01. september 2015
Metsamoorid Kiira ja Anne
Kati Saara Vatmann
Eestimaa metsades loob ja lehvib kunstnike ja haritlaste peetavate talude võrgustik. Naised, kes oma talusid veavad ja peateedest kaugel nende arendamise plaane peavad, on üsna eraklikud – ega me teagi, et seal kusagil kümnete kilomeetrite sügavusel padrikus on arhitekt Kiira Soosaar ja maalikunstnik-vitraažimeister Anne Vasar. Eks paljud teisedki, kes linnakauges päris-elus usuvad-loodavad-armastavad – ning kelle ülesleidmiseks ja pildile toomiseks on vaja õnnelikku juhust ja müstilisi kokkusattumusi.
Anne omamaalitud Pildil
Kauneima kodu ja aia tiitli saamine on risttee. Edasi saab minna aina paremale: koduloomise kui lõpmatu muinasmaa rajamisega kõrgemale ja kõrgemale. Selle suvega on Annel õnnestunud ka kunstnikuna taas Pildile tulla. Just enne kauneima kodu perenaiseks pärgamist ja üldist liikveleminekut tundus, et kõik on ja jääb nii vasakule kui võimalik. Maalikunstnik ja vitraažimeister Anne Vasar (48) leiab rõõmsa üllatusega: „Kui märtsikuus leseks jäin ja nõiaringi sattusin, oletasin, et asjad on ja jäävad pekki – mu senised tellijad arvasid, et leinavat leske ei tohi tülitada. Nii mõnigi sõber keeras hämmastaval kombel selja. Ning kuigi mees oli mu kõrvalt lahkunud juba enne siit ilmast minekut, hakkas ära sõitma nii turvatunne kui masinapark – ma ei osanud ei trimmeri ega traktoriga midagi peale hakata – maksejõust rääkimata. Nii juhtub, kui alati oma varajasest surmast rääkinud mees jätab maised asjad korraldamata ning mahajäänud naine on korraga Alatskivist 14 kilomeetri kaugusel bussiliikluseta metsades pehmelt öeldes lootusetus seisus. Õieti naised. Minu 24aastasele tütrele oli Veiko parim sõber ja olulisim tugiisik. Müstilisel kombel andis legendaarse Matti Miliuse lahkumine ka mu sealpoolsele kaasale võimaluse ummikus mind ja õhkuastunud kasutütar Agnest aidata. Kui Miliuse matuste puhul feissarisse temast maalitud pildi riputasin, meenusin ammustele teekaaslastele, kes vajasid oma suvesoorituste jaoks just kunstnikutööd. Mind viidi kaasa maalima ning kui tagasi tulin, polnud enam miski endine.“
Tartu Tammelinna tüdruk Anne õppis kunstnikuks ning veetis vabad ajad Ökulaks nimetatud boheeemlaste kogunemiskohas ja Staabiks nimetatud Püssirohukeldri külgbaaris. Käis varakult ära esimeses abielus ning sai teise humanitaarlasest romantikuga tütre. Agnese (24) jaanipäevane tulemine oli ootamatult karm ja pidi mõlemale Lamba-aasta tüdrukule napilt elu maksma – ent täna on see kaunis ja õrn piiga tudengineiu.
17 aastat tagasi tuli Anne ja Agnese ellu psühhiaatrihärra. Neid lambukesi oma perekonnaks valides tuli mees eelmise pere juurest ära, nagu see ikka juhtub. Ning vastne noorproua Vasar teadis: kõik see tuleb tagasi – ise tehtud, hästi tehtud.
„Otsisime armsamaga üsna tükk aega maakodu. Sellist puhta lehe pesa, millega meid kumbagi miski ei seoks. Leidsime väga räämas olekus ja täiesti keset eikuskit asunud talu, millest ehitasime koos üles sellise Vasara talu, kus ülemisel korrusel on minu ateljee ja alumisel elamise toad.
Selles majas elas enne üksik viinalembene mees, kes oli otsustanud oma töölkäimise linnas lõpetada ja asuda elama oma vanemate tallu. Hoolitses vanemate eest ja pidas koos nende ja tollase elukaaslasega loomi. Aegapidi kadusid vanemad kõrvalt ja ka naine leidis parema ja karskema mehe. Peremees hakkas elujärje parandamiseks metsa rahaks tegema. Uudismaa suurte vett täis kraatrite, pealekasvanud lepavõsa ja koristamata palgijuppidega on tänase päevani paras seikluspark, mille läbimiseks kulub tunde.
