21. august 2015
Sherley – indiaani-Kareka aadlipreili
Mõisavalitsejaks kirjutatud indiaanlane Lauri-Kare Laose (40) kehastuses ütleb: „Sa pead oma tellimistega väga täpne olema. Looja kuuleb – ja täidabki kõik sinu soovid sõna-sõnalt. Saad kõik, mida vajad.“
Tema enesega ongi täpselt niimoodi juhtunud. Pygmalioni-muinasjutt on taaskord elustunud. Seekord Jõõpre ja Lavassaare vahel Tammesillal Tootsi talus, kus elab nüüd ka iidsest aadliperekonnast De Viviere’idest pärinev preili Sherley-Marie Martin.
Üldiselt on selline reegel: mis higitelgi tseremoonial sünnib, see telki jääb.
Kui aga mitmeid aastaid riitustel palutud ja manifesteeritud Keegi Keda Armastada tuleb, siis on see niisugune ime, millest peab jutustama. Mida enam inimesi kuuleb tõestisündinud muinaslugu Bamby saamumisest Kareka südamesse, seda enam inimesi imedesse usub. Ja siis juhtubki üha enam imesid.
Suur õnnistus
Kareka isa, näitleja-teatri Saabastega kass juht Rein Laos ütleb, et eriti suur õnnistus, mille indiaanimeelne poeg neile varsti aasta tagasi kodutallu tellis, on mõrsja ülim küpsus: „Mingist 20aastasest vanusevahest juttu ei ole. Sherley on varjatult, aga ülisügavalt küps. Ta on õigupoolest palju vanem ja arukam kui minu poeg. Parimas mõttes. Seda nii geenide kui elukäigu poolest. Teisiti poleks saanud juhtudagi, et Suur-Euroopa aadlipreili leiab oma õige ja ainsa kodu kusagil Pärnumaa rabatalus.“
Preili Martin ise nendib, et ta ei kuulunud varem õieti kuhugi. Profisportlasena kuulus küll spordile ja treeneritele – ent äärmuslikult ränk haigus lõikas selle kuulumise läbi. Oma eriskummalisest belgiaperest on ta alati mõnevõrra väljaspool olnud. Oma maast ja rahvast kummalisel kombel ka – endale teadmata oli kõigest ja kõigist distantseerunud tüdruk teel Kareka ja Eesti poole.
Loodusliku loogika järgi oma elu ja lavarolle loov Karekas on põlisrahvuslikus energias toimiv eetikakandja, kes 21.sajandil on tarbimis-eduühiskonnas justkui kohatu. Sest on tulevikuinimene. Praegu veel laiutavad metropolid preeria peal, tühi naudisklemise mentaliteet lokkab lõhekoelmute asemel. Ning selle kiuste on tõmmu ja dekoratiivne artist elanud oma lihtsas rütmis.
Ta on koos isaga pidanud lamba- ja hobusetalu, töötanud õhtujuhi ja bändimehe, publikusoojendaja ja seriaali keskse tegelasena ning teinud hingedeajast aastavahetuseni üsna samasugust jõuluvana, nagu saab näha Eestimaad pidi tuuritavas etenduses „Täisring“ – naljakas ja tubli, aga nukker ja katki. Mees, kes reaalses elus laulab nülitavatele-tükeldatavatele tarbeloomadele lastelaule ning kutsus igas palves Armastust, kadus aga möödunud aastavahetusel oma sõpruskonnast ära.
Seni tööots-haaval ühe sõbra juurest osavat-tundlikku toitu valmistamast teise juurde lapsi lõbustama ringelnud Karekas kadus järsku möödunud jõuluajal aga kummaliselt ära. Lipsas küll õhtujuhiks-publikusoojendajaks korraks kodutalust välja – aga hajus taas osavalt oma olemisse, millest ilmus aegajalt vaid ebamääraselt filosoofilisi, ürgväeliselt abstraktseid facebooki-postitusi. Nii et oletati: mees on päris šamaaniks ära tõusmas. Kuna sõpruskond oli juba leppinud tõsiasjaga, et Uude Heasse Ilma kulgetakse kärg-sõrg-härg-perena, mille moodustavad arvukad üksikhinged, keegi omavahel paari ei moodusta, ei tulnud mitte keegi sellest seni ühes hinganud kogumist selle pealegi, et Kareka kadumise taga on Naine.
