21.november

Midagi toimub. Ülemiste järve ääres luuakse täna meie managementi. Moskvas plaanitakse mängufilmi. Režissöör sõitis Soonelt ööpäev hiljem haiglasse väga tõsiselt järele mõtlema. Tal on nüüd tõmblukk kõhupeal. Nende toimumiste taga olen mina. Neist juhtumistest kõnelen Täisringi-raamatu teise osa lõpupeatükis Mustrimuutjad Täheväravas. Ja ma olen vägavägaväga tänulik. Aitähaitähaitäh!

Selge, et aegajalt lülib ära, kui taaskord mingi mees millegi eest vastutust ei võta, kui teine mees mu teened sujuvalt endale võtab, kui kolmas mees… Aga ma ei saa endale õnneks selles keltsas kakerdamist lubada.

Ja nüüd panen tiba hullu ka. Üleeile õhtul tõmbas metsataat relakaga Namaste boksiust õhemaks. Namaste kartis hirmsasti – püüdis üle vaheseina Nibiru juurde ronida. Tahtsin boksi minna – aga see hirmutas beibet veel enam – sulgesin kehaga ukseava, metsataat nihveldas kirinal – ja Klaudia läks boksi. Võttis Namastel päitsetest, keeras ta näoga Manni poole, pani tema nina vastu Manni nina – ja me tegime töö lõpuni. Kilodena saepuru pühkis mul peast ja seljast maha juba täiesti rahunenud Namaste ise Hullupanemise leevenduseks võin öelda – Indi küsis, kas ma ka nägin, et keegi keeras boksis sälu ümber ja rahustas maha. Sellised muinasjutud Saarale kohe meeldivad. Aitäh.

Muinasjutu tulemusel kõndis Namaste mul tänulikult ja soojalt kannul, kui järgmisel päeval bokse tegin. Mõtlesime temaga edasi ideed, mis tuli koos Brigitaga – laagerdas ning maandus Eastern Outbackis – ning panime Kennethiga juba põhilised asjad paikagi. Peo teeme noh. Alo määras kuupäeva ja lubas igasuguseid asju. Nii need asjad käivad…

Teele! Enge-Koonga-Jõõpre-Kolga… Õhtul tuleb üks mu Imretest läbi, selle nimel tasub eluga koju tagasi jõuda. Määran täna mitme jäära elukäigu – õnnelikus ellujäämise ja edasiteenimise suunas Ehkki mul on Salme kultuurikeskuse 50. juubli gaala kutse, ma oletatavasti pärast maratoni sinna ei sähma. Istun kodus saunalaval ja olen ise reheahi Aho!

*

Kati Saara Vatmann – EE272200001103755044 – andis kogu selle õnne õuele toomiseks raamatu Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks – keeletoimetajale

Jätkame ette-ostmist. Tänan ette Annely, Danel, Anne, Maret ja Ene – ning taha – Kadri, Ingrid, Maarja Meil läheb hästi. Koos.

Katkend Täisringi-raamatu teise osa lõpupeatükist Mustrimuutjad täheväravas:

Mis higitelgis toimub, see higitelki jääb.

Mis sealt väljaspool juhtub, sellest võib natukene rääkida.

Näidendis jutustan Indiaanlase suu läbi, et põlisrahvad ei talu alkoholi. Ilmselt on etanooli-allergia ka paljudel nomaadidel, kellest on eestlased kokku miksitud. Puudub ensüüm, mis tavapärasel moel mürgid lagundaks – pitsikene viib hetkega lendu. Valesse kohta. Ja pohmelused on nii surmahirmutavad, et ähvardavad maha tappa, kui pisinatuke peale ei võta… Näib, et uude heasse ilma suubudes väsib väga paljudes organismides see ensüüm ära. Nagu märgib kanalduseanalüütik Sirje Purga Kreutzwaldi Kalevipoja-pildinägemist kirjeldades: alkoholi aeg on möödas.

Kalevipoeg sai sellest ise aru.

Tänased alkotalumatud ujuvad ükshaaval teisele kaldale – ja kui ise ei taipa, saavad tõmbluku kõhu peale. Päriselt ka.

Meie tseremooniale – pärast kevadise pööripäeva telgitegu Kareka esimene siin Soonel – tuli 11 inimest. Neist üks ei sobinud kohe autost väljudes silmnähtavalt telki. Sest riitusel põhimõtteliselt alkot pole. Ei sees ega väljas. Meil on elupuu, tubakas ja salvei. Temal aga oli kummaski käes sikspäkk, neist üks juba teel pooleks joodud.