Lauda taga oli umbes autokoorma jagu tühje pudeleid, millest pooled olid värvilised. Siit sai alguse minu vitraazinäitus “Hommikupoole ööd”, milles kasutasin vitraažitehnikas naisaktide valmistamiseks peamiselt pudeleid, pruugitud aknaklaasi ja hammasrattaid.Tühje pudeleid ja roostes naelu tuleb aga tänapäevani igalt poolt välja, kuhu aga labida lööd…Kui peremees hääbus, ostsime maja endale koduks – ja panime talle uue nime, Vasara.
Olime siin õnnelikud – ja tänu sellele saigi kauneim kodu. Kuna kaks viimast aastat olin siin üksi ja istutasin oma üksindusevalu püsililledesse, sai neist verelilledest kauneim aed…“ arutleb Anne, kuidas kõige ise-tehtu tagasitulemine juba enne lesestumist algas. „Mitte keegi ei kujutle, mis juhtub, kui mees lahkub. Ei mängi me mõttega, kuidas elame siis, kui kaasa teatab 15aastase harmoonilise abielu järel – ise 60aastasena – et leidis nüüd elu armastuse, senine kaasa on alates tänasest vana ja kole ja enam tema naine ei ole. Ammugi ei kujutle me, kuidas hakkab olema siis, kui mees sureb. Kõike on korraga nii palju – tube ja niitmistvajavat muru, talvepuid ja peenraid ja… tellimusi mitte. Oled silmitsi tööriistadega, mida pead kasutama õppima. Tiitlid puha käes juba, mis siin enam – ise tehtud, hästi tehtud. Vana ja kole ju ka, nagu armastatu viimastel aastatel sisendas… Naist, kelle vastu mind vahetati, olen elus vaid korra näinud. Kaks aastat oli piisav aeg õppida isegi uhke olema selle „vana ja koleda“ aunimetuse üle – kuidagi tšillim kui „bold and beautiful“. Ja õigupoolest on suurim kasuisa surma järel kannataja mu tütar, kellele Veiko oli lähedasim sõber ja tugiisik.“
Habras haldjas
Anne tudengineiust tütar õpib ülikoolis pedagoogiks. Ta kirjeldab ühikaelu: „Mu toanaaber, samuti erivajadustega inimestega töötamist õppiv asperger on nagu teleseriaalist Padjaklubi välja astunud. Sööb külmkapi tühjaks – aga paksuks, sinder, ei lähe. Pika undamise peale peseb korra enda järel vetsu puhtaks – aga enese eest hoolitsemise harjumust sellest ei kujune. Teiste eest ammugi mitte.“
Juba teismelisena oli Agnesel lustakas komme end otse ja ilustamata tutvustada: „Tere, ma olen autist – mul pole tavapärast huumorimeelt, nii et kildu rebida pole mõtet. Ühtlasi tuleb selle spektrihäire puhul arvestada sellega, et mul käivad meeled kohati segi ja ma kipun kõike pooleli jätma, tervikpildi moodustamisega on mul raskusi ning majapidamine pole mul mitte sinnapoolegi, nagu meeldiks mu esteedist emale.“
Kui Anne maalis ja pidas iluaeda Peipsi-äärsetes metsades esmalt koos kaasaga ja siis üksinda arendatud Vasara talus, siis Agnes ja Veiko elasid viimastel aastatel Tartu eeslinnas Anne korteris ning sobisid omavahel imeliselt.
