24. aprill 2015
Kalev Veskimäe, kelle sõnum toe ja juhatuse otsijale keskendub ärkvel olemisele kui kohaloleku praktikale, mõjub ülimalt rahustavalt ja soojendavalt. Mis ei tähenda, et pärast temaga vestlemist ja lühida seansi läbimist väga oi-olukord ei vallanduks. Kalevi jutuvoog avab sahtelhaaval su sisemise arukuse, kõnetab sinu kõrgemat Mina nii, et see alustab tänu tekkivale ühisväljale oma enese oluliste, ent uinuvate oskuste rakendamist. Võib juhtuda, et pärast äratust oma olemise ja olemusega silmitsi jäädes satud tõelisse tsentrifuugi – kõht lahti, süda paha, kraanid ja riivid ununevad lahti, tekib kaos – millest pärast rahunemist kujuneb teadlikum korrapära. Kohtumine Kaleviga loob uue harmoonia. Mis pole mõistagi püsiv seisund, vaid üha voolav protsess – tuleb aina peale voogavaid mälukillukesi ja mõtteid tervitada ja teadvustada. See teejuht ei jäta kedagi, kes temalt tuge otsinud ripakile, võtab vastutuse – ent klammerdumisest aitab siiski kenasti lahti. Minu kiusatus kohtumise järel talle helistada, möödus sujuvalt – oli ja on meeldiv teadmine, et me jäime niigi, ka helistamata teineteist peegeldades ühendvälja. Mõnel hetkel võib ju piiluda kodulehekülge www.kohalolek.ee Sellest väljast on ilus ja valus iseseisvalt just siin ja praegu vajalik välja noppida. Pidevalt voolates.
Kalevi Koju-tulek
Kalev jutustab endast nii: „Olen sündinud ja keskkooli lõpetanud Kesk-Eestis. Diplomi järgi olen kõrgharidusega insener ja samal ajal käisin ka Tartu Juhtimise Kõrgemas Koolis. Juba insenerina astusin Tartu Ülikooli inimhinge inseneriks, psühholoogiks õppima, aga need õpingud olen kaks korda katkestanud.
Minu arengutee märksõnad: noorusajal mõistmine, et on olemas kaks maailma. Üks on see, mida näeme endast väljaspool eksisteerivana. Ja teine maailm on palju sügavam, mustilisem, olemuslikum.
Mind on alati köitnud see teine pool ja otsingud seoses sellega.
Tõuke sissepoole vaatamiseks on andnud sisemine protest välise maailma surve vastu, poolteist aastat nõukogude armee koosseisus Afganistanis viibimist – ja naised minu elus.
Sügavamad inimolemuse äratundmise kogemused algasid aastast 2005. Erinevaid omandatud tehnikaid on olnud palju ja enamus nendest osutunud olulisteks trepiastmeteks minu teekonnal Koju.“
Täna toimuvad Kalevi peetud loengud, seminarid, praktikapäevad ja individuaalsed seansid vastavalt inimeste huvile ja vajadustele. Enamus väemehe ajast kulub individuaalsetele kohtumistele, sest inimestel on tema sõnul väga sarnased käitumismustrid, kuid erinevad motiivid ja tagamaad. Individuaalsed vastuvõtud on Türil, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Regulaarsed Kundalini jooga tunnid toimuvad Türil, Paides ja Pärnus.
„Enamus niinimetatud kaasaegseid tervendajaid kasutab inimeste aitamiseks mingeid tehnikaid, mille kasutamine eeldab, et inimesega on midagi valesti ja see tuleb korda teha. Aastaid ise tehnikatega tegelenuna tean, et kõik tehnikad aitavad samal kombel, nagu ka medikamendid, aga neid kasutades on raske jõuda murede ja vaevuste põhjuseni,“ teab Kalev. „Ma ei nimeta ennast tervendajaks. Tõeline tervenemine saab toimuda inult inimeses endas, kui ta taipab asjade olemust ja oma kannatuste tegelikku põhjust. Saagem aru, et me loome ise oma probleemid.
