21. august 2015
Indiaanlane mõisavalitsejaks – Karekas tõpratohtriks
Näitleja on üldrahvalik omand. Kui vaatame Lauri-Kare Laost teleris keskearõõmsalt abielukriisi ületamas, usume: ka meil õnnestub. Naudime tema seriaalirolle pahalastena ning laseme temal kui etenduse „Täisring – indiaanlane mõisavalitsejaks“ võtmefiguuril end ära veenda. Õnneks mitte petta, sest mööda mõisaid tuuritav lavalugu ongi Kareka enese pealt kirjutatud. Ta ongi selline indiaanimeelik loodusfilosoof – lisaks soe isa, armastav mees, pühendunud poeg ja elust enesest õppinud talupidaja. See tähendab – zootehnik-ämmaemand-lambapügaja-hobutervendaja-lihunik ja kõik teised ametid, mida elu ühelt loomatalu peremehelt vähegi eeldab.
Näitleja on inimene
Mõne aasta eest pidas Karekas lambatalu Matsirannas ning see polnud pehmelt öeldes sedasi mõeldud, et ta maandus paarikümnepealise villastekarjaga oma samuti näitlejast isa Rein Laose väiksesse Jõõpre ja Lavassaare vahel asuvasse Tootsi tallu. Kuivõrd palju lendava-rändava poja lambad ja hobused, kanad ja kassid annavad tööd ja pühendumist ka isale, on papa Laos nüüd selle saatusliku sissemarsi eest lausa tänulik.
„Ma liigun iga ilmaga värskes õhus, naudin loomade teenindamist ja eriti ühendust hobustega. Ehkki massiivsemad lamburid peavad tallede lutitamist rumaluseks, naudin neid õrnu aegu, mil mõnd lambalast on vaja lutipudeliga järele aidata,“ on Rein tänulik. „Lauril – ma olen vist ainus, kes seda indiaanimeelikut Karekat sedasi kutsub – on suured ja tugevad töömehe käed. Mina pean oma saabastega kassi käpakestega toime tulema – aga tulen ka. Sellepärast, et mulle täiesti ootamatu elulaadi koju kätte toonud poeg on õpetanud mind seda elu ja loomi armastama.“
Hilana Taarka veri ei värise.
Karekas ja tema üliandekas tütar Laura Retti põlvnevad geneetiliselt setu lauluema liinist, kes omakorda kandis ennast mustlastalendilisi juuri. Artistlikkus on ses geno-mikstuuris Kareka puhul juba lapsest saadik olnud indiaanimeelne. Ta on lisaks igapäevasele põlisrahvalikule elulaadile ka pühitsetud tseremooniameister ning tema juhitud higitelgi tseremooniad on ühed inimlikumalt-emotsionaalsemad, mida Eestimaa indiaanlased teavad. Ja tunnustavad. Neil riitustel vallanduvad absoluutselt uskumatud ja ootamatud laulud, naerdakse ja nutetakse ning vägi käib kuu peale ja tagasi.
Äärmise rahu ja vaba voolamisega ajab mees tükati nii isa kui sõbrad pöördesse – lambakoplite ehitus venib, sest enne on vaja tepee ehitada – hobuste olme seisab servi, sest higitelk nõuab oma. Ent kõik toimub ja saab saama. Nagu kinnitavad nii Karekas kui tema kehastatav indiaanlane-mõisavalitseja Täisringis: „Kõik tuleb kõige õigemal ajal, just nii nagu on – nii on õige – ning oluline on see, mis on oluline.“
Elust enesest
Kirjanik noppiski mõisaidpidi tuuritava loo Kareka enese suust ja südamest.
Hetkel üliintensiivse mängugraafikuga mõisaidpidi möllav ning sügisest teatritesse-rahvamajadesse suubuv Täisring käivitus ühest episoodist noorsand Laose enese elus. Ta on jõulude ajal oma talu ja kallite elatamiseks iga päev vähemalt korra kuni mitu jõuluvana. See on tore ja vajalik. Ent talle, kes ta ennast indiaanimeelse vabamehena sugugi sundida ei taha ega suuda, ülimalt ränk väljakutse.
Vastusena küsimusele, kuidas küll indiaanlasest jõuluvana sai, sündiski stseen, kus Ameerikast Eestisse sattunud navajo käib mõisa elektriarve maksmiseks ja katuse lappimiseks koolepidi jõuluvanaks. Avastseenis, kus native american tuhiseb lamba veristamise järel tükkis noaga lavale, on Kareka käes aga tema isiklik väits, millega ta just seda tööd teebki.
„Selge, et esimene kord oli raske ja õudne. Nüüd on rahu ja lepitus,“ kirjeldab näitlejahärra lihunikuks kujunemist. „Lammas on loom oma alguse ja otsa, eesmärgi ja abinõuga. Temalt tuleb ilusti küsida, palve lugeda – ning lahkumine ongi rahulik ja leebe. Ta annab end meeleldi isandale.“
Lisaks sellele, et Laos on äärmiselt vaikne ja väärikas, sujuv ja delikaatne lihunik, on ta ka äärmiselt osav nülgija. Kusjuures ta laulab nii nülgides kui tükeldades, nii liha pakkides kui maksa ja südant praadides. Ilusti laulab. Ilusamini kui sõber Valvoga peetavas süldibändis. Mistõttu jääb soovida, et muusikalilavastajad kuuleksid tema salasoovi ning kutsuksid ta mõnda muusikalavastusse.