Seni on naistest isand Laose ellu tulnud hulk värvikaid kogemusi. Esimesest abielust piiritult andekas tütar Laura-Retti (17). Teisest abielust totaalses põhjas ära käimise kogemus. Mees kukkus toona abielu lõppedes sedavõrd kummuli, et tema rajatud talu Matsirannas läks pangale-täituritele – ta ise kolis tükkis loomapargiga papa juurde. Ja veendus omal nahal täiega, kui tõsine asi on alkoholiallergia, mille pärast ka indiaanlased oma maad valgetele kaotasid. Sherleyni jõudis mees seega pärapõhjast läbi käinuna, hirmudest välja kasvanuna ja oma stoiliselt kulgeva tee ja identiteedi leidnuna.
Täpne tellimus
Samal ajal, kui Karekale kirjutati ühes kirjanikutalus tänavusuvist täisringi-lugu, sündis tema kodutalus tema Elu Armastuse Lugu. Justkui otse vanahärra Laose silme all – ent nii tasaselt ja varjatult, et härra Isagi ei teadnud täpselt, mis toimub.
Paariks kasvamine ja tervenemine toimus – ja edeneb üha edasi.
Pärnumaa metsadesse alatiseks tulnud habras ja kaunis belglanna Sherley-Marie Martin (21) on vana prantsuse aadlisuguvõsa järeltulija, kelle suguharusuhted iseenesest on raamatut väärt – tema varalahkunud ema kaksikõde on tema kasuema, kes elab tema kasuisaga pärast seda, kui…
Ta on 21aastane profi-judoka, kes on terve senise elu pühendanud spordile, nii et belgia ajakirjanikud kippusid teda haletsema sellepäras, et ta õrnas eas kaunitarina ainult spordisaalides elaski. Ometi sai neiu täiesti pahetu elu krooniks karmi haiguse. Tagantjärel näib, et Loojal oli plaan piiga kiiresti Eesti-küpseks praadida. Teda seitsmepenikoorma saabaste rütmis küpsetanud katsumus eeldas ülitõsist operatsiooni. Inimkehasse energeetilisel tasandil suhtujad hindavad sedalaadi vapustust äärmusliku hüppena vabaduse ja enesemääramise poole.
Pärast operatsiooni oli neiu ainus võimalus ellu jääda, täielik elumuutus. Läbi sporditüdrukute ringkonna oli hapral-kaunil aadlipreilil, kelle senine elu möödus suures osas judo-tatamil, Eestis ühiseid sõpru Karekaga. Ja ülitõsise opearotsiooni järel võtsid Karekas ja papa Laos haavatud hirvekese taastusperioodile Tammesillale Tootsi tallu – ning lamba-hobu-teatriküllasest segasummasuvilast sai Sherley… kodu. Ilmselt alatiseks.
Senise kahe abielu järel üsna süüdimatuks jäänud indiaanihipi Karekas varjas oma pisikese belglanna järsku laiaks läinud meheõlgade taha – nii et lähimadki sõbrad kuulsid eraklusse tõmbunud näitlejast vaid harvade eksistentsialistlike sõnumite kaudu.
Kogu selle aja võitles mees neiu elu eest.
Arstide siirdatu tahtis minna ja tüdruku kaasa viia. Üks atakk teise järel. Ning Karekas – ja tema isa – tõotasid mitte kellelegi sellest Pärnumaa rabametsade taga toimuvast heitlusest kõnelda.
Sherley sõitis varakevadel tagasi Belgiasse järelravile, Karekas valmistus “Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks” tuuriks – kogu hing ja olemus aga olid samal ajal aadlipiiga juures.
Kogu trupi ja tiimi jahmatuseks võttis Karekas oma kärgperes Emme hüüdnime all tuntud sõbra punase bussi ja sõitis Belgiasse. Miks, ei öelnud – kui kauaks – ka mitte. Mitmenädalase vaikuse järel andis teada, et jõuab mai keskel tagasi.
Kas koos pisikese belglannaga? Jah.
Kas Bambyst on saanud tema naine? Jah.
