09. august 2011
Aabrami hobulausuja Kati Saara Vatmann rajas omale Elulaadi talu
Piret Linnamägi
Raplamaa metsade ja lookleva külatee vahel sõites jõuame Soone tallu, kus ööd ja päevad rassib väsimatu naine Kati Saara Vatmann. Veebruarikuus sai aasta sellest, kui viie lapse ema leidis, et aeg on suvepealinna lähistelt Liust väikesest rannatalust ära kolida ja alustada uut elu uues paigas, mis on mitu korda töömahukam ja teadlikumalt peetud talu kui senine, mida Kati nimetab nüüd elukooliks ja õpperajaks. Sõprade kutsel sattuski ta Valtu-kanti vaiksesse Kumma külla, oma paradiisi teist noorust veetma ja oma suurt karavani Veevalaja ajastusse viima.
Märtsikuus 44aastaseks saav kirjanik Murutar-Vatmann – laulja-nukumeistri Harri Vasara ja Ameerikas elava arsti Ille Vasara tütar Kati-Saara on sündinud Tallinnas. Mitmendat põlve linnatüdruk asus läbi Pärnu linnas kasvamise, Tartus Üli- ja elukoolis käimise ning Pärnumaal talu pidamise Raplamaale, Kehtna valda, Kumma külla teele, aasta tagasi. Oli sama lumine talv ja väikest kasvu sitke naine otsustas: on ainus võimalus oma unistuste poole kulgeda – tuleb rajada suurem, mitmekesisem, tootvam ja jõulisem talu.
Elama asumine Eesti ühte vanimasse, Kumma külla, mida on mainitud juba aastast 1241 aastast, on juba omaette väärtus ja nelja allikaga, rohkete metsadega talu parim paik uute mõtete täideviimiseks. Paikkond, kuhu elama asudes tunned end killukena ajaloost – ühtlasi inimkonna tuleviku loojana.
Kindlasti on Kati ja Soone talu tegemised sadade aastate pärast küla kodulooraamatusse raiutud, sest tema tegemised nii kirjaniku ja Eesti tänase arvamusliidrina kui hobuse-, koera-, lamba- ja muude loomade-lindude kasvatajana ja elulaaditalu pidajana on seda väärt.
Soonel elasid nii vankri-, kui ka mööblimeister
Kui Kati Saara Soone talu ostis, sai ta aru, et on üüratu teoga hakkama saanud alles siis, kui Jumalat usaldades tehtud tegu oli juba notari juures pitsati saanud. Suur elumaja, vajas vaid pisut kõpitsemist tema käe järgi. Endised taluomanikud Urmas ja Marika Männimägi olid Soonele 15 aastaga imeilusa kodu rajanud just sellise valmidusastmeni nagu nemad vajasid. Jätsid endast Katile, kelle hüüdnimi on Soone Saara, imeilusa lilleaiagi, mis praegu lumevaiba all on. Ka olid eelmised omanikud loomapidajad, mistõttu hobulausujast kirjanikule vajalike hoonete karbid olid juba tulles olemas.
Kumma küla on õhust vaadates nagu hobuseraud ja kuhu mujale saabki hobulausuja elama tulla…
Ajalooline paik, kus elas palvevend Jaan Uhe ja sama nimega tema vankrimeistrist poeg, kes hakkas tulusast vankrite müügist ehitama Rapla tee äärde Kõpsoni linavabrikut, mis kahjuks ei saanud tööle hakata, kuna enne puhkes esimene ilmasõda ja vabriku sisseseade jäi Saksamaalt toomata. Jaan Uhti tütar abiellus August Saalistega, kes oli mööblimeister. Pärast neid elasid talus Lembit ja Marie Viilver Männimägi ja enne, Kati saabumist 15 aastat viimatinimetatute poeg Urmas minia Marikaga.
