20.september

Tiksub. Kuupäev koos päevaraamatu järjenumbriga.

See tegi kuni Kuuloomiseni mind tiba närfffiliseks, sest teatud energiad polnud mitte ainult blokeerunud, vaid vaakumis, tükkideks – ja üks generaator ei suutnud kõiki imetada, süüdistas sellepärast ennast, vastutas ja pusssssis, panustas ja imetas ja… Traagelniidid ei ulatanud enam tükkideni. Otsad helendasid ja särisesid ning mustrid vajasid kardinaalset muutmist.

Täna hommikul ärkasin naeratades. Kallistasin Lillit – ja saatsin talinasse kogu kosmose suurust tänu ja armastust – uus lugu oli sündinud, sest kramplik klammerdumine, millest ma ise midagi ei teadnud, oli välja põetud.

Kõik. Piisas paarikümnest minutist vestlusest Tessaga – ja ma koorusin. Plaksti.

Jah, Täisringi tuur läheb edasi. Ei, mul pole enam sellepärast häbi, et ma suvetuuriga teenitu eest maneeži ei ehitanud.

Ehitan. Tendi-Roland käis siin – koos ütlemata meeldiva tütarlapsega – ja me teeme tegusid.

On jah olnud vampiiride läbikäiguhoov. On jah panustatud tühja tagusega fassaadide püstihoidmisse. Koos kõige kaasnevaga. Näiteks alailma kellegi tänamataselt hammustavad kiksid toitvas käes – aih

Ja Tessa, kes ometi on kinnitanud, et on alati otsekohene ja aus, on ometi vagusi olnud, kui on juba mitmendat aastat täheldanud Saara pühendunud ja pimedat sõprust mõne mulli, taustata fassaadi suhtes. Papa Mang on öelnud, et üks Saara suurejoonelisemaid andeid on sõpruse-talent. Trr-küll, kanapimedus selle suurejoone juurde küll ei peaks kuuluma. Jah, ma õigustan ja põhjendan viimase hetkeni oma sõprade mida-iganessi.

Kuni tädi Tessa teeb plaksti. Õhtusöögi kõrvale. Rahulikult.

Aitäh. Pärast sedasorti koorumisi tuleb sügav uni – ja tänulik teadmine, et noor kuu viib täiesti uude energiasse.

Asendamatuid inimesi ei ole. Ma ise seletasin siin mõne päeva eest, et ühte lugu on kaheksa miljardit. Iga kirjutaja ja kehastaja, vaataja ja edastaja loob oma loo. Seega on ka Täisringe juba praegu tuhandeid – ja tuleb veel. Hommikusse naeratades tervitasin oma raamatusse saabunud täiesti puhtaid ja värskeid tegelasi, kes pole paaniliselt olnute pealt kujustatud, vaid nemad ise. Samamoodi on lava lahti ja piiramatult vaba uute mustrite saabumiseks. Tere.

Jah, need, kes kukuvad septembris aprilli, saavad üksnes ise kalendrilehte keerata. Koheüldsevot mitte keegi teine ei saa. Ja need, kes on oma lubaja-kätukese kord juba su jagaja-taskusse toppinud, ei hakka iial ei lubadusi täitma ega omakorda jagades mingitki võrdsust ega energiaringlust tagama.

Tupsutadaa. Tänan Tessat, kes meenutas – kui andmine-saamine, jagamine-panustamine pole tasakaalus, ei saa luua mitte midagi energia voolamise laadsetki. A’how!

Natukene oli vist leina. Sest minu kuklatagune mina teadis seda. Aga lein suri tegelt kunagi augustis ära. Nii et hõissa. Ja täna tuleb värske ja uue, vaba ja muutunud mustritega Kirjutamise päev.

Ka Ulvi raamatu teksti saadan täna ära. Ja õhtul naaseb Indi Koju.

Pss. Kas ma Da Vinci koodi nägin? Väga pisteliselt. Neil hetkil, kui Jordan kaissu hiilis – ja sealt jälle minema imbus, sest palav hakkas Ning kõigil mu loomadel, kelle eestikeelsusest eile teksti loosin, on samuti põhjust Tessat tänada – kui ema pole närffffis, on kõigil hea. Kallikallikalli.

Psss. Tean ka, miks Indi temaga viimaselt kohtumiselt autosse putkas, ehkki armastab teda kangesti – sest töökoja ja salongi vahel võimukalt lahti löödud uks tekitas lööklaine. Tegelikkus tungis illusiooni, nagu nuga apelsinikoorde.