28. mai 2015
Ooperilaulja teekonna eriti kiires tempos läbinud Pirjo (47) on elanud 14 aastat otsekui ootelehel. „Laulan bossanovasid-latino-meelolumuusikat, ehitan rannamajakest Koduks – ja viimastel nädalatel olen rõõmsa üllatusega justkui kõrvalt silmitsenud, kuidas kõik soovid hakkavad täituma ning ühe õnnestumise järel tuleb neid kosena. Taipa vaid märgata ja tänada – head asjad tunduvad ju pahatihti enesestmõistetavad,“ arutleb lauljatar. „Mul on olnud stand-by aastatel tunne, et olen nähtamatu – ja et Jumal teeb mingit eriti hämmastavale huumorimeelele mõistetavat nalja, kui inimsaatuste kaardipaki paarilised niimoodi mööda ilma laiali paiskab, et need üksteist üles ei leia. Kuna viimasel kuul on kõik muutunud, julgen loendamatutele saatusekaaslastele kinnitada – rahulikku ja usaldavat meelt meile kõigile, ühel päeval muutub kõik. Küünitad justkui ettevaatlikult lukuaugust mõnd maailma piiluma – ja see uks lendab pärani lahti. Tere tulemast uute teede ja tööde, kaaslaste ja väljakutsete ilma!“
Pringi paruness
Elegantne ja eriliselt kaunis daam on kõigil neil aastail, kui on saanud kaugelt vähem tööd kui suudaks ja tahaks teha, küsinud: kas minu nähtamatuse aeg kestab seitse aastat? Või on nüüd kahe seitsmeaastase tsükli täitumisega kõik? Kaksteist võimalikku tsükliaastat, näe, on ammu läbi… Ta tunnistab, et neil aegadel on olnud justkui tobe ka üles-alla hüpata ja küsida, „miks mind pole märgatud ja lava peale torgatud“. Lisaks kasvatab naine ka 8aastast poega Mihklit nende Pringi külas asuvas majakeses üksi.
Kuna naine teab, et uskumatult paljud inimesed on tänases maailmas üksinda – nii naised kui mehed, nii vallalised kui paarisuhtes veel üksildasemad kui mõni ametlikult üksik – ei häbene ta öelda: „Ma olen oma armastuseta kuluvate päevade ja aastate pärast mõnikord nii sügavas meeleheites, et pole isegi mitte puntras – mina ise olengi pundar. Loomulikult olen ammu kuulnud, kuidas taevasest kataloogist tellida – tean teoreetiliselt, mismoodi paarilist ja tööpakkumisi ligi tõmmata… Ja aastaid vaikus. Piisab ühest näiliselt juhuslikust õnnestumisest – ja neid hakkab tulema jadamisi. Üks tööpakkumine toob ligi järgmise ja järgmise – ongi tõesti nii, et kus on, sinna tuleb. Esimene õnnestumine laeb ilmselt meid positiivseks – sinna positivismusse on järgmistel rõõmusõnumitel juba mõnus tulla.“
Mõne nädala eest oleks Pirjo tiitli peale Pringi paruness ujedalt vaidlema hakanud – mis nüüd mina, saunik olen! Täna mõistab ta juba, et sind koheldakse nii, nagu end ise kohtled – kui end vaeseks saunikuks häälestad, siis sellise suhtlemise-kohtlemise ka saad. Niisiis – paruness!
„Ostsin natukese aja eest majakese, mille lähedale senine pererahvas ehitas suurema maja.
