22. mai 2015
Supiköögi Raissa võitleb elu eest
Me pidime Raissa Juhans-Murumetsaga (74) neil päevil Peterburgi sõitma. Tiit Pruuli oli austusest Euroopa kodaniku, aadelliku ja ülimalt väärika daami vastu meile Go Traveli piletidki leiutanud. Ent selle asemel heitleb vanadaam meeleheitega, mida linnavõimud üha uute lainetena tema Ärkamise-nimelise 24aastase elulooga supiköögile kaela saadata. Valimised on möödas, nüüd nöögime nõrgimaid ja kui nad alla ei anna, müüme teeneka ja erilise maja lihtsalt ära.
„Enne valimisi tõid Sven Mikser, Indrek Saar ja Ivari Padar mulle siia tänukirja ja lilled. Valimiste ajal saatis päästeamet ettekirjutused, mille täitmisele – korstnapitside ehitus, ahjude korrastamine – kulus ligi neli tuhat eurot. Aga uued ettekirjutused nõuavad, et ostaksime trepipüstakusse küproki ja rauduksed. Pärast valimisi läks linna kinnisvaraameti juhataja puhkusele, saates enne mulle kirja, et ta paneb puhkuselt tulles uue hooga meie maja müüki. See kiri tappis mind ära. Depressiooniga olen kõigi nende võitlusaastate jooksul harjunud toime tulema. Minu lapsed ja vanurid, minu haprad hinged – nende nimel pean vastu. Ühe võimuka naise kiretu teade, et Pärnule piisab sellest supiköögi-värgist ja maja müüakse ära, tappis mu ära,“ tunnistab Raissa, selg ikka sirge ja laitmatu soeng katastroofiteateid trotsimas. „Meie Skandinaavia-metseenid saavad üsna tõenäoliselt selle 76 tuhat või mis see linnavalitus tahtiski, kokku. Palusin, et mulle antaks kaks aastat – ja ma tagan selle maja säilimise pärast minu lahkumist ikkagi vaestele-vanuritele-lastele. Või lastagu viisakalt mul vähemalt enne maha surra, kui mu elutöö hävitatakse.“
Veerand sajandit pühendumist
Peterburi poole vaatas Raissa enne katastroofitsunaami peale voogamist kolmel põhjusel. Esiteks on ta seal sündinud. Teiseks vajaks ta igapäevasest rutiinist ja muredest vaheldust, et mitte manduda. Kolmandaks on ta emale lubanud, et läheb neurokirurg Kirill Batmajevi hauale tema ema ja teiste tänulike patsientide nimel austust avaldama.
„Tahaksin Neeva-linna jõuda enne sügisvihmasid, hiljemalt augustis. See võiks juhtuda ka enne, kui Pärnu koertevarjupaiga hea haldjas Birjo Piiroja mulle helistab ja ütleb, et saabunud on mulle sobiv kutsikas. Minu vana ustav tänavatüdruk Plõksik lahkus hiljuti siit ilmast – tuli hulgusena ja läks kopsuvähi tõttu. Jõuan loodetavasti veel ühe koera ära pidada, kui iseendaga kenasti ümber käin. Kena ümberkäimise hulka kuulub lubaduste täitmine ja reisimine. Mida harvem, seda hinnalisem,“ arutleb Raissa.
Supiköögi tsarinnana tuntud daam on pidanud Pärnus 24 aastat MTÜ Ärkamine supikööki. Söömas käivad kodutud, vanurid, hättasattunud. „Raja juures“ asub Academia Non Grataga samas majas Karja ja Suur-Sepa tänaval, kus on pakutud tänavalastele varjupaika, peetud laste loovusringi ja muulasperede laste lõimumise keskust, jagatakse sümboolse hinnaga rõivaid-jalanõusid-kööginõusid. Brüssel ja vanajumal ise on seni seda karismaatilist missionääri rohkem toetanud kui kodulinn.
Proua Juhans-Murumets sündis Leningradis ning kolis beebina oma sõjaväelasest isaga koos Haapsallu. Kuna ta haigestus siin tuberkuloosi, saatsid vanemad ta Ukraina kliimasse vanaema-vanaema juurde kasvama. Mis oli üks olulisi eeldusi daamiks kasvamisel – eeskuju ja tohutu lugemus kasvatasid temasse kõrge lennukaarega kultuuritundlikkuse.
Daamiks kasvamine
Pärast meditsiinitehnikumi lõpetamist ja laborisse tööle asumist asus naine armastusest endast 35 aastat vanema kirurgi Arnold Juhansi vastu Eestisse elama. Armastus mehe vastu viis armastuseni Eesti kirikute ja ajaloo vastu – mõisate imetlemine viis ühendusse siinse loodusega. Nii kirkuid kui mõisaid, loodust kui ajalugu on naine oma „Ärkamise“ juurde kogunenud lastele nii pühendunult tutvustanud, et see on ilmselt muu hulgas põhjus, miks talle omistati Euroopa Kodaniku aunimetus.
