21. august 2015
Mulgimustritega õpetaja Meelis Sarv mõisahärraks
Tartu Ülikooli Pärnu kolledži õppejõud, raadiohääl ja õhtujuht, bändimees ja vabalt kutsutud näitleja Meelis Sarv näitab end sel hooajal etenduse „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ mõisahärra rollis. Tema elukäik ja -korraldus aga on otsekui õpik multitalendikast tasa ja targu kulgemisest, mis õnnelike väljakutsete jadana kingib vabaduse just neid töid vastu võtta, mis tõeliselt meeldivad – ning kõike kogetut-omandatut jagada ja edasi õpetada.
„Mind ei ole vaja taltsutada – ma olen niigi taltsas,“ tunnistab Sarv mõisahärrana. Era-Meelis on taltsas vast ses mõttes, et täidab rahulikku rada pidi ülesannet – rakendab Jumala antud annet ilma, et üleäära krabaks ja rabaks. Kui tema tegelaskuju sõnul jaguneb 21.sajandi inimkond kaheks – ühed vegeteerivad, teised rapsivad, siis Meelisest on ta enese hariduse, kogemuse ja vaistu pealt saanud õpetaja.
Augustikuus näitab Meelis Vihulas-Pokumaal-Alatskivil-Olustveres-Kõuel-Inglistes-Ammendes-Kirnas, mis juhtub säratu-käratu riigimõisa direktoriga, kui tema ellu sajab taevast elus Indiaanlane. Härra Sarv ise aga on mulgimaisest koolipõlvest alates oma ellu nii palju värve ja sära-kära lavastanud, et tema pealt saab spikerdada, kuidas näeb välja Elamise Vaimustus.
Tema pop-rock-folkansambli Pööloy Gläänz nime kuuldes küsib pea igaüks esmalt üllatunult: mis-mis-kes-kes-kus-kus… Aga punt on oma 25 tegutsemisaasta jooksul jõudnud Viljandist Pärnusse kolida ning teeb jätkuvalt, vaatamata pööramapanevale nimele, väga head eesti keelset ja meelset muusikat ning esinemiskutseid jätkub
Tasakaalus
Mõisahärra Meelise kehastuses lendab indiaani-impulsist oma ontlikust keskmest välja ning ta kulutab oma pisku eelarve boheemlikult nii ära, et elektriarve maksmiseks tuleb ette võtta äraspidi farsilikud trikidnipid.
Meelis ise pole boheemlane. Tema kui pereisa päeva- ja aastakava näeb kalendermärkmikus välja pinevamgi kui mõisahärra oma lavaloos, mis paneb indiaanlase hämmastuma: kas sina arvad, et planeerid midagi? Sarv laseb kutsumistel ja pakkumistel rahulikult voolata, valib – ja valitud töid teeb väärika-maitseka elegantsiga.
Pulmaisaks kutsutakse Meelist oluliselt rohkem kui ta vastu võtta suudab, ilma et õilis amet värskuse ja võlu minetaks. Teda kiidetakse ses tähetunni-teejuhi rollis soliidsuse, stiilitunde, kõlava hääle ja hea taju eest. Ning see, kuidas ta oma enese pulmad korraldas, iseloomustab õigupoolest kogu noorsand Sarve isikut. Ühtaegu asjalikult ja naljakalt – nagu ta just ongi.
„Ma abiellusin Ammende villas. Ja mulle maksti selle eest!“ naerab Meelis oma hurmavat põselohulist rebasenaeratust. „Minult telliti Ammendesse lavastus „Don Juani saladuste aed“ – üks mu senise teekonna esimesi nö.tõsisemaid töid. Vaatasin filmi „Don Juan Tallinnas“ kapitaalsemalt kui keegi teine – konspekteerisin ja analüüsisin ja ehitasin filmi järgi üles meie lavastuse süžee. Maestro Olav Ehala ise oli ka pundis, osalesid mitmed teada-tuntud artistid, kelest mõni nüüdseks ka suurtel maailmalavadel tegusid tegemas. Tookord, 11 aastat tagasi, kirjutasin, peale suurt kaalumist, etendusse juurde ka ühe 15minutilise stseeni, millest ma osalistele ei rääkinud. Õigel hetkel tuli lavale paaripanija – täiesti ehtne ja ametlik – ning sõlmis minu ja Cerli abielu. Andsin oma Don Juani tiitli ja rekvisiidid mänguliselt kolleegile üle – ja sõitsin koos mõrsjaga ära. Trupp mängis vapralt viimase stseeni ilma minuta lõpuni ning mõistatas koos rahvaga etenduse lõppedes, et oli see nüüd unes või ilmsi, mängult või päriselt!
