17. september 2015
Külli Rummel kõneleb kõiksusega 11.11
Äsja Washingtonist Shania Twaini kontserdilt saabunud fotograaf Külli Rummel on nagu pilvepiiril heljuv haldjapiiga, kelle eluunistus on just täitunud. Ta meenutab: „Mõne aasta eest tundus mulle imeliselt üllatav, et mu suurimad soovid täituvad – aga ma ei juurelnud, miks ja kuidas see sünnib.
Täna avanevad mu silmad iga päevaga üha arukamaks – aiman kosmilisest kataloogist tellimise põhilist nippi. Ma soovin korraga üht suurt asja. Ei aja häid haldjaid segadusse – seda-seda-seda. Ma olen selles soovis väga kindel – mingit tagurpidi-manifesteeringuga „nagunii ei…“ ma oma palvet maha ei kriipsuta.
Ja ma olen lapsest saadik kõiksuse poole pöördunud kell 11.11 – see on alati olnud minu lemmik-kellaaeg. Alles äsja kuulsin teadjatelt, et just siis on taevased portaalid valla ning info ja energia liigub siis maa ja taeva vahel otse ja kohe.“
Kase tänavast lavade ette
Pärnus elades unistas Külli Tallinnasse kolimisest. Ja unistas väga täpselt: tahan elada Kase tänavas!
Esimestel Tallinna-aastatel elas ta küll kesklinnas, ent kui piiga oli end sujuvalt ja loovalt üles töötanud, ostis ta korteri Piritale… Kase tänavasse!
„Shania Twain oli mulle eriliselt Oma juba siis, kui olin täiesti plikatirts – temas oli just see Miski, mille kohta Tõnis Mägi ütles laula-mu-laulu-saates Lea Dali Lioni kõnetades: sama parve lind.
Nüüd tema kontserdil otse lava ees kaks tundi ja kümme minutit universumi õnnelikem inimene olles veendusin – ongi nii. Ent Tallinnasse kolides toetusin tema muusikale väga tugevasti. On üks kahetunnine live-kontsert, mida kuulasin – selle saatel tundus, et kõik saab korda. Ja saigi!“
Sai niimoodi, et Külli fännas koos sõbratariga südamest ansamblit Blacky. Kui professionaalseks fotograafiks õppis, alustas koostööd tüdrukutega, kellele oli seni kingitusi meisterdanud ja neid eemalt imetlenud. Ning nii Lea kui tollase bändi trummihaldjaga suhtleb nüüd südamest südamesse vägagi sageli. Ikka see sama parve lindude asi.
„Vaatasin esimest superstaarisaadet – seda, kus Birgit ja Luisa ruulisid – ja mõtlesin fotograafe jälgides: oh, kuidas ma tahaksin olla selle saate fotograaf…“
Kosmiline laomees sai väga täpsest ja kindlast soovist laitmatult aru. Kolmel järgmisel aastal on saatesarja fotograaf olnud sire ja kaunis preili Rummel.
Ta on kõrgesti ja süvitsi haritud fotokunstnikuna tööl Denim Dreamis. Üksinda oma ladusat soovist soovile elu elades sai endale eelmisel talvel SriLanka reisi lubada – ja siis tuli kuulutus, et Shania Twain läheb viimasele tuurile.
„Sain sellest aegsasti teada, sest olen juba pikemat aega tema praeguste ja seniste kitarristidega Facebookis sõber. Kuna bändil ja temal on erinevad turvameeskonnad, ei saanud nüüd Washingtonis bassimees küll mind tema eneseni aidata. Aga see polnudki nii oluline – olin ka kontserdil temaga samas ruumis, energias – kõik oli õige ja hea. Bassimehe enesega lobisesime küll üsna pikalt – kauase kirjateel-suhtlemise järel lõpuks ometi. Kui lava ees olin, leidis ta mu üles ja reageeris soojalt.
Ameerikas nautisingi üle kõige neid reageerimisi, suhtumisi ja kohtlemisi. Inimesed naeratavad, vaatavad silma ja ütlevad komplimente. Ka kontserdil küsiti, kustkohast ma olen – ja teati Eestit. Selles kenasti teatud Eestis paraku sõidetakse ju ühistranspordis selliste nägudega, nagu kõik läheksid matustele, sest viimne kui loom on seakatku surnud,“ muigab Külli. „Minu Eesti aga kohtles mind nagu saatuse soosikut, et vaatamata äsjasele reisile ikka Ameerikasse saaksin.“
American Dream
Külli oli ammu taotluse teinud, et Ameerikasse pääseda. Üksi. Tingimata üksi. Ja nüüd sobitus kõik paika. Talle kui fotograafile voolas ootamatuid – õieti siis küll oodatud – tellimusi nii, et ta sai endale lubada nii unistuste reisi, vip-platsi kui asjaliku väikese rännufotoka, mille objektiiv pikalt ette ei sirutu.
„Olin neli päeva New-Yorgis. Washington meeldis mulle väga. Nii väga, et kõigevägevam pidas vajalikuks mulle Obamat ka näidata! Sõitis lihtsalt minust oma eskordiga mööda. Ühendriikide president. Et oleks ikka täielikult ja täiuslikult Ameerikas käidud.
Nüüd on minu suurim unistus täitunud.
Nii õnnepohmellis ma pole, et ei teaks, milles on oht – ilma unistusteta elada ei saa.
Toibun pisut ja pean aru, millises suunas uus taotlus teha. Et saaks üks ja täpne.
Kui kutsuksin kosmose kaudu Shania Lohusalu sadamasse kontserti andma – Bonnie Tyler käis ju – ja Smokie on Antsla laululaval – saaksin oletatavasti temaga ka silmast silma vestelda. Aga olulisem ja õigem tundub olevat hoopis Sydneysse lennata.
Austraalias on mu tuttavad muusikud.
Austraalias on… Austraalia. Küllalt kulukas unistus, et täitumiseks palju häid töid endaligi tõmmata,“ usub Külli, kelle peened näojooned, teispoolne pilk ja südameüdini heaendeline naeratus meenutab tegelaskuju, keda Kaie Mihkelson kehastas kultusfilmis „Keskearõõmud“. Külli küll ei heieta Orleansi Neitsist – ta elabki oma unistust. Läbipaistvalt soe pilk nende peal, keda ta parasjagu pildistab. Silmapaistev ja nähtamatu ühtaegu.
Vastupidiselt indiaanlaste uskumusele, et pildistamise ajal läheb pildistatava vägi pildimasina sisse ära, kinnitavad mitmed inimesed, et Külli pildistab nad tavatult õnnelikuks ja annab energiat juurde – kingib neile läbi klõpsu oma enese usu-lootuse-armastuse.
Kui hõrgult karismaatiline ja kaunis Külli unistaks, telliks ta päris kindlasti endale tõelise ja kvaliteetse printsi pärale. Ent ta pole selle peale tulnudki! Tema täituvate unistustega muinasjutus, kus imed sünnivad iseäranis kindlalt kell 11.11, on ühes eesseisvas peatükis Laps. Aga mees… Huvitav idee, naeratab Külli edasi olulise poole suundudes. Kõigepealt Austraalia!