Täna on Laostel kolm kanakest. Enne seda, kui marutaudivaktsiini lauskülvamine rebaste arvukuse lakke lennutas, oli hulgim – eesotsas kukk Sidoroviga. Rahu tema põrmule rebaseurus. Ka mõisatuuritava indiaaniloo teine vaatus algab vaikellu lõikuva Pirjo Levandi huilgega virtina rollis: rebane viis parima muneja kana ära – kas mõisas on mõni mees, kes kanavarga maha lööks?
Multifunktsionaalselt tegusast Karekast võiks ilmselt ülima vajaduse korral rebasekütt saada küll – ainult et ta ei tunneta seni seda ülimat vajadust. Kui tema elu, kus iga hingetõmme on palve, oma filosoofilisel tõusuteel selle äratundmiseni tõuseb – küllap siis saab ja teeb.
Belgiasumma mesisuvila
Hea ja hell isa ja poeg, palvetas Karekas mitmeid aastaid iga hingetõmbega, et tema ellu tuleks Naine Keda Armastada. Just sel ajal, kui näitleja julgustas kirjanikku ilma igasuguse tagatise ja perspektiivita Täisringi-lugu looma, saabus Kareka ellu Sherley.
Sel ajal, kui käivitus idee tükiga mõisatuurile minna, õppis Karekas vargsi, ka lähedasimate sõprade eest varjatult ja endamisi armastavaks meheks. Veidi enne proovide algust sõitis indiaanlane oma hirmsapoolse punase kraislerikolliga Belgiasse ning tõi hirvekese koju ära.
„Nii, nagu elu on õpetanud lambaid pügama ja nahku parkima, on elu õpetanud vajadusel ka sellest loobuma, mis tundub mulle kõigekõige tähtsam,“ arutleb Karekas. „Olin Belgias selleks valmis, et kui nii peaks olema vaja, jään sinna ja loobun navajo-rollist – mis ometi oli varem mu elu suurim unistus…“
Mees jõudis koju pool päeva enne proovide algust.
Esietendusel esitles mees mõrsjat trupile ja paarile lähimale sõbrale.
Sherley perekond saabus Belgiast erilise väimehe etteastet vaatama ühele Ohtu-mõisa etendustest.
Ja tegelikult Martinite perekond Karekat üldse nii ülemõistuse-eriliseks ei peagi, kui oletada võiks.
Neid rabas Andrus Teemanti poni-dexteri-farmist Lodja-Paikuse metsateed pidi sõites umbes 30 kilomeetrit metsa-metsa-metsa ühegi teeäärse taluta – sest mujal Euroopas ei ole ei maid ega metsi.
Ja Sherley perekond soovib eestlastele õnne selle puhul, kui jõukad ja vabas enesemääramises, kui loovad ja leidlikud, rikkumata ja loomulikud me siin võrreldes ülejäänud Euroopaga oleme.
Ainult prantsuse keelt kõnelevad Martinid selgitavad läbi Sherley-inglistõlke: „Tootsi talu on meie jaoks väga kodune ja loomulik elukeskkond. Ainult et Belgias sellises elada ei saaks. Kuna elektrikilbil pole kaant ja köögis on muldpõrand, viiks päästjad härrad näitlejad siit sotsiaalpinnale ja plommiksid uksed-aknad kinni.
Eestlased pahandavad praegu küll selle üle, et riik püüab metsaseente-marjade müüjatelt mingil moel tulumaksu kätte saada – ent tänage õnne, et teil pole nagu meil. Meie peame kalale-seenele-minekuks alati ja igal juhul pileti ostma.
Võib küll tunduda, et meie palkadel on üks null rohkem – ent riik on erakordselt leidlik vähemalt kahte kolmandikku meie sissetulekutest tagasi ja endale saama. Sõbrad-eestlased, te olete palju jõukamad ja õnnelikumad, loovamad ja leidlikumad kui enamus maailmast – olgu teil õnne sellest ka ise aru saada!“
Puud tuntakse viljadest
Kareka-sugune armunud lillelaps, karismaatiline ja orgaaniline artist elab oma unistust.
Kogu tema elukorraldus ja sinusoidjas saatus on otsekui kehastunud lapsepõlveunistus, õnne võimalikkuse tõestus.
Eluõpetatud zootehnik-vet-ämmaemand Karekas kirjeldab: „Mitte et meie kõigi elu peaks olema millegi tõestamine ja tunnustuse pälvimine – ent kuna Eesti on nii uskumatult väike, oleme partamatult üksteise silme ees ja avalikku ametit pidades ka eeskujuks. Seega tuleb nii oma unistust elades kui lavarollide kaudu sõnumit edastades pidada silmas, et meid peetakse silmas.
Mustrimuutjate loos, mis on meie trupile juba kirjutatud ja töös, hakkan kehastama Eestimaa viimses metsas šamaanina töötavat meest, kes käib naise nõudmisel ja turu tahtel getostunud linnades tervendaja ametis – ehkki tahab teha midagi tõelist. Mustrid muutuvad – hakkabki tegema. Eks ma loodan, et uues heas ilmas ongi käsil embrüonaalne – kõigi seniste stereotüüpide kukutumise aeg. Püüan nii mõtte, sõna kui teoga mõtestada hipilaadsete lillelaste võimsat missiooni seisvate vete liikuma-loomisel. Ja kes teaks paremini kui mina: palveid kuuldakse – alati! – ning kaitse on peal. Aho!“