatu meetodite kasutamine võib osalejaid kahjustada (näiteks harjutamise suhtes üliettevaatlikuks muuta).
- Lihtsustatud käitumisjuhiste serveerimine toodab pealiskaudsust ja vastutustundetust.
Koolitajapoolne osalejatele meeldida püüdmine võib välistada väljakutsete võtmise, toetada osavõtmatut ja pingutusevaba pealtvaatamist („no vaatame, kuidas see koolitaja siis on ka“) ja sellega seotud ebaõiglustundeid („kui kelleltki midagi ei nõuta, pole mulgi mõtet pingutada“). - Reflektsiooni ja analüüsi asendamine kamandamisega või vigade üle ironiseerimisega vähendab omaalgatust ja kujundab abitust või sõltuvust.
- Rakendusvõimaluste läbi töötamata jätmine viib koolituse tulemusena süvenevale süütundele („ja ikka ma veel ei delegeeri nagu koolitusel kavatsesin“).
Lohutuseks on siiski linnuke mingis lahtris ja kindlam pinnas keskpärasusele, mis tülikad talendid eemal hoiab.
Karin Hango
Koolitus- ja arendusfirma SELF II loovjuht