Me kõik oleme pärit ühest Allikast. Oleme osa ühest teadvusest. Meie algolemus on täielikus harmoonias ja tasakaalus. Haigused ja kannatused on tasakaalust väljasoleku tagajärg. Mina peegeldan inimesele tagasi tema Lugu. Suunan, annan vihjeid ja vajadusel õpetan ka mõned abistavad võtted või tehnoloogia enda tasakaalustamiseks. Seepärast nimetan ka inimestega kohtumisi tasakaalu seanssideks, mille käigus annan neile võimaluse ühenduda oma tõelise olemusega ja muuta oma infovälja, energiat.“
Ego laks
„Kuivõrd igaüks loeb igast tekstist iseennast, pole pisiasjades kuigi oluline, mis lauseid me siin hetkel vormime – meie jaoks voolab jõgi edasi, lugeja ammutab siinsest oma,“ arutleb Kalev. „Erinevalt paljudest õppetundide-valimise usku teejuhtidest ei arva mina, et me kehastudes oma õppetunnid teadlikult valime.
Sealpool, Looja või Isa või Algallika juures käime nagunii. Kas unes, ise seda teadmata – nii, nagu me ei tea sageli ka oma öistest külaskäikudest sõprade-tuttavate juurde – või meditatsioonis ja teadlikult. Seal, kust me pärit oleme, on vaja käia – puhkame ja laeme seal – ning meie kõrgem mina hoiab tegelikult alalist ühendust nii Isa kui kaitsjate-juhendajatega, kes seal üleval meid saadavad. Kõiki meid. Erinevus on selles, kes seda teab, kes mitte. Kellel vaja, see teab.“
Kalev võtab olulistel teemadel vesteldes aegajalt sügavalt hingates ja silmi sulgedes nõuküsivalt ühendust nii oma kõrgema mina kui saatjate ja saadikutega. Ta selgitab, et seal, kuhu ta end keskendudes hingab, on Kodu. Ühenduses olemine aitab kogu isiksusel piltlikult öeldes kodus olla ja meenutada-teadvustada, kes ta selline on, kustkohast tuleb ja mispärast kehastus.
„Seal kodus pole mõtteid. Mõtted ja emotsioonid on ego laks. Kui omandame võime mõtlemata kuulata – mitte ei valmistu vestluspartnerit kuulamata juba oma supervastuseks – siis me ei mõtle kuulamise ajal. Ja vastates ütleme seda, mida on vaja – ja meie ütlemised tulevad kõrgemalt ega ole ego etteaste,“ teab Kalev. „Me hulgume mõtetes aina minevikus – ja haletseme ennast, kirume ja kahetseme. Õnneks on iga neist mälumõtetest märk. Ärkvel olles märkame märki, teadvustame ja vabastame mõtted. Kohe puhtam ja kuivem tunne.
Ning me oleme aina teel järgmisse kohta – mitte siin just seda sooritust tegemas. Põrandat pühkides oleme mõttes juba uksest väljunud ja autoga järgmisse sihtpunktigi juba sõitnud – me ei tea sellises virvendamises, mis ilm on väljas, millise looduse keskelt läbi sõidame – ega mõista esimesel hetkel, mispärast harjavarrest pinnu saame. Pind toob meid ärkvele, nii me tasapisi endasse kohale tuleme.“
Mina ei ole mõte
Teejuht ja toetaja arutleb, et seda on küll tõestatud, et inimese ajukoor produtseerib mõtteid. Erinevad teemad ergastavad ajukoore erinevad osad: „Ent kuidas aju või südant ka ei lõigutaks-mõõdetaks – ühtegi mõtet kui asja, eset, mõõdetavat-kaalutavat toodet meie olemusest ei leita. Mina ei ole mõte. Mina olen valgusolend. Mul on maine keha, millega saan selleks eluks vajalikke tehteid teha. Mina olen see, kes tõmbab endale ühisväljast ligi teisi, sel hetkel tee- ja mõttekaaslasteks just kõige õigemaid ja vajalikumaid teisi valgusolendeid.
