04. juuni 2015
Sibelle Lee – tervendav Teenija
Kati Saara Vatmann
1.aprillil sündinud (mets)loomade kaitseingli Sibelle (51) viimases aastas on olnud elutervet ja elustavat nalja ja naeru üksnes tänu mehele-lastele-sõpradele, kes on aidanud hättasattunud ja vigasaanud loomade-lindude päästjal otsusele jõuda, et ta jätkab oma võimatu missiooniga. Hätta sattunud on olnud nii loomad kui Sibelle ise. Paradoksaalsel korral on ellujäämist ja tervenemist õpetanud sellele erilisele-imelisele emandale just vigastatud loomad. Sellepärast, et ta on selleks ainukordseks halastustööks loodud ning linnamugavuste käes oleks ta omaenese arvukate diagnoosidega üsna kindlasti välja surnud. Haigused on tulnud ülesandena, mida saab lahendada üksnes koos õpetajateks-eeskujudeks saabuvate loomadega.
Neli aastat tagasi jutustasime Sibellest kui Imeloomade taluloomaaia perenaisest, kes võttis vastu külalisi, tutvustas arvukatele lastele erinevaid loomaliike metskitsedest hiidsisalikeni ning õppis katse-eksituse meetodil Ohekatku endises koolimajas kõige võimatumate loomaliikide beebide lutitamist ja uskumatuimate linnuliikide lahastamist-lappimist.
Klõps
Aasta eest jooksis töökoormat ja unevõlga oma mitmete raskete tõbedega ühitava Sibelle juhe korralikult kokku. Ehkki naine ei reklaami oma loomahalduri tööd kusagil ühelgi moel, oli ühel hetkel lutitada 35 oravapoega, poputada toatäis inimeste süül rikki läinud siile, lisaks kümned teised liigid – igal oma iseloom ja vajadused – ning ta ei jaksanud enam. Pages keset elu ja enese korraldatud hullumaja tipphooaega Soome oma kalli kaasa juurde, kes seal emanda missiooni tarvis raha teenib. Ning koges, kui toredad ja tublid lapsed tal on. Nood võtsid teatepulga üle, lasid emal end tagasi ree peale koguda.
Ent päriselt selleks endaks, kes ta oli, Sibelle pärast mullust klõpsu ära käimist ei saanudki.
„See klõps kestab tegelikult tänini,“ tunnistab Sibelle. „Läbipõlemist soodustas unevõlg – toatäite lutititade-lapitavate kõrgajal saan kuude kaupa vaid tunni kaupa tukkuda, siis algab ring otsast peale. Kui Janno Soomest raha teenimast kodus käib ja me koos lõpuks kuhugi sõidame, uinun juba auto käivitamise hetkel. Selline abielu… Loobusime juba mõne aja eest mistahes priadesse-kikkidesse toetustaotluste kirjutamisest, ehkki oleks vaja kasvõi abitööjõudu palgata, kes mul igas ööpäevas ühe sügava une laseks magada. Sellepärast ei toetata, et me ei kvalifitseeru kuhugi. Turism või põllumajandus me siin pole. Samas teist meiesugust ulukite varjupaika Eestis ka ei ole.
See on surmavalt rusuv, kuidas meie ametnikud brüsselitele pugedes ja oma olemasolu õigustades otsivad viimse kui koma ja sendi üles, et mitte toetusi maksta. Samas on nad ju ometi kutsutud ja seatud selleks, et aidata ja nõustada, kuidas võimalikult paljud eestlased kestmiseks ja arenemiseks tarvilikke toetusi saaksid. Mitte ilma jääksid. Miljonite eurode kaupa saadetakse võimalikke pääsesummasid tagasi – oleme nii tublid! Ja ametnike väiklus-halastamatus on muutnud inimesed veel orjameelsemaks-hirmunumaks kui enne oldi – keegi ei tee häält ei brüsselite ega maksuameti julmuse vastu – äkki tullakse häälitsejat ka kontrollima…
Lootusetust süvendas see, et meil on juba mitu aastat nii õues kui toas permanente remont ja ehitus – ehkki Janno tõuseb kodus olles koos kukega ja uinub pärast öökulli, on minusuguse pedandi ja harmoonia-armastaja jaoks talumatul kombel igal pool korraga remont. Mida tuleb otsast juba värskendama hakata.