Õnneks tõendab kogu seda saagat meie, tänaseks päevaks kohe-kohe 15aastane ja 2 vahva lapsega õnnistatud, kestev suhe, mis kestab tõelisel, mitte kohusetundel.“
Kui on vaja seletada…
…siis ei ole vaja seletada. Sarvel on täpne tunnetus, milline osa lavategevusest tuleb repliikidena, milline kehakeeles. Tema peen huumorimeel keerab ka traagilisemad episoodid koomilisse võtmesse – need eriti. Seda dramaturgi-annet peaks mees õigupoolest samuti õpilastele edasi andma, nii nagu edastab Pärnu kolledžis juba aastaid avaliku esinemise ja kehakeele peent kunsti paralleelselt tudengiteatri juhtimisega.
Stsenaariume hakkas Meelis juba keskkooli ajal sisetunde järgi kirjutama – ja mulgile kohaselt nendega kooliraha teenima. Edgar Alan Poe novelli põhjal loodud lühilavastust käidi isukalt vaatamas. Ning tundlik dramaturgikäsi koos lavastajaandega on mehel 20+ lavapraktiku-aastaga üha osavamaks muutunud.
Viljandi Laste- ja noorteteatris Reky kõhna Karlssonit mängides õppis Sarv sõna otseses mõttes omal nahal, kui palju oleneb sellest millestki nähtamatust, mis on eelarvamustest ja klišeedest olulisem. Et ei oleks vaja seletada. Liialt palju.
Etenduse Täisring käsikirjast lavastuse loomist alustas trupp spontaanse kooslusena, kelle ohjamisel kujunes Sarv sujuvalt ka lavastajaks, tekstitöötlejaks ja heade tavade silmaspidajaks ka siis, kui tavad olid alles sündimas. Lõppviimistluse tegi rollijoonistele vanameister Rein Laos ning nii Meelis, Lauri-Kare Laos kui Pirjo Levandi oma seitsme karakteriga pälvivad tänaseks pidevaid vaheaplause.
Nüüd on loodud ka MTÜ Ingli Puudutus, mis viib indiaaniloo sügisest teatritesse ja seltsimajadesse ning toob järgmisel suvel lavadele „Mustrimuutjad – viimne eestlane“, kus Meelisel on kehastada delikaatne roll. Lapsest saadik privilegeerituna eluvõõrikuks kasvanud poliitik, kes Brüsseli külmast kaugusest kavatseb maha müüa viimse metsatüki, milles asuvas reservaadis elavad viimsed eestlased – linnad on getostunud.
See ju ei õpi…
Meelis usub oma tegelastesse: „Ma usun, et kuigi mõisahärra Täisringis on seni astma ja radikuliidi taha pugedes elamast hoidunud, saab ta avamaailma kukkudes seal suurepäraselt hakkama. Kasvõi lambakasvatajana. Samuti usun imesse, mille võimalikkusest jutustab Mustrimuutjad – eestlaste reservaati müüma saabunud poliitik kolib ise sinna elama ja avastab, et tal on tuhat äratamist ja kasutamist väärt talenti.“
Nii kruiisilaeva õhtujuhina, Tänavateatriga võõrsil esinemas kui lihtsalt pereisana on Meelis leidnud ja selgeks tunnetanud niši, mis väikerahva alaväärsuskompleksi tõttu on tänini üsna täitmata. Baltisakslasest mõisahärra nõustub indiaanlase tähelepanekuga, et eestlane tahab mängida nii aadlikku kui indiaanlast – ainult mitte iseennast. Samuti pelgab eesti artist oma loominguga seni veel tänavale tulla.
„Seni veel kardetakse, et kui tänaval teatrit tehes müts maha panna, varastatakse see viimanegi veel ära,“ naerab Meelis. „Või siis tuleb Täisringis Pirjo kehastatava ametnikufuuria laadne karistaja täistallaga eurodirektiividest rääkima. Ning iseäranis kardetakse, et tänaval teatri tegemine pälvib kaastunde – oi, kuhu mehike langenud on… Tegelikult tuleb selle au ja oskuseni, et tohid ja suudad avalikus ruumis kaootiliselt kulgeva rahva massilist tähelepanu köita ja meeli täita, tõusta.“
Meelis on tänulik, et Pärnu linnavalitsus on Tänavateatrit mõistnud ja toetanud. Indiaaniloo mõisavalitsejana kirjeldab Meelis, et suvel valmistub kogu põhjala talveks – ja talvel kirjutab õige inimene projekte, et kvalifitseeruda. Tänu sellele, et tänava-arlekinaadid on tänaseks põhiliselt Raido Keskkülaga kahekesi tehtavasse formaati sätitud, kvalifitseerutakse kenasti.
Meelis on oma enese tõusuks alati tagala kindlustanud ja mitu rauda tules hoidnud – seda oskust tasub mulkidelt õppida. Tal polnud pärast keskkooli kahtlustki, et saab näitlejaks. Sisse astus mees aga kahte kooli korraga, igaks juhuks. Esmalt pedasse – ja siis samas tuhinas ka Viljandisse, tookordesse kolledžisse. Rudolf Allabert jäi nukralt järele vaatama, kui Meelis valis kodulinna, Andres Noormetsa kursuse ja kaaslased, kellest mitmest on kujunenud arvestatavad lava- ja loomejõud (Aarne Soro „Ugalas“ ja sellest hooajast „Endlas“ alustav Meelis Rämmeld, rääkimata lugudejutustajast Martin Algusest).
