27. juuli 2015
Kihnu Saarelt Maa teenistusse
Kihnust pärit Annely (42) kannab muude ametinimetuste seas kelmikat tiitlit REEDER ning meenutab sellega Kihnu-teemalist kirjandusklassikat – kes siis Toora Jookust ei tea! Ent tema on klassikaliselt kaunil ja kaalutletud kombel sõitnud õigete valikute kiiluvees või siis üha uusi laineid murdes Pärnu kommertspangast Kihnu veeteedele, Avatud Kihnu fondist ja kultuurifondist Pärnu turismifondi, Liivi lahe kalanduskogust nii Kihnu ja Pärnu liidriks, eelmises kosseisus Riigikokku ning IRL naistiiba juhib ka täna, mil tema kulgemine näiteks keskkonnaministriks on õigete aegade ootel. Kuigi ka praegune keskkonnaminister Marko Pomerants on inimene õigel kohal, asjatundlik ja äraütlemata kena inimene. See soe ja särts daam on hetkel „kõigest“ Pärnu kohalik omavalitseja ning juhib ja hingestab kümneid tulevikulisi projekte.
„Kõige südamelähedasem on mulle Kihnu keskkonna ja kogukonna eest hoolitsemine – ning äsja jõudsin järeldusele, miks keskkonna teema inimestele ikka veel midagi ütlema ei kipu, ehkki sellest oleneb meie heaolu ja edasikestmine. Asi on sõnavaras! Meil pole sellist sõnavara, mis läbi infomüra inimest kõnetaks ja teadvusse jõuaks – ikka veel seostub keskkond kurjade inspektorite ja prügikastide tühjendamise firmaga, mitte meie planeedi elusolendite ühise kodu heaoluga, looduse osana elamisega. Teine põnev teema on raha, et kuidas need maailmamajanduse verelibled inimesi ja kogukondi paremini teeniksid. Raha on vahend inimese teenistuses. Mulle meeldib arvudes mõelda. Arvud on tihti ausamad kui sõnad. Kolmas oluline teema on naiste koht – ja võimalused selle parandamiseks,“ loetleb naine oma 25 aastat koos oldud kaasale Viljo Vettikule kuuluva Port Arturi kohvikus Portaal. Võimalik, et kui oleksime Eesti Naise jaoks sealsamas vestelnud möödunud talvel, pääsenuks Annely uuesti Riigikokku.
Täna ma arvan, et ma pigem ei kandideeri enam, aga võib-olla tekib uus lust. Täna ma tunnen, et ma pigem aitan teisi poliitikuid, kes mulle meeldivad ja tunnevad tahet poliitikuna töötada, eelkõige naisi, sest naiste osakaal on Eesti poliitikas endiselt liiga madal.
Naised peavad palju rohkem meeskondlikust arendama, kokku saama ja ühiselt asju ette võtma, teisiti meeskonnavaim ei teki. Erakondades on oma naisteorganisatsioonid, mille üle mõnikord ironiseeritkse, et millal padjaklubi kokku saab või millal juba luuakse meesteorganisatsioon. Ajalooliselt on ju enamus erakondi meesteorganisatsioonid, naised said isegi valimisõiguse alles 100 aastat tagasi, ja sellest ka mehised kombed parteides. Teisalt harrastavad mehed palju seltskondlikke tegevusi, olgu siis korvpallitrennis või kalal käies või mööda Eestimaa lugematuid rattarallisid ning jooksumaratone kruisides. Peale trenni arutatakse saunas ja õllepudeli taga päevateemasid. Vanasõna seitsme puuda soola koos ärasöömisest on täna sama aktuaalne, võib-olla võiks rääkida seitsme kasti õlle või seitsme ämbri ärajoomisest. Nii sünnib meeskonnavaim, sünnivad ühised arusaamad ja poliitilised kokkulepped. Kus on sellel ajal naised – aias, köögis, poes – omaette nokitsemas. Mulle endale meeldib ka tohutult omaette nokitseda. Ükskõik milliselt koosolekult kiirustavad naised ruttu koju – laste juurde. Olen püüdnud IRL Naiskogu IREN juhina korraldada 24 tunniseid sündmusi, ühest lõunast teise lõunani, et jääks õhtune ühine teejoomine. Tavaliselt korraldame sellistel õhtutel elava raamatukogu, mis tähendab, et inimene räägib 10 minutit oma elupõhimõtetest ja –pöördepunktidest, teised küsivad 10 minutit lisaks. Kui ollakse niimoodi tuttavaks saadud, siis on ikka hoopis teine tunne telefon kätte võtta ja koostööplaane arutada.
