17. juuli 2015
Jaak Tammearu – truu ja telepositiivse veregrupiga
Nii Eesti Televisioon kui Jaak Tammearu saavad sel aastal 60aastaseks. Mööda telemaja labürinte kõndides pole 1971.aastast sellele uskumatule paabelile pühendunud mees mitte NAGU kodus, vaid kodus ta seal ongi. Tänab õnne, et tema vendadel-õdedel on arvukalt lapsi, kellele hea ja soe onu olla – ta enese lapsed on loendamatud telesaated. Iga eestlastele tuttav sarjanimetus tähendab talle kui legendaarsele tegevprodutsendile-režissööri assistendile peatükki elust. Igale eestlasele on Jaak tuttav aga seepärastki, et ehkki uuemal ajal on publikuga saadetele palgatud publikusoojendajad, on härra Tammearu rõõmsameelne tujuäratus aastakümneid olnud tegelik soojendaja ning tema kaadritagune naer on salvestunud telearhiivi aegade lõpuni.
„Täna olen Pealtnägijas ja Anu hommikus. Mõlemad meeskonnad teevad mind õnnelikuks – armastan ja imetlen neid inimesi!“ kinnitab vaatamata teda pikalt räsinud kahepoolsele kopsupõletikule ikkagi telemajja vestlusele saabuv suur mees vargsi laubalt vaevahigi pühkides. 35 aastat temaga kõrvuti rühkinud kõigi-rahvaste-ema Maire Radsin ja teised kolleegid kamandavad Jaagu koju voodisse. Püsti püsida on raske, aga telemajata ei püsiks üldse. Seda tingib parandamatult telepositiivne veregrupp. „Anu on kõige heasüdamlikum ja helgem inimene, keda üldse tean. Ta hiilgab ja kiirgab. Ja kui tal on paha tuju, palub ta vaikselt: räägime poole tunni pärast, kullake – et mitte kellelegi haiget teha. Vot selline tüdruk!
Pealtnägija meeskond toimib siin majas nagu terve riik – töö käib 24/7, kuna teemad on teravad, on piisavalt ruumi ja aega kõigi asjaosaliste ära ja üle kuulamiseks. Olen lasknud end sellesse ühiskonda puhastavasse suurprojekti igal tasandil sisse mässida – kui vaja, siis ka pahategijaid paljastava lõks-tegelasena, ehkki see on pehmelt öeldes ohtlik. Kui ülejäänud meeskond ei pelga, ei karda mina ka.“
Mulgi kaunitari järeltulija
Karksi-Nuia ja Lilli liinilt juurnev Jaak pärineb Mulgimaa kauneima daami järglaste seast. Tänu sellele, et poiss läks pealinna 21.keskkoolis õpetatud erialana helitehnikuks õppima, sattus ta praktikale ja tööle teleülekandejaama ning Valdo Pandi ja Mati Talviku suguste korüfeedega ühes hingamine jättiski ta eluks ajaks sellesse maailma. Ülekandejaama bossi Jüri Pääro kohta, kes kõik 60 aastat Eesti Televisiooniga õlg õla kõrval elanud, ütleb Jaak, et just sel moel nagu tema, inimeste saatusi muudetaksegi: „See mees pani eos õigused-kohustused-vastutuse paika – kohtles ka uustulnukaid võrdsete tegijatena, ei küsinud, kes mida oskab või ei oska – tuli teha! – monitorides ja kaamera ees Anne Velli, Jaak Joala ja kogu Eesti kultuuri- ja ajalugu…
Konkurss tuli pärast praktikat Tõnis Kase, Juhan Saare ja Ants Kiviräha ees läbida kolme kuu jooksul – meil polnud tänavalt tuppa kõndinud fellinide aeg. Tegime etüüde, tähelepanu-eksameid, puldieksameid – ja sedasi praagiti 100st noorest geeniusest kuus välja. Tänaseks olen jäänud ainult mina – kolleeg Mare loobus ühel hetkel, sest televisioon – see on elu – ja perekonnaga ühitada on tõeliselt truul pühendujal seda peaaegu võimatu.“
Kunsti- ja kirjandussaadete toimetuses oli Jaak esimese värvilise lastelavastuse tegemise juures, „Vanaema tugitoolis“ mängis Katariina Välbe ja Helmut Vaagi kõrval väike Hendrik Toompere junior, kes nüüd on sujuvalt senioriks kasvanud. Professionaalid tulid telesse legendaarseks saanud Bornhöhe-lugusid tegema Noorsooteatrist ja saksa teatrist ning iga isiksus kinnistus oma olemuse ja veidrustega sügavalt Jaagu olemusse ja elulukku.