„Peale kooli alanud „Endla“ perioodi alguses osutus minu olulisimaks õpetajaks Aare Laanemets,“ meenutab Meelis aega, mil esimesed üheksa kuud teatri garderoobis elas – kõrvuti Laanemetsaga, kelle abielu oli lõppenud ning kes eelistas samutit teatris resideerida. „Mina õppisin Laanekalt seda, mida temal enesel ei õnnestunud iseendalt õppida.
Tegeliku elamise eeliseid asenduseluga võrreldes.
Laanekat ei aidanud ka sügav armumine ja kihlumine – kasiinos asenduselu elamine ning võitude puhul lennukas prassimine oli kujunenud hukatuslikult kinnistunud mustriks. Imetlesin teda – ja õppisin.“
Mida maailm üldse veel vajab?
Mida on siinilmas teha ja pakkuda, mida veel pole – nii küsivad teelahkmele sattunud indiaanlane ja mõisahärra uude elujärku ja eneseteostuse mustrisse tuhisedes.
Õpetajana on Meelis ise teada saanud, et maailm vajab inimesena toimivat Inimest.
„Olen kolledžinoortele avalikku esinemist õpetades üha sügavamalt näinud, mida teeb virtuaaliasse kolinud elu – arvuti ja teleri vahel, nutitelefon peos. Noored inimesed ei oska inimestena suhelda – nad astuvad ellu ilma oskuseta vestluspartnerile silma vaadata, oma sõnumit täislausega edastada ja oma olemust kehakeelega esitleda.
Ma ei tea mitte ühtegi eriala, kus poleks vaja inimesena oma tegemisi tutvustada ja oma mistahes-tasandi kaupa pakkuda. Ent kui ekraanide vahele hangunud inimene ei saa oma nimegi arusaadavalt välja öeldud, on avaliku esinemiseni ikka uskumatult pikk tee astuda,“ teab õpetaja Sarv. „Olen teinud ka Skype-koolitusi – ekraanid ka ei päästa virtuaalinimest inimesena esinemise karmi ülesande eest. Kes sind kuulab, kui sa kasvõi arvutikaameras partnerile otsa ei vaata? Kes sind usub, kui oma asjast kõneldes samal ajal klaviatuuri kõrval tuhande kõrvaltegevuse vahel killustunult siblid ja sogad?“
Nõnda siis alustabki härrandlikult stiilse käitumisega Meelis oma õpilastega eneseväljenduse a-st b-st ning viib nood, kelles avaldub jõulisem eneseavalduse vajadus, tudengiteatriga lavale. Mis omakorda laseb tal enesel dramaturgi-lavastaja eeldusi rakendada.
„Endla teatrist tulin ära aegadel, mil seda juhtis minust väga erineva ilmavaate ja huumorimeelega personaalia, kelle nalju ma kaasa ei naernud. Nüüd on meie kursusega oma esimese lavastuse teinud Ingomar Vihmar siin juhiks ja ma võin… vastata küsimusele, mis asjus suvepealinna riigiteatrisse turvalisele tööle tagasi läheksin,“ arutleb Meelis. „Opereti ja muusikali tegijaks läheksin.
Seda meie Pärnu-maailm vajab. Me peame arvestama, mis linnas me asume ja kes on meie võimalikuks publikuks. Tahaksin teha, aga hästi teha, kerget ja elurõõmsat klassikalist operetti, mis toob mistahes rahvusest turisti massööride käest teatrisse.
Eesti kaasaegsed heliloojad kipuvad looma raskepärast kraami, mille kohta üks inimene ütleb, et see on maailma tase, veel kaks inimest saavad aru, mis värk on, aga ülejäänud kehitavad õlgu. – Ja nii toodetakse tühja. Maailma muusikavaramus on õnneks vahvaid lugusid aga külluslikult.
Paljud meie seast lahkuvad Euroopasse ja kuhu veel. Kui leitakse oma ja omane siis palju õnne!
Mina tahan siin ja praegu naerdes, näideldes ja lauldes õnnelik olla. Luua ja õppida, anda ja õpetada! Ainult ühte asja ma ära ei õpi. Meelega. Koos mitmete teatriinimestega mõtestatud jalameeste klanni moodustades. Jah. Ma ei juhi autot. Ei kavatse ka. Hea on enne esinemist kõrvalistmel keskenduda, pärast etendust või kontserti tagaistmel magada, lugeda või kirjutada. Mulgimuster minu meeltes ei luba hinnalist elu tühjalt raisata. Tõeliselt Elades näeme, et oleme kordumatud ja erilised ning seega konkurents meid ei ohusta. Ehk nagu hõiskab Täisringi mõisahärra indiaanlase afirmatsiooni „aho“ äraspidi omandanult: „Oha!“