09. august 2011
Päästearmee Inge Ojala-Pihlaja: “Kui käsk tuleb, läheme Võrust edasi kasvõi maailma lõppu.”
Kati Murdmaa
Teame, et religioon põhjustab planeedil Maa iga päev sõdu. Sõditakse nafta, kulla ja Jumala pärast. Paradoksaalsel kombel. Ent on olemas ka metodistide usulahust välja kujunenud Päästearmee, mis peab väga distsiplineeritud ja Londonist tuleva kava kohast sõda inimhingede päästmise eest.
Päästearmee ohvitser Inge Ojala-Pihlaja selgitab: “Päästearmee moodustati Londonis 1840ndatel aastatel selleks, et joodikute ja kodutute hinged Looja ligi tuua. Sedalaadi inimesed vajavad karmi kätt. Mõnikord peab abi olema jõuline. Sellepärast on selles usuliikumises range distsipliin ja kord ning vaimulikud kannavad nime “ohvitser”.
Minust sai Päästearmee ohvitser pärast tööd meditsiiniõena psühhoneuroloogia kliiniku lahkujate osakonnas. Surma lähedus tegi minust teoloogi ja kirikuõpetaja. Vaatasin päevast päeva siit ilmast lahkujaid ja mõtlesin olude sunnil iga päev, kuhu lähevad need, kes on oma õppetunnid siin planeedil lõpetanud. Sellises osakonnas tekib iga päev küsimus elu mõttest. Milleks siin ilmas kõik. Mis pärast saab. Mida tähendab kaduvik. Läksin õppima teoloogiat, asusin kirikuõpetaja teele.
Nii minust Jumala laps saigi. Sealt edasi tegi minu eest juba tütar otsused.”
Tütre otsused
Inge teab oma kogemustest, et meie lapsed on vanematest kraad kangemad. Kui Inge oli enne teoloogiks õppimist meditsiiniõde, siis tema tütar Gerly õpib Rootsis arstiks. Tütre isast viis tänase Päästearmee ohvitseri Inge lahku valik: kas lastekodu lapsed või mees. Naine pühendus vanemateta lastele. Asus neile inimväärset lapsepõlve ehitama ning leidis koha, kuhu vanemateta lapsed hoiule viia.
Oma tee ära tundnud naine elas koos õnneliku lapsepõlve saanud lastega. Mees ei kannatanud sääraseid valikuid välja ja Inge missioon lõpetas nende abielu.
Inge kolis alaliselt sotsiaalkorterisse, kus oli lihtne ja lähedal oma missiooni täita ja vanemateta lapsi hoida ja kaitsta. Siis aga hakkas tema eest otsuseid tegema tütar, kellest saab Rootsis peagi kõrgharitud arst.
Tütar kutsus ema oma väikest last hoidma. Lapse isa on muide pärit Iraanist, ent mitte moslem. Just tütre kaudu Inge Päästearmee ohvitserideks kandideerimise kuulutuse peale sattuski.
“Tütar ütles mulle, et see on täpselt minu jaoks. Mina ütlesin, et jätku jutt. Olin varem baptist ega teadnud Päästearmeest midagi,” meenutab Inge. “Kui ma puiklesin ja kõhklesin, pani tütar mind ohvitseride koolitusele ise ka kirja. Ja tänu Rootsi vahet sõitmisele ma Timoga kohtusingi.”
Timo on mahe ja leebe mees, kes ütleb Inge sõnul iga küsimuse vastuseks “just” ja “küllä”. Kui tütar hoiatas Inget, et laeva peal alanud suhted ei pea vett, küsis Inge vastu: “Kus sina oma tulevase mehega kohtusid?”
Laevas.
Rahvaste paabel
Inge tütar on abielus kauni iraanlasega. Timo eelmine abielu oli sõlmitud venelannaga. Selleks, et soomlane “see Pihlaja” ning Päästearmee ohvitser Inge abielluda saaksid, pidi Timo pealike käest kolm-neli korda Inge kätt palumas käima.
“Timo tavatseb Päästearmee ohvitsere nimetada vihasteks vanatüdrukuteks,” naerab Inge. “Eks religioossete inimeste hulgas ongi praegu palju üksikuid naisi. Aeg on selline. Ja kui nii jäiga distsipliiniga koguduses nagu meil, on kosilane väljastpoolt Päästearmeed, on organisatsioonilt väga raske nõusolekut saada. Timo on luterlane.
