25. juuni 2015
Margus Timmo – seto Lõvi
Kati Saara Vatmann
Timmo tallid Põlvamaal olid legendaarsed teerajajad samalaadsete hobukeskuste seas ning seisavad uute ideede ootel mõistagi püsti ikka. Ainult et Margus Timmo (53) ise seisab juba pikemat aega Kagu-Eesti valdade liidu ning Eesti-Vene-Läti ühisnurgas loova ja lehviva www.setomaa.ee taga. Hobused pole tema elust küll kuhugi kadunud – see on ravimatu haigus – ent neil on nüüd töine-tulevikuline koht ning mehest enesest kujunenud läbi valude vaimsele teele asunud visionäär ning tegelik uue hea ilma looja.
Olid ajad
Lõvi märgi all sündinud Margus on põhjalik ja ambitsioonikas. Tänu sellele olid tema Põlvamaa tallid suurimad omaaegsed, korraldasid esimestena nii inglisestiilis jahiratsutamisi kui lastelaagreid ning avasid Põlvas ratsutamise klassi. Kuna päikeseline mees oli enda jaoks midagi head ja võimsat avastanud, tahtis ta seda võimalikult kõigiga jagada ning lapsed tänavalt talli tuua. Täna on selleks jagamise ja suunamise märksõnaks käsipall, kuna Timmo 15aastane poeg Alfred elab üleni käsipallile.
“Põlvasse loodud käsipalliklass on mu kunagiste ratsutamisklasside järeltulija, oma pojale aga olen öelnud: leia ka teisi alasid, ära lao kõiki mune ühte korvi. Poja soov olümpiavõitjaks saada on vägagi tervitatav, aga kui paljud tippsportlased pärast 40. eluaastat ikka veel mm-e võidavad? Mõni aasta noorem tütar Liise panustab targu paljudele aladele – nagu ka mu vanimad lapsed – 35 ja 26 aastat vanad täisinimesed juba. Noorim, pojakene Aleksander sõidab praegu veel minu kukil ratsa, et kaugemale näha ja variantidepaljususe hulgast oma valikud teha.
Nagu ma isegi – ikka ja jälle valin eluetappide lõppedes ristmikul, kuhu edasi. Nii Põlva kui Ihaste talli ja mõned teisedki läbiloetud muinasjutud müüsin uutele omanikele. Minul on hetkel oma kodumaja Põlva lähedal, jupikene Ahja jõe kallast, hotell Pesa ning töö valdade liidus ja Setomaa missioonil,” loetleb hõbedastel juustel omasoodu kasvada lubav Margus. “Lähen igasse ettevõtmisse ülipõhjalikult sisse. Ratsarantšo rajamise eel seiklesin ja õppisin üsna põhjalikult Ameerikas, kus ka minu kaksikõdedest üks, juuksur-meistritar, tollal elas. Teine kaksik on Võru vägevamaid prillimeistreid. Florida-õde on oma tütre tahtel täna Londonisse kolinud – tema tütar ei tahtnud lõputult autoga sõita, nagu dikteerib loojangu poole looklev usa-kultuur ning inglise stiil sobib igas mõttes paremini. Mina kogesin ja õppisin Ameerika rantšodes pakutavat – ja tegin Eestisse ka. Kui kõik suunad lastelaagritest jahiratsutamiseni olid välja arendatud ning ma ise huntmasterina mitmekümne inimese ees kappasin, oli See Tunne ära kogetud. Sain selle maailma reeglid selgeks. Tõsiasi, et kohalik infra-arendus lõikas läbi meie kaubamärgi – matkad viimse reliikvia radadel, oli sümboolne. Paradoksaalsel kombel müüsin just siis, kui endale kodumaja tallide kõrvale ehitasin, kogu kompleksi teisele Margusele – Linnamäele.”
Muinasmaade loojad
Teine Margus õppis esimeselt tallipidamise kõrget kunsti ja hobustega ühenduses elamise kõrget kultuuri. Rajas Nuustakule oma riigi riigis – alguses väikese, hobutüdrukuks Mari-Leen Tikk – tänaseks laastukatustega lossi-tallid-maneeži. Ning Timmo imetleb nimekaimu oskust valikuid teha, õigel ajal lõpetada ja oma unistust täiel rinnal elda.
“Me eeldame, et kui inimene on saanud unelmate töö, panustab ta sellesse kakssada protsenti – nagu meie ise. Ainult et kui too teenistuja suudaks sedasi panustada, oleks ta iseenese tööandja – ja palkaks teisi unelmate töökohale. Kuna tal pole meiega võrreldavat motivatsiooni ega mobilisatsiooni, pole ta ka unistuste ametiga rahul, kui peremees iga päev kõrva tagant ei süga. Mina olin uutele väljakutsetele vastamas, teine Margus ammugi – ja Põlva tallides algasid arenduse asemel intriigid ja jura. Esimesel korral kuulas mu arukas nimekaim neiukesed ära. Teisel korral ulatas neile kõigile koondamisteated. Praegu on tal palgal üks tallimees, kes toidab kuut kassi. Kõik,” kirjeldab Timmo rahulikus veendumuses, et iga lõpp on uue algus. “Teisel Margusel on Ameerikast toodud hobused, kellega ta iga päev vestern-stiilis oma valdusi käib üle vaatamas – ratsa ja rõõmuga. Täpselt niimoodi peabki elama! Mastaabid ja suunad võivad mitmesugused olla, aga mänguline ja julge töö- ja hoovõtt peab olema.