Otsisin oma majakest ikka päris kaua – 10 kuud. Jalutasin pojaga Mähel ja Viimsis ringi ja unistasin. Millegipärast oli mul kindel tahtmine mere äärde. Lisaks sellele, et Mihkel käis Viimsi koolis ja Muugalt oli sinna väga ebamugav sōita, elas Viimsis ka minu kaks parimat sōbranjet. Niisiis peaaegu aasta aega viisin ma muudkui Mihkli hommikul kooli ja ise tulin mere äärde jalutama – Viimsi keskusest Püünsi poole – lastes merekohinal ja tuulevihinal mōtteid puhastada ja unistasin oma uuest kodust. Ja tegelikult pöörasin ma alati 100 meetrit enne oma uut kodu otsa ümber, et tagasi jalutada – kõlab nagu kujund – nii on paljude asjadega. Nad on meie juures, vahetus läheduses, aga me lihtsalt ei märka neid.
Muugal elades tundsin, et mu elu seisab, mind hakkkas ahistama nii vangla kui naftaterminali lähedus ja see, et koju sõites möödusin surnuaedadest ja krematooriumist. Pealegi olime ju selle maja ehitanud koos Jüriga… Võtsingi vastu otsuse, et tahan ära. Tahan uut vöimalust, uut algust. Muidugi kartsin – müüa maja teadmata, kuhu edasi minna… Lisaks pidin võitlema teistegi kahtluste ja kõhklustega. Pole kerge üksinda kolida. Vahepeatusena näiteks terve maja kahetoalisse üürikorterisse. Aga ma usaldasin elu ja minu usaldus kandis vilja.
Muidugi kestis see kaua ja lōpuks hakkas mindki kahtluseuss närima. Nüüd olen väga rahul, Mihklile väga meeldib – ta on muutunud väga iseseisvaks ja palju rahulikumaks . Muugal ta ei julgenud sekunditki üksi olla, lisaks kõigele muule, mida ta oma elu alguse juures pidi läbi elama, käisid meil öösel vargad ja talle jäi sellest suur trauma.
Mere ääres on tuulisem – aga las tuule-ema möllab ja puhub kõik vana seismajäänud energia minema, puhub mõtted klaariks ja uued võimalused kohale.
Ja siin ma oma aiakeses müttangi. Siiamaani punases suusakombekas, labidas ühes ja reha teises käes, nägu kriim – ja naabrid, kes mööda sõidavad, naeratavad – või lausa naeravad – ja lehvitavad. Vot sulle Pringi paruness Pirjot. PP ehk piano pianissimo – vaikselt sōuad, kaugele jōuad vōi . Näed aiatööl kohe tulemust ja keha on nii mõnusalt rammestunud ja voodisse pugedes saab ennast kiita: küll ma olin ikka täna tubli.
Jah, üks eluperiood on läbi saanud – aitäh talle. Selline seismise-ootamise-okasroosikese aeg, mil salamisi lootsin,et keegi mind päästaks – kes ja kelle käest??!! Ise! Hiphiphurraa! Nüüd tegutsema – appike kui pönev!
Minu uus töökoht on Pille Lille muusikute fond, kus ma olen kontsertide produtsent ning mind tahetakse saata arvutikoolitusele. Jälle on üks salasoov täitunud – et keegi ometi õpetaks, kuidas see asi käib.
Nüüd koos Mihkliga kodu kõbides mõistan – ja olengi uus-randlane! Alles täna taipan tänada – niiväga olen tahtnud mere ääres elada ja elangi, aitäh! Elektrisüsteemi ja veevärgi paigaldamise kraavi kaevamisega jäime küll hätta – kaks meetrit kaevasime ja enam ei jaksanud. Kuna palgata pole teatavasti meie küladest kedagi, tellisin lõpuks ikkagi kopa. Ai, millised arved…“ naerab aristokraatlikult sire ning eriliselt sarmika kiiksuga kaunis naine nukralt. „Olen põline linlane ning korterhaaval Lillekülast oma kodu poole kolinult igasuguste maatööde asjus täielik vastsündinu. Abikaasa Jüriga soetatud kodus ma mõistetavalt enam olla ei tahtnud – temal on nüüd uus naine ja väike tütar, minul meie Mihkel ja rannamajakene.
