22. mai 2015
Margoti ja Raivo kitselüpsi elukool
Margot Torn on Ohekatku külas Kuusemäe talus katse-eksituse meetodil õigeid nišše ja ellujäämismooduseid õppinud mituteist ning Raivo Rähni tema kõrval pea neli aastat. Mõlemad on kuuekümne ringis, lasterikkad ja mitme haridusega ning nende jaoks algas liikumine Maale Elama ammu enne riiklikult välja kuulutatud buumi.
Täna on paar jäänud kitsede-notsude, ponide-penide, lindude-jäneste pidamise juurde. Mesilased ka. Kuna brüsselitoetustele Kuusemäe omad reeglina ei kvalifitseeru, katab Margot talu eelarve lüngad raamatupidajana. Tal on ka majandus-, teoloogi ja psühholoogi haridus ning karm elukool õlg-õla kõrval tehnik-ehitaja-autojuht-kitsetalitaja-poniteenindaja Raivoga üha kestab.
Kui maaelu ministeerium äsja nende kitsefarmi külastas ja kõigile pere eluliselt olulistele küsimustele vastata lubas, olid Margotil ja Raivol valmis küsimused:
- millal kuulutatakse Eestimaa mhedaks riigiks, nii et kulukaid dokumente-litsentse peavad taotlema pestitsiidide-herbitsiidide kasutajad, mitte niigi mahedalt elavad ja tootvad kitse-poni-lamba-hobuinimesed
- millal asub riik väikeettevõtjate ja talude laenutaotluste taha kaitseks pankade eest, nii et kodutalusid ja küla-ettevõtlust saab reaalselt arendama hakata
- millal lõpeb viimaste Eestisse-jäänud perede survestamine maksude-santsioonide-kontrollide-ähvarduste-äraütlemistega
- millal asuvad inimesi nõustama ja abistama palgatud ametnikud tegelikult oma rahva poolele ega tööta ülipüüdlikult meie inimeste vastu – et nood ellujäämiseks hädatarvilikke toetusi-laenusid mingil juhul ei saaks
- millal hakkab riik toetama väikeettevõtlust kui maal elu jätkumise ainust tagatist – ning annab rohelise tee talu-firmadele ja koduste niššide täitjatele, mitte aina bürooidudele, korterkolossidele, logistikapeletistele 100 töökoha ja 3000euroste palkadega
- millal lõpeb inimeste piinamine ja painamine rail balticu alla jäämise õudusega – uusemäe talust peaks üks katastroofistsenaarium sel moel üle sõitma, et raudtee tuleb üle elumaja ja praegu ehitatava hobusetalli ning talust jääb järele vaid kitselaut ja piimaköök.
Kuivõrd maaeluministeeriumi rahvas käitus kitsefarmis autodest välja pudenedes nagu film siin-me-oleme-vol-2 – uikuinunnud-iiiiisssake-ega-nad-ei-hammusta – loobus Raivo küsimustest ning läks ehitama piimakööki, milleta piimale litsentsi ei saa, mille varustamiseks väiketaluniku otsetoetust ei antud – ning mille jaoks hädavajalik rahapisku teeniti perega äsjasel Luige laadal.
„Me oleme ka laatadel korduvalt kahjumis käinud. Seekord oli ilm meie poolt – rahvast oli palju, meie kitsed-talled-sokk, sead ning jänksid olid väga fännatud ning me käisime Margoti ja abis olnud lastega igaüks enam kui 20 kilomeetrit päevas maha, et lapsi sõidutada,“ kirjeldab Raivo. „Tänu sellele saame piimaköögi omal jõul püsti – kitsed poegivad praegu lakkamatu voona, nii et piimajõed on tarvis pudelisse püüda paari nädala pärast. Järgmiseks tuleb püstitada seebikoda – Margot õppis kitsepiimast seepi valmistama, aga toas sooritamiseks on see keemia sobimatu. Misjärel ehitan lõpuni hobutalli. On teatud loomad-pereliikmed, kelleta Margot ei saa – ta teenib hinnatud ja hõivatud raamatupidajana talule elatist, pilk hobustel. Ja eks nii ponid, kellel on praegu Raja talu täkk ehal – kui tinkerid, külmavereised kirjud hobused, kes lähevad samuti täku juurde varsarallile – sünnitavad meile ka sissetulekut. Kui vaid varssasid ilma nutmata müüma õpiks…“
Katsehaaval arukamaks
Elu võimalikkuse kool on Margotile ja Raivole õpetanud, et põhirõhk tuleb panna kahele loomaliigile. Sama on avastanud teisedki Kuusemäe perega samasse haritlas-maaettevõtjate võrgustiku pered. Andrus Teemanti kunagisest miniloomaaiast on jäänud miniponid ja miniveised. Viimased minisead saabusid koos tosina poniga Margoti-Raivo muinasmaale ning on osutunud toredateks teenistujateks. Põrsaid ostetakse sama hoogsalt kui neid juurde sünnib. Ka tänavused tüdruk-talled on kõik juba ette ära lubatud, sest suuremaks kui 40 lüpsikitse Margot oma koormust kasvatada ei taha. Poiss-produkti käitlemiseks on pere õppinud liha-naha-seebikunsti saladusi. Ja lubatuse piiril laveerimist. Enamus produkte eeldab ülikalleid litsentse ja kilomeetrilisi dokumente.