Tüdruk vajas nii põhjalikku tohterdust, et ta mitmetuhandekilomeetrise sõidu ja uude elulaadi sisenemise vastu peaks, et Karekas jõudis Eestisse tagasi tund aega enne endalekirjutatud näidendi esimese proovi algust. Ütles, et uus olukord ja teadmatus on ta enese peaaegu ära tapnud – aga – sõidame! Ja tunnistas, et kui piiga olukord oleks nõudnud Belgiasse-jäämist, oleks temagi jäänud.
Sest nii on vaja.
Sest Sherley on Looja kingitus, keda indiaani-Karekas on kõigil tseremooniatel endale kutsunud ja palvetanud. Naine, keda armastada, kellele pühenduda. Naine, kes tegi keskealisest poisikesest parimas eas küpse Mehe.
Tüdrukust on saanud Tootsi talu perenaine, kel on loomadega ülitihe ühendus. Papa Laos austab ja imetleb oma pisikest miniat ning Karekas pole enam isegi mitte selle enda kauge sugulane, kes ta oli enne belglannat.
Täielikust õnnest on puudu veel vaid taani dogi kutsikas, kellest habras taevakingitus on alati unistanud
Salaküps Bamby
Äsja veetis Sherley Belgia-pere paar nädalat Eestis. Kirev belgia-prantsuse tuli autoga Eestisse, et lisaks Tootsi talu üle vaatamisele näha kõike seda, mis on Sherleyd siin nii paelunud, et ta tuli siia alatiseks. Martinid leidsid, et nii näitlejate talu kui lihtne ja vähenõudlik elulaad on täiesti normaalne ja lahe keskkond, et hirvekene siia jätta.
Kuna tüdruk on kõikjal oma Karekaga kaasas, on eestlaste silm juba haprale iludusele peale jäänud. Ja kuna neiu tervis on isa ja poeg Laose suureks rõõmuks üle ootustegi hea, lubaski Looja ja haldjad-inglid heatahtlikele uudishimulikele natukene sellest muinasjutulisest, hingepõhjani liigutavast loost rääkida.
“Minu poja armastus tegi selle imelise olendi terveks!” usub papa Laos, silmad imetlusest ja tänust säramas. „Sherleys on väga palju salajast ja erakordselt küpset. Ta pole mu pojast noorem. Oluliselt vanem ja arukam hoopis. Temas on varjatud kirge ja temperamenti, jõulist sihikindlust ja värskust, mida oli siia väga vaja.“
Karekas särab praegu oma Täisringi-tuuril indiaanlasest mõisavalitsejana – kaasas terase pilguga kõikemärkav Sherleyga, keda ei tohi jumalapärast eestipäraselt Sirliks kutsuda. Õppige r-i põristama – siis ta kõneleb teiega – vaimukas ja naksakas Gavroche-haldjatar, nagu ta on.
„Minu lugu on tõestus sellele, mida olen kogu aeg teadnud – pole vaja rabistada ega planeerida. Üks päev korraga teenides ja toimides loksub kõik paika. Ilma paanika ja rabelemiseta tekivad lambaaiad ja köögipõrand, uued pakkumised ja rollid. Ilma krampliku otsimiseta leitakse. Iseäranis kehtib see armastuse ja kaasa leidmise kohta,“ teab Karekas.
„Minu Eestisse sattumine ja jäämine on nii müstiline, et tundub lausa enesestmõistetav ja ainumõeldav lugu,“ nendib Sherley. „Mul oli nii väike šanss ellu jääda, et ma oma sportlasehingega pidin seda üht ja ainsat võimalust kasutama.
Sündisin uuesti. Ja parim, keda selles uuestisünnis kohtasin, oli Lauri. Ma ei kujutanud ette, et maailmas saab nii soe ja pühenduv hing üldse olemas olla. Ja nüüd on ta minu Mees. Oma lammaste ja näiliselt kaootilise elukorraldusega – milles on tegelikult kõik nii paigas ja loomulik, et selles tema maailmas lihtsalt peab õnnelik olema.“
Taevas kokku pandud paar kinnitab, et nüüd, kus kahekesi on kõige hullemast läbi käidud – igas mõttes ja igal tasandil – saavad nad hirmude ja tingimusteta teineteisele elada. Pole planeerimisi ega kauplemisi, pole ambitsioone ega karjääriredelit. On loov töö ja edenemine kahekesi käsikäes.