„Jah, mul jäi palju asju pooleli. Üldse ei salga, et olin pettunud – nii palju plaane oli, oleksin tahtnud tegeleda edasi taastuvenergia ja looduskaitse küsimustega. Samuti rahandusega, eriti maksundusega, meie lihtne ja ühetaoline maksusüsteem sööb juba ammu inimeste elujärge ja ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet. Näiteks õmblejate ja meremeeste ühetaoline maksustamine on sisuliselt likvideerinud rahvusliku kaubalaevastiku. Tegelikult tuleks Eesti meremehi maksustada ühetaoliselt rahvusvaheliste konkurentidega, näiteks Taaniga. Sama põhimõttega läheb vastuollu majutusasutuste käibemaksu tõstmine. Hõreasustusega riikides ei hakka kunagi olema tiheda sõiduplaaniga ühistransporti, seega peame arvestama, et kulud autodele ja kütusele on suured ja riik ei tohiks maksustada inimeste ja ettevõtete möödapääsmatuid kulusid võimalikult kõrge aktsiisimaksuga. Lisaks arvan, et maksukoormus tuleb liigutada inimestelt masinatele. Inimesel peab olema mõnus elada palgast, nii, et ta ei vajaks sotsiaalabi. Ja nii Kihnu, Pärnu kui ka Eesti keskkonna heaks töötades alustan edasi liikumist semiootilise rohujuure tasandilt.
Poliitik moosiriiulis
Ajal, mil Annely kodusaare rahvas ilmus kakuamide pardal körtide-lammaste-kihnukeele virrvarriga Pärnu kesklinnakaile silla veeres, kohtusime temaga lennukis AN-2, mida nimetati ja nimetatakse tänini moosiriiuliks. Ta vestles Mark Soosaarega 20 minutit ilma hinge tõmbamata poliitikast ning jäi oma jõulise veendumusega kõneldava õigsuses vägagi kõrva ja meelde.
„Veerand tundi on poliitikast rääkimiseks ülilühike aeg,“ naerab ta täna, mituteist aastat hiljem, mil Kihnu vahet sõidavad ammu tema enese käimapandud-hallatud praamid. Neid käitava reederfirma on ta küll ära müünud, ent nii nagu praamid muutsid kihnlaste ja teiste väikesaarlaste elu ja hingamist, on Soosaar olnud tema enese saatust pöörav värvikas faktor. „Mark soovitaski mul Kihnust maisemaale Pärnusse keskkooli tulla, mitte Väimelasse veterinaariat õppima minna – ütles, et korraliku haridusbaasi peale saab mistahes ameti õppida. Ja tal oli õigus – majanduse ja poliitika õppisin Ühisgümnaasiumi ehk toonase 1.keskkooli ülimalt tõelise ja süvenenud õpetuse peale. Ja loomadesse olen tänini kiindunud.
Mis poliitvaidlustele kuluvasse ajasse puutub, siis täna just oli Pärnu linnavolikogu koalitsiooninõukogus jälle poolteist tundi koalitsioonileppe arutelu – loe: raha jagamist ja tähtsusjärjekordade ritta seadmist. Aeg kulub, jagatud ei saa, raha on ju kogu aeg puudu. Ja inimeste klammerdumine toolide-rahakottide külge on ka põhjus, miks meie ühiskonnas midagi tegelikku muudetud ei saa.