Laialilagunemist tõukas – ja tõukab praegu veelgi julmemalt takka see, et riik ning valitud-kutsutud-seatud ei võta oma hoolealuste eest vähimatki vastutust. Praegu, mil vähegi endast hoolivad inimesed on Eestist lahkunud, kavatsetakse siiatoodavale võõrtööjõule kodusid ja toetusi jagama hakata. Aga oma rahvas? Ammugi ei võta pumba juures olijad vastutust meiega samal maal elavate loomade-lindude eest. Kui koduloomadegi puhul ei osata 10 tuhande pankrotis seavabriku seaga midagi peale hakata, siis ammugi ei jõua kurdi ja pimeda linnaladviku sulgunud südameteni ühisvälja olemus. Me moodustame ühise terviku ka oma maal elavate metsa ja mere asukatega ning
vastutame ka nende eest. Kuna riik ei adu, et seadusega neile kuuluvad metsaasukad eeldavad lisaks omamisele ka vastutust, olemegi koos pealinnast Võrumaale kolinud Kadri Võreliga ennastunustavalt seda tühikut täitnud – tema on 24/7 nõustajana telefonitsi saadaval.“
Leppimine
Kõigi poolt, kel vähegi silmi ja südant, armastatud ja imetletud Ema Sipsik tõdeb, et pole kopa ette kolisemise aasta jooksul olukorrale miskit imelist lahenemist leidnud – ta on suhtumised ja suunad, tähtsusjärjekorrad ja tegevused koos oma kestmajäänud klõpsuga paika loksutanud.
„Senine avatud turism ega mingi põllumajanduslik loomade juurdetootmine ei sobi selle Teega, milleks olen siia ilma kutsutud ja seatud,“ teab imeloomade kuninganna tänaseks. „Katkised metsloomad-linnud pole kindlasti mitte turistidele näitamiseks. Neid teenindab-tohterdab vaid üks inimene – et neid mitte hirmutada ning et neid mitte inimestega harjutada, sest sel juhul saadaksime ravitud ja rajale aidatud loomanoorukid mitte tagasi loodusesse, vaid selgesse surma. Ma ise ei nunnuta metsaasukaid ka sellepärast, et see on kurnav. Nii hirmuga võitlevale metslasele kui mulle. Mina jälgin ja õpin – lemmikuks-nunnutamine on mõttetu enese raiskamine.
Suurim kingitus mu ellu saadetud erinevatelt rahvastelt – need ju kõik siin toibuvad toonekured ja siilid on – on nende keele ja olemuse, taju ja väljendumiste õpetus. Lukus ja pimedad-kurdid inimesed alahindavad ja põlastavad kõike, mida ei mõista. Tundmatute alavääristamise kõrval peab olema keegi minusugune, kes kuuleb ja näeb ning toimib tõlgina.
Lahenduseta elukorraldusega leppisin sellepärast, et mõistsin – teist minusugust ei ole. Kui mina, ainus oma niši originaal, loobun mõnd minu juurde toodud hingekest aitamast, jään selle reetmise pärast nii kannatama, et haigestun. Ka mulle pakutavale elukale silma vaatamata astun temaga tema õnnetuse tõttu juba ühisvälja ning loobumine kui patt pälvib karmi karistuse. Jumala antud anne on ülesanne.“
Sibelle tunnistab, et kiindumast hoidumise ja lemmikute tekkimise vältimise reegli vastu kipub ta ikkagi eksima. Ravis mullu noore kure terveks. Kurg võttis naise – ja püüdis otse sinasamasse hoovi kohale posti otsa pesa punuda. Hoovis koerutseb aga viis erinevat peni – eriliste ja karmide elude taagaga Ema Sipsiku põlletaskusse saabunud needki. Kurenaise nõudmisel ehitati pesa siiski paarikümne meetri kaugusele. Aga nii õnnetusse tuulekoridori, et Ohekatku teeristis viis tuul autode ette nii tervendatud papa kui kolmest pojast kaks. Sibelle nuttis koos emakurega. Nutab praegugi, kui meenutab – ent rõõmustab selle üle, et nüüd on leskproual uus kaasa, kellega kirglikult peret planeeritakse.
