25. juuni 2015
Punt esoteerikuid
Sütelkõnnist ja väelauludest igapäevase enese ja kodu koristamiseni – igaühele oma
Kati Saara Vatmann
Planeet Maa on otsekui üleüldine hingede ravila, kuhu kõik me saabume tervenema ja täienema. Kes oma järjekordses kehastuses kaugemale areneb ja avaneb, asub teekaaslasi järele aitama. Kes on alles tee alguses, varjab haigusi või keskendub mammonale, otsib ja leiab, klammerdub ja vabaneb.
Vastavalt meie arenemise ja avanemise edenemisele tõmbame endale ligi ka üha uue ja uue sõpruskonna ja teekaaslaste võrgustiku. Ülimalt jõulistes ja kiiretes muutustes ajad näivad ühest küljest olevat taevase kaardipaki segi paisanud – inimesed ei leia justkui oma paarilist üles. Mõnel üksikul paaril on õnne ühiselt oma maist missiooni täita. Paljud elavad oma unistust ja rajavad oma muinasmaad kas üksinda paaris või täiesti üksi – ent siis ka pärast katseid-eksimisi-õppimisi väga teadlikult ja õnnelikult üksi.
Valdade liitu juhtiv Setomaa üks liidreid, talumees ja 21.sajandi oaaside-integratsioonisõlmede rajaja Margus Timmo arutleb: „Oma neljanda abieluga õppisin rohkem kui kolme esimesega kokku ning nüüd olen üksi – ise! – õnnelikum kui kunagi varem. Olen katse-eksituse-meetodil teada saanud, et minu ülesanne on inimeste eeldusi leida, need kanaliseerida, inimesed omavahel kokku viia ja sünergia tekitada. Ilmselt on praegu sellepärast nii palju faktiliselt üksikuid, aga tegelikult terviklikke isiksusi, et kõigil meil on ülesanne rajada oma talu, inimväärse elu oaas, tervenduskeskus, uue hea ilma kool või mõni muu talle ainuomane tuiksoon, milledest kokku moodustub võrgustik. Kes tuikab Pärnu taga, kes Raplamaa rabades, kes Eesti-Vene-Läti kohtumiskolmnurgas nagu mina – me ei kibele enam paarisuhte poole, vaid tunneme tee- ja meelekaaslastes ära Vennad ja Õed.“
Pole ime, et isand Timmo tuli just Holger Oidjärve paastu ja rohetoitumise laagrist, luges äsja sama raamatut, mida tervendaja Margus Press ning käib korrapäraselt tervenemas-korrastumas šamaanitar Heli Salfi juures, kes korraldas Teresa Mängeli selgeltnägijate koolile just sütelkõnni legendaarses Kirna mõisas ning kes oli täiesti juhuslikult aastate eest minu raamatupidaja – kuni kumbki meist täpselt samal ajal oma koju püramiidi ehitas… Holger Oidjärv aga puhastas aastate eest tasa ja sõnatult mu Raeküla majakese energiad nii, et rändrotid, keda ei politsei ega täiturid kuude kaupa liikvele ei hirmutanud, lasid sealt vabatahtlikult jalga. Juhuseid pole olemas.
Senised sõbrad kaugenevad, moodustuvad uued valgustööliste võrgustikud, kus üksteist leidvad sama-lainepikkuse-isiksused tekitavad sünergia ja võimendavad vägesid. Paljud avanejad üksteiseleidjad asuvad oma ameti ja erialatöö kõrvalt teisi järele aitama – ning enese-juurde-aitajaid ei näi sugugi ülearu olevat, sest igaühele sobib oma.
Kohaloleku teejuht ja harmooniaõpetaja Kalev Veskimäe selgitab: „Väga kiirete muutuste ajal inimesed üha kooruvad – sünnivad samas kehastuses kordi ja kordi ümber ja kõrgemale vibratsioonitasemele. Me hoiame ühte nende teekaaslastega, kes näevad meie uuenevat värviderikast ja erenevat helendust – mitte petsidega, kelle jaoks oleme ikka katsid 5B-st. Nende jaoks, kes on blokeerunud ja kahlavad kas minevikus või on peadpidi pidevalt tulevikus, ilma et siin-ja-praegu kohalolekut olemaski oleks, on mitmekesistuv värvide ja nüansside pillerkaar hirmutav. Kuni nad ei arene endale sobiva teejuhini, püsivadki blokeeringute raudrüüs kui elevandid portselanipoes.“
Ehmatavad eemaldumised
Elasid kord noored haritlased. Arstid ja õpetajad, näitlejad ja kirjanikud olid oma esimestes abieludes moodustanud kommuuni, mis kogunes igal nädalavahetusel neist mõne paari koju grillima ja vestlema, laulma ja töid tegema ja ühisväljas lapsi kasvatama. Need lapsed on nüüd täiskasvanud, haritlased teist kuni neljandat ringi abielus ning suur osa kommuunist valgusaastate taha kaugenenud – kohtuda on vahva, ent ühised teemad kasinad.