Pikal koolitusel Poolas juhtus minuga nii, et kui üks naine ruumi sisenes, sain puuga pähe – olin sekundi murdosaga niidetud. Mina, abielumees, sattusin ainsa silmapilguga kolm aastat kestnud suhtesse. Millest mu naine loomulikult teadis – räägime kõigest, muidu poleks ta mu naine! Ja milles ei olnud mingit seksi. See naine on tantsuõpetaja, vaba tantsu koreograaf. Tema tundis minus ära selle, kes õpetab talle tasakaalu, ärkvelolemise harmooniat. Mina püüdlesin keha vabastava ja puhastava tantsu poole!“
Kalev on tõhusa Järvamaa sepa poeg. Tänaseks teab ta, et matkimine on sedavõrd võimas jõud, et kui filmida näiteks emade-tütarde käeringide tegemist, siis iga liigese ja pisiliigutuse kõik nüansid on identsed. Paarikümne aasta eest oli ta sama turske ja jäik, liikumatu ja kohmakas nagu isa. Mitte et selles midagi halba oleks – ent tänaseks soovitab mees tungivalt mitte lugeda neid eneseabi raamatuid, mis õpetavad imiteerimist ja oma mina kaotamist. Ühtki raamatut ei saa ega pea ära keelama, ent mina-kaotuse-käsiraamatuid lugema ei peaks.
„Minu jaoks oli isaga sarnanemises palju valu,“ tunnistab Kalev. „Mind kutsuti aastaid mu isaga sarnaneva kohmaka kõnnaku tõttu sepa pojaks ning sellest taagast vabanema hakkasin tänu poolatarile, kelle käes tantsisin endast suure loigu põrandale ja sain oma kehaga kontakti – ning tänu ühele väikesele poisile kaubanduskeskuses.
Ma ei armasta õppetunni-sõna, sest kool seostub mulle vägivalla, reglementeerimise ja ahistamisega. Nii isaga kui koolikorraga seonduv jõudis mulle kohale, kui nägin lettide vahel nutvat ja visklevat poissi. See seal maas olin… mina. Mulle jõudis kõik pärale. Tormasin kauplusest välja, nutsin ja karjusin õues ennast tühjaks. Saabus rahunemine ja leppimine. Panin isale küünla. Tänasin. Kõige eest – sõna otseses mõttes. Jumalaga, Sepp! Ja see oli lõpetatud.
Mis puutub lugemisse, siis praeguseks mina, varem üliahne ja ajamahukas lugeja, enam raamatuid kuigi pikalt ei loe. Võtan küll raamatuid sageli pihku, lasen neid siit-sealt lugedes sügavalt läbi enese ning tean mõneminutilise raamatusse-mineku järel, mida see raamat minule ütleb.“
Head teed, poeg!
Oma neljast lapsest noorima, 7aastase poja vabaks laskmist on mehel tulnud pigem emale õpetada. Poiss on otsustanud minna Indiasse kooli, sest eelmisel korral seal-käies tundis ta endale õige kooli ära. Nüüd märtsis käisid isa ja poeg uuesti seda kooli vaatamas.
„Minu poeg on juba lasteaias käimise üle ise otsustanud. Mõnel päeval teatas ta, et tahab täna näiteks pool päeva suhelda. Siis juhtus sageli, et ta tõi oma rühma meie koduvärava taha, õpetas teisi lapsi meie koeraga suhtlema – ja kasvatajad seisid kuulekalt kõrval. Nüüd arvab poiss ise, et läheb juba sügisest aastateks Indiasse kooli. Mina arvan, et ta läheb enne aastaks siinsesse Gaia kooli,“ naeratab isa. „Ema sattus ahastusse. Keeldus nii poisi otsust aktsepteerimast kui teda oma kaisust tema voodisse saatmast. Mina kolisin teise tuppa diivanile ja ütlesin, et tulen abieluvoodisse tagasi siis, kui naine on jõudnud otsusele, kellega ta abielus on.
Laps on meie elus külaline, kingitus, Meister. Oma väikese Meistri otsuseid aktseptin sellepärast, et minu meelest ei pea inimene siin planeedil selleks katki minema, et siis läbi elu terveneda. Arukamad võivad jääda terveks, et kujuneda abivajajate tervendajateks.
Kui meie poeg paariaastasena käe vastu mitmesajakraadilist klaasist kaminaust pani ja peopesa lihani villi kõrvetas, nägime koos naisega imet – vigasaanud laps vingus ja õiendas, nagu haavatud jumal, me ei sekkunud ega tupsutanud, vaid lasime väikesel inimesel ise oma võitlust pidada – ja hommikuks oli peopesa… paranenud!