„Kure lein oli mulle väga tõsine ja eriline õppetund.
Kurg on minu jaoks püha – Eestile ainuomase hiid-lendsisalikuna juura ajastust on ta meie kestmise sümbol. Me peaksime isamaa-armastust, tagasitulemist ja harmoonia loomist just kurgedelt kui jumalikelt teekaaslastelt õppima. Koos kureemaga nuttes sain teada, kui erinevad ja samasugused tunded meie rahvastel on. Peamine on inimlikke oleks-poleks-emotsioone mitte loomadele ekstrapoleerida. Kui vares jääb õnnetuse tõttu lennuvõimetuks, on ta rahul ja tänulik selle eest, mis tal on – ja et teda teenindatakse. Ta ei mõtle inimese kombel, et küll mina lendaksin ja lehviksin. On nagu on,“ teab Sibelle. „Ka minu juurde karjast väljaviskamise ja peksasaamise tõttu maandunud parlarakas – haraka ja hallvarese ristand „muul“ – ei tea, et ta on äpardus. Ta on. Siin ja praegu teda enam harakaparv vaeseomaks ei kolgi. Ja kõik on hästi. Väga õpetlik!“
Perekond
Sibelle on südameüdini tänulik, et tema parim sõbratar Marika Saarva tuleb Soomest Eestisse põigates sadamast üsna sirgelt imeloomaaeda ning orjastub vabatahtlikult. Koos lahastatakse põllul traati takerdunult peaaegu jala kaotanud hiidsuurt kurge ning naerdakse tema vägeva noka eest pagedes end oimetuks. Marika, kes kummardab nii misjonär Sibelle kui teda sügavalt armastava Janno töökuse ja vapruse ees maani, on rahul ja rõõmus, et Leede lastest Oliver on umbes homme tagasi vanematekoju kolimas.
Peatselt oma vanemaid kokku neljanda lapselapsega rõõmustavad noored ehitavad elukorda jõudeseisva osa vanast koolimajast, Sibellele tekib alalisi inimliigist täiskasvanud kaaslasi ning turvatunne. Inkubaatori-munad ja puurihiired – ravitavate lindude toit, mis seal salata… – on küll kena ja ümmargune seltskond, ent ribadeks rüganud naine vajab kestmiseks kasvõi teoreetilist võimalust paariks tunniks juhe seinast välja tõmmata ja mõne erandliku tunni mitte lutitada-siduda-lahastada-süstida.
„Loomi ravides ja hooldades õpin nii neid kui iseennast. Keda muud. Pole ühtki õpikut, kuidas ja kui palju nahatuks freesitud siili seljale rohtu panna või kui palju ja mida rähnipoeg sööb või milline on rebasekutsika söödaratsioon. Sisetunde järgi saan teada. Ja õpin sel kombel avanedes ja tunnetades ka iseennast tundma. Linnas oleksin lihtsalt invaliid. Või surnud,“ on Sibelle realist. „Mul on juba aastaid astma. Ja uhke allergia, mistõttu mul on ravumid pidevalt taskus. Mesilasi, keda peljata, tõsi küll, tänu rapsimürgitajatele-gemokurjategijatele enam pole. Järelikult pole varsti enam ka inimkonda. Sel juhul võin õnne tänada, et mul pole lisaks muule tõbede mängukavale ka kilpnääret ning hormoonasendusravi hoiab mind tiksumas. Oma haigusteta oleksin koos ülejäänud inimkonnaga välja surres ju täitsa korras tööriistana absoluutselt raisatud asi.
Silmad on mul õnneks untsus ja häälepaelad olematud. Võimalik, et häälepaelte kaotus koos kilpnäärmega oligi päriselt ka, mitte ainult musta huumorina muiates, minu õnn. Ma ei saanud enam töötada muusikaõpetajana, kelleks olin õppinud – ja lasksin südamehäälel end tegeliku eluülesandeni juhtida. Kiirusega neli kilo nädalas. Nii ma pärast operatsiooni kosusin. Ja õppisin ka kehakaalu mõttes kohanema ja kuulama, mida keha mulle öelda tahab. Mees õnneks tahab mulle endiselt öelda, et olen talle armas just sellisena, nagu olen.