„Näen raamatupidajana erinevate erialade inimesi teenindades-nõustades, kui paranormaalselt lihtne on meie tänases riigis olla süüdi, võlgu ja hirmutatud-ohutunde alla rõhutud. Rahvas teab, milline hinnatõusu tsunami kütuse aktsiisist tõuseks – liiatigi on just meiesuguste fanaatiliste mohikaanlaste jaoks auto enesestmõistetav kehaosa – meid pole kindlasti vaja terviseklubide juurest küttida, sest meie terviseklubi on kodus,“ muigab Margot päikeseliselt, ehkki iga päev tuleb kuulata-lohutada-nõustada mõnd oma klienti, kes sai priadelt äraütlemise, kes ei saa esiisade talule pangalaenu, sest see pole kipsikülv ega kivilinna korter, logistikakeskus ega büroopeletis. “Mind hämmastab enamuse mu klientide entusiasm ja elujõud. Ka enese puhul küsin, kuidas saab olla nii, et me kõik väljastame 30-euroseid arveid aga maksame 300- ja 3000euroseid – ja saame hakkama!? Olen õppinud elama teadmisega, et ka meie projektid Raivoga ei kvalifitseeru. Sellestki paradoksist tuleb võtta parim. Sel ajal, kui projekti koostame ja loodame, teeme tõusva optimismi ja lootuse tiivul juba pooled plaanid teoks. Samal ajal kui meie tulevikku klopitakse ja veerdetatakse koridorides, mille kõrval Kafka ja Orwelli fantaasiad kahvatuvad, me ju aina rügame ja arendame.
Järjekordsete äraütlemiste, ähvardamiste ja sanktsioonide teerulli all tuleb õppida ellu jääma. Jah, aeg kulus asjatult, jah – pidev hirmunud süüdi-võlgu-foon kurnab – aga kogu see rahvavaenuliku haamri all elamine on äraõpitav. Näed, me heidame nalja, naerame end oimetuks ja areneme!“
Seep ja ajurakud
Nii Margot ja Raivo kui isand Teemant, kellelt nende ponid-notsud-jänksid tulid, on korduvalt kaalunud Eestist lahkumist. Mitte maalt ära, vaid Eestimaalt, kus tänase poliitika tagajärjel on elu võimatuse haprale piirile libisenud. Kes unistab talupidamise jätkust Austrias, kes Skandinaavias… ent järeldus on alati üks: koduigatsus tapaks seal, kuhu tegelikult ju ei oodata. Nii nagu meiegi ei oota tühjakspeletatud maad täitma võõraid sisserändajaid, aitäh…
„Olen siin Kuusemäel aina õppinud, kukkunud ja tõusnud ka naisena. Siiakolimise aegne abikaasa elab täna oma uue perega Soomes ning mina olen temast jäänud võlad ja haavad ammu lappinud. Teine katse-eksikaasa on samuti järgmisse tallu koduväiks tädirandunud ning mina sain oma taluvuse piirid teada,“ on Margot elukooli eest tänulik. „Raivoga püüdsime meie esimesel ühisel talvel siia jõulumaad rajada – ent raplamaine turismus kätkeb endas juba eos sissekodeeritud pankrotti. Siia tullakse tarbima ja kitsepiima jooma, lobisema ja tuulduma – ning hämmastutakse, miks koju kaasa küsitava kitsepiima eest maksta on vaja…
Raivol on siinmail olnud rehvipost ja toidupood – meie talule arendusraha teenimiseks on ta ühe talve Soomes ehitanud ning me kogesime, et ükski raha ei korva seda, kui 24/7 ametis peremees on ära. Täna teeb ta pankrotis seavabrikule transat, saab söödaveo eest palka lihatoodetes ning ühtlasi on kursis sündmustega pankroti- ja reilbaltiku rindel.
