25. september 2015
Helgi Sussi naerupidi elukurrud
Teatrimaskil on nägu nii naeru- kui norupidi – läbi sajandite Valtu seltsimaja juhtinud Helgi Sussil (73) on õnnestunud arvukate teekaaslaste eest nutust varianti varjata. Kohalike seas Meie Helgiks tituleeritud daam tõestab oma elutööga, et maasool on… magus!
„Vabandust, minus pole vähimalgi määral põllumeest – olen ise üks ilupuu, nii et mu majaümbrus on pisut metsistunud!“ naeratab Helgi oma majakese lävel Kaerepere uue lasteaia kõrval Metsaääre tänavas. „Õnneks aitavad pojad võpsiku vaatamiskõlbulikuks niita. Panevad just soojustust – ja seinapragusid vaadates meenub mulle, kuidas selle maja ehitamise ajal mehed soojakus jõmisesid ja külanoored ehitasid… Ja sellest, et majas sees on tapeet ammu vahetamata, pole kah väga lugu – arhiiv ja teoksil tööde kalenderkavad on nagunii üha uueneva tapeedi eest.“
Saunaküla Sommer
„Minu kodumajakese ehitas kolhoos, suuremad hooned rajasid siiakanti karpaatlased. Ukrainlased tulid omal ajal väga meeleldi Eestisse ehitama. Rajasid siia Ingliste laudad, Valtu veinitööstuse hooned, aiandiehitised… Ukrainlased tegid head tööd ja tublisid lapsi ka,“ naerab Helgi, kelle enesegi poegade isa nimi oli Anatoli. Võru-juurne ääretult kaunis mees, kelle 98aastane ema elab tänini Kehra-kandis. Suurepärane pereisa ja helge inimene Tolik ise kustus Raplamaa põlise painaja, kopsutõve kätte 41aastasena. „Mina sündisin 1942.aastal Saunakülas. Minu ema lahkus siitilmast, kui olin 3aastane. Ma ei mäleta emakest, kelle viis tuberkuloos päeval pärast seda, kui suri mu vastsündinud õekene. Mind kasvatasid tädi, vanatädi, keda kutsusin Koosuks, ja onu. Isa tegeles minuga siis, kui olin juba pisut suurem.
Mulle jutustati, et mehed püüdsid sõjaaegse mobilisatsiooni kiuste enne minu sündi kodus uue ahju valmis saada, aga mina tulin oodatust natukene varem, sest ema vedrutas pärast rukkilõikust koos teiste naistega põllul uut rukist maha. Küll aga tulin just sellisesse peresse, kes mu maast madalast kultuurilätetele, mitte põllupidamise juurde suunas.
Isapoolne suguvõsa oli kaunis ja tõmmu, emapoolsed pastelsemad – vanaisa aga armastas kangesti laulda. Iseäranis pidusena kodupoole sõites hõiskas üle küla hobusele laulda: minu vana Valge viib mind ikka oma Mari juurde!
Susisilla rahvas sai saksapärasest kirjapildist Susile lisaessi. Meie seast on võrsunud Linda nahatööstur, hulk loovisiksusi – ja mõlemast sugupuust möldrid. Tädi ja onu olid Valtu seltsimaja ja raamatukogu hooldajad. Seltsimaja on muide saanud mõisa magasiaidast, mille talumehed 1923.aastal ostsid. Saunaküla näiteringis, mis oli Eneseharimise Ühingu haru, mängisid nii nemad kui kõigi teiste talude inimesed, nagu sain nüüd just külapäeval tollase teatri 95aastase elukäigu kokku võtta. Ka Valtu hariduskroonika tuli onult minu kätte. Siin ma nüüd keset kroonikat ja arhiivi elan – ega ole pärast tööaega 1967 kuni 2011 tegelikult päriselt pensionile jäänudki.“
Teatrisõbrad ja kultuurihuvilised helistavad Helgile, kes peab paralleelselt kolme lauakalendrit, et kõik sündmused ja sooritused süsteemis oleksid ja ära mahuksid, keskmiselt iga veerand tunni tagant. Mis päeval see järgmine ühiskülastus meil oligi? Kas itaallaste uulitsakontserdi ajaks korjatakse ikka asula laululava juurest noorsoo-lennutatud pudelid-potsikud-krõpsukotid kokku? Millisesse mõisasse järgmiseks ekskursioonile läheme? Millal see või teine põlisjuurtega klubi sügishooaega alustab… Telefonile vastates näitab emand Sussi ilmekalt ette, mil moel endale naerupidi elukurrud koolutatakse.