Ohvitseriks saada tema ei tahtnud ega taha – on liiga leebe ja aeglane, et meie koguduse rütmis hingi hallata. Praegu on ta minu assistent.”
Inge ja assistent, kes ütleb kõigi maailma asjade peale mõtlikult oma “just” ja “küllä”, elasid abielludes sotsiaalkorteris. Nad andsid ühise otsusena ametiasutusse taotluse lapsendamiseks.
“Teade Ida-Virumaalt, et lapsendamiseks on neli õde, tuli äärmiselt äkki. Meie perre tuli neli rahvuselt venelannat nii kiiresti, et suutsime neile alguses ülima kiiruga diivanid ja toidunõud korraldada,” meenutab Inge, kuidas neli tüdrukut tema ja Timo abielu viljadeks saabusid. “Meie vanimad tüdrukud on kaksikud Viktoria ja Margarita. Sofia on 3- ja Laura 2aastane. Laura oli tulles vaid 9kuune, ei maganud hästi ja andis meile Timoga mõlemale parajalt suure koormuse.”
See koormus oli ka põhjus, miks südikas paar hakkas mullu jõulude ajal kõhklema, kui sama ema sünnitatud poega lapsendamiseks pakuti. Inge teab, kes on tema nelja tütre füüsiline ema.
“See on napsilembeline idavirumaalanna, kes väidab, et talle meeldib rase olla ja sünnitada. Ta on uskumatult noor – alla 30 – ja tal on kaheksa bioloogilist last. Osa neist kasvavad tema emaga, osa said meie tütardeks. Väike Ivan oli nädalakese pärast sündi õhus. Kuna mul on Võru Päästearmee kogudus juhatada ja neli last kasvatada, võtsin Ivani asjus mõtlemisaja. Selle aja jooksul lapsendati ta õnneks teise perre. Tänu Jumalale.”
Jumala tahtel võrukesteks
Inge hoole all on Võrus Vabaduse tänavas asuv Päästearmee kirik ja supiköök. Teenistusi peetakse nii lastele kui täiskasvanutele. Täiskasvanute jaoks tegutsev supiköök ei koonda sugugi mitte kodutuid. Laua taha koguneb väärikate küpses eas inimeste seltskond, kellest on eksistentsiaalne teerull küll mõnevõrra üle sõitnud, ent kes tegelikult on oma kodudes lapsed ja ka lapselapsed üles kasvatanud.
Katakombide kohal, mille all on erinevad kaltsukad ja sekondhännad, asuv kirik meenutab kooli aulat, kus on jumalik õhkkond kasinas keskkonnas. Seintel olevad plakatid kätkevad tekste, mida oleks vaja lugeda ja teada meil kõigil iga päev.
Tallinna sotsiaalkorterist Võrru sattus perekond Pihlaja mõnepäevase mõtlemisaja järel, mis neile anti pärast seda, kui Londoni peakorter andis käsu Tallinnast Võrru ümber asuda.
Renditi suur vastremonditud maja Kubija kandis Tamula järve taga, kus kõigil on oma koht ja ruum. Lapsed käivad Võrus lasteaias ning kaksikud lähevad peagi kooli. Äärmiselt erilise saatusega perekond loodab, et laste kooliteed ei katkesta Inglismaalt saabuv käsk umbes poole kooliaasta pealt pära-Soome kolida.
“Mu sisetunne ütleb tegelikult, et paari aasta pärast meid just täpselt Soome saadetaksegi,” nendib Inge. “Kuna Päästearmee tuli mu ellu vääramatu jõuga nagu loodusseadus, kuuletun ja allun. Oleme sellega arvestanud ja usaldame, mis tulema peab.”
Kui Inge peab oma teenistusi ja supiköögi teenistustele eelnevaid ja järgnevaid palvusi, pole tema hääl ja suhtumine pelutavalt ja peletavalt pateetilised, vaid inimlik ja asjalik. Pagunid lisavad tema olemusele veenvust, mida oli tegelikult vaja ülemöödunud sajandi Londoni kalkarite ohjamiseks. Võru üksildased, suhtlemist ja inimlikku tähelepanu vajavad küpsed inimesed palvetavad temaga koos tänulikult ja mõistvalt. Nende palvuste ajal mõistetakse nii Inget, ennast kui oma osadust Jumalaga.