Üks teadlane ja kirjanik olid kumbki oma esimest abielu ses kommuunis elades eriti haakuvad seikluskaaslased, kriisiaegadel toetajad ja teineteise edenemistele kaasa tiksujad. Kirjanik suubus valgustöö astehaaval avanevale teele – teadlane kujunes aga üliedukaks rahainimeseks. Leidis aina uued raharalli nišid, ostis kokku kinnisvara kõikjalt meie planeedilt, sõlmis partnerlussuhted üha suuremate rahanullide hulgaga ringkondadega. Ent erinevalt Kenderi-Lõhmuse tandemist see kunagine teadlane nüüd multimiljonärina oma muinasjutuvestjast sõbraga sünergiasse ei asunud.
Tal oli iga lisanduva miljoni puhul aina vähem turvatunnet, aina vähem jagamisjulgust ja ikka veel mõni projekt ja perspektiiv puudu, mis miljärdäri staatusse viiks. Kirjanikul külas käies tellis Mogriks muteerunud teadlane tema tagasihoidliku õhtusöömaaja lauas telefonitsi seitsme tuhande eest uusi ülikondi moepealinnadest samal ajal, kui loov-sõber püüdis seitsme euroga sõprusele väärilise laua katta…
Mogri lubas pärast järgmist tehingut ja hüperprojekti käivitamist vaimseid raamatuid lugema hakata, puhata ja mängida ja arenemise teele asuda. Ent kui kirjanikul olid külas maalikunstnik ja ümbermaailmarändur, kellega jagati kogemusi higitelgi ja rännaku, šamanistliku tseremoonia ja väelaulu tervendavate kontsertide elamustest, mühatas Mogri: „Äh, need on kõik üks haletsusväärne punt esoteerikuid. Räpased hipid ja aborigeenid. Mind ootab ühes kodus noor naine ja soe õhtusöök, teistes kodudes – pst!-hihihii!“
Punt esoteerikuid jäi vilava pilguga, hingeldavale-higistavale miljardimehele hämmeldunult järele vaatama ning kandis rõõmuga hipi-aborigeenide tiitlit. Ühel neist oli just isiknäitus avanemas, teine valmistus järgmiseks Maa kallistamiseks purjelaeva pardal – ja nad teadsid, et Mogri käib alateadlikult end nende väljas laadimas. Kuni oma täielise empaatiapuuduse ning null-kohaloleku ja jagamisvõime või osaduses-ühenduses olemise juures avastab, et vajab abi ja teejuhti iseendani. Või läheb lõhki ja läheb puhkama.
Teekond iseendani
Seesugusele kroonilisele võitlejale ja tulevikus rahmeldajale võiks alustuseks sobida Pesa talu rajanud Hagali-õpetuse tegevus-tervendaja Ralf Neemlaid, kes võitluskunstide õpetajana on koolitanud peaministri ja presidendi ihukaitsjaid, enne kui hakkas viima inimesi läbi vaikusematkade iseendani. Ralf korraldab tööteraapilisi harmooniapäevakuid nii oma talus kui ERNA-retkes nimetatud matkadel, nii Piusa koobastes kui Nepalis-Tiibetis- Peruus. Väga blokeerunud ja kinnijooksnud hingel olekski vaja koos teejuhiga maa alla, metsa või mägedesse sulguda, et vaikuses iseendaga kohtuda. Kui ta selleks valmis saab.
Ulvi Michelle Saare juurest ühismeditatsioonilt tema imeaiast Alu asulas oleks pidetul-püsimatul patsiendil liiga lihtne jalga lasta. Ka vilunud erinevate praktikate katsetajal võib olla esimesel korral mõnevõrra ootamatu oma südame sisemusse sattuda ja seal elava hingelinnuga kohtuda. Samas saab asisemat asja kaasa ihaldaja Ulvi raviruumist tema uue raamatu „Valguse kood“ osta ning isegi sirvimisega piirdudes aimu saada, kuidas universum meiega läbi meistrite ja vahendajate kõneleb.