Tema ja Toliku üks poeg Kalvi peab meelelahutusteenuseid pakkuvat firmat Elamuspank. Poeg Kalev lõpetas põlluülikooli lihatehnoloogina, läks pärast tänaseks nukralt kuulsaks saanud Rey pankrotisigalas praktiseerimist Läänemaale, täiendas end – nagu ema Helgigi on üks Eesti jätkuõppivamaid-täiendharitumaid kultuuritöötajaid – ning töötab praegu Märjamaal.
Nii erinevat pidi rakendusid põlised möldrite geenid. Mida kujundas pereisa Tolik, kes oli lastega seni õhtuti pärast tööd kodus kui Helgi seltsimaja juhtis. Oli küllalt mees, et lastega kodus olemine uhkuse peale ei hakanud, tublid mehed kasvatas.
Pojad on lapsepõlvest saadik kohelnud ema, nagu auväärset Daami – neile on olnud ülimalt oluline oma emale oma oskused ja saavutused ette näidata ning nad mäletavad lapsepõlvest seda uhkustunnet, mida kogesid, kui ema esimesel juubelil pea kogu kolhoos õnnitlema tuli.
„Meie suguvõsa pidas 15.sajandil rajatud Valtu mõisa Sommer-veskit. Uhke perenimi eestindati Väljasteks. Saunakülas kees mu lapsepõlves elu igas talus – täna teatakse seda piirkonda põhiliselt Estonia puhkeala, lasketiiru ja võibolla ka norra-ameerika-juurse Tuxen-Ringjobide pere järgi. Meie seast on pärit anima-korüfeed Pikkovid, vibuspordi Kivilod – ning suursaavutus on tegelikult seegi, et ükski talu pole tühjaks jäänud…
Koolis käisin Aino Suviste direktrissiks olemise ajal. Teleprodutsent Raivo kasvas koolijuhist emaga Valtu koolimajas asunud korteris ning pojapoeg Uku käis just siin taaskord kontserti andmas. Pärast söaka-sõnaka Kalju Rahu – kes algatas kooli juurdeehituse – direktoriaega tuli meile 15 aasta eest Andres Saks, kellega minul oli seltsimaja juhtides suurepärane koostöö. Filmide näitamiseks andis Saks näiteks tehnika, filmid tõin Märjamaalt ja saal oli rahvast täis.“
Rapla keskkoolis õppis Helgi kirjandusõpetaja Karl Muru ajal, kellest sai hiljem Tartu Ülikooli legendaarne professor. Viljandi kultuurikooli juures on naine käinud uskumatult paljudel kursustel-koolitustel-õpitubades, kus ta on teada saanud, et lisaks põldurisoone puudumisele pole ta vähimalgi määral ka ärinaine mitte.
„Mulle püüti selgeks õpetada, et teatrite ühiskülastustega on võimalik ka korraldajal raha teenida, aga mina maksan senini ikka pigem peale kui et teenin,“ naerab Helgi, kelle kogu elukäik üks üldine missioon olnud ongi. „Eks tõsiasi, et mul on pedantselt peetud erinevad kalendrid ühiskülastuste-näiteringi-ürituste tarbeks, tuleneb nii Neitsi tähtkujust kui sellest, et nooruses tahtsin saada laborandiks. Teatud määral elamegi kõik siin suures maises laboris, kus igaüks oma erialal püüab korda pidada ja ennast teostada. Päris ja ainult näitlejaks pole mina kunagi saada tahtnud. Tunnetasin oma tegelikud tiivad, nende siruulatuse ja kandevõime aegsasti ära.“
Mikidest ratsavõistlusteni
Kui praegu seltsimajja mistahes hea film või esineja tuuakse, jääb publiku arvukus üsna kesiseks – kodude-korterite aknad kumavad sinises telekavalguses ja rahvas ei tule välja. Masust ja koondamistest, seakatkust ja pankrotilainest stressis inimesed eelistavad koju peituda.
Helgi majakest sisustavates žurnaalides on talletatud seltsimaja paljude kümnendite üritused hobupäevadest rahvakalendri pühadeni, kus osalejate arv oli alates sajast mitmesajani. Alati. Elati. Ilmsi, mitte teleris-arvutis, kus praeguse aja heitunud inimestele tundub illusoorselt turvalisem olevat.
„Kui meie ansambli Mikid mees Tiit Laurimaa – näitlejanna Pireti hiljutilahkunud isa – oma Ave kosis ja pulmad tavapäraselt seltsimajas peeti, oli mootorrataste paraad – pulmalipuga ja lindi sidumisega Kaerepere püha puu ümber.