Päriselt inimeste poliitika kujunemiseks peaks olema piisav hulk väga julgeid ja jõulisi isiksusi, kes ei klammerdu paaniliselt oma tooli ja rahatasku külge. Klammerdumise põhjus on lihtinimlik – igal pumba juures olijal on laenud-liisingud ja laste koolitasud, elustandard ja hobid, mis ei luba palgalatil langeda lasta. Et mitte tooli ja tulu kaotada, on kõige kindlam mitte midagi teha – ja niimoodi see inimkauge robot-poliitika laviin kumuleerubki. Kenad inimesed ju kõik need, kes targu mitte midagi – eriti mitte midagi radikaalset – ei tee, et mitte oma kolmest-neljast tuhandest kuus ilma jääda. Neil on seda vaja. Ja nii mõnigi ei saa ega oskagi pärast pikka poliitikaperioodi enam teisiti teenida. Minul pole enam ammu illusiooni, et üksi vastutuult hüüdes ja ujudes rahvast niimoodi teenida õnnestub, nagu tahan – aga mõttekaaslaste ja IRL naispoliitikutega ühte hoides äkki pole meie mugavustsooni eksitamine tühi kisa.“
Annely leiab, et aktsiisimaksu tõusu pikk ja painav tants on ääremaade ja lihtsalt tavainimeste suhtes olnud ääretult solvav ja alandav. Hinnatõusulainest vaikselt mööda hiilivad linnaülikud ei kujuta tema sõnul ette, mida tegelikult tähendab metsade taga bussiliikluseta külas elamine, oma ettevõtte pidamine padrikus, oma erialatöö tegemine „kauges külas vanaema juures“ – kus ühistransporti polegi. Nii ääremaadel mõnd ettevõtlusnišši täitvad entusiastid kui küladesse kolinud intellektuaalid moodustavad küll virtuaalse võrgustiku, ent argielus on sellised viimased Eestisse jäänud aate- ja ideaaliinimesed Annely sõnul vägagi haavatavad ja kaitsetud. Ning peavad vastu tänu sellele, et on ladviku standarditega võrreldes kirjeldamatult vähenõudlikud.
„Poliitika on rahvast kaugele jäänud. Inimesed on lootust kaotamas ja veendununa, et neid nagunii ei kuulata, kas loobumas, Eestist lahkumas või viimse jõuga oma laste tuleviku eest üksi rügamas ja võitlemas. Ega inimestele ei meeldi, et erakond otsustab, kes saab kompensatsioonimandaadid. Tihti on need väga väikese häältearvuga poliitikud. Lihtsaima muudatuse suuremaks inimeste soovidega arvestamiseks pakkus välja Andres Herkel ja selle mõte on, et kompensatsioonimandaadi saab see, kes kogus valimistel oma ringkkonnas suurema protsendi häältest. IRLi selle aasta märtsikuiste valimiste kontektstis tähendab see, et Maire Aunaste asemel olnuks Riigikogus Kaia Iva. Ka minu enda toetus protsendina Pärnumaal hääletanutest oli igati korralik, erakonnas 11ndal kohal ja võimaldanuks sellisel juhul tööd jätkata. Samas pakkus erakond mulle välja ka asetuse esikümnes, aga ma ise valisin esinumbrina kandideerimise,“kirjeldab Annely ka endaga juhtunut.
Poliitikas peaks olema rohkem julgeid ja vabu mõtlejaid ja tegijaid. Selliseid, kes on teinud korraliku karjääri omal erialal nagu Helmen Kütt, kes tundis sotsiaalvaldkonda ikka nagu oma viit sõrme. Ma olen veendunud, et iga inimene peaks enne poliitiku palgalehele siirdumist töötama vähemalt seitse aastat oma erialal olgu arsti, õpetaja, kaluri või raamatupidajana. Samuti pean väga oluliseks, et ministriks saavad vastavas valdkonnas töötanud inimesed. Kogemuse ja tunnetuse saab üksnes elatud elust. Noor inimene võib olla väga halastamatu. Kogenud inimesed on ka eestikeelsed, kelle jutust on võimalik aru saada – kes ei varja end arusaamatu kantseliidivahu taha.“
Kuidas elad, Kihnu?