See annab mulle olmelise võimaluse igapäevasteks kangelastegudeks ning pojal on Pringilt lihtsam bussiga Viimsisse kooli käia. Poiss on mul tõeline pealik ja vägede valitseja. Ainus, aga see-eest tõeline Mees minu elus. Ja just tema juhendamise ja suunamise pärast oleks nii väga täiskasvanud ja tegelikku peremeest majja vaja…
Poeg läheks igal võimalusel sõprade juurde seltsielu elama ja tuleks koju, kui ahi köetud ja toit laual – tõeline ataman. See, kelle tööle-kamandav-argumenteeriv kraaksumine meie kodukesest kostab, olen mina jah – ma ei jõua üksinda kõike ja pistan undama, nagu hädas inimene ikka.“
Mustrite muutjad
Pirjo ja Mihkel on kaks armastuse otsijat ja seniste mustrite muutjat. Teadjad on naisele öelnud, et lauljatar on eelmisest elust praegusse tulnud armastusevõlga lunastama. Poeg sai selles kehastuses aga teise võimaluse – ta sündis Pirjole ühe aasta ja kahe kuu vanusena. Teist korda sündinud tõmmul lapsel on tulised mandelsilmad ning nägijad kinnitavad, et ataman oli see väike mees nii eelmises elus kui on ka nüüd.
„Tema nimel tahangi õppida ja üha uutele tasanditele tõusta – kui endal ka kõik teed risti ja püsti ees on. Annan endaks kõik, et unelmais nähtud tudengimüts mu pojale ka ilmsi pähe jõuaks. Ta ise õpetab mulle kannatlikkust ja läbirääkimiskunsti – seda last ei kamandata, tema sõprus ja austus tuleb võita, siis on ta piiritult ja vapralt koostööaldis,“ teab ema. „Tema alateadvuses ja kujutlusis on palju võitlusi, selle väikese inimese jõuline bioväli täidab oma mustritemuutmise püüdlusega kogu Pringi rannajoone – minul on selle korrastamise-puhastamise ülesande kaudu nii palju õppida. Seni pole mul õpetaja ega juhendaja ametiks annet olnud. Nüüd peab olema. Olen praegu, mil mul enesel enam ooperilaulja häält pole, veendunud ka selles, et ilma häälepaelteta ei saa õpetada. On selliseid imetlusväärseid talente, kes oskavad retsiteerides ja hingejõuga oma õpilastega imesid teha. Aga reeglina kasvatavad hääleta jäänud või maha käinud lauljad plejaadidena hääleinvaliide ja mina sellist sigadust teha ei taha.
Minu eneseteostusliku mustri muutmise muudab keerukamaks tõsiasi, et ma pole end kunagi kellegi teisena kui lauljana ette kujutanud ega kusagil mujal kui laval olla tahtnud. Keskkooli lõpus mõtlesin küll majandust õppima minna – aga ma olin ju selle generatsiooni tüdruk, kel veel õppimiseks motivatsiooni polnud. Kolmed olid sees – poppi tegin ka. Ei, mitte pahanduse tegemiseks – kooserdasime sõbrantsidega mööda kaubamaja – kus polnud mitte midagi saada ning seetõttu ka mitte teha ega tahta. Konservatooriumisse sattusin juhuslikult – nagu need asjad ikka käivad – ja nüüd olen just selline meeldiva eine taustaks meeleoluks laulja nagu nood, keda kuulsin ülikooli ajal kohvikus Moskva musitseerimas. Armas. Aga seda on kaugelt liiga vähe.
Minu klassikaline hääl sai otsa. Igal asjal siin ilmas näib olevat limiit. Kuna mind kasutati ooperites väga palju ning selle ülekoormuse varjutas pidev kriitika, rahulolematus ja kurjus nende poolt, kes pidanuksid mind kiitma ja kallistama, väsisin koos häälega nii kohutavalt ära, et ei suutnud piuksugi teha. Ooperihäält ei teegi ma tänini, sest trauma oli tohutu.