Ja siis sai see vahva talu Kati ja ta laste omandiks. Kirjanik ei kolinud metsade ja põldude vahele ainult laste, vaid väga suure seltskonna koduloomadega. Tema talus jätkub loomi nii tuppa, lauta kui karjamaale
Enne Soonele kolimist ehitas abiline Aare Rihe talu kõigile uusasukatele elamisvalmiks. Elumaja põrandad said soojustatud, pesamuna Minnile tehtud ilus lastetuba. Kuurist sai ehitatud “sigaratoorium”, garaažiks mõeldud hoonest üheksale hobusele tall. Töökojast sai aga lammastele ja kitsedele, kanadele–kukkedele elupaik. Nüüd on taluõel ka laste mängumaja ning kaevule pandi „putka“ peale…Sellest on välja kujunenud pere kogunemispaik – kõik istuvad maja ees selle nähtuse peal, mis Aare maitse-eelistuste auks Alexandriaks nimetati. Nüüdseks on missiooni täitnud Aare Saaremaal ema juures.
Kati töövõimekust võib vaid kadestada. Ta töötab tõesti 24/7. Maja remontides tuli majast ja teistest hoonetest välja viia autokoormate viisi vana sodi. Õues oli palju kraami, mis prügimäele rändas. Ülearuseid asju Katile talus hoida ei meeldi, seiskunud energiad pärsivad loovuse ja elujõu. Seal peavad olema elus, esmatähtsad asjad. Kati enda arvuti ja töönurk, kus uusi romaane ja ajakirjadesse artikleid kirjutada, asuvad kööginurgas, kust on vaade nii hobuste kui lammaste koplisse, hoovi kui metsa. Lastele on talus oma toad ja loomadele oma pesad ning pereemal koht, kuhu koos hiljuti tema ellu saabunud mõisavalitsejaga väsinuna magama heita ning muud elutähtsad kohad on saun, väike töökoda ja külalistemaja. Elumaja vooderdavad igas eluruumis raamatud, neid on kirjanikul üle 8000 ning maja vibratsioone kujundavad siseruumides elavad papagoid ja väljas tarutatavad mesilased.
Talus elavad Puhh ja Notsu, Madonna, Rõõmus Reede ja teised
Kati talus on väga tähtsal kohal loomad. Need on tema perekond. Ta elab läbi kõik nende hingevalud ja rõõmud, hammastetulekud ja paarilise otsimise tuhinad. Nutab ja naerab nendega koos. Küllap seepärast ongi Kati läbi raskuste elus kõigega toime tulnud, et tal on nii tihe hingeline side loomadega. Ja olgem ausad, loomad mõistavad teinekord palju rohkem kui inimesed…
Kati hingeelus on eriti suur osa hobustel.
Nad päästsid naise 30aastasena põetud vähist, asi see siis neil iga päev väikestest sinusoidilohkudest välja tõmmata. “Elan üdini ja sügavalt oma loomadega koos,” naeratab särasilmne ja eriliselt soe Soone talu perenaine, kes erineb meedia loodud kuvandist väga.
Kõigil selle talu loomadel on imeliselt väekad ja tähenduslikud nimed ja nende kõikide meeldejätmiseks kuluks hulk aega.
Kihnu Virve kingitud kassid Notsu ja Puhh, spanjel Ets, kelle tõunimi kõlab eriti uhkelt- Cavalier King Charles. Pikakarvaline hiigelsuur punavalge pikakarvaline bernhardiin Sandra, šetlandi lambakoer VIP. Sellel pooleaastasel koeral on kohe hulk hüüdnimesid: kord on ta Suslik, kord Memmemusi ja vahel ka Sitakott, aga perenaise sõnul on ta kõige enam ikka VIP, kelle passijärgne nimi on Scandiline Golden Whip. Uhke võib see koer aga olla selle üle, et tema perenaine on pere pesamuna, nelja ja pooleaastase Maria Indira.
Äsja lisandus perre ka saksa lambakoera koera kutsikas Briatore Soone Tereza. Selle koera tõi Soone Saara majja sellepärast, et mõisavalitsejaks saabunud Tarmo Arumets on aastaid seda tõugu koeri dresseerinud. Koeralausumine lisab talule veel ühe finessi. Tereza pandi kutsikale nimeks selleks, et kirjanik ise lakkaks kõiki oma sõpru ja teekaaslasi emmemast – mõisavalitseja on asunud piirama naise äärmist heldust ja osavõtlikkust mõistlikkuse piiresse. Igas talus saab olla üks Ema Tereza – selles majas kannab seda tiitlit nüüd koer.