Täna pühendub Annely Pärnu ja Kihnu asja ajamisele. Tõestus sellele, et tema eneseteostuse majandus-poliit-pakett on ta oma peres noortele muljet avaldanud, on fakt, et üks tütardest õpib Euroopas endalegi just sellist ema-jälgedes-hariduskogumit ning teinegi täiskasvanud laps valmistub end koolitama parimal tasemel, on parajasti ülikoolikatsetel Hollandis! Poeg Edward läheb suvel 6 nädalaks Saksamaale keelt õppima. Ma olen oma lastele öelnud, et neil peab olema rahvusvaheline haridus, sest Eesti elu on senise maailmakorra jätkumisel järjest rahvusvahelisem. Nii nagu mina läksin mentaalses mõttes Kihnust välja, peavad nemad minema Eestist välja. Vanem tütar igatseb praegu küll Eestisse tagasi, on parasjagu kandideerimas Praxisesse suvisele tööotsale. Väikeses toredas külas on tore elada siis, kui Sa oled seal soovi mitte sunni pärast.
„Kui tead, kelleks tahad saada, on praegu võimalik väga kiiresti ja lihtsalt nii netis kui kõrgkoolide kataloogide põhjal endale mistahes maailma ülikool valida. Sissepääsu eeldus on, et inglise keele oskus on ikka tõeline ja tegelik, mitte käibefraaside ja risukeele tasandiline. Teatavasti on paljude noorte keeleoskus ju illusioon, mitte päris asi. Kiidetud olgu Vanalinna Hariduskolleegium, kus mu noorem tütar praegu viimast klassi lõpetab – ja koolijuht Kersti Niegesen, kelle kirjad lapsevanematele juba ise on nauditav ja kirgas lugemiselamus. Mis on seda imetlemisväärsem, et ta juhib ja kirjutab ju teatavasti akadeemik Ülo Vooglaiu kaasana, samal ajal ka suurt talu ja hobuseid pidades…“
Ka Annely on mitmeid aastaid eesti tõugu hobust pidanud – vedanud teda treileriga oma Kihnu koju ja linna renditalli nii enese kui noorema tütre pärast. Aborigeense hobusega kodusaare rannajoonel galopeerides on naine tänu temale ühtlasi eestlase olemusele lähemale jõudnud – istub teine ühel hetkel lihtsalt maha või heidab koos ratsanikuga külili, sest tuli-näe selline mõte.
Tänast Kihnut kirjeldades loetleb naine kõigepealt sealseid 160 veist – ja seejärel rõõmustab, et külgkorviga mootorrattad kui kodusaare kaubamärk on siiski alles. Miks neid juurde ei toodeta, on pisut arusaamatu – oleks tänuväärne nišš, millele on ju koos Piirissaare karakatitsate ja hõljukitega teatavasti ka seaduslik roheline tee antud.
Kitsamas plaanis ütleb kihnlanna, et oskab ja naudib kudumist ka praegustel kiirete-kõrgete pööretega aegadel. Võtab hoogu pojale troi kudumiseks. Laiemat pilti silmas pidades on praamiliikluse käima pannud daam nüüd keskendunud saarekese keskkonna korraldamisele ning imetleb kõigi hooajalise teenistusega saarte ja ääremaade inimeste oskuse üle sesoonsusega toime tulla: „Veebruaris, kui eelmisel suvel kogutud raha on otsas, on väga selgelt tunda, mida viimaste veeringute veeretamine inimeste psüühikaga teeb. Pime ja külm, tuul ja isolatsioon veel sinna juurde – ja ongi valmis eriti vissis ja tülitsev meeleseisund just vabariigi aastapäevaks. Pärast läheb valgemaks ja helgemaks, kala hakkab liikuma ja turistid toovad uue raha ja hingamise.“
Kliima kui riigikaitse
Meile „Karge mere“ ja „Kihnu Jõnni“ kangelassaagade kaudu tuttav saar on elamiseks jõukohane üksnes siinsündinutele. Kliima kaitseb Annely sõnul nii Kihnut kui Eestit tervikuna migrantide eest. Meil pole õpitud abituseks kohane abirahade-keskne maa. Kui maksusüsteem on selline, et hea elu tuleb kõvast tööst, mitte paksust sotsiaalhoolekandest, siis puugid siia ei tule, aga kes tööle tahab tulla, see võib ju tulla. Võib küll karta, et põgeniketulva puhul hakkab Euroopa Liit Eestisse suunama pigem immigrantide toetusi kui põllumajanduse ellujäämiseks hädatarvilisi toetusi, ent tegelikult ei usu eluterve ja -kogenud naine, et sisserändajate voog kuigi massiline ja pidev kujuneb. Külm ja karm on.