Kurepuu on arvatavasti sellepärast ära kuivanud, et nii paljud sellega seotud abielud on lõppenud… Aga minu hõimlased ümberringi taludes, mille esiisad neile soetasid, kestavad õnneks edasi. Ja siit tuule tiibadesse saanud näitlejad on suurtele lavadele jõudnud.
Leino Rei vägevast Laiapeade suguvõsast oli veel hiljaaegu kodukandis õhtujuhiks – lapsed elavad tal siin. Meie suguvõsa lapsed, näe, elavad tükati lausa Austraalias ega kõnele eesti keelt… Hertu valgevenelased on assimileerunud – aga Hertu küla ise hääbunud… Ajad ja olud sellised… Tulevane näitleja Tõnno Linnas mängis meie Pöialliisi teatrietenduses mutti. Ja paralleelselt töötas hulk nii tänagi toimivaid kui publiku tungival nõudmisel lõpetanud kooslusi,“ muigab sädeinimene leebelt. „Roosimäe Miili poolt 1967.aastal algatatud pensionäride klubi tegutseb usinasti, sest Eesti küla ongi teatavasti üldine pensionäride kogukond uuemal ajal. Meil oli raamatusõprade klubi Varaku ning Valtu kolhoosi kirjandusring Oma sulega, mida pidas Viktor Reino oma kodus. Praegu peab ta lasketiiru juures jahimaja.
Tollased ajad aga viisid meie raamatuklubi tänu Luule Bortnikovale reisidele Jasnaja Poljanasse, Leningradi ja Mihhailovskojesse. Hinnalised, õieti küll hindamatud reisid olid mõeldavad tänu sellele, et kolhoosi vedasid tõelised rahvajuhid ja buss oli kolhoosi poolt. Ühisvaim pani kogu rahva lugemisteatris „Kevadet“ lugema – perede kaupa, klasside viisi, pensionäridest rääkimata.
Külateater Anderaasuke toimib tänu emale-tütrele Anne ja Koidu Archipovile tänagi täiel jõul. Proove teeme lisaks seltsimajale ka koolimajas ja veinilaos. Ning kui on olnud õnnelikud ajad, mil meie ees esinevad Kristiina Ehin ja Margus Mikomägi, küllap need naasevad ja kestavad edasi. Lootust annab riigiraadio ööülikooli salvestamine meie seltsimajas – ning tõsiasi, et valimiskampaaniate ajal peavad nii Talvik kui Randjärv vajalikuks siia sõita ja hääletajate südameid siin ujula ja aiandi vahel enda poole võita.
Paradoksaalsel kombel ei ühenda mind meie asula sümbolite – veinivabriku ega ka suurepärase modernse ujulagagi ükski aineline komponent: kuna ma pidin väikese tüdrukuna jõkke uppuma, on mul elu aeg olnud veekartus, mille tõttu hoian igasugusest veest ja ujumisest nii kaugele kui vähegi võimalik.“
Uued tuuled
Helgi tunnustab igati oma järeltulija Kait Kaevali söakust, mis põhineb tema enese huvidel ja eelistustel ning töötab kenasti. Kait väestab seltsimajas Margit Sarri juhitud kammerkoori, Kristina Ossi zumbatantsu treeninguid, noorte rahvatantsu segarühma – ja ka pensionäride Koduläte käib kenasti koos. Kehtna Seakõrva Ordu – parimas eas meeste kultuuriklubi – samuti.
„Olnud aegadel on hästi töötanud nipid, mille pealt võiksid tänasedki rahvajuhid spikerdada,“ soovitab Helgi. „Minu ajal tegi tänini Mitsukaks nimetatava õunaaia juures tegutseva puutöökoja emand Pille Laos enne kinoseansse seltsimajas lastele meisterdamise tunde. Kandlekoja Rait Pihlap tõi oma tüdrukud meile meisterdama mõnikord ka nii, et kinno ei jäädudki. Ja mina olin neil väikeste meistrite kursustel rõõmuga lapsehoidja.
Tollase kaupluse, mis asus vanas lasteaias, juhataja Linda Tunnel rääkis poeleti ääres rahva Kodukolde peoõhtutele. Ja iseäranis tasuks õppida kolhoosiesimees Tenno Teetsi rahvajuhulikku meelsust, mis pärast riigikorra vahetumist meie ühiskonnas sootuks kaduma on läinud.
Oma pere tunne. See on kõige täpsem väljend. Meie näiteringil ja segakooril, kapellil ja käsitööringidel – isegi kolhoosi ametiühingul! – oli see oma pere tunne, mida süvendasid lõikuspeod ja rahvatantsijatega Pariisi sõidud. Ka arvukad ansamblid – Mikid, Rütm, Kvadro, Brändi, Pilsner, Petja – ikka Laurimaad-Sepmanid koos – näitavad ühtekuuluvuse erinevaid viise ja värve.