Lapsed õpivadki oma pehmete ihujuppide abil keskkonnaga toime tulema, kui nad kukuvad ja ennast ära löövad, ei hakka nad sinnamaale nutma, kui emad ei hakka ohhetama – oi-sa-said-haiget-vaesekene. Ohhetamine õpetab selgeks sõnad haigus ja valu – ning loogilised seosed, kuidas nende abil tröösti, hüvesid ja puhkust pälvida.“
Kalevi sõnul peegeldamegi üksteise peal hetkest hetke võimalusi olla terve ja areneda ilma katki ja haigeks eksimata. Pidev peegeldamine aitab ka enda kaotanud inimesed Koju. Kui on soov lahkuarenenud suhet parandada – abiks jällegi ärkvelolev, teadlik, iga märki märkav peegeldamine, samastumine ja tagasiside pakkumine. Ent samas ei pea mehe sõnul suhet tingimata parandama – eluetapid saavad läbi ning mõne etapi külge klammerdumine on enese ja arengu piiramine ega ole sugugi chill ega fun, mis on energeetiliselt inimese siinolemise olemusega kõige kooskõlalisemat sõnad.
„Me uueneme ja sünnime üha ümber. Kooli kokkutulekule minnes võid jahmuda, kui mõni Pets kohtleb sind, sadu kordi kvanthüppeid sooritanut, nagu Katsi kaheksandast beest. Tema lihtne maailm võibki seal kaheksandas klassis kinni olla ning ta ei oskagi teisiti näha. Seekord. Sinul on aga seda suurem kergendus ja tänutunne lävida nendega, kes on samas vibratsioonis ja dimensioonis ning näevad maailma värvilisena,“ rõõmustab Kalev rahulikult.
Järva teadja
Kalev Veskimäed, kes elab Türi lähistel oma põliskodus, teatakse Järvamaal hästi – ega püüta raamistada-sildistada. Tal on pea iga päev vastuvõtud ja nõustamised ning igal nädalal mitu väljasõitu kohtumistele erinevatesse Eestimaa linnadesse.
„Mõne aja eest koos teekaaslasega Tartusse sõites tajusin Türi-Viljandi teel surma lõhna. Nii selgelt ja teravalt, et me küsisime kaaslasega korduvalt teineteiselt, kas me ikka peame edasi sõitma. Mõni minut enne meie jõudmist sündmuspaika oli üks kohtunik ränga avarii teinud. Küsisin oma kõrgemalt minalt ja ülemistelt sõpradelt nõu. Tuli käsk peatuda ja autost väljuda. Vastavalt nende nõuandele tegin loitsu, mis aitas lahkujal sujuvalt ära minna,“ meenutab Kalev mahedalt. „See oligi üks periood, mil surm oli väga tihedalt ja jälitavalt õhus. Kellega iganes kohtusin – teemaks surm. Kuni üks joogaõpetaja meie omade seast lahkus. Toimus seesinane avarii. Ja oli lahendus-kergendus. Aitäh.“
Tänulikus kergenduses on hõlpsam ühisväljast endale hetkel olulisi märke noppida – kõigi meeltega. Nii pisiseikade, lõhnade, maitsete kui puudutuste keeles. Kõiges ja kõigis ennast ära tundes ja oma erinevate aspektidega kohtudes. Kalev tajub leebelt oma ühtsust pudel- ja senthaaval oma leivapalakest ja märjukest kokku noppiva prükkariga – aga ka mõne presidendi või pühakuga. Me oleme üks. Armastuses.
Silmitsedes Kalevi lokkavaid juukseid ja habet märkasin märki minagi. Eestis on tekkinud umbes ühepikkuste piiramata juuste-habemetega meeste vennaskond. Kes on alles vaimsusse ärganud, sellel on juuksed-habe nii umbes klassikalises Jeesuse pikkuses. Üks edasijõudnute vennastu aga on vabas voolamises koos oma välimikuga poole seljani ja rinnuni kasvamiseks kuluva aja vältel endaga kooskõlas olnud.
„Alustuseks soovitan lahkesti ekraanid välja lülitada. Kuni telekas ja arvuti,nuhvel ja tahvel üle meie meelte karjuvad, me koju ei tule ja endaks ei saa. Meie aju ja olemus on sedasi ehitatud, et virvendavad ekraanid panevad ka meid endid virvendama ja valesti vibrama. Kui ekraanid vaigistada, tuleme kohale meie ise – ja siis saabuvad ka uued, meie vibratsiooniga kooskõlas peegeldajad,“ naerab Kalev julgustavalt.