„Meil on Kihnus küll oma väike imearmas arab täiesti olemas – aga tema ema on nüüd juba Kihnu mehega abielus,“ naerab naine.
Seda ma ei usu, et teised traditsioonid, toetustele lootmine ja tööoskuste puudumine hakkaks Eestile massilist ohtu kujutama. Natukene nõuavad – ja veenduvad siis omal nahal, et siin on ikka tõesti igal talvel iga päev külm ja karm ning tööd tegemata ellu ei jää.
On õnn, et eestlaste endi seas on unistuste, teo- ja töövõimeta inimesi ikka väga väike rahvakiht. Kui suur osa maailma rahvastest on rahul sellega, mis neil on – toetused ja mugav loksumine – siis meie rahval on rõõmustavalt tugev tegutsemise ja arenemise tung. Ning neid, kes on kusagil võõrsil ikka tõepoolest sõja jalgu jäänud, tuleb tingimata aidata – sõda on karm tegelikkus.
Teise maailmasõja ajal kolis väga suur osa minu suguvõsast Kanadasse just samasuguste põgenikena. Käisin kevadel neil just külas – ja märkasin seal teravamalt kui varasematel retkedel rasside segunemise hämmastavat fenomeni. Ilmselt oli tähelepanu just siinse immigrandi-teema tõttu teravam. Aga Kanada tänavapildis pole enam selgelt eristatavaid musti-kollaseid-punaseid. Pilt on värviline. Ent värviline sel moel, et ühes ja samas kenas näos on kollase rassi silmad, indiaanlase nina ja aafriklase suu. Päris põnev, milliseid plaane kõigevägevam rahvaid ja rasse sel piiramatul moel segades tegelikult peab.
Igatahes afro-indi-mongoliidsete kihnlaste pealekasvu mina küll ei näe, kuni kliima pole kardinaalselt soojenenud ja siinkandis troopiliseks teisenenud. Nii, nagu parim riigikaitse on riigi asustatus kaugeimate külade ja taludeni – ja mitte viimsete entusiastide väljasuretamine aktsiisigiljotiiniga! – nii on meie kindlaim sisserändajate piiraja selline tore tsükliline vigur nagu aastaaegade vaheldumine.
Kleit vennatütrele
Meie vestluse ajal Port Arturi kohvikus Portaal juhib Annely telefonitsi vennatütre kleidiotsinguid mööda kaubanduskeskust. 15aastane vennatütar on orb ning Annely on olnud tüdrukule sellest saadik kui too 4aastasena autoõnnetuses isa kaotas, isa asendaja. Ta ütleb, et rängas avariis lahkunud isa neiu küll ei mäleta – küll aga ei tähenda liiklusuudised sellest ajast saadik Annelyle enam kuiva statistikat, vaid kellegi elus toimunud tragöödiat, millesuguseid juhtub üha juurde. Ning neist kuuldes tardub naise süda alati. Eriti valusa raputuse saab naine, kes tunnetab kõigega osadust, lastega juhtunud õnnetustest kuuldes. Ent tema ühtekuulumist kõige ja kõigiga rõhutab ja süvendab kasvõi kodu asukoht.
Annely ja Viljo elavad Munamäe ja Pärnu maavalitsuse maja vahel funkstiilis villas ning ühist teed on paar juba veerand sajandit kõndinud. Nende pojale on selle poole aasta jooksul, mil ema enam Toompeal ei tööta, sobinud ka üksinda Tallinnas elamine ning tema viimasele gümnaasiumiaastale vaatab ema vastu üsna rahuliku südamega.