„Kui ema lähenes, pistsime pesemata panni voodi alla. Mõne nädala pärast arutasime, et näe, pannil tuleb seal peidus peagi sünnipäev. Suutsime kordamööda ühel ja samal banaanikoorel libastuda – ning mitte keegi ei nõudnud meilt aru, kumb meist astus mahakukkunud vorsti sisse,“ meenutab neiu nukralt. „Ema ütleb nüüd küll, et kasuisa lubas alati vara ära surra – kopsud olid haiged ja süda rütmist väljas. Ent ikkagi oli see mulle pehmelt öeldes üllatus, kui 7.märtsi hommikul kasuisa elutoas arvuti taga istumas leidsin… Minust voolas esimese reaktsioonina välja terve jutujuga. Tulistasin seal elutoas korraga kõik välja – viimase aja sündmused ja seiklused ja tõsiasja, et koolis läheb natukene rohkem sitasti kui hea oleks. Ning lõpuks ikkagi huilgasin selle klassikalise „kuidas sa tohtisid mind üksi jätta!“ – nagu peab. Tänaseks oskan juba selle eest tänulik olla, et tegelikult ma üksi ei jäänud. Kui seni olid meil emaga suhted nii ja naa – kaks lammast aina puksisid omavahel – siis nüüd on emast saanud minu parim sõber. Lõpuks ometi.“
Pika eelmänguga leina kogenud ja sellest halvast unenäost alles nüüd tasapisi väljuv Anne nendib, et nüüd peaks keegi kena ja hooliv noormees Agnese kõrvale Veiko asemele astuma. Üksinda Agnes ei saa. Õrn ja kaunis, nagu ta on. Ning emaga kahekesi on nad otsekui kaks pesast kukkunud linnupoega.
Uuestisünnid
„Korteri, kus mu tütar ja mees kahekesi elasid, panin müüki, sest mu varasemadki mälestused sealsetest aegadest pole põlistamiseks. Üheksakümnendate lõpus lebasin seal koridoris pikali maas ja valasin endale kausist külma vett pähe. Valu oli nii kohutav, et kui keegi ukse avas ning ma vähimatki valgust või heli kogesin, pistsin kisama. Kupli tahtis lõhki lüüa – ja olekski löönud, kui mulle poleks viimaks auku pähe puuritud. Seda juba siis, kui veresoonte väärareng aju verevalanduse tingis,“ kirjeldab Anne üht oma uuestisündidest – enne seda oli eluohtlik sapipõie-atakk ja veel enne seda piiril ära käimine tütre sünni ajal. „Mul on osa peaaju veresooni anomaalsed – veenid-arterid on omavahel ühenduses, üks neist lõhkes, neli-viis aga asuvad opereerimatus piirkonnas ja on mul siin nagu viitsütikuga pommid. Mind päästab ülimadal vererõhk.
Ja tänu verevalandusele vabanesin suitsetamisest. Mitmed nädalad koomas, voolikud pealuus ja suus on selleks ju lausa suurepärane võimalus.“
Järgnes kiiritusravi Rootsis ning naasmine eriliselt kaunina, oma hapra tütrega sarnasemana kui kunagi varem.
Annel on Vasara talus üsna mahukas uute maalide kollektsioon, millest tuleb peagi näitus Tartu Ülikooli füüsikahoones ning Narva kolledžis. Eestimaa looduse vahel peituvad mõned portreed tohtrihärrast, mida naisel on praegu veel taluvusepiiril valus vaadata.
Tema igapäevasteks vestluspartneriteks on kaks siiami kõutsi – mitmeteistaastane Uudu ja paariaastane Jaan – ning nood müstilised vahendajad kahe ilma vahel on ainsad, kes erakluses elava naise oma mullist välja toovad. Anne maalimisprotsess on nagu tants. Tantsib pintslitega. On täiesti ära. Segab värve ja nohiseb, hõljub ja loob – ega näe-kuule kedagimidagi enese ümber. Selles loovas mullis on täieline rahu ja turvatunne. Mida kunstnik võimalikult harva inimeste hulka sattudes eksitamast hoidub.
„Eraklus on mu oma otsus. Ei kujuta ma ühtki meest oma kõrvale ega koju – ega ela ka erilist seltsielu. Hämmastaval kombel on mu eluaegsed sõbrad-koolikaaslased siit kõigest 7 kilomeetri kaugusel, aga miskit kommuuni moodustada ma ei tunne. Ja vahepealset Alatskivi kunstiõpetaja kohta pidada pole rentaabel – aeg ja energia läheb seda tööd tehes niimoodi käest ära, et palkagi pärast sõidukulude maharehkendamist järele ei jää.