Tänu kauasele sõbratarile Marianne Mikkole muidugi. Tema esitas, Euroopa märkas – ja tunnustas naist, kes kõneleb suures osas tsitaatides.
Erakordne lugemus liidus suurepärase mäluga võimaldab tal illustreerida oma enese äratundmist, et aeg on Jumal Josif Brodski luuleridadega. Ning analüüsida armastuse olemust Guy de Maupassanti sõnadega kaunistatult.
„Marianne Mikko on mind kirjeldamatult palju aidanud – eks ta selleks mind Euroopa pealinnaski on esitlenud, et Eesti mind märkaks ja toetaks. Tänu sellele, et ta on nii kuldne hing, on ta ise viimaks ometi isikliku õnneni jõudnud – abikaasa on ja koerakene on. Nii palju armastust…“ rõõmustab Raja oma heategija üle. „Inimesed on armastuse mõiste ära labastanud ja kulutanud. Ükskõik, mis keeles ma seda ütlen – ikka jääb väheks. Mitte see ei pisenda armastust, et temast tehakse seksi sünonüüm. Seks on püha ja jumalik. Seks on kahe inimese vahel vallanduv sümfoonia. Ent armastuse sõna on lihtsalt ära raisatud.
Nii, nagu inimesed raiskavad ka üksteise aega. Mul on üks lemmikpoeem sellest, kuidas Peterburi intellektuaali päev laiali pudistatakse. Igaüks, kellel pole midagi teha, tuleb seda tegema tema koju. Kui ta põgeneb kohvikusse, püütakse ta ka sealt klatšiva-vinguva-kiitleva maitsetu möla võrku – nõnda et ta on õhtuks surmani väsinud mittemillestki ning iseennast kaotamas. Tänu taevale, et sel teemal on poeem loodud – olen osanud ise säärasest tühisest nahkapistmisest hoiduda.“
Mõistatuslik
Raja juures on kogu aeg rahvast. Mõlemal pool. Õigemini igal pool.
Köögis töötav endine sanatoorium Estonia peakokk ja laomees kõnetavad tsarinnat ees- ja isanime pidi ning teietavad. Söögitoas jutustavad endised müüjannad ja klubitöötajad, kuidas haigused on muutnud nad võimetuks endale ise süüa keetma ning ühtlasi aitab Raja juures käimine üksilduse vastu. Jalga puhkab endine nõukogude liidu kirjanike liidu esimees. Kusagil askeldab aednik maasikaid vihma käest päästa. Fassaadipoolses majaosas avaneb tänavale humanitaarabi kauplus, kus leidub kõike. Ning kui Marianne Mikko poleks üsna viimasel hetkel sekkunud, oleks kogu selle väikese maailma rendileping detsembrikuus lõppenud.
„Mina isiklikult poleks kodutuks jäänud – mis te nüüd!“ naeratab aristokraatlik emand, kelle vanas stiilis külalistetoas on samuti alati külalisi nii Eestist kui Venemaalt. Kusagil maja sügavustes on ka magamistuba, kuhu on enamasti peitunud vanahärra Murumets. „Ma tahaksin selle maja aluse maa ära osta. Siis jääks pärast mind minust sõltujatele midagi tõelist. Maja ise – ehkki ta on meie unikaalne multifunktsionaalne pesa – pole enam tühjagi väärt. Miks ma ise oma elutöö tulemusel seda maad osta ja tuleviku supiköögile pärandada ei saa?
Sellepärast, et ma investeerisin oma säästud väga rumalasti. Mitmed soliidsed pärnakad paigutasid õhinal oma raha ühte Ameerika investeerimispanka, mis koliti mõne aja pärast Küprosele ja sealt edasi… olematusse. Ükski e-aadress ega telefon ei vasta ja mitte keegi ei vastuta. Tüüpiline petuskeem. Mis pole muidugi kuigi lohutav, kui tegemist on minu konkreetse rahaga, mida lootsin maaostuks kasvatada…“
Lubadus
Neurokirurg Kirill Petrovitš Batmajevi hauaga – kelle mälestust on Raissa emale lubanud austama sõita – on samuti mõistatuslikud lood. Pärijate kinnisvaralahingu tõttu on see teadmata. Batmajevil enesel lapsi polnud – „plemjannikud“ tirisid tema pärandi niimoodi ribadeks, et ta ise läks lahingus kaduma…
Ometi on tegemist Tšingis Khaani otseste järeltulijatega – Rajal on selle kohta rida raamatuid, kuidas teisiti. Osa neist järglastest on pannud aluse Venemaa Tiibeti meditsiini keskusele, kus on ravitud Gorkit ja Molotovi ja loendamatuid teisi võrdsetest võrdsemaid – Raissal on vastavad raamatud. Ning sellest hoolimata tuleb tõotust pidaval tütrel kallis kalm kas ise leida – või mõnd teist samaväärset paika ema poolt viidud lillebuketiga austada.