Kalev Veskimäe, kelle sõnum toe ja juhatuse otsijale keskendub ärkvel olemisele kui kohaloleku praktikale, mõjub ülimalt rahustavalt ja soojendavalt. Mis ei tähenda, et pärast temaga vestlemist ja lühida seansi läbimist väga oi-olukord ei vallanduks. Kalevi jutuvoog avab sahtelhaaval su sisemise arukuse, kõnetab sinu kõrgemat Mina nii, et see alustab tänu tekkivale ühisväljale oma enese oluliste, ent uinuvate oskuste rakendamist. Võib juhtuda, et pärast äratust oma olemise ja olemusega silmitsi jäädes satud tõelisse tsentrifuugi – kõht lahti, süda paha, kraanid ja riivid ununevad lahti, tekib kaos – millest pärast rahunemist kujuneb teadlikum korrapära. Kohtumine Kaleviga loob uue harmoonia. Mis pole mõistagi püsiv seisund, vaid üha voolav protsess – tuleb aina peale voogavaid mälukillukesi ja mõtteid tervitada ja teadvustada. See teejuht ei jäta kedagi, kes temalt tuge otsinud ripakile, võtab vastutuse – ent klammerdumisest aitab siiski kenasti lahti. Minu kiusatus kohtumise järel talle helistada, möödus sujuvalt – oli ja on meeldiv teadmine, et me jäime niigi, ka helistamata teineteist peegeldades ühendvälja. Mõnel hetkel võib ju piiluda kodulehekülge www.kohalolek.ee Sellest väljast on ilus ja valus iseseisvalt just siin ja praegu vajalik välja noppida. Pidevalt voolates.
Kalevi Koju-tulek
Kalev jutustab endast nii: „Olen sündinud ja keskkooli lõpetanud Kesk-Eestis. Diplomi järgi olen kõrgharidusega insener ja samal ajal käisin ka Tartu Juhtimise Kõrgemas Koolis. Juba insenerina astusin Tartu Ülikooli inimhinge inseneriks, psühholoogiks õppima, aga need õpingud olen kaks korda katkestanud.
Minu arengutee märksõnad: noorusajal mõistmine, et on olemas kaks maailma. Üks on see, mida näeme endast väljaspool eksisteerivana. Ja teine maailm on palju sügavam, mustilisem, olemuslikum.
Mind on alati köitnud see teine pool ja otsingud seoses sellega.
Tõuke sissepoole vaatamiseks on andnud sisemine protest välise maailma surve vastu, poolteist aastat nõukogude armee koosseisus Afganistanis viibimist – ja naised minu elus.
Sügavamad inimolemuse äratundmise kogemused algasid aastast 2005. Erinevaid omandatud tehnikaid on olnud palju ja enamus nendest osutunud olulisteks trepiastmeteks minu teekonnal Koju.“
Täna toimuvad Kalevi peetud loengud, seminarid, praktikapäevad ja individuaalsed seansid vastavalt inimeste huvile ja vajadustele. Enamus väemehe ajast kulub individuaalsetele kohtumistele, sest inimestel on tema sõnul väga sarnased käitumismustrid, kuid erinevad motiivid ja tagamaad. Individuaalsed vastuvõtud on Türil, Pärnus, Tartus ja Tallinnas. Regulaarsed Kundalini jooga tunnid toimuvad Türil, Paides ja Pärnus.
„Enamus niinimetatud kaasaegseid tervendajaid kasutab inimeste aitamiseks mingeid tehnikaid, mille kasutamine eeldab, et inimesega on midagi valesti ja see tuleb korda teha. Aastaid ise tehnikatega tegelenuna tean, et kõik tehnikad aitavad samal kombel, nagu ka medikamendid, aga neid kasutades on raske jõuda murede ja vaevuste põhjuseni,“ teab Kalev. „Ma ei nimeta ennast tervendajaks. Tõeline tervenemine saab toimuda inult inimeses endas, kui ta taipab asjade olemust ja oma kannatuste tegelikku põhjust. Saagem aru, et me loome ise oma probleemid.
