6.mai

Eufrati silmad, mis mulle otsa vaatasid, rabasid mind istuli. Ma tunnen neid. Ammu. Kutsika näost vaatasid mulle vastu silmad, mida olen juba kaks korda näinud. Vähemalt. Ja ümberringi on õhk tohutut liikumist täis. Härjapõlvikud ja inimkujulised varjud. Palju loomi – tundmatuid paralleelmaailmade loomarahvaste vilksatavaid olendeid. Tänu taevale, et teistel on ka nii. Ka kõige skeptilisematel ja realistlikumatel.

Tori elamused olid nii realistlikud – kogusin kahe teksti materjalid raamatusse – kui hingelised. Imre andis mulle Maila trenni jaoks Lamore Lakmuse tütre – ja Indile Eksi-Naksi. Nägin elus esimest korda Mailat Lakmuse seljas. Imeline harmoonia. Ja nüüd kogesin 16aastase Lamorega ratsutades sama harmooniat. Jumalik. Maila käest kiita sain ka veel – mida sa hing veel tahta oskad…

Koju jõudes vaatasid mulle vastu teise kutsika, Tanka silmad.

Jaanika palvel otsisin välja väikese ingli kuusõna:
Kui juba, siis topelt, ütleb meile maikuu.
Algab see 23-ndal aprillil tegelikult juba, aga enamus möllu toimub mai keskpaigas.
Mai on omamoodi nagu novembrikuine hingedeaeg, ainult selle erinevusega, et õues pimedaks peaaegu ei lähegi.
Ja müstikat saab kogeda ikka väga võimsalt, topelt koguses, kui võrrelda novembriga.
Me hakkame nägema müstilisi kogusid teed ületamas, trepist astumas, pargis jalutamas.
Haldjaid tundub suisa iga nurga peal vastu tulevat.
Kujutlege endale paksu paksu udu, mille sees midagi näha pole. Vot sellise udu sees me piltlikult öeldes elame muidu igapäevaselt, me ei näe seda nähtamatut maailma. Maikuus aga udu hajub ja me näeme väga selgelt märke sellest, kuidas nähtamatu maailm eksisteerib meie ümber kogu aeg. Olles tegelikult sujuv ja loomulik osa meie ümber, meid hirmutamata ja meid abistades.

Paljud meist on kogenud oma elus nähtamatut puudutust, müstilist abi ja pääsemist. Neil kordadel on mõeldud, et nüüd tulid küll kaitseinglid appi. Maikuus te saate ka näha või selgelt tajuda neid, kes omal ajal abikäe ulatasid.

Aga kui tulla üdini maiste teemade juurde, siis ka nendes on kõike topelt.
Kui mure, siis topelt, kui rõõm, siis ikka topelt. Palgatõus- topelt. Armastus- topelt!
Töid ja tegemisi on ka topelt, aga ka selle tulemus ja tasu.
Nii, nagu loodus rühib õide puhkemise poole, rühime ka meie sinna poole. Teeme kõvasti tööd ja pingutame, et siis koos loodusega õide puhkeda ja särada. Ja muidugi sügisel vilja kanda.

Argipäevas saab ka kõige pisemaid detaile olema topelt. Tänaval tuleb vastu kaks koera, mitte üks.
Autosid on kaks ühesuguse numbriga. Kollase kleidiga naisi jalutab ikka kaks vastu, mitte üks. Jne jne.
Mai saab olema töökas ja lõbus üheaegselt. Nii palju juhtub põnevat ja uut. Kõike tahaks kõigiga arutada. Teha uusi plaane, algatada uusi ettevõtmisi.
Need, kes aastaid oodanud seda päästvat muutust oma elus, saavad nüüd kergendatult hingata. Kõik hakkab lõpuks jõuliselt liikuma selles suunas, kus tunneli lõpust valgus paistab. Ja veel milline valgus! Kullasära ja rohurohelise seguga. Värske ja uus algus, mis auga välja teenitud ja mis viib suurte unistuste täitumiseni.

Unistus perekonnast võtab oma kindla vormi. Unistus suurest ja edukast karjäärist liigub sihikindlalt õiges suunas. Unistus oma metsatalust näitab ennast kätte.
Aeg unistuste täitumiseks hakkab peagi küpseks saama.
Nautige haldjate aega ja muidugi topelt  :D

*

Nojaa… kõik nagu minu elust kirjutatud. Teised tajuvad väikese ingli – huvitav, kes ta on? – puhul sama – minu elust. Ja samas on väga kergendav-helgendav-selgendav teada, et teised näevad samuti ümberringi tihedalt, aga see-eest pidevalt Kedagi. Mõtsin, et viis-vankrit-ühe-mära-taga koormus on sõidutanud koos Soone talu katustega Saara enese katuse kah uhhhuhhuu-ümber-puu – aga näe, kõigil on nii. Järelikult on kõik hästi ja õigesti ja veel paremini!