Koos mehe ja lastega oleme tänu loomade-lindude sattumisele meie koju eriti otseselt ja õpetlikult sünni ja surma, lahkumise ja jäämise hapra piiriga kokku puutunud, nii et surma me ei karda – ehkki inimkond tervikuna võiks ju ikkagi kestma jääda…“
Isa juurde
Sibelle on jälginud Isa juurde minemisi nii selles mõttes, mida teeb unevõlg inimese närvikavaga, kui ta piisavalt une ajal Isa juurde laadima ei pääse – kui selles mõttes, kuidas erinevad liigid päriseks Isa juurde lähevad: „Olgu see su vanaema või enneaegne kitsetall – Väraval seismine on hämmastavalt sarnane. Sageli libiseb piiril laveerija mõneks päevaks – või kuuks – koomasse. Korraga tuleb ta koomast välja. Vestleb ja sööb, väidab end ülihästi tundvat – loomarahvad teevad seda mõistagi omas keeles. Ning siis manitseme Janno ja Oliveriga üksteist äraootavale, mitte rõõmust rõkkavale seisukohale asuma,“ on loendamatute piirilolijate käppi-tiibu-hoidnud Sibelle kogenud. „Sageli lahkub hingeke pärast seda reibast ja rahulolevat siiapoole-tulekut – järelikult tuleb Isa juurde minna klaari ja teadlikuna. Nagu kõikjale. Teadlik minek on midagi hoopis muud kui juhuslik ja kobamisi.“
Sibelle sõbratar Marika tahtis naiste sõnul lapsest saadik Soome – ta tundis seda paika Koduna, oli Eestis depressiivne ja katki ning ei lahkunud sugugi ühena neist, kellel materiaalselt-eksistentsiaalselt muud üle ei jäänud. Sõbratarid arutlevad, et nüüd on Eestisse jäänud kas sellised luuserid, kes laevapiletit osta ei suuda – või Sibelle-sugused idealistid-entusiastid, kes on oma muinasmaa küljes lühikese keti otsas.
„Meiesugused on ise ja teadlikult oma elu nii pingeliseks elanud, et me ei märkagi, kui valitsus veel ja veel kraane kinni keerab – meiesuguste arvel just kogu selle aktsiisitõusust tuleneva järjekordse hinnatõusu lainega valimislubadusi täidetaksegi. Lapime tühikuid – ilma et oleks aega ja jõudu seda märgatagi – ja sureme sadulas, sest me ei pääse,“ naeratab Ema Sipsik rahulikult. „Omavahel kohtudes võime küll oiata – miks valitsus ei toeta võõrtööliste sissetoomise luulu asemel oma rahvast, kuidas on võimalik, et äsja ametissepääsnud ministrilaadsed tooted ei jaga oma ülipalkasid eelarvetühikute lappimiseks, vaid kägistavad eestlased lõplikult surnuks. Veel enne mesilasi.
Ent tegelikult elame koos oma peredega, mitte ebaeetilise ladvikuga, kes vastutusevõtmisest ja Teenimisest midagi ei tea. Me hoiame oma pere ja muude loomadega – sõprade ja kallitega ühte, võimendame sarnast vibratsiooni, mis aitab veelgi selgemalt südamehäält kuulata ning tingimusteta armastuse tegelikku olemust nautida. Kui teile tundub, et teil on teie korteris raske, kujutlege end ühte vanasse koolimajja minu rolli – või muutke oma elus midagi – enne kui haigused tulevad ja muudavad. Kevadeid on mitmesuguseid – korteriinimeste ahvimõnu pole paha – aga meie mõnu on
teistsugune. Kuna mul on klõps juba ära käinud, tooge aga julgesti kraavistleitud kitsetalled, traatijäänud kured ja kulus põlenud siilid siia – tegelikult saame hakkama. Alati.“