Agnes töötab isikliku abistajana. Millest olen mina pärast leseksjäämise tellimustevaakumisse sattumist elanud… ei tea. Ma tõesti ei tea – igatahes jõudsin õnneks seni elus püsida, kuni Veiko teispoolsusest abikäe ulatas.“
Kuidas Seda tehakse
Matti Miliuse lahkumise järel riputas Anne Facebooki oma maali temast ja oma tütrest. Seda pilti märkas üks meelelahutus-ettevõtja, kes oli just teel Alatskivi mõisatalli ehitatavat teatriplatsi vaatama. Ning üht üsna ulatuslikku maalimistööd vajanud Katrin sõitis spontaanselt metsa Anne juurde. Tund aega vestelnud ja leskproua Vasara maale silmitsenud, pakkis produtsent Oja kunstnikuemanda autosse ja sõidutas uude ellu. Sellepärast, et kuulis hurmavat lumepallipõõsast imetledes kedagi sosistamas: „Võta Anne kaasa!“
Niimoodi sõitiski kunstnik Anne tagasi Pildile. Agnes jäi üksinda süva-padriku-tallu sädemeid pilduva, tantsiva ja kõneleva küünlaga lumepallipuu juurde kasuisa tänama, et too emale taas töö ja teenistuse saatis.
Ühest tellimusest hargnesid järgmised: „See teispoolsuse tõukel tulnud pööre juhtus tõepoolest hetkega. Ühel hommikul oli veel kõik kapitaalselt kannis ja lootusetu – ja õhtuks oli kõik muutunud. Absoluutselt kõik! Ma ei taju end enam olude sunnitud vangina – olen vaba metsamoor. Aga vabadus on teatavasti tunnetatud paratamatus.
Hetkel tunnetan rõõmu isegi valutavatest lihastest ja sinikatest, mis tulid traktori ja trimmeriga töötama õppimisest. Naabruskonnas elavad inimesed on mu oma hoole alla võtnud – õpetasid mehiseid tööriistu kasutama – ja sellekski oli vaja üht uuestisündi. Tuli sõita autoga metsateele jäänud metsaveotõstuki haaratsi otsa – kõhualune ikka täiesti puhtaks kohe! – pärast õhulendu ratastele jääda ning surnukskülmumise eest naabrite hoole alla kanduda. Naabrid ja sõbrad on mind õpetanud ka õigel ajal iseenese eest seisma ja kõvasti kisama, kui näiteks needsamad suured masinad teesse augud lõhuvad – kui õigel ajal kärama ei pista, neid ära ei lapita.“
Anne ilus ja õnne-ootuse-ärev tütar tuletab ka emale meelde, et temagi on Naine. Ja kui ta on siiski naine, siis äkki pole ta nii vana ja kole. Naiselik väärikus ja loov uhkus, nagu selgub, on samuti lapitav – kui enda õigel ajal tagasi jalule ajada, mitte konksu otsa lebama jääda. Uuestisündinud kaunitar jälgib tänuliku imetlusega, kuidas armastatu teispoolsusest iga vahendit ja võimalust kasutades olnut heastab. Olgu väljundiks sotsiaalmeedia, lumepallipõõsas või kõnelevad kõutsid – kui ilmsetest Märkidest mitte ehmatada, vaid lasta asjadel juhtuda, saadetakse taas tööd ja advokaat, tiitlid ja produtsent. Ning küllap saadetakse teiseks elupooleks ka Armastaja, keda vajab ju iga mistahes sünniaastaga tüdruk.
Legendide-pere metsamoor Kiira
Arhitekt Kiira Soosaar (65) unistab oma esivanematetalu kujundamisest loovisiksuste koduks. Ta võõrastab sõnu kommuun, pansionaat ja reservaat – ent just sellise oaasi, kus kunstnikud-vaikusesõbrad-loodushääle-lembid elada ja luua saavad, Kiira rajada loodab. Näib nii, et 21.sajandi tegelik eestlus varjubki ürgmaastikele.
Kiira pärineb legendide seast – tema isa ja vanaisa olid teenekad hobusekasvatajad ning vend on meie filmimees-elukunstnik Mark. Pärast ajaloorütmilisi uperpalle-uusasukaid-küüditamisi-tagastamisi elab Kiira üle Viljandi järve vaadates õhulennult kagu suunas, 6 kilomeetrit Otepää poole. Karjääri ja naabri lambakarja vahel siberlasest tegijapeni Nafta valve all, suures ja Sisendavas Laane-Suki talus. Kuni tohutust ja üliväekast põliskohast alles unistatakse pansionaati-reservaati, sümboliseerib seda kujustamist-visioneerimist keset tammesid-pärnasid-ebatsuugasid helendav üksik puri.