Ühtlasi peaks kapseldunud komplekside vang harjuma sellega, et keegi oskuslik ja abivalmis tema keha puudutab. Massöörid Aimur Saar, Tarvo Alp ja Margus Press ehk Moxa Vürst,kõik erinevate kõrgharitud ametite mehed, kes on tervendaja teele suundunud, kõnelevad üht ja sama – tänane inimene läheb enamasti endast välja, kui keegi teda puudutab. Ja seejärel läheb muidugi endasse sisse ka – lõpuks ometi tõeliselt endasse.
Endasse saabumise kogemusele võiks lisada mediteerimise. Transtsendentaalse meditatsiooni isa Jaan Suurkase eestimaine asemik Valve Värk võiks olla teejuhiks. Või siis sõjaväelasest-müürsepast-sotsioloogist muinasjutuvestja Erki Kaikkonen, kelle ühismeditatsioonid toimuvad Tallinnas Müürivahe tänavas Inglisaalis ja Oaasis. Mu enese kogemusist ehedaim on olnud Rapla Elujõu Keskuses kohaloleku-praktikal – esimesel Rännaku kogemisel Brandon Baysi juhendamisel jäin enda arvates lihtviisiliselt magama, ent oraakel Pargiwaht Viimatimineja, kelle pühapäevakoolid ja tervendusloengud toimuvad Rahvusraamatukogus ja väekümbluse kaugseansid Wäeaknas iga kaduneljapäeva eel, kinnitab, et uneilmas juhtub sageli rohkemgi kui muudes ilmades.
Rännak või väelaulud?
Sama absurdne kui vaidlused Jumala nime ja usulahkude paremusjärjestuse üle on väita, et rännakumeetod ja regressiooniteraapia on etemad kui väelaulud või higitelgitseremooniad – ja vastupidi. Kõik eneses käimised, inimeseks olemise pühitsemised ja spiritualistlikud arenemise-avanemise moodused on pühakodades käimised ning seesama ärkamine ja südame laienemine võib ühtviisi õnnestuda nii kristlikus kirikus kui püha tubaka tseremoonial. Algallikale jõuda võib ühtviisi nii koduses hobutallis kui iidses mägitemplis. Dokumentaalsaates „Kelmid ja pühakud“ püüdis Olaf Suuder küll välimäärajat kaardistada, kes võib hingeabi anda ja spirituaalne teejuht olla – ent tegelikult on ka šarlatanidel oma koht ja funktsioon, ka kristlike vaimulike seas on palju uue aja valgustöölisi ning inimesed tunnevad üsna selgelt ära, millist juhatust vajavad. Igaühele oma.
Sulgunu – aga seda me ju kõik siia planeedile kui hingeravilasse saabunud moel või teisel oleme – vajab sissejuhatuseks sageli võimendatud tõuget. Minu kaanekergitajaks, kelle abi järel mõistsin ise sisusööjaks kasvada, osutus kallis kadunud Luule Viilma. Läksin 30aastasena vähilõikuselt üsna otse tema juurde Haapsallu ning pärast pikki enesega kohtumise tunde ei vajanud ei keemia- ega kiiritusravi, vaid kinkisin end hobustele ning sain hingeloomade abiga lisaks inspiratsioonile paljudeks raamatuteks veel kaks – arstide poolt keelatud – last.
Luule kasutas minu kõrgema minaga kõnelemiseks kivide vahendust ning kõneles oma kanalduse lindile. Ta viis mu meie ühise meedia- ja raamatutöö juures kokku Sirje Gabrieliga – keda enam pole – nagu mitmeid esimese laine teejuhte, kes oleksid otsekui uute tervendajate buumile teed andnud. Tänu sellele, et Luule juures kohatud Mai-Agathe Väljataga kinnitas meie tutvumisel, et on kunagises elus mu isa olnud, tajun tema partnerit Kreet Rosinat oma Õena. Hea on.