„Mäletan Reet Linnat, kellega täna siin kabinetti jagame, suurte prillidega assistendina meelelahutussaadetes Heidy Tammet eetrisse juhatamas. Mäletan Kalmer Tennossaart kontserdistuudiote toimetajana mulle kuulutamas: me ei tee siin mingit tilulilu! Klassikakauge ja võõrastava noormehena pöördusin klassikausku tänu sellele, et nägin režissöör Eino Tandre kõrval neid otse-eetreid tehes lähedalt, kuidas vennad Reimannid – üks neist tänane professor Mati – mängeldes ja kommenteerides, vaimustuse ja süttimisega pool tundi eetriaega sisustasid. Tänu nende kommentaaridele sai ja jäi minussegi süvamuusika huvi igaveseks istutatud.
Balletti pole ma nautima õppinud. Võibolla sellepärast, et sattusin liiga sageli seda niisugusest kohast vaatama, kus dirigendi hingeldamine ja varvaskingade klapp-klapp-klapp liiga ligi olid. Ent Age Oksa ja Toomas Eduri teeneid balleti toomisel rahva ligi imetlen küll siiralt ja südamest.
Kuna toona oli otse-eetrit rohkem kui salvestusi – lai lint oli defitsiit ning kulus ära parteipleenumite-kongresside salvestamisele… – täitus elulugu ka selliste farssidega, millelaadseid täna telekalade huumoriminutites näidatakse, aga mida koos väärispaladega paraku alles pole, salvestamata jäid ju… Näiteks keerasin kord Ljudmilla Tombrovskajat saatvale Tarzina Alangole partituurilehti – ja noodiraamat lendas klaveri alla. Ronisin järele. Avasin uuesti valest kohast. Tarzina improviseeris seni, primadonna ootas, suu ammuli – ja teatas, et sellisesse saatesse tema rohkem ei tule. Ikka tuli. Kõik tulid. Keegi polnud nii superstaar kui tänased verisulised koolilapsed.
Tegime näiteks koos Vaike Nõmmbergiga mäletatavasti sellist vägevat sarja nagu „Heli jälg“ – teljeks rokiklassika. Sellest on pärit Karuks-istus-vangitornis-laul. Selle jaoks jäljendasime muuseas Alice Cooperi stiilis kukeveristamist – ehkki kukk jäi ellu, sulepadja ohverdasime. Ning seal harjusin ka Vaike käratustega „suu kinni, kui minuga räägid!““
Jaak kinnitab, et ehkki ta on korduvalt ka režissööripuldis töötanud, armastab ta siiski toimetada-sehkendada ning oma rajalt jälgida, kuidas töötavad Artur Rinne või Georg Jegorovi sugused suurused. Kuivõrd tänasegi toanaabri Reet Linnaga tehti sarja „Muinaslood muusikas“, on läbi kahe sajandi kõrvuti püsinud tandemisse kuuluval Jaagul hõlbus Reeta näiteks siis julgustada-lohutada, kui elupõline tee- ja töökaaslane muusikali Billy Elliot vanaema rolliks valmistub… Ja patsutada, kui kallis sõber koos teiste töötegijatega tasust ilma jääb.