Ma ei taha sellest rääkida – ei sõpradele ega ajakirjandusele. Sellepärast, et see on ära olnud. Valusate asjade ülerääkimine taaselustab need. Nekrassov on öelnud, et hea minevik on unustatud minevik. Fakt on, et mu häälepaelad on füsioloogiliselt täiesti korras. Fakt on ka, et olen oma noodid-värgid korduvalt igaveseks minema visanud – ent kellegi teisena kui laval ma end siiski ette ei kujuta. Järelikult pean mustreid muutma nii, et tõmbaksin ligi teistlaadi lavatöid, mis ei eelda otsasaanud ja äraolnud asju.“
Palume lavale!
Väikeses Eestis on nii häälepaeltest kui üksildusest rääkimine paras riskibisnis – kõik teavad kõiki. Ent tänu sellele teatakse ka, et kõigil on sarnaseid valusid ja kõhklusi – ning see teadmine muudab iga isikliku kannatuse talutavamaks. Kuna kõik me oleme ühisväljas sarnased, läheb kõigil paremaks kui üks on avameelne ning sel ühel läheb paremini ja paremini. Pirjo sai oma meediaehmatuse kätte, kui telesaates Õhtusöök viiele rääkis, et on üksi – ning sattus selle repliigiga kollastele esikaantele. Nüüd ei karda ta enam midagi – ausalt läbipaistvat puhast hinge on võimatu haavata ja määrida.
„Ju sellel on mingi põhjus ja mõte, miks Looja on paarilised tänapäeval nii segi lennutanud, et inimkond näibki koosnevat üksiklastest või ebaõnnestunud suhtes kannatavatest õnnetutest. Ilmselt on paljude inimeste teine pool mõnel teisel kontinendil,“ arutleb Pirjo. „Ja eks erialaste mustrite muutmise mõttes on minu tulevik draamalaval. Olen Vana Baskini teatris ja teistes truppides teinud kümmekond draamarolli. Kuni ma veel positsiivse ja edulise häälestuse tähtsusest päriselt aru ei saanud, lasin endale ka ses valdkonnas sisendada, et olen saunik, kes ei kutsu publikut saali,“ tunnistab Pirjo. „Aga vot kutsun ikka küll! Igaühe jaoks meist on oma rollid ja väljakutsed – ja rahvas rõõmustab. Mida rohkem rahvas rõõmustab, seda kindlamalt on möödas need hämmastavad ajad, mil minusugune pikk inimene nähtamatuks muutus. Olen esimese-miljoni-etendusega saanud ülikõva draamanäitleja kooli. Ma tean, kuidas tekst lihastesse kinnistub, mismoodi sõnalavastustes järje peal pidamisse turvavöö kinnitatakse – ja kuidas publikule endast niimoodi kõik antakse, et ise ka ellu jääd. Kontserte andes olen endast mõnikord, kui on väga õrn ja ebastabiilne publik, enamgi kui kõik andnud – korjan iga kuulaja silmapaar-haaval oma tiiva alla nagu kanaema. Pärast on kõik õnnelikud ja tänulikud – aga mina ei mäleta, kuidas koju sõitsin. Enese mõõdutundeline jagamine on peen kunst.“
Pirjo jutustab, kuidas käis Endla teatri kolme naise etendust, kus iga näitlejanna teeb viis rolli, koos teiste aktrissidest sõbrataridega Märjamaal vaatamas ja südamesõbranna Carmen Mikiverile kaasa elamas. Kogu südamest armastatud teekaaslase üle rõõmustades küsis siis veel nähtamatu puntras-Pirjo kosmosest: mina tahan ka!!!
Inglid kuulsid seda küsimust ja ütlesid taevaisale edasi. Pirjo nägi televiisorist üht põgusalt tuttavat, ent olemuslikult temaga väga sarnast hingesugulast siiralt ja avameelselt oma hämaratest elusõlmedest kõnelemas. Lauljatar, kes reeglina spontaanseid käesirutusi ei harrasta, kirjutas avameelsele suguõele. Kellel oli just valminud näidend, milles nais-osatäitjal on seitse rolli. Üksilduse ja armastusepuuduse teema oli hetkega ununenud ja Pirjo sai selle seitsme naise rolli endale. Veel enam – see oli otsekui talle kirjutatud! Asjad on õhus.