Minu viimane hobune pärast teenekate ratsude laialimüümist elab ja töötab Setumaal Hõrna Aare juures. Ja minu enese ülesanne praeguses elujärgus on inimeste ja nende võimete kokku viimine ja ühendamine. Aimasin seda juba siis, kui minukorraldatud jahiratsutamistel ja pidustustel Eesti eredamad isiksused omavahel tutvusid ja koostöösse sukeldusid. Tekkisid tänini tegusad ja loovad sõpruskonnad. Ja praegu avastan veel vilunumalt ja õnnelikumalt inimeste eeldusi, püüan need avada ja kanaliseerida ning inimesed omavahel kokku viia, et kaks pluss kaks oleks vähemalt seitse. Ise olen sel teel jõudnud oma, nulltarbimisega oaasi loomiseni. Loodan eeskujuga nakatada ja veel oma eluajal kõigi Eesti kodude-asutuste katustel päikesepaneelid ja mägede otsas tuulegeneraatorid ära näha.”
Läbi abielude Mina Iseks
Ehkki Lõvid ei tiku lüüasaamisi tunnistama, nendib ühtaegu nii poisikeselik kui vana tarka meest endas ühendav Margus asjalikult, et õppis neljanda abieluga rohkem kui varasema kolme ja senise eluga kokku ning sai oma lugu-haaval uute panoraamide poole edenemise teel ühe korraga tagasi kõik halva ja haigettegeva, mida tahtmatult oma varasematele armastatutele ja laste emadele tegi.
“Mu viimane abielu oli lugu täis hämmastavaid pöördeid. Kirglik armastus sundis mu oma kolme lapse ema hülgama. Mispeale seisin silmitsi uue armastatu nõudmistenõudmistenõudmistega. Kui need vaibusid ja tasakaal näis olevat saavutatud, abiellusime. Pärast seda kohtasin kaasat kaheksa korda – neist mitte kordagi öösel – ning kahe kuu möödudes tuli e-kiri, et ta soovib lahutust. Kuna me käisime veel paar olles Veriora šamaani Heli Salfi juures suhteid seadmas, sain üsna selgelt aru, mida paigast-ära ema ja tütre suhted olid mu kaasaga teinud. Aidata ei saanud. Ainult ennast saab aidata ja arendada. Olen viimastel aegadel tohutult lugenud – üks õige raamat teise järel satub pihku. Heli juures puhastusel-laadimisel käin tema püramiidis ikka. Ning naudin üha uuenevat sõpruskonda tema sünergias,” kinnitab Margus. “Olen tänapäevase üksikluse ja üksilduse üle üsna palju juurelda saanud. Nii paljud vägevad inimesed on üksikud. Aga paare ei moodustu. Sellepärast, et igaüks neist on määratud Eestimaa erinevais paigus üsna ühesugust asja ajama. Selliste misjonääridest sõdalaste kõrval saab olla vaid see, kes ajab jäägitult sama asja. Ei mingit poolikut ega ammugi mitte vastutöötavat varianti. Aga Jumal on pidanud vajalikuks meiesuguseid paariliseta pidada – ju oleme siis tõhusamad tööriistad tema tahte elluviimisel.”
Paast ja Petseri
Kõigisse oma eluperioodidesse kirglikult täiega sukelduv ja panustav Margus kirjeldab, et teda hämmastab ja võlub see, kuidas oma energia sellesse sisestame, millega tegeleme või lävime: “Olgu see ettevõtmine, asi või loom – me võtame ta oma energiasse. Loomade puhul on see väljade ühendamine eriti ilmne ja imetlusväärne. Juba silmi avav koerakutsikaski teab, kelle oma ta on, kui tulevane peremees ta oma energiasse võtab. Sama on asjadega. Heas mõttes minu.”
Halvas mõttes minu-maaniat pole isand Timmol selles elus kogeda tulnud. Looduslähedane loovus on ka ärivaimustuse aegadel aidanud vältida Mogri-Märdiks muutumise ning ussikeste imetlemiseks pole vaja olnud nii äkilisi litakaid kui Kitzbergi kaukajumala teenrist kangelasel.
Äsja tuli Margus Holger Oidjärve korraldatud paastu ja taimetarkuse laagrist ning nii enese kui teiste lastega looduses uidates õpetab mees neid nurmenuku lehtede ja õite maitse erinevusi tajuma, naadi ja kuusevõrsete omadusi suus tunnetama. Liha sööb mees tunde järgi harvade isupuhangute ajel, kuivõrd Põhjala kliima eeldab aegajalt siiski süsivesikute ja proteiinide tugevamat dopingut.