Ja niimoodi me õppetund-haaval seebikeetmist ja ajurakkude kasutamist harjutades endale loodetavat pensionisammast rajamegi. Rakukesed on loodetavasti tänaseks need alad välja raalinud, mis meid eluõhtuni teenivad. Eks kunagi on vast toimiv kitse-notsu-ponifarm võimalik ära müüa, kui hooldekodusse kolimiseks raha on vaja – meie lastel on igaühel oma tee ja muinasjutt ning kedagi ei saa sundida meie unistust elama.“
Läbi halli ja haigust
Margot on omal nahal kogenud, kui otseselt kõik mured ja hirmud läbi psüühika meie füüsist mõjutavad. Kui mure oma sissetulekute ees ühineb sõprade ja klientide hirmude ja probleemidega, jääb päikeseline emand otsast otsani haigeks.
„Ent seegi on uuemal ajal pigem positiivselt õpetlik kogemus. Olen kuude kaupa viiruste, seedimise ja liigestega sõdides teada saanud, et minu mees teeb ja saab kõigega hakkama ka siis, kui mina audis olen ja aastatepikkust pinget ja võlga tasa magan,“ on Margot tänulik. „Ja meie koostöine võrgustik sõpradega on lausa taeva kingitus. Teeme igapäevast koostööd ja õnnelikke tulevikuplaane meie küla lambakasvataja Imme ja Maasikmäe ratsataluga, Raikküla ratsakooli ja Ene Lauri mesindustaluga.
Lisaks seebikeetmisele ja juustumeistriks õppimisele seame Raivoga sisse ka veebikaamera, mille kaudu rahvas saab ponide elu ja kitselüpsi jälgida ning mesitarude haldamist õppida – nii nagu me isegi kõiki kunste katse-eksituse meetodil ja teiste kogemustest omandanud oleme.“
Raivo ja Margot nendivad, et nende elu on tegelik igapäevane mess Maale Elama ning järjejutt elu võimalikkusest maal ja Maal üldse. Nende sõpruskonnast mitmed on lahkunud nii maalt, Eestist kui siitilmast üldse – viimane neist rapsipõldude mürgipilvedest alanud kiireloomulise tõve tõttu. Hääbus koos mesilastega…
Paraadpilt nunnumeetriga põhjas
Soojad ja vaimukad, eluterved ja kohati isegi põhjendamatult optimistlikud Kuusemäe omad võtavad nii kooliekskursioonid, sünnipäevapeod kui ministeeriumirahva vastu ühtviisi leebelt nagu maavanaema-vanaisa muiste.
„Kuidas linnamees Urmas Kruuse maaelu müsteeriumiga kohanenud on?“ küsib Raivo.
„Me töötame sellega,“ vastab keegi ministeeriumitöötajatest pilku nuhvlist välja tõstmata. „Ma pole teda kohanud, sel päeval, kui kohtumine pidi olema, olin Brüsselis.“
„Miks ta koos teiega meile külla ei tulnud?“ imestab Margot.
„Ta ei ole meie osakonnast,“ vastab teine ametnik endast koos talledega pilti tehes.
Pildile jääb metafoorne olukord, kus seitse kitsetalle püüab emad kaotanult ja segadusse sattunult ühe heatahtliku kitsemamma tissi otsa mahtuda. Justkui maksuamet, kolme instantsi kontrollid, päästeamet ja aktsiisikollid kõik ühe korraga.
Raivo ehitab keskendunult oma piimakööki, olles ära kuulnud linnarahva siira lootuse, et ehk ehitatakse reilbaltik ikka üle kellegi teise, mitte nende koju, sest kitsetalled on ju nii nunnud ja ponid nii lahedad ja näe notsud ja jänkud ja issekenekülljah.
Margot võtab kumbagi käe otsa ühe lapselapse, et jõuda enne selle päeva raamatupidajatööd perele süüa teha ja järele mõelda, mida järjekordsed ekskursandid siis õigupoolest sellele talule andsid. Näiteks peegli. Külaliste linlikult võhikliku maaelumüstilise pilgu kaudu on meeldiv ja julgustav märgata, kui sügavate kihtideni me oma elukoolis oleme jõudnud – linnalastena alustades, loendamatute rehade ees kaerajaani tantsides – ning vaatamata riiulitäite elukooliraamatute südameüdist läbi laskmisele pole me kaotanud usku-lootust-armastust. Ega kaotagi – aukartus elu ees ei luba. Lihtne on lõpetada – aga katsu sa alustada…
Kui keegi peaks meie rängale rajale astuda soovima, on nii Margot-Raivo kui teised meie entusiastide võrgustiku talud alati valmis õpetama ja hoiatama, realistlikult julgustama ja mõttetute vigade kordamise eest kaitsma. Aitäh.