Ehkki võib tekkida küsimus, kes teeb ära kogu lihtsa-tavalise-maise ametitöö, kui kõik on aina massöörid-taimetargad-kanaldajad – ja kes kõplab aiamaa ja ehitab kuuri, kui pereemad-isad puhkuse indiaani-šamaani-paastulaagrites veedavad, näib vabastava hingamise õpetajatel Armastuse maaletoojate rühmitusest olevat õigus: kõik on alati kõige paremal moel sellele hetkele sobivas korras ning kosmos kingib inimesele külluslikult seda, mida ta vajab – mitte seda, mida tahab ja kerjab.
Kõik on alati kõige paremini ja igal juhul õigesti ka Tom Valsbergi ja Kadi Kruusi ning nende sõprade muusikute-vägedevalitsejate iganädalastel lauluõhtutel Inglisaalis, Hopneris, Katariina kirikus või Tartu-Pärn analoogsetes kodades. Väelaule Indiast ja mujalt tähendatud maadelt Eestimaa õhtutesse laulma ja tervendavalt ühismediteerima asudes kinnitavad Tom ja Jane alati, et mitte miski ei saa valesti minna, kui silmad sulgeda, siis ei näe sind keegi – ja sina ei saa väelaulu sisse minemise asemel võrdlema-arvustama-kadestama-imetlema eksida.
Sulgunud Mogridele võiks aga soovitada Brandon Baysi Rännakuid, mida Skandinaavias koordineerib Joonas Saks. Rännak on juhendatud kulgemine oma lapsepõlve ja eelmistesse eludesse, oma esivanemate teekonnasse ja inimkonna valupunktide peegeldumisse oma enese blokkides ja kompleksides. Rännakul sõidutatakse inimesi nii oskuslikult tema erinevate hinge- ja isiksusekihtide vahel, et soliidsed eduinimesedki avanevad, nutavad-naeravad-pihivad. Oma enese ränga haiguse leevenduseks rännakuteele asunud Brandon sõidutab kõigi maade inimesi mitmepäevastel hinnalistel – väga hinnalistel! – hingeriigimatkadel läbi erinevate isiksusekihtide. Kuna meetod ja meistritar on populaarne-professionaalne-prestiižne, peaks see „kaup“ ka skeptilistele algajatele sobima.
Verd, higi, pisaraid…
Päris kindlasti oli president Lennart Meri, kellele need tähendamissõnad kuulusid, suur maag ja müstik. Higi ja pisaraid võimaldab endast voolama lasta indiaani higitelk, millelaadseid on aastate jooksul, mil vennad Urbid on harjutanud hopi-indiaanlased siin laagreid pidamas käima, ehitatud üha arvukamalt. Higitelk on madal korvikujuline kuppel, sõrestikku katab present või tekid-nahad, keskele on kaevatud auk, kui lõkkel mitme tunni vältel kestva riituse käigus kuumaks köetud kivid tõstetakse. Ümber kivide istuvad inimesed läbivad telgis neli ringi – taotlus, pihtimine, palve ja õnnistamine, pöörduvad kõigi elementide, ilmakaarte ja Maal elavate rahvaste poole ning avavad emaüsa-laadses pimedas-soojas keskkonnas oma südame, et uuestisündinu ja puhtana väljuda.
Pole vaja karta, et sweat lodge on liiga kuum – nina saab serva alt välja pista, korduvalt kontrollitud! Aga ei saa ka üheselt selgitada ega ennustada, milline just selle õhtu telk olema saab – õigupoolest pole neis kogemusis mitte midagi sarnast. Esimesel higitseremoonial, mida pime nägijatar Jaanika Gross Varbola taga Preeriakojas läbi viis, jõudsid minu jaoks pärale Lille Lindmäe kunagise seansi ajal nähtud-kohatud pildid. Kui Lille – ise muide samal ajal telefoniga asju ajades! – mul toona kätt peal hoidis, kohtasin oma sapipõies lilleaias keksivaid jäneseid ja päikesepõimikus vana kilpkonna ja nõnda igas organis elutsevaid hingeolendeid. Jaanika juhitud riitusel selgines nende olendite tööjaotus ning noor isaelevant astus alalise kaitsjana mu selja taha. Aitäh.
Marko Aleksejevi enese tseremoonial saime kogu paarikümnese vennas-õeskonnaga selgeks kosmosest tellimise täpsuse ja taotluste korrektsuse. Lauri-Kare Laosega olen tema kodus Tammesillal Audru jõe käärus igas telgis erinevaid tarkusi õppinud – palvete läbi kaugetele kallitele väe südamesse laulmist, tõelist õnnistamist ja endale oluliste isiksuste südame sülle võtmist.