Saurused ja Muuga
„Olen nagu elav entsüklopeedia ja telesuuruste kataloog nii siit- kui sealtpoolt ekraani ja kaamerat. Kui Tõnis Kase juhitud telemaja oli range distsipliini ja kontrolliga jäik asutus – pikka iga täna väga kõrges eas Tõnisele! – siis käisime Heinmaa ja Uusma juhitud Tartu stuudios nagu lahedalt koduses pansionaadis hinge tõmbamas. Kui täna Balti meediakolledžis noori teele koolitav Hagi Šein oli intelligentse ja elegantse juhi võrdkuju, siis hispaania stiilis Toomas Lepp läks ajalugu temperamentsete röögetega täidetud koridoridega. Aga ta palus pärast maharahunemist alati kenasti ja rõõmsalt ja siiralt vabandust,“ naerab Jaak, kelle jaoks on mõningane müsteerium, kuhu jäävad kõik need kümned ja sajad noored tegijad, keda kahes ja tänaseks enamaski kõrgkoolis muudkui diplomeeritakse, kes tulevad telemajja maailma targimatena ja… kaovad. Alatiseks. „Võimalik, et välismaale. Mina pole muide kuus aastat Soomeski käinud. Kurseerisin Iltatähti ja Kesäillan valssi tehes oma Soome-normi ära. Praegu elab üks mu ristipoegadest Kuopios – on seal proviisor. Nõuab aegajalt, et külla sõidaksin. Aga see tähendab tunde ja päevi sõitmist ning ma ootan nii teda kui teisi võõrsil-elavaid eestlasi pigem Eestisse. Kasvõi külla… On ikka ajad!
Need ajad teevad haigeks.
Kuna veretõbi on siit majast järjest viinud Oti ja Uba ning Kersna võitleb kangelaslikult, pean minagi oma ränga kopsupõletikuga juba teist kuud sõdides paratamatult küsima: on see stress või kiirgus, magnetväli või veel miski muu, mis inimesed siin majas – aga tegelikult ju kogu meie väikeses riigis! – nii haigeks teeb.“
Jaak on ellu ja inimeseks jäänud tänu sellele, et tema perekond on Muugale suvila ehitanud. Paarkümmend aastat Jaagu kõrval püsinud sõbratar lipsab igal võimalusel sinna peenraid tegema ja majakest sättima. Aastad ja füüsikaseadused on majakese põrandast jagu saanud ning telemees on otsustanud, et kui juba põrandavahetuseks läheb, teeb ta üksiti oma pelgupaigale juurde kena ruumika köögi vaatega tumelillale sirelile.
„Telepalgast ei jõua ühel aastal rohkem investeerida kui ühe suvemaja põranda. Meie palgad on sellised, et ülimalt vajalik Puutepunktki lõpetatakse ära. Seda, kui oluline see puuetega inimesi ühiskonnaga siduv sari on olnud, tean kasvõi sellepärast, et ka minu vend on aastaid oma insuldijärgset kaasat hooldanud, nii et on ise haigeks jäänud. Mind hämmastab, kuidas maailmas leiduvad ülisuured rikkused ja rahad nii ebaõiglaselt jaotuvad… Inimeste trikivalmidus mind vist enam millegagi üllatada ei saa. Hiljuti lõpetasin 40tuhandelise pangalaenu maksmise noorhärra eest, kes mind käendajaks palus ja igaveseks kadus,“ poriseb Jaak, ilma et selliste elukooli vitste pärast eluohtlikult kuri oleks. Ajad on sellised. „Sõidan reipalt mituteist aastat vana Nissaniga ja olen ikka rõõmus. Ja tuulutavat-maandavat füüsilist tööd oskan mina teha küll – olen eakate teledaamide keldrites usinasti briketti ladunud ja aknaid pesnud. Küll ma ka oma suvekodu põranda vahetan ja köögi ehitan. Kogu mu tõbine kere hüüab värske õhu ja liikumise järele.“
Õhuklaarijate assistent
Lisaks telemajja suletusele on Jaak kaks sajandit läbi enese lasknud kogu seda murede ja probleemide ristlõiget, mis pideva kosena telemajast läbi voolab. Telejaamade parimateks töödeks peabki ta ühiskonda puhastavaid sarju.