Tõeline rahvajuht Teets viis rahva lisaks teatrile ka Koola poolsaarele ja kõikvõimalikesse järvistutesse. Kolhoos ostis rahvale musitseerimiseks pillid. Vastlapäev näiteks kujutas endast poolt päeva talguid ja poolt päeva spordivõistlusi, millele järgnes pidu. Ehitajad ja õpetajad, aiandirahvas ja traktoristid – kõik olid üks ühine pere. See pole nostalgia, vaid fakt!
Kolhoosiesimees isiklikult oli jõuluvana. Mina kui olude tahtel samuti pioneerijuht ja parteilane, pidin käima rajoonikomitees aru andmas ja suure südamega rahvameest kaitsmas. Selle eest paraku seda suurt südant miski ei kaitsnud, et kolhoosi vara tassiti laiali ning täna elame varemetes – ühishuvid ja ühtehoidmine on läinud korterliku elulaadi nahka ning autostumine on kollektiivsete rändamiste asemele tekitanud eraklikud egotripid…“
Helgi meenutab heldimusega 70-80ndate aastate laulupidusid, mil tänastes varemetes olid purskkaevud ja aatriumid ning koos kohalikega laulsid siin, kus täna vaid veini-viina villitakse ja siirupit-limonaadi turustatakse, ka Baltika naiskoor ning Trammi- ja trollibussipargi segakoor.
Minevikuromantiline sõna „šeflus“ tõi maale tööle ning ühiselt musitseerima ja parimas mõttes pidutsema kommivabriku Kalev puhkpilliorkestri, kapelli ja segakoori. Töökoja kontoris õpetati esperantot ja soome keelt – juhendajad toodi muide Tallinnast autoga kohale.
Mis puutub Valtu tunnus-kraamisse, veinisse – mille keskel tänagi sõbratar Annega külateatrit veetakse – siis oma kogu elu alkoholi jõi väike Helgi nelja-aastasena eksikombelise puskarikruusitäiena ära ning hiljem pole tema jaoks siin ilmas enam alkoholi olemas olnud. Küll aga on naine nukralt järele vaadanud neile kirgastele ja karismaatilistele isiksustele, kes end Raplamaa sooaurude ja napsi ühistoimes ära on kustutanud.
Täna üha telefonile vastates, rahvast omal riisikol teatrisse ja kultuurimatkadele korraldades ning sinistes tuledes kumavaid suletud korteriaknaid silmitsedes loodab Helgi Sussi südamest, et ühes hingamise ja koos edenemise kriis on põhjas ära. Et saaks jalad põhja tõugata ja toast välja helgesse tulevikku kulgeda. Enam-vähem igal paaritu arvuga aastal on proua Sussi saanud mõne tiitli ja aumärgi, eks needki hoiavad meeldival moel toonuses. Aasta Naine, Euroopa kodaniku aumärk, Kehtna valla aumärk…
„Minu poegade peres kasvab kokku seitse last, mul on viis lapselast. Vastutus nii nende kui kultuurihuviliste ea- ja teekaaslaste ees ei anna mulle vähimatki võimalust ei päriselt pensionile jääda ega pensioni ja mahakäimise vahele võrdusmärki seada,“ naerab Helgi tänulikult. „Seni, kuni teatrid pakuvad ridamisi maiuspalasid, mida oma elupõliste teekaaslastega jagada tahan, pole mul aega parim-enne-tähtaega ületada. Minu eksistentsiaalne sõiduplaan käib teatrite mängukavade järgi.“
*
Valtu kunagised koolitüdrukud Jane Sarjas ja Marit Põlma kirjutasid Helgi Sussist kui Valtu kultuurielu tõrvikukandjast õpetaja Taimi Rahu juhendamisel kodu-uurimusliku töö, mis võetakse kokku nii: „MEIE HELGI on teinud oma elutöö ühes ja samas kohas, Valtus. Liiga noorelt jäi helgi leseks. Tema tööaastate sisse jäi vabariigi ühe jõukama majandi lagunemine, ühiskonnakorra muutudes külarahva vaesumine, kultuuriks vajaliku raha puudus, noorte kuritegelikkuse kasv. Ometi on selle naise elu olnud rikas – kõrgkultuuri rahvale vahendades on ta olnud õpetaja ja näitleja, looja ja psühholoog, ema ja organisaator. Tillukese Helgi kaks suurt poega võivad uhkusega öelda, et nende ema mõtleb alati esmalt teistele. Suurim tänu talle on teatri ühiskülastuselt saabuva bussitäie väsinud silmis peegelduv lummus.“