“Holgeri laagris imetlesin kogu südames Otepää teadjanaist Kulla Võrnot, kes 74aastasena näeb välja kõige enam 60 ning nooruses lastehalvatust põdedes koges unistuste väge. Õppis voodisseaheldatuna, silme ees ülikooli lõpukleit – ja tõusis jalule! Eakana luuhõrenemisega hätta jäädes õppis taimedelt abi küsima ja tervenes. Kuna kõik kogemused on nii jõuliselt läbi tema enese erilise isiku lastud, oskab ta neid ka edasi anda nii, et tunnedki kogu olemusega, kuidas on õige ja hea,” on Margus tänulik. “Nii, nagu meie keha on suuteline praanast orgaanilist ainet sünteesima, sünteesin ma ise praegu Petserimaal setu ettevõtluskeskuses tegelikku rahu ja rahvaste sõprust. Meil on Hõrna Aare ja Tulluse Kajaga ideede genereerijate ja teokstegijate mansa, mis suudab Eesti-Vene-Läti riikide kohtumise nurgas minu meelest imesid teha.
Setomaa keskuses arendame kokakunsti ja käsitöö, rahvakultuuri ja pärimuse ning sellele piirkonnale ainuomase ettevõtluse jätkumist. Kui Petseri omadega suurel Venemaal – näiteks Piiteris oleme käinud, olen uskumatult palju näinud ja tajunud. Näen vaesemate venelaste alaväärsustunnet jõukate suhtes. Sest metropolide rikas venelane on ikka kirjeldamatult rikas – ja temast mõne meetri kaugusel algav osmikute-kitsede-viinaninade Venemaa on endiselt uskumatult vaene. Kogen Venemaa-vahet käies lõputuid kontrolle ja kahtlustamist, küsitlemisi ja sondeerimisi. Kardetakse Putinit – ning kõike ja kõiki. Ajalugu on kartuse geenidesse istutanud. Seda tasub teada, kui arenemisjanuliste venelastega ühiselt asju ajada. Nad on diktaatorite käes sama hullusti kannatanud kui meie – ja kannatavad ka praegu. Nad paluvad meist palju tõelisemalt vabadust ja õnne. Nendega on väga soe ja hea sõber olla.”
Seto Lõvi
Ka Marguse enesega on väga inspireeriv ja äratav sõber olla. Ta on jõudnud null-tarbimise ja aruka majandamisega sinnamaale, et miski ega keski ei saa teda ohustada ega orjastada. Koos musta ja valge koeraga peab mees väikest lambakarja, mis saab endaga ise hakkama ning kellelt peremees saab õige hulga tallesid-liha-villa-nahku.
Ta püsib võimalikult palju Setomaa keskuse ja oma karhopersse-snitiga katusega – nagu setud väljenduvad – kodumaja lähiraadiuses ning kui üldse Tallinnasse on sunnitud sõitma, siis eelistatavalt mitte autoga. Küttepuud tulevad oma metsast, elekter päikeselt ning läbi vastavatud keskuse loodab hoogne Lõvi seda ellujäämise ja hakkamasaamise mudelit võimalikult laiade leviringidega nii Eestisse, Venemaale kui Lätti nakatada.
“Olen oma südame mustsõstrale andnud. Sõbrad on saanud astelpajuga asjatades nii ja naa kogemusi. Mustsõstar on siitmaade taim ja vähemasti üheksavägine sõber. Mul on praegu viis-kuus hektarit põõsaid – mis teatavasti üliladusalt istikuid annavad ja jõuliselt edasi lähevad – aga tehnika ja turu mõttes oleks optimaalne 30 hektarit mustsõstrametsa maha saada,” teab Margus, kes ootab praegu koos paljude teiste meie põllumajanduslike väiketootjate trotslikult entusiastliku ja soomekolimatu käputäiega PRIA otsust, kas saab või ei saa taotletud otsetoetust. See on Timmol mõeldud mustsõstarde haldamise väikese traktori ja lisade ning istikute soetamiseks. Hoiame pöialt.
“Kui minult küsitakse, miks ma nii vahva vennana pea aasta taas vaba ja naiseta olen, vastan: just-just – mina olengi Vaba! Mul on käsil elu kõige teadlikum ja tasakaalukam, rahulolevam ja turvatundelisem ajajärk. Ja järgmine tuleb veelgi parem,” usub Margus. “Kui lapsed mu silmis kevadiselt ringipiiluvat pilku märkavad, kutsuvad nad mind korrale, oma enese keskme juurde tagasi: isa, sul on juba küllalt lapsi!”
Enese sõnul on mehel just paras hulk järglasi, et nende valikute ja õpingute puhul jälgida oma geenide toimimist erinevatel elualadel, valikute tegemist ja motivatsioni, vaimustust ja teadmist, et kõik parim on alles ees: iga lapsega koos saame taas lapsepõlve läbida ja inimeseksolemise värskeid võimalusi kogeda.