28. august 2015
Koonga Liinid
Luule Liin koos kaasa Heinoga on aastakümnete jooksul Koongas sisse seadnud autode tehnoülevaatuse, mille tõttu nii Tallinnas kui teistes linnades teatakse seda pisikest asumit just kiire-korrektse-adekvaatse ülevaatuse-pealinnana, kuhu sõidetakse igast Eestimaa otsast selleks, et asi saaks hästi aetud. Oma niši professionaalne täitmine on teinud Liinidest eeskuju ja tõestuse eneseteostuse võimalikkusest Eesti külades ka sigade-veiste-järgsetel aegadel…
Liinid on meil avaliku stamp-teadvuse jaoks Koplis. Koongas on mingi muistne maalinn – ajast, mil merepiir sealt läks – ja Mihkli laat. Tegelikult aga võib Eestimaa peateedelt kõrvale sõites täiesti uskumatuid leidusid juhtuda. Inimesed! Oma visalt aetud eneseteostuse-vaos. Sajandeid nii vähe liikunud ja vagurad, et nimetatakse sisemaa kihnlasteks. Vaatamata ülinõudlikule ja tükati rutiinsele elule, mille nad ise välja mõelnud, kätte õppinud ja käima nüginud, on nad just selles ettemääratuses ja keskmisest erilisemas suletuses ometi õnnelikud. Koonga Liinid Luule ja Heino peavad juba 20 aastat in-the-middle-of-nowhere metsade ja rabade taga sõbralikku ja armastatud autode tehnoülevaatust, mis on… porgandijuuri pidi mullas.
„Meie pere autoplatsi peremees ja pealik on mõistagi Heino. Aga ülevaatuskoja taga on minu kabinet, kus toimub tegelik vägede juhatamine. Kes arvutit ja numbreid, kirjasõna ja seadust tunneb, see kogu majapidamise pahinal endale kaela saab.
Kümnetes mappides ja arvutiprogrammides. Need määravad otse meie tehnofirma nelja inimese elu – ja kaudselt paljude külgnejate ja kundede käekäigu,“ kirjeldab kõrgharitud mehhaanik ja raamatupidaja Luule (60). „Keegi ei usuks, kui ütleksin, et olen siin keset suve pikki päevi klõbistades ja krõbistades pidevalt rõõmus. Olen ennast küll toalilledega ümbritsenud ja dokukaustade taustaks akna taga on Koonga metsad. Aga tegelikult hoiavad mind elusa ja hingelt ilusana mu kodused peenrad. Pean iga päev näpud mulda saama. Kui üks päev vahele jääb, on närv must. Juurikapeenardele mõtlemine annab siin umbses kapis jõudu. Kui minul on närvid korras ja selged, mullast saadud sihid silme ees, on rahul kõik need, kes minust olenevad. Igapäevase maaühenduseta läheksin siin oma kitsukeses nukutoas, kostüümis ja kõpskingades kurjaks: tehnika jõurab, ilm on heitgaase täis, väikeses kabinetis on tohutud, kümnete nimetuste kaupa täitmist ootavad nõuded arveametkondadest tööohutuseni – ja niimoodi 20 aastat jutti…
Tõsi küll, elu on mind võõrutanud arvamusest, et inimesest kuigi palju oleneb.
Olin Pärnu-Jaagupi tüdrukuna keskkoolis päris tubli õpilane – meie klassist läks üle poole kõrgkoolidesse. Sellest olenemata läheb nüüd meie kool põhikooliks – ja sõnakate vilistlaste hädahüüd ei aita. Ütlesin ju, et inimesest ei olene siin ilmas kuigi palju. Tehnikaülikooli mehhaanikat õppima sattusin sellepärast, et tahtsin kindlasti sisse saada – nagu ka ülejäänud 12 piigat. Voolasime sinna, kuhu kindlalt sisse sai.
Peenmehhaanikutena me ka lõpetasime – ja minu teada töötab enamus daame, kes üsna juhuslikult sellisele alale sopsasid, endiselt enamvähem erialatööl. Meid pole näha ega kuulda – oleme kusagil kabinettides-nukutubades, ninapidi arvutis, papkademüüri taga – aga meie najal seisavad loendamatud mehed ja nende teod püsti – oleme hallid kardinalid!“
Millest on tehtud…
Luule näib olevat tehtud lisaks laadivatele porgandijuurtele truudusest. Ta oli kümmekond aastat Pärnus mõõteriistade taatleja ja timmija. Ning ka Koonga tehnot on sirgeseljaline emand paarkümmend aastat vedanud. Automehe Heinoga abielus on naine aga juba nelikümmend aastat!