Kui Evald Piirisild ja Anthony Lysycia mullu jõulude eel meile Soone tallu higitelgi ehitasid ja esimese tseremoonia eel metsa kohal tähesadu algas… ei tahtnud ma telki minna. Istusingi väljas ja ei mõelnud kolme tunni jooksul mitte ainsatki mõtet. Uusaasta-tseremoonial samas telgis kohtusin kõigiga, kes sel aastal sündinud ja sündimas. Järgmine, kevadise pööripäeva tseremoonia aga oli jahmatav katkestuste, telgist põgenemiste ja atakkide jada, mis jättis sweati otsekui servi seisma ja nõudis järgmist. Aga indiaanimammad teevadki oma hõimule igal laupäeval higitelgi!
Neisse telkidesse tuleb alati see, kes peab. Nagu meie eluski sünnib see, mis peab. Ruunaweres Priit Kuusiku veetud tseremoonia ajal oli õues miinus paarkümmend – koos jõulise tuulekülmaga miinus kolmkümmend kuus. Jäin koos väikese tütrega teenimisse – kütsin telgis pihtijatele-palvetajatele püstkojas lõket, et nende riided oleksid väljudes kuivad ja soojad – ning sauna kütsin, et riituselised päriselt puhtaks saaksid. Tütar uinus kümne teki sees lõkke ääres hetkega. Mina aga sain teenimises olles teada, miks naudin külma ja lumega võitlemist kohati lausa lapsikul moel: olen esmakordselt Põhjalasse kehastunud. Ning minu laste seas üks laps on üldse esimest korda inimeseks kehastunud – üks viiest aga on kaheteistkümnenda energiatasandi hing – mis on üheksanda „korruse“ minule tõeline kingitus: mu tütar on minu meistritar. Igaühele tuleb see, kes peab.
Külalisesinejad
Eesti oraaklid-harmooniameistrid-hingenõustajad – ei kelmid ega pühakud, vaid Inimesed! – küsivad kimbatunult, miks meile uuemal ajal nii palju võõraid väemehi-naisi tuleb. Mano Lilleoru Ingvari kõrvale, Deva Premal ja Peruqois meie lauljataridele lisaks. Eks selleks, et igaüks leiaks oma.
Arutam Ruymani tseremooniat külastasin Tuulemaal sellepärast, et Eve ja Raigo Kaljuse vaimustus äratas huvi. Ruyman on sarmikas, häälitseb nagu troopiline vihmamets ning on enda ümber riitustele ja laagritesse koondanud vägagi vip-näod Eesti kultuurimaastikult.
Mitmetest mu sõpradest on kujunenud Carlos Samayu jüngrid ning Jaak Tomsoni lilletalu šamantralaagris mõistsin miks, ehkki tookord oli teejuht ise haige ning enamuses võõrastest inimestest koosnenud ring tekitas pigem uudishimu ja valvsust kui ühisvälja voolamist. Ehkki päriselt sisse minna justkui ei õnnestunud, olid Carlose tseremoonial pehmelt öeldes kaugele ulatuvad mõjud. Kestavad – ja jäävadki kestma, nagu jõe voolamine.
Paar päeva enne Jaaguranda sõitmist sai mu paarituses olnud vana mära teise hobudaami käest tagakabjaraudadega põhjaliku keretäie, nii et koosnes üleni haavadest-verevalumitest ja kustunud pilgust. Väga õnnetuna läbi ilusa isamaa tseremooniale sõites nägin kotkast, kes lendas maanteel mitmeid kilomeetreid mu auto ees ja kohal. Selge, et sõnumitooja. Heatahtlikult naeratavale Carlosele tunnistasin, et ei saanud aru, millest kotkas rääkima tuli. Šamaan sai. Tema säravasse pilgusse kätketud mõistmine on selgeks saanud nüüd, kus läbi tolle püha tseremooniaöö musta mära silitasin, kuni ta valgeks sai. Eakas hobune tervenes imeliselt ja vastupidiselt arvamistele hakkas paisuma! Varss sünnib umbes koos selle ajakirjanumbriga.