Maavalitsuses toimus sama – ühest küljest polnud kohtumine mitte mingil määral selline, nagu oletasin. Teisalt oli veel palju paremini – sain sealt sellise inspiratsioonipuhangu, et oleks kohe autoroolis paberit ja pliiatsit tahtnud – mul on Täisringi järel kirjutamisele ja siia Soone Saara Sirkusesse sündiv näidend ja sealt edasi romaan sündinud! Nimeks Mustrimuutjad ja käivitajaks maavanem Tõnis isiklikult

Ja see teisalt tähendas, et ärkamise eel nähtud unenägu teostus. Mitu inimest on püüdnud viimastel aegadel mind iks-suundades kangutada – tipuks näiteks palve Tori töö ja trenni asemel minna ühele naisele igrek-külast heina vedama – õnneks on pärrkärr Mihkli juures ja ma ise olin juba poolel Pärivere-teel. Ka unenägu, kus ühe oma eksiga võõral maal suures linnas jahmerdasin – ta nuias minult autot, et minna teisest metropoli otsast pitsa jaoks tohutut kogust vorsti tooma – hoiatas valede teekaaslaste, enese killustamise ja lollustega kaasa minemise eest. Ning tänane vaibakülastus kinkis killustumise asemel uue raamatu ja näidendi. Aitäh.

Arvutis toimus eilse ärakäigu võrra tuhat kirja – Pirjo-PRIA-Brigita-Salva-Tammerraamat-Pärnu linnavalitsus. Bokside tegemine – samal ajal tahtsin tegelikult Henkeliga lävida, aga ihu vajas füüsilist – tööteraapiat, tuttavlikku sangkanghangpang-meditatsiooni – tõi veel ühe totaalse ahhaaelamuse. Ma ehitan veel ühe maja. Juba sel suvel. Ühesõnaga kohe.

Kõik on ikka tõesti alati nii paigas ja õige nagu olema peab. Tänu sellele, et Karla selg on hell, tulid bemariga poisid – ja lammutustööd tõid terved teise korruse tükid alla. Mis tähendab, et näppimine on veel ees – aga kolmas kord ühest seinatükist möödumist tõi visiooni. Punased kaheaastased laudiselauad saavad higitelgi kõrvale väikeseks reipaks onniks. Külalistemaja. Ajee! Hoolikalt lahti nibitud lauad ilmselt niimoodi inspireerinud poleks – ja nüüd on võimalik kohe otsast neid õigesti nibida. Aitäh, haldjad, kes te kogu õhu nii tihkelt täidate.

Karekas ja kuked.  See oli tänase päeva muhe finaal. Karekas oli hommikul Kaelasel Diana erilisi lapsi indiaanitamas. Siia tulles vaatas meie saavutused üle, tervitas kõiki uusi – talle vaatas otsa Karelia, nimekaimutar – tõi Indi ujulast ära – tegi meile lõuatäie nalja teatega, et Mardika Pliks on tiine… taksikoerast – ja me sõitsime metsatallu. Karekas koksas Bella jaoks viis vana kukke – kanad tänasid ja naeratasid – kohe kergem elu. Tagasi kodus pistsin kuknad külma. Ma ei jaksanud ega tahtnud. Ei kitkuda ega nülgida. Võeh. Üritasin õhtul üldse vaid neid liigutusi teha, mis hädapärased – talled ja hobud, kutsikatest oli sedapuhku Nevski kuudist väljas.

Mul on tarvis eilekogutud materjal jäädvustada ja edastada, kolmandat suurt absatsi inglipuudutada, naabripoisile tõlkida, Eesti Naise juulilugu koguda ja kirjutada. Manjaana. Sedapuhku tõesti manjaana. Ingli puudutusel on topelti topelti asjus õigus – aga topelti topelti topelt on liig. Tuttu – ja vähemalt kaheksa tundi – sest eilne kümme !!! tegi imet. Palun häid imesid. Ja selliseid imesid, mis eufooriasse ei ajaks. Ja mis esmapilgul nihunaadina ei tunduks.

Praegustel rajudel aegadel on rahusäilitamine eriti tähtis. Aitäh.