Ning Pirjo hakkab etenduses „Täisring“ kehastama umbvenelasest koristajatädi, juuditarist ekstsentrikku, baltisaksa kõrgitari, biskviidihiirest ametnikku, hurmavat politseinikku kui ka surnud mõisaproua vaimu, kes koduhäärberist juba mitmendat sajandit lahkuda ei taha.
Värviline multimoor
„Täisringi näidend on kirjutatud Esna-kandi – mida tuntakse põhiliselt teleseriaali Naabriplika sündmuskohana – Sargvere mõisa 250.juubelist inspireerituna ning esietendus on meil 20.juunil nende juubelipidustuste ajal. Edasi läheme mõisatuurile ning sügisest vallutame seltsimajade ja küllap ka teatrite lavad,“ usub Pirjo. „Liitusin meeskonnaga just sel hetkel, kui alanud olid läbirääkimised kõigi võimalike Eesti mõisatega – mängugraafiku paikaajamisest kujuneski Täisringi-managemendis minu ülesanne. Nende läbirääkimiste käigus olen lävinud ütlemata meeldivate ja koostöövalmite tänaste mõisainimestega.
Meie mõisaloos mängime koos noorukese Laura-Retti Laosega värvilist tausta 21.sajandi mõisahärrale ja indiaanlasele. Kaks koonusessejooksnud üksildast meest on kumbki oma nõiaringis, ühel on karikas täitunud, teisel täitumas.
Indiaanlane – Lauri-Kare Laos – tuleb Ameerikas metropoli alla ehitatud isamaalt pilvelõhkujast ära. Tema lapsed on assimileerunud, hõim lagunenud ja juhustejada toob ta Eestisse mõisavalitsejaks. Rahvusest on jäänud pelk elukutse, mille ta siinmail röökivalt naljakal ja dramaatilisel kombel jõuluvanatööga ühitab. Selleks, et ring täis saaks ja asjad paranema võiksid asjata, peab kriis laes ära käima. Ja käib ka – sajaga, paljude autentsete indiaanirahvaste laulude saatel.
Mõisahärra, keda vaheldumisi kehastavad Indrek Taalmaa ja Margus Prangel, ei tea, et ta on baltisaksa võsukesena kiratsevas mõisas direktorina samasuguse täisringi ahistuses. Ta ei tule teiste võimalike variantide pealegi. Ammugi ei märka too kaame kuivik, et tema kõrval on kogu aeg olnud Naine.“
Pirjo kirjeldab vaimustunult, et mõisatuurile mineva etenduse peategelane on müstiline Õigel-Ajal-Õiges-Kohas – nii lavaloos kui tegelikus elus on uuele tasandile tõusmise ja nõiaringist väljumise võti just nende Omadega kohtumine. Tekib ühendatud jõud, mis mitmekordistab igasugused korrutustabelid ning eksinud hinged ja kadunud pojad-tütred leiavad taas iseenda ja oma Tee.
„Oleme Marguse ja Indrekuga arutanud, et selline loomulik ja orgaaniline, improviss-vormiline lavastus annab võimaluse mitu aastat teksti täiendada ja hetkesündmusi peegeldada nii, et endal ei lähe monotoonseks. Iga õhtu ja koht, publik ja taust loob erilise ja erineva etenduse nagunii. Peaasi, et keegi meist ei kurdaks – mina ei meeldi, mina ei saa. Saan ja meeldin! Ja küsin endalt iga päev: kelleks tahan saada?“ julgustab Pirjo. „Täna pole ma ehk veel keegi – aga ma olen päris kindlasti see, kellest saab palju rohkem kui ma ise unistadagi oskan.“