16. august 2011
Kati Saara Vatmann-Murutar sai oma poja Aleksandri klassijuhatajalt Waldorfgümnaasiumist alljärgneva kirja:
Mulle väga meeldis Su saatetekst raamatule “Projektilaps Pärnust”, mu vanim laps, Vallo, on ka Jäär – astroloogiliselt. Sellist siirust ja vaprust pole ma varem teistes inimestes kohanud, hoolimata raskustest, mis tavainimese kibestunuks muudaks, säilitate empaatiavõime. Minu austus!
Hiie Tikk
Kati Saara Vatmann-Murutar sai Anna-Maria Penult oma uue raamatu ilmumise puhul alljärgneva kirja:
Tere ja kaunist suve Kati!:))
Tahtsin sulle lihtsalt öelda, kui ilus ja valus oli su “Porjektilaps Pärnus” sünniloost kirjutatud lugu. Lõikas noana hingest läbi, teravalt. Oli ka äratundmist, see pidev “eiste isaste inimeste armastust ja tunnustust ära teenida…
…endal hing paelaga kaelas.”
Ära unusta kunagi, et oled eriline, ilus hing!
Õnne ja edu raamatuga!
***
Saatetekst, mis on kirjutatud kodulehekülje www.petroneprint.ee jaoks, ise on selline:
Jah.
Alati jah.
Nii kaua kui ennast mäletan, olen alati öelnud „JAH“.
7aastane Kati, ballett parandab rühti ja tervist, kas sa tahaksid… Jah.
10aastane Kati, sa oled väga musikaalne, viime su ikkagi tavaklassist muusika eriklassi üle… Jah.
12aastane Kati, Pärnus avatakse kunstikool, läheks õige sisseastumiskatsetele… Jah.
14aastane Kati, sa kirjutad uskumatult hästi, ehk teeksid ajalehele kaastööd… Jah.
Nullist kuni praeguse 44ni olen võtnud igasuguseid ettepanekuid ja pakkumisi Jumala käsuna. Jumalaks ma nende pakkumiste esitajat uuema Maa peal rändajana ei nimetanud. Nüüd olen piisavalt küps ja kulunud, et asju õigete nimedega nimetada.
Sisetunne on öelnud: kui kuhugi kutsutakse, midagi tellitakse, mõni ettepanek tehakse, siis see on Märk. Olen paari sekundiga nõustunud sõitma nii Malaisia džunglisse kui Brasiilia faveladesse, sest tean – seal ootab mind miski, mis viib isiksusliku arengu järgmisele tasemele. Seal on võti.
Petrone Prindi ettepanekule kirjutada oma lapsepõlvest raamat, vastasin paari sekundiga „jah“, istudes autos, mis sõidutas mind kirikusse selles elus teist korda abielluma. Mitte sellepärast, et elulugude-raamatute buumi ajal pean ka mina persoonide lihaletil lebama. Sellepärast, et aimasin selle kirjatööga kaasnevat Kingitust eelkõige iseendale – arusaamine, avastamine, ahhaa – ja üldistus.
Kõik see juhtuski.
Kirjutamine, maalimine ja muusika on parimad eneseabi kanalid. Selle asemel, et psühholoogide ja psühhiaatrite vahet joosta, võiksid kõik inimesed julgeda ise oma valudesse ja tagamaadesse, õnnehetkedesse ja õppetundidesse süüvida. See on valus ja ehmatav. Keegi peab selleks ettepaneku tegema. Kui taipad ja julged seepeale öelda jah ning sukeldud mäluvoogudesse, ujud senisest kõrgemale kaldale. Juhul muidugi, kui ehmatuste ja oiete kätte ära ei upu. Ma ei uppunud – kirjutasin ja tõlkisin endale nii oma isikut, ajastut kui inimsust väga ja väga palju selgemaks.