„Ka meheleminek käis jumalikku juga pidi, ilma et mul enesel midagi öelda oleks olnud. Meie ajal oli kombeks varakult mehele minna ja lapsed saada. Heinoga kohtusime minu sõbratari pulmas ja nüüd on meie juristist tütar meile kolm tubli lapselast kinkinud,“ on juhuse tahtel ette antud paarilisele ja teekonnale müstiliselt truu daam tänulik. Koonga suletus ja ettevaatlikkus hämmastab naist tänini – aga ta armastab oma meest ja kõike temaga kaasnevat. Elutarga arukusega.
Ta kirjeldab, et autode tehnoülevaatuse pidamine on ülimalt lihtne ja loogiline ettevõtmine – ehkki kohati lausa hõlmamatult kõige-mahukas. Peab olema suur terrritoorium, hinnalised masinad, haridus ja kogemus, mitukümmend nimetust dokumente – ja usaldusväärsed inimesed. Riiklik tellimus on sedasorti ettevõttel niikuinii. Lõputu turg ka. Tekivad küll uued ülevaatuspunktid – ent ka autosid toodetakse iga päev lakkamatu kosena aina peale.
Kui Lihulasse uus ülevaatus avati, saatsid Tallinna ülekoormatud ülevaatused Koongasse kohe uue kundevoo. Rõõmsa suhtlemise-kohtlemise ja uskumatu vastutulelikkuse rüppe – meie kohtumise päeval hoidsid Liinid töökoda üle kahe tunni üle aja lahti. Ja seda mitte sellepärast, et ajakirjanik territooriumil luusis, vaid inimlikkusest – kui on tuldud ja õigeks ajaks väravast sisse jõutud, siis ei ole inimlik kedagi ära saata. Teeme ära. Ja kohtleme ka võõraid inimesi, nagu omasid – autojuhid ütlevad omavahel üksteisele nagunii sina. Autojuhtide-jahimeeste, viimaseid on sealkandi rabamaastikul ebatavaliselt tihedasti, möirat-oirat maailma tasakaalustab roheliste näppude ja aednikuhingega Luule tasakesi tagaruumis või pisteliselt platsile patseerides – ning küsib mõnelt lasterikkalt emmelt lapsi vaigistades, mis kuus tema oma köögiviljaaeda seemne maha pani. Luule porgandid said tänavu juba veebruaris mulda, nüüd on ammu harvendatud – ja krõmpsti! Järjekorras ootajatelgi mõnus närida.
Ühe silma ja liftiga
Oma nelikümmend aastat peetud Heino tubliduse kohta ütleb Luule, et sellega on Koonga Liinidel nii ja naa. Lisaks töökusele ja mõnusale renomeele on vanamees emanda sõnul ka teistlaadi kaari võtnud – tema hõim koosneb jahimeestest -, kuni sai korraliku oblaka. Silma-hinnalise.
„Ei tea mina, mis seltskonnas ja mille eest ta selle kapitaalse tou silmaauku sai. Ega mäleta ta ise. Selles mõttes oli see üsna raisatud kogemus, et eks lööma- ja õudusfilmide vaatajad tahaksid ju ikka teada, mis tunne see on, kui juhtub kõige õõvastavam – silm jookseb välja. Aga mees ei mäleta. Ära minestas. Viidi läbi Pärnu haigla Tallinnasse. Kaks operatsiooni oli. Ei saanud sellest veretombust enam nägijat. Aga vanamees ise on vaatamata sellele, et ühe silmaga nähakse kahedimensioonilist, mitte ruumilist pilti, selle tou peale nägijamaks muutunud.
See lugu on tal väga hingel – psühhotrauma on asendamatu elundi kaotamisel vist kõigil koledam kui füüsiline. Ühest küljest ta häbeneb ja kardab, et sellest rääkimine teeb Kihnu-Koonga Liini naerualuseks. Teisalt tahab väga rääkida. Rääkides saab kergem. Ja kui üks oma õnnetusest avalimeeli kõneleb, saab kergem ka teistel. Igaühel on mõni valus trauma olnud. Mõne oma paistab rohkem välja – see peabki teistele tuge pakkuma.
Nüüd on ta selline mees, kellega saab rahulikus rütmis õhtuni koos välja tiksuda.