Viimati oli Carlose šamaanilaager legendaarses Kirna mõisas. Ajal, mil meie talus sündisid talled ja kutsikad ning emand ei pääsenud kodunt. Ka Heli Salfi sütelkõnnilaager peeti Kirnas – samaaegselt Ruymani riitusega Tulika tänavas. Kogu aeg Teenib kusagil keegi – ning meie asi on valida. Kirnas kogunevad selgeltnägijate kooli daamid ja härrad on valinud korduvalt minu talust läbi astuda ja meid tänuväärse õppevahendina tarvitada. Rõõm ja tänu on vastastikune.
Taevas ja Maa
Kui ettevõtja Teresa Mängel Soome tööle läks, sai ta sealt parima võimaliku – kohtus eestiverd puusepa Ülar Lindepuuga, kel oli selleks ajaks Moskvast toodud doktorikraadi pealt oma selgeltnägijate kool, kus ta asjaliku mehena oma õpilastele esmaseid-teiseseid töövõtteid kätte jagas. Nagu puusepp muiste. Teresast sai assistent-järgija mehele, kes õpetab Soome mitmetes tervenduskeskustes mustrite muutmist, mineviku ümbertegemise kaunist kunsti ja tuleviku tuunimise tarkust.
„Tänaseks olen ise läbinud kümneid koole erinevates riikides, rännanud vihmametsade pühades linnades, ashramites ja templites ning rajamas koos kümnete tee- ja mõttekaaslastega www.taevasjamaa.ee kirjeldatud kooli, kus õpetame erinevale tasemele jõudnud enese ja ilma avastajaid. Olen lõpetanud Moskva rahvusvahelise selgeltnägemise ja energiateraapia akadeemia doktorina, õpetuse ja pühitsused olen saanud ka spiritismi magistrina ning rajamegi Eestisse selle kooli filiaali koos kõigi õiguste ja kohustustega. Meie võrgustikul toimuvad õigupoolest pidevad üle-eestilised šamaanilaagrid. Naudin eriti seda, kui sõidame mõnd inimest ja tema kodu kohapeale puhastama-tõlgendama-väestama-kaitse alla panema,“ kirjeldab Teresa. „Olen huviga jälginud, kuidas mõne kodu härjapõlvlased ja pirud püüavad väerahvast – meie seas on ärijuhte ja raamatupidajaid, kunstnikke ja õpetajaid – uksest välja suruda. See on igapäevane ime, mismoodi meie rühma sünergias avastatakse kamba peale nii määrdunud kaitsed kui salamisi mädanevad hambajuured, puhastatakse nii kodu kui peremehe kanalid, tekitatakse „kambaka“ korras põhjalikud ja pidavad kaitsed ning tervendatakse kõiki pereliikmeid vanaemast hiirteni.
Meil on täiesti praktiline, erineva eriala haritlastest koosnev õpetajate ja ühtlasi õpilaste ühisväeline kool, kus aidatakse inimestel üle saada oma haiguste varjamisest-salgamisest – või nendele elamisest. Õpetame inimesi end kaitsma kõikvõimalike vägivaldsete kolmanda-silma-avajate-kanaldamisõpetajate eest, kes ise õieti iidseid kunste tundmata väga palju kurja suudavad teha.
Mõnel juhul muidugi ongi tervenemise teele asunule vusser-guru kui viimast laksu vaja, et kriis põhjani läbida. Igasugused Mogrid-eduinimesed-vägatähtsad peavadki enamasti oma katkisuse nii lakke kruvima, et jõuavad õige teejuhini.
Meie, valged maagid, näeme seda, kui üldine on tahtmatu vampiirluse tendent – arenguteel puntrasse jooksnud klammerduvad pisut edenenumate külge – ning kuritarvitatavad vajavad õpetust, kuidas tänamatust imetaja rollist hoiduda. Me kõik oleme inimeseks kehastunud taevased-maised olendid, kes on teel iseenda juurde. Kõigi jaoks on oma teejuht.“
Ja igaühe jaoks on oma enese unikaalne igapäevane palvetamise moodus – kes mediteerib jõusaalis, kes rohides, kelle meetod on mägimatkamine, kelle stiihia on mere kui peegli ette astumine. Kõik on ühenduses, iga tee Jumala poole on õige ning kunagi pole hilja. Kuni elame, on tervendatavad nii meie luud-kondid kui vaim ja hing. Ning Eestimaa suvi on tulvil heas mõttes Laste laagreid taimetarkadest loomalausujateni, savimajaehitajatest enese vabaks tantsijateni. Elagu valikuvabadus!