Ilma hobusteta ei kujutaks Kati Saara aga oma elu ette. Ja neid on naisel eri tõugu: eesti hobused Rõõmus Reede ja EQ, trakeen Battaya, kelle vanaisa on legendaarne Palladium, shetlandi appaloosa poni Silbersee’s Madonna, eesti raskeveo hobune Haldjas, tinker Bee to Be ja eeslipoiss Opaal.
Lisaks hobustele veel hulk kihnu maatõugu lambaid, kitsed, Ärtu mõisa munakanad ja Saunakülast saabunud tiukrud.
Ilmakoda ja loovuse talu
Kati püüab aidata ka teisi inimesi. Iga päev pöörduvad mitmed inimesed Soone Sara poole, et küsida nõu hingeasjade, loomingu ja tervise asjus. Ta rajas talu, kus inimesed saavad käia end laadimas ja puhkamas. Inimestel, kes vajavad õpetust ja ravi. Alati on üks kitsas võimalus – sulgeda oma valdused tõkkepuuga ning mõelda – mis siis, et rohelisel ja spiritualistlikul kombel elades – ainult minu! Teine võimalus on laiem ja Teenivam. Teatud arengutasemel teeb missioonitundega inimene südame ja ukse lahti ja jagab kõike, mis tal on, neile kellel pole. Jagab ja õpetab ikka selleks, et ligimesedki kasvaksid ja areneksid. Ühineb mõttekaaslaste taludega öko-kogukonnaks. Soone talust saab mitmeid valdu läbivate seikluslike matkaradade osa. Sellest ei tule mitte linnarahva lõbustamise variant, sellest tuleb tõsine ja olemuslik teraapia, ellujäämise õpetamise Meka.
Talus on piklik metsakoridor, kuhu saab rajada toreda matkaraja. 4,5 ha maatükile tuleb aga ökoloogilisel elulaadil ja loovusel põhinev hipostuudio.
Kati plaanid on suured, vägagi suured. Ta loob maailma. Läinud aastal asus ta ette valmistama 2015. aastaks rajatavat Kaerepere-Valtu- Kehtna asulate ning Rapla linna infrastruktuuriga lõimuvat hipospaad. Sise-staadion, millest saab Meka kese, sobib teraapiaks ja sportimiseks, koolitusteks ja väljund-üritusteks nii hobustele kui koertele, nii judopoistele kui tantsutüdrukutele.
Hobutalli peal – päikesepatareide ja tuuleveskiga varustatud katuse vahel – asuvad magamistoad elulaadi-laagrisse kogunejatele… Need kõik on tulevikuplaanid. Praegu pakutakse külalistele tervendavat elulaadi – õpetatakse suhtlema loomadega, üldinimlikku-kultuurilist eksistentsiaalset tarkust ja aidatakse inimene ühendusse tema enda ja planeediga Maa.
Tööd ja tegemised Soone talus ei lõpe. Pärast sulase lahkumist tundis naine, et üksi on kõikide töödega väga raske hakkama saada. Kuu aega tagasi saabus Soone tallu Tartumaalt tarmukas ja lahtiste kätega, aastaid merd sõitnud, tipptasemel ratsaspordis olnud ja koeri dresseerinud mees Tarmo Arumets, kes oskab ehitada, koeri dresseerida, kokata, hobustega tegeleda ja lihtsalt talu pidada.
„Me astume ühte jalga ja temast on mulle suur tugi. Ma pole end kunagi nii turvaliselt, hoituna ja hinnatuna tundnud,” on Kati tänulik.
Usume, et Soone taluperenaise unistused saavad tõeks ja kõik tegemised õnnestuvad. On ju plaanis Katil välja vahetada kõikide hoonete katused, maja teisele korrusele ehitada välja toad lastele ja lastelastele, teha koplite ümber aiad, metsas teha hooldusraiet ja pehmelt öeldes tuhat muud tööd.
„ Ma elan 86 aastaseks!“ ütleb Kati tõsiselt.