„Oma tulevikku näen keskkonnakaitses ja rahanduses, kusjuures nendel valdkondadel on ka põnev ühisosa. Olen kindel, et visa ja veendunud selgitustööd tehes ei seosta rahvas keskkonna-sõna enam prügiveoteenusega ega väiklaste-julmade ametnikega, kes nagu trahvimise-hirmutamise eest palka saavad. Liigirikkaid niite hooldavad ju tegelikult need, keda praegu võõrastatakse ja ähvardatakse – inimesed, kes karjatavad maastikul lambaid-veiseid-hobuseid. Ühest küljest peab inimene astuma mitu sammu loodusele lähemale, teisest küljest peab keskkonnakaitsja, väljaõpetatud bürokraat, astuma vastu maainimesele nagu abiline, et lambapidajatest pere dokumendid oleksid korras ja võiks ehitada niiduserva pojale maja või hoone turismist lisatulu saamiseks. Rohkem mõistmist. Jõud ja järjekindlus, julgus ja tervikpildi nägemine viib loodetavasti ka selleni, et asjadevaheliste seoste nägemine õpetab Maasse kui kodusse suhtuma.“
Annely arutleb, et reilbaltik on Eestile tervikuna küll arengu ja teenimise võimalus, ent kahtlemata saab see osa taludest ja küladest, soodest ja rabadest, kust trass läbi kulgeb, ka valusalt haiget. „Kui Põhjala maardlatest metalle ja metsa mööda reilbaltikut Eestisse tuuakse, võib loota, et siin antakse toormele lisaväärtus ning tekib uusi töökohti. Kindlasti on reilbaltik keskkonnale kahjulik, aga raudteetranspordi ökoloogiline jalajälg on siiski palju väiksem kui lennutranspordil või maanteetranspordil. Pikas perspektiivis võime olla kindlad, et nende kaupade ja inimeste jaoks, mis liiguvad raudteel, ei ole vaja ehitada maanteid. Teisest küljest, selle maa võrra, mis hektel kavandatakse reilbaltiku alla, läheb kusagil mujal vähem maad maanteelaienduste alla. Ka maanteed võtavad enda alla väga suuri maa-alasid. Inimestel on kahtlus, et äkki selleks, et seda ränka rada pidi Eesti fosforiiti Euroopa kurnatud põldudele väetiseks viia?
Mulle teeb suurt muret, et mitte öelda on pisut hirmuäratav, meie planeedi ja ka Eesti maapõue kiire tühjendamine taastumatutest maavaradest. Põlevkivi kaevandamisel on ju tohutud keskkonnamõjud. Üldiselt ei teata, et kahetoalise korteri põlevkivist saadud elektri tootmiseks kulub 30 – 40 kuupmeetrit vett aastas. Nii, et kes tahab Eestis vett kokku hoida, kustutagu lahkudes toast tuled ja ärgu lasku telekaid, raadioid arvuteid niisama unnata. Minu meelest on taastuvate energiate kasutamine – päike-tuul-vesi-biomass – ainuõige tulevikutee, sest tänapäeva rohkearvuline ja tehniliselt hästivarustatud inimkond suudab planeedi taastumatud varud lõpuni ärakasutada üsna kiirest. Kuhu edasi, inimene?
Ohutunnet peaksid tekitama kõik elava vastu suunatud keemilised ained, herbitsiidid ja pestisiidid. Õigupoolest on uuritud väga väikese osa keemiliste ainete mõju inimesele.“
Annely peab oma ülesandeks infomüra vaigistamist ja teabetulvas korra loomist. Kuni pole tõelist teadlikkust, pole miski justkui eestlase asi – ei rapsipõldude mürgid, bürokraatia ega immigratsioon: „Eesti peaks oma väiksuses olema eeskujulik ja käepärane mudel – riik, mis kaitseb rahvast saaste ja kapitali võimu eest ning näitama maailmale eeskuju, mil moel inimesi ja muud loodust hoides niimoodi majandada, et siin elavad need, kes siia sündisid – ega page võõrsile. Alustame Kihnust – ja loome oaas-haaval sellised mõistlikult tarbivad ja puhtalt tootvad inimväärse elulaadi saarekesed – äkki õnnestub Toompeani jõuda!“