Meie kohtume tänu sellele, et Laane-Sukil oli omal ajal Tori hobusekasvanduse taimelava ja paralleelmaailm. Kiira vanaisa Johan Soosaar ning seejärel isa – samuti Johan – aretas seal tori tõugu hobuseid. Teenekaimaks sai mära Mimi-Lee – koos täkk Luhariga saadi sugutäkk Lembo, kes on enamuse tänaste tori tõuliinide esiisa.
„Mu perekond põgenes siit küüditamiste eest ära. Hiljem ei tohtinud isa ei Tori ega Mulgimaa ligigi tulla. Kui hobuvankril Audrusse elama veeresime, olin kaheaastane. Seal aiste vahel oli märakene Ella. Kui ma seni polnud pidanud vajalikuks sõnagi öelda – arvati juba, et mul on miskit viga -, siis nüüd hõiskasin rõõmsalt elu esimese ütlemisväärse sõna: Ella, Ella, Ella!
Selliseks omaette nokitsejaks ja mõtisklejaks ma kasvasin ja saingi. Mu kirkaimad hetked on üksinda Tilli järves ujudes ning õigeimad olemised omasoodu jalgrattaga tallates ning hernestega vesteldes, milliseid keppe nad just soovivad.
Minu geneetilise ja emotsionaalse tõmbe hobuste poole keeras ema otsustavalt kinni. Tema Austraaliasse emigreerunud sõbratar sai hobuse seljast kukkudes surma ning minule olid hobused seetõttu keelatud. Võibolla just selle seni-täitumata unistuse pärast tahaksin nüüd, et tulevase ühiskoduse loovisiksuste tulevikutalu juurde tuleksid ka mõned hobused…“ unistab Kiira. „Ja Mimi-Leele mälestusmärgi püstitamine on hobusekasvatajate seltsi võtmefiguuri Andres Kallaste ilus idee, mis ka Kiirat innustab. See oleks üksiti memoriaal ka põlistele põllumeestele.“ Samakülamees, loomaarst Hans Kavak senior, kes ligi pool sajandit oli Tori hobusekasvanduse veterinaar, on siinsamas tallis 18 täkku ruunanud ja tall… on nüüd Kiira ürdiaed. Midagi kaunimat ja sümboolsemat kui isemoodi taimla ta sellest säilinud vundamendist välja võluda ei osanud. Ja just niimoodi ongi väga hea ja ilus.
Elumajja majutas nõukogude okupatsioon kaheksa peret ühte hunnikusse. Kuna Soosaarte pere oli väga suur – kümme inimest pluss sulased-tüdrukud – ehitati iseolemise ajal nii suur elumaja, et see jagunes okupatsiooni kokkupressimise meelelaadi tõttu kaheksa kokkusurutud-taltsutatud nõukogude leibkonna vahel.
Ka tookord, lausa märgilisel kombel, oli ühiselamuks muteerunud Laane-Suki ühiselamus mitmeid loovisiksusi-muusikuid.
„Oleme poegadega – üks insener ja teine disainer – maakivist aidale uue katuse peale ehitanud. Kui katuseaknad panna ja põrand ka teha, on üks kunstiasumi suvine stuudiohoone juba olemas,“ vaatab Kiira oma muhedalt elegantse kübara serva alt lootusrikkalt üle arvuti ja hoovi oma südamesõpra ja hingesugulast – maakivi-aita.
Mis silmist…
See ikka meeles.
Naine nendib, et pojad unistavad ja planeerivad koos temaga nii siis, kui tema juures Mulgimaa serval suvitamise asemel ema käsul ja emaga kõrvuti tööd teha müttavad kui linnas. Mis siis, et seal on muu elu ja töö.
Ehkki klassikalisi töömehekäsi neil loov-meestel just väga pole, on ema poistega koos väga palju tõsist ja asist teinud. Vanem poeg Lauri on hoonetele kõik katused peale ehitanud. Aadamaga on kunstiasja ajamist vana talu moodsates rütmides arutatud ja planeeritud. Iseennast aga näeb Kiira ülemaailmse tervikpildi osana. Tema-peetav talu on üks tõelise elamise paik samas seerias sõbrataride valitud võimalustega.