Üks salajasimasse sisekosmosesse puurimise põhjus oli mõistagi ka raha. Ma pean palju ja hästi kirjutama, et ehitada ja oma arvukat hingelistearmeed üleval pidada. Miks ma kogu aeg ehitan ning enda ümber nii palju hobuseid-koeri-kasse-lambaid-sigu-linde koondan?
Sellele küsimusele leidsin vastuse just tänu Kati-karastumise kirjalikule katsumusele.
Olen aina ja üha oma isale tõestanud, et ta eksis, kui mind ei tahtnud – ja et ka tüdrukuna võin olla vägevam kui viis meest kokku. Olen pidevalt oma esimesele armastusele näidanud, kui valesti ta tegi, et mind päriseks endale ei võtnud. Olen püüdnud oma laste isa ja teiste isaste inimeste armastust ja tunnustust ära teenida.
Hing paelaga kaelas.
Ajastute vahetumisega kaasa minnes. Igal kümnendil on teatavasti isemoodi mõõt ja määr, kuidas tubli ja töökas, üleinimlik ja imetlusväärne olla. Ainult murdumine on alati ühesugune. Prõks. Ja minusugused kiirete pööretega heledaleegilised balansseerivad sellele prõksule lasteaiast vanadekoduni pagana lähedal. Kui nad üldse nii kaua elavadki.
Keerutasin ideed sellest puhastavast ja karastavast raamatust enda kohta tavatult kaua nii teadvuses kui alateadvuses. Esmalt kavatsesin mööda ajaskaalat tulema hakata. Kuna see siin on ühtlasi ka ajastu portree minu silmade läbi, ei tahtnud lugu kronoloogilises järjekorras kuidagi jooksma minna. Ja siis käis hele laks, mis kujundas ühe hoobiga selle teemapargi, mille siit kaante vahelt leiate.
Mu vanim tütar saatis mulle kirja. Väga karmi. Lausa julma. Läksin selle peale nii katki, et süda jäi seisma ja sattusin haiglasse. Ärkasin ellu ja ehitasin iga peatüki üles vastusena oma tütre halastamatule kirjale. Seega on see raamat pühendatud eelkõige Margaretale ja mu isale. Kahele sindrima Amburile, kellele ma pole osanud meeldida.
Mu emale ei meeldi see kirjatöö kohe päris kindlasti. Ehkki püüdsin olla võimalikult delikaatne ja looritatud. Jäär, astroloogiline imik – ja delikaatne? No andke andeks! Ma ise tean ka, et päris valutult see asi siin välja ei tulnud.
Ent samas on tegemist ka paratamatu järjepidevusega. Minu vanaemale ei meeldinud mu ema valikud. Minu emale ei meeldi minu elulaad ja valikud. Mulle minu tütarde ja poegade valikud… Panen need endale meeldima. Aga selle eest ei meeldi mina oma lastele. Nad võõrastavad mind. samavõrd kui uhked, on nad mu väljapaistvalt isemoodi isiku üle õnnetud.
Ehk aitavad selle lapsepõlveloo sügavalt ja subjektiivselt ausad pihtimused ja peegeldused meid üksteisele lähemale. Mind ja lapsi. Mind ja mehi mu elus. Teid ja mind. Teid ja teie armastatuid. Meid kõiki meie rütmide, reeglipärade ja ajastuliste seostega.
Jah!
Ahjah.
Et miks Murutar. Passis ja oma artiklite autorina olen ju Kati Saara Vatmann. Epp Petrone soovitas nii. Ja mina teatavasti ütlen alati „jah“. Laste isa perekonnanimi olevat mu kaubamärk. Ja neid järgmisi nimede muutumisi ei jõudvat lugejaskond jälgida.
Tegelikult pole siin midagi jälgida – olenemata sellest, mis- või kessugustele väljakutsetele oma eluralli käigus „jah“ ütlen, jään võiduka lõpuni Vatmanniks. See on mu papa Harri perekonnanimi enne Vasaraks eestindamist. Saara on minu pühakunimi – ja nagu mäletate pühakirjast, on see üks naine, kellele Jumal ütles müstiliselt kõrge eani JAH!