„Elu on mind õpetanud uskuma müstilistesse kokkusattumustesse ning õigel ajal ja õiges kohas läbi õigete inimestega kohtumise sihile jõudmisse,“ kinnitab Raja. „Kord otsisin Peterburis bukinistide müügikohta, kus leti all müüdi ka keelatud kirjandust – Ahmatovat, Jesseninit… Mu emal oli muide Jessenin madratsi alla peidetud, kui see koos kümnete parimate autoritega keelatud kirjanduse hulka arvati. Koputasin enda ees kõndinud tundmatule õlale, et küsida, kus on bukinistide… Oi! See oli Robert Roždestvenski, kellega mul oli au sel viisil tutvuda ja otsitud uulitsani jõuda.
Kui ma nüüd sünnilinna pääsen, siis tahan mõnda katedraali küll minna – Ermitaaž aga enam väga ei tõmba. Pähe on kulunud. Kuigi ennast ja mälu värskendada on väga vaja – rutiini suletud ring muudab primitiivseks.“
Õnneks toob suvine Pärnu uut hingamist – tõsi küll, olnud aegade vene ja juudi suvitajaid enam siinsetel soomekeelsetel tänavatel suurt ei kohta. Nad on lahkunud. Iisraeli ja tähtede taha.
Väikeste asjade jumal
„Inimkonna terviklikkuse äratundmiseks pead olema piisavalt küps ja kogenud. Ometi tirivad inimesed Jumalat oma armetus omandikires, võitlusjanus ja teistest-parem-olla-tahtmises igaüks enda poole. Kõigevägevam on taevas otsekui risti löödud – igaüks tahab teda omada.
Ent selle tõsiasja pärast ei pea tingimata õnnetu olema. Jälgid, mõistad – ja hoiad kokku niisuguste isiksuste ja vaimsete jõududega, kes teevad sind ennastki tugevaks. Siis jagatakse sulle nii väge kui raha, et iga päev enam kui sajale inimesele suppi keeta ja pannkooke küpsetada,“ usub Raja. „Mind muudavad mõtlikuks toidutonnid, mis iga päev supermarketites pahaks lähevad. Kusagil on küll toidupank, aga igapäevane raiskamise voog on koletu. Kellele toodi eksootilistedt maadest haiuime, kellele papaiasid ja muid võõraid hõrgutisi, mida prügikastirahvas suurpoodide konteineritest korjab ja mullegi siin müüa püüab?“
Siunamise asemel tahab Raissa uskuda, et selline energiat raiskav ja rumal toidu lennutamine ümber Maa on lõppemas. Inimesed hakkavad paratamatult sööma oma maal kasvanut ning oskavad seda jagada ja valitseda.
Teel hulgilattu igapäevase toidukoorma järele – see ongi muide Raja põhiline põhjus oma erilisest kodust väljas käia… – on naine õnnelik Pärnut kaunistavate imeliste majade üle. Suurepärased fassaadid ja ka interjöörid on läbi nõukogude tölbi mentaliteedi meieni säilinud. Tuleb tänada neid inimesi, kes need hooned kui isiksused korda on teinud.
„Nojah, vaatamata kaunile linnaruumile ja sellesse investeerijatele on küpsenud ikkagi terve põlvkond infantiilseid uusrikkaid. Ebaküps rahajõmm ei näe, et ligimesel tema kõrval lasevad kalossid vett läbi. Ullike ei mõista, et inimkond on tervik. Mina loodan siiski, et peagi on ärkamata lapsemeelsed rikkurid välja kasvanud kompleksidest, mis sunnivad endale veel teist ja kolmandat mõisa ostma – sõbral ju on – või investeerima lennukisse, kiirkaatrisse, limusiini, mida tegelikult üldse vaja pole,“ loodab Raja. „Vaadates minu juures söövate, puhkavate ja hingesooja saavate inimeste silmadesse armastan inimkonda. Üks osa sellest inimkonnast toob endale Veneetsiast kuldniitidega kokku õmmeldud kleidi. Teine osa pole selle peale kade, vaid kaastundlik. Ja lootusrikas. Küll sinagi kasvad, kullast traagelniitidega tütrekene…
Oleme oma õnnes ja viletsuses õed ja vennad. Meie juurde kuuluvad väiksemad õed-vennad, kes meiega nii rikkust kui vaesust jagades meie hinge soojendavad. Suurte mõtlejate ja usujuhtide õukonda on alati kuulunud kanad ja lambad, mesilased ja koerad. Nemad tajuvad universumi lihtsaid seadusi, kõige soetust kõigega – ja hoiavad oma ürgtarga lähedusega ka inimest õigel teel.
Väikeste asjade jumal teeb suuri asju. Kuni meid näilise ja ajutise kasu pärast ära ei tapeta.“