„Carmen Pritson oma C-Komandoga on minus siirast imetlust äratanud. Nii peabki! Kuidas just ta nendes valurägastikes risteldes ellu ja terveks jääb, on minu meelest kunst, mida see võimas daam võiks teistelegi õpetada,“ tunnustab Jaak samavõrd ka „Kodutunde“ missiooni – kuni riik rähkleb üha valimispalavikus ja seejärel loksub lõputus koalitsioonileppe kadalipus, peab ju keegi ka nõrgimate lülide poole näoga olema. See, et mitte kunagi polda sellega rahul, kes just toetatavateks-abistatavateks valitakse, on iseasi. „Töö Anu ja Rasmuse, Mihkli ja Pireti kõrval on sulaselge kingitus. Ja Anna on meil üks erakordne tüdruk – papa Gavronski positsiooni ja edukuse juures võiks see särav pärl olla kõigest oma isa tütar. Aga kuidas see kaunitar töötab – mitmel rindel ja täie põlemisega!
Koos nende isiksustega olen ka mina võtnud riske, mida vapratest teekaaslastest nakatamata ilmaski ei teeks. Ja tänu sellele, et mu tee- ja töökaaslased – kasvõi Maire Aunaste „Reisile sinuga“ ühise tegemise aegadest – on nüüd poliitikas, jälgin ka seda maastikku hoopis teise pilguga. Ma pole just päris kindel, et poliitika on Maire õigeim koht – ta võiks oma ülimalt vaheda ja laheda sulega pigem raamatuid ja kolumne kirjutada! – aga kui ta juba seal on, siis sobiks see täht pigem sotsiaalkomisjoni kui põhiseadust looma.
Mina ise olen teel 300eurose pensioni poole. Ja seda väljavaadet ei võta ma hetkegi päris tõsiselt. Kavatsen tänu Muuga-kodule ja võrratutelt kolleegidelt saadavale energialaengule lõpusirgeni sadulas püsida. Minu lugupidamine Eino Tandre suhtes, kes täna valvelauas telemajal silma peal hoiab. Ma ise hoian tulevikulist silma peal pigem telemuuseumil. Olen üle 80aastase Mai Mikiveri kõrval ja asendajana juba teinud lastele ekskursioone. See on meeldinud nii mulle kui ekskursantidele.
Truudus pole mul lubanud suurema raha nimel teiste kanalite projektides osaleda. Mitte eksklusiivleping, vaid südametunnistus on kutsunud truudusele. Truudusest algab stabiilsus. Ja minusugune Lõvi-Lammas vajab tasakaalu ja turvatunnet üle kõige siin elus.“
Jaak ise on sõna otseses mõttes Eesti Televisiooni ajalugu. Muuseumisse kogutud dokumendid ja salvestused on tema elulugu. Ja ta tahab seda veel pikalt jätkata. Igal võimalusel jalgsi käies ja end teel telemajast koju jalutuskäiguga luhvtitades veenab mees praegu oma kopse ja nendega kaasnevaid elundeid: peame vastu! Kuivõrd arstid ei ole pikkade uuringute-ravikatsetuste tulemusel päriselt aru saanud, miks Jaagu kopsud ei parane, vaid vaevused süvenevad, püüab ta oma maise kesta streikimise tagamaades ise sotti saada. Mees on viimastel kuudel õppinud kõigile teekaaslastele head-aega asemel tugevat tervist soovima. Ning eriti otsustavaid eksistentsiaalseid sisekaemusi kogeb mees Pärnamäel, kus oma soovil ja otsusel kogu suguvõsa hauaplatsi käib hooldamas. Niidab ja mõtiskleb, istutab-rohib ja mediteerib. Kuni männiõhk ja elurõõm kehale taas jalad alla teevad. Tervenemise motiiv on vägev: augustikuiseks juubeliks peab suvekodul uus põrand all olema – et suurmeest veel oma 30 aastat teenida.