Metsamineku eelsel vestlusel osutus mees ääretult erudeeritud ja huvitavaks vestluspartneriks. Imeline madal bariton ka veel. Ja kenas füüsilises vormis. Aga vindine. Ja Venemaal elatud aastatega slaavlaslikult intensiivseks tuunitud. Telgieelse emandaringi ajal jäi mees vaikseks ja taltsaks, nii et jätsime ta laste hoolde lõkke äärde…

Viga.

Või mitte.

Lapsed takistasid tal puid üha juurde ja juurde uhamast ning kui kuri Saara esimese ringi järel telgist välja leekis ja põrkis – käginmögin-itsitamine-jauramine kostab riituse ajal lausa tuhandekordistunult telki, segab niigi killustunud-tsentrist väljas hingedel keskendumist – viis noor kaardivägi mehe majja ära. Mis viis ka muist Saara mõtteid sinna – meie nukutuba on nii paigas ja puhas, et…

Ühesõnaga teisel ringil kõnelesin selle asemel, mida vist olin kavatsenud pihtida – ei mäleta! – alkoenergeetilise tänujutu. Tänasin jaurajat selle eest, et ta kinnitas meile, ammu loobunutele, kui ainumõeldav otsus ja tee see on. Tänasin teda selle eest, et ta korraldas ühisvälja mõttes mu noorematele lastele nende esimese luubialuse joomingu. Lapsed said kogemuse ilma, et pidanuks alkot läbi enese reageerima. Aitäh! Ja tänasin selle eest ka, et nägin iseennast vihase ja tasakaalutuna võõrast energiat talust välja käramas.

Seda ma ei usu, et kedagi ära saab sajatada-kaetada-needa-manada.

Sajatades lajatame iseendale. Alati ja ainult.

Andestades teeme midagi, mida ise ei kontrolli ega juhi ja sageli ei tea. Kui tulemus poleks nii äärmuslik, nagu seekord.

Äärmuslikest tagajärgedest saame teada. Andestades laseme vihapalli enda küljest lahti. Kui teda ära ei neutraliseeri, läheb vihapall rändama. Vaba ju! Ja teeb tegusid. Millest pallivabastaja ei tea.

Minu pall hakkas vabanema pärast tseret – korjasin õllepurgid kokku, suminas suurmees – tegelikult ikka kohe väga karismaatiline ja kaunis, isane ja andekas isend! – tema sõitis sõprade tagaistmel oma teed. Vagusad vestlused kallitega veeretasid kurjapalli uksest välja.

Järgmisel hommikul, enne kui lapsed ja Tähepoiss ärkasid, korjasin majaesise konivabaks, tegin kodule pai ning saatsin sellile Facebookis sõbrakutse. Mille ta vastu ka võttis. Ja seejärel umbes tund aega hiljem ennast peaaegu kasti sõitis.

Nõnnadi üle pea, et klambrid on lõuas, ribid katki – ning muist siseorganeid lapitud, osa ämbris. Sellest tõmblukk kõhul.

Kuna mehel – no ikka tõesti hurmav isend on tegelikult – pole enam alkot töötlevaid organeid, saabus igavene kainus.

Ja hulk huvitavaid ideid. Ühest küljest see, et otsustasime koos rikkaks ja kuulsaks saada – mu teise äbakaasaga see manööver ei õnnestunud. Võimalik, et kui me poleks äbaellunud, oleks õnnestunud? Igatahes on selle isiksusega ühtteist ühitatavat. Ja see on rikastav. Väga. Aitäh! Teisest küljest too, et ma sain aru, kui karm asi on vabastatud viha. Mitte et tüüp lausa Saara vihamiini otsa oleks sõitnud. Aga midagi sinnakanti küll. Hõissa, ausõna…

Oleme Karekaga korduvalt arutanud ja täheldanud, kogenud ja sõnastanud – tellimustega tuleb olla väga täpne, erakordselt täpne.

Nii inimesi taevast ja Moskvast oma õuele tellides.

Kui nendega kaasnevaid emotsioone egolaksutades.

Soovid täituvad sekunditega. Karmavõlg klaaritakse samuti kohe. Instant karma – rama-rama!

Selle saab tasuta.

Raamatu etteostmine käib konto kaudu EE272200001103755044

Aitäh ja palun!