„Kaks kallist teekaaslast peavad siin naabruses kunstitalu. Üks sõber ja sugulane, kelle vanemad sõja ajal põgenesid, on Ameerika läänerannikul Olümpia poolsaarel. Seal on kunagine indiaanlaste hõimkonna süda, kus taevani kõrguvad elupuud ja sisendusjõulised skulptuurid kaitsevad loodust ja inimest. Koos sõbrataridega vahetame talviti oma liigeste pärast kliimat Tenerifel,“ loetleb laanedaam, kes muigab ise küll, et ta pole üldse daam, lihtsalt Kiira. „Õnneks on mul arhitektina üsna kenasti tellimusi – ju vist seetõttu, et see töö köidab mind kestva värskusega -, praegugi on töölaual kaks projekti Viljandi vanalinna – enese eest hoolitsemiseks piisab, talu arendamiseks mitte. Ja arhitektitööd tahaksin tegelikult palju rohkem teha – aga mind ja aega ei jätku kõigeks…“
Keset Hüpassaarest toodud sookailu, jasmiinide ja pärnaõite hõngu haugub isegi siberlasest peni sümboolses-ajaloolises taktimõõdus – vend Mark tõi selle laika, nimeks Nafta, ema oma filmi-ekspeditsioonilt kaasa. Ning üle selle maagilise idülli kaigub Sven Grünbergi kosmika – iidsete hoonete seinad moodustavad vastakuti imelise kõlakoja.
„Tahaksin siin korraldada kontserte ja etendusi – mis siis, et Laane-Sukile pääseb mööda sigrimigri tanumat kopliveeri-karjääriääri pidi – kui head ja õiget asja pakutakse, jõutakse kohale ikka,“ usub Kiira. „Suure tee ääres on savikoda – see on lootusrikas eeskuju ja teekaaslane.
Ainult mõned mustrid on vaja enne oaasi loomist muuta. Eestlastel on tohutu omandikirg. Ajalooline kahjustus võibolla. Muutunud mustrid laseksid loovisiksustel siin elada ja areneda, luua ja arendada ka omamata.
Meil peres jagunes ettevõtlikkus pisut ebavõrdselt. Minu vend Mark oleks siin resideerides juba ammu nii Mimi-Lee monumendi kui loovisiksuste pansionaadi püsti pannud. Tema kui repressioonide-eelne kirglik ja elujõuline poiss aga on ennast pühendanud Uue Kunsti Muuseumile ja Manija saarele.
Mina kui küüditamisejärgne uje ja ettevaatlik isend vaatan kõrvalt, kuidas mu isale nii eluolulise püha ala, hobusekasvatuse vallas on võimu ja raha ümber kujunenud kuri võitlustanner – ning elan Mimi-Lee ja Lembo vaimuga koos otsekui teises, eraklikult turvalises dimensioonis.
Eks ma loodan lapselastele, kes on vahelduva vaimustusega Sammuli tallis ratsutamas käinud ja kelle põliskoju kutsumiseks pean kanu ja kukke – mõnede lammaste toomine on samuti plaanis. Pildil peab elu olema – tühjale pildile ei tule keegi.
Pilti täiustades tuleb elada 21.sajandis – maagilise muinastalu elustamine ei saa õnnestuda eelmiste sajandite vaimus. Nii nagu tori hobust arendatakse turu tellimuse tõttu sportlikus suunas, teiseneb ju ka talukultuur. Aretatakse ja arendatakse ikka seda, keda-mida uus hea ilm vajab.
Minu salahobi ongi siin lõputus kapitaalremondis olevas põlistalus väikeste uute majakeste visandamine – heliloojale metsatukka üks, kunstnikule mäe peale teine, kolmas laste jaoks tammikusse jämedaima puu otsa…
Sellise mõttega on ilus mängida. Tervikpilti silmas pidades ei tule üksindus kallale ega väsi aastaaegade kätte enne elukaare otsa ära.
Ja üks unistus on mul veel.
Igatsen leida kaaslase, kellega kogu elupakutavat suurt rõõmu ja väikest muret jagada. Unistuste kaaslase puhul pole tähtis ei sugu ega silmavärv – võiksime teineteisest hoolida ja teineteist mõista nii, et iga päev oleks kõrvuti kena kulgeda.
Ühel ilusal hommikul ärkasin ja… jõudsin äratundmiseni: elu mõte on Armastus.
Armastus kõige elava vastu. Tahaksin väga seda Armastust kellegagi jagada.“