Õppis ja järeldas – valus laks ei läinud tühja. Tasandas ja taltsutas. Seda pole meesterahva puhul vist arukas öelda. Aga taltsa mehega, kes veel vaid sõnades ja lõõbis eluvend on, saab kirjeldamatult sujuvamalt õnnelik olla.
Meil on kena tööjaotust harrastada – kui meie enam ei jaksa siin siblida, eks siis palgatöölised panevad edasi. Nii et tütrele ja tema lastele on toimiv ettevõte pärandada,“ arutleb ema. „Tütre käekäik iseenesest on samuti näide sellest, kui vähe inimesest oleneb. Jumal juhatab. Ta oli enne oma kolme last pealinnas jurist. Kolme lapse logistika ja heaolu oli auväärt 60aastase eestitelega ühitamatu – ja kuna väimees sai Pärnusse töökoha, ongi nad nüüd mul siinsamas lähedal.
Kõik, mis ja kes on Tallinnas, on kauge. Igas mõttes. Ma tean, et võimumehi ei huvita, mida me siin maalinna laadaplatsil arvame. Kui üks superpoliitik nii haua äärele sattus, et jalg jäigi hauda, oletasin ma: Heino õppis oma silmakaotusest – õpib ninasarvik jalakaotusest ammugi. Aga ei õppinud! Tema järjestikused tervisehädad on ju suisa karjunud: aitab, loobu ja taandu, minne erru – muidu lähed mulda. Nagu porgand. Aga tema ei õpi. Rahva raha eest on nüüd vaja muinsuskaitsealusele linnavalitsuse hoonele lift välisseina pidi sõitma panna. Häbipost mu meelest: vaadake kõik, siin ronib tsaar, kes ei tea elu hinda ega kuule ka siis, kui inglid lausa karjuvad, mitte enam ei sosista. Oleks ta saatuse sõrme mõistnud, poleks vaja olnud tema kõrvale ka haiglasse panna mupot rahva raha kulutama.
Mina kui ärijuht ja raamatupidaja olen sellise pideva, üha mastaapsema raiskamise pärast… kimbatuses. Väikefirma ei kasuta rahva raha oma heaoluks. Väikefirma maksab ausalt makse, mille eest isakesed ogarusi teevad – kasvõi elu hinnaga. Pereema märkab Märke. Ja nemad seal… ei midagi! Nii suurt asja nagu külade-kaupa vaikselt oma rada astuv rahvas ka ei märka – mis siis, et me vastu tahtmist, aga kohusetundlikult neid üleval peame. Nemad seal oma sfäärides ei tule justkui selle peale, et rahva pilk on neil kogu aeg peal – mitte ainult valimiste ajal. Ka siis, kui mõnel meist on ainult üks silm. Siis võib märkav pilk ju tegelikult veel eriti terav olla.“
Ikka peateel
Kuna üllatavalt paljud tuntud tegelased on Koonga metsadest pärit ja-või on seal nende suvekodud, ringleb seal keset ei-kuskit üllatav vip-plejaad maailmameistritest meedianägudeni. Koonga Liinid tunnevad end täiesti uskumatus paigas ikkagi elu peateel asuvat.
Kuninganna Luule astub aegajalt oma potilillede ja dokumappide vahelt sirge seljaga välja. Vaatab üle kolm nohinal töötavat meest – enda oma nende esirinnas – ja hindab pilguga, kui palju läheb aega koduste peenardeni jõudmisega. Kui rotid töökoja öösel häiresse müdistavad, läheb pererahval maailma päästma lendamiseks paarkümmend minutit.
Kuninganna annab järjekorras igavlevatele lastele midagi rohelist näksida ja juua. Ning kuulab nende emad ära: enamuse mehed on Soomes, selle asemel, et endalegi siinsamas laantes nišid leida, naiste õlul on kogu kodune maailm tükkis autovarustuse tulekustutitega.
„Tead, kui auto põlema läheb, peaks sul neid viis tükki pardal olema,“ keerutab Luule käes balloone, millelaadsete seltsis kogu tema mehhaaniku-majandusjuhi elu on taeva tahtel kulgenud. „Tegelikult on sedasi, et kui midagi juhtub – hüppa kõigepealt autost välja, päästa lapsed ja dokumendid – ja alles siis näpi neid splinte-värke. Veel parem – las laps näpib – tänapäeva jõnglased on tehnikas paranormaalselt andekad ega lähe närvi, saavad meist võrreldamatult paremini hakkama. Aga üldine reegel on ikkagi selline, et kui pidevalt midagi kardaksime, jääks elamata. Head reisi meile kõigile!“