Me kõik oleme pärit ühest Allikast. Oleme osa ühest teadvusest. Meie algolemus on täielikus harmoonias ja tasakaalus. Haigused ja kannatused on tasakaalust väljasoleku tagajärg. Mina peegeldan inimesele tagasi tema Lugu. Suunan, annan vihjeid ja vajadusel õpetan ka mõned abistavad võtted või tehnoloogia enda tasakaalustamiseks. Seepärast nimetan ka inimestega kohtumisi tasakaalu seanssideks, mille käigus annan neile võimaluse ühenduda oma tõelise olemusega ja muuta oma infovälja, energiat.“
Ego laks
„Kuivõrd igaüks loeb igast tekstist iseennast, pole pisiasjades kuigi oluline, mis lauseid me siin hetkel vormime – meie jaoks voolab jõgi edasi, lugeja ammutab siinsest oma,“ arutleb Kalev. „Erinevalt paljudest õppetundide-valimise usku teejuhtidest ei arva mina, et me kehastudes oma õppetunnid teadlikult valime.
Sealpool, Looja või Isa või Algallika juures käime nagunii. Kas unes, ise seda teadmata – nii, nagu me ei tea sageli ka oma öistest külaskäikudest sõprade-tuttavate juurde – või meditatsioonis ja teadlikult. Seal, kust me pärit oleme, on vaja käia – puhkame ja laeme seal – ning meie kõrgem mina hoiab tegelikult alalist ühendust nii Isa kui kaitsjate-juhendajatega, kes seal üleval meid saadavad. Kõiki meid. Erinevus on selles, kes seda teab, kes mitte. Kellel vaja, see teab.“
Kalev võtab olulistel teemadel vesteldes aegajalt sügavalt hingates ja silmi sulgedes nõuküsivalt ühendust nii oma kõrgema mina kui saatjate ja saadikutega. Ta selgitab, et seal, kuhu ta end keskendudes hingab, on Kodu. Ühenduses olemine aitab kogu isiksusel piltlikult öeldes kodus olla ja meenutada-teadvustada, kes ta selline on, kustkohast tuleb ja mispärast kehastus.
„Seal kodus pole mõtteid. Mõtted ja emotsioonid on ego laks. Kui omandame võime mõtlemata kuulata – mitte ei valmistu vestluspartnerit kuulamata juba oma supervastuseks – siis me ei mõtle kuulamise ajal. Ja vastates ütleme seda, mida on vaja – ja meie ütlemised tulevad kõrgemalt ega ole ego etteaste,“ teab Kalev. „Me hulgume mõtetes aina minevikus – ja haletseme ennast, kirume ja kahetseme. Õnneks on iga neist mälumõtetest märk. Ärkvel olles märkame märki, teadvustame ja vabastame mõtted. Kohe puhtam ja kuivem tunne.
Ning me oleme aina teel järgmisse kohta – mitte siin just seda sooritust tegemas. Põrandat pühkides oleme mõttes juba uksest väljunud ja autoga järgmisse sihtpunktigi juba sõitnud – me ei tea sellises virvendamises, mis ilm on väljas, millise looduse keskelt läbi sõidame – ega mõista esimesel hetkel, mispärast harjavarrest pinnu saame. Pind toob meid ärkvele, nii me tasapisi endasse kohale tuleme.“
Mina ei ole mõte
Teejuht ja toetaja arutleb, et seda on küll tõestatud, et inimese ajukoor produtseerib mõtteid. Erinevad teemad ergastavad ajukoore erinevad osad: „Ent kuidas aju või südant ka ei lõigutaks-mõõdetaks – ühtegi mõtet kui asja, eset, mõõdetavat-kaalutavat toodet meie olemusest ei leita. Mina ei ole mõte. Mina olen valgusolend. Mul on maine keha, millega saan selleks eluks vajalikke tehteid teha. Mina olen see, kes tõmbab endale ühisväljast ligi teisi, sel hetkel tee- ja mõttekaaslasteks just kõige õigemaid ja vajalikumaid teisi valgusolendeid.
Pikal koolitusel Poolas juhtus minuga nii, et kui üks naine ruumi sisenes, sain puuga pähe – olin sekundi murdosaga niidetud. Mina, abielumees, sattusin ainsa silmapilguga kolm aastat kestnud suhtesse. Millest mu naine loomulikult teadis – räägime kõigest, muidu poleks ta mu naine! Ja milles ei olnud mingit seksi. See naine on tantsuõpetaja, vaba tantsu koreograaf. Tema tundis minus ära selle, kes õpetab talle tasakaalu, ärkvelolemise harmooniat. Mina püüdlesin keha vabastava ja puhastava tantsu poole!“
Kalev on tõhusa Järvamaa sepa poeg. Tänaseks teab ta, et matkimine on sedavõrd võimas jõud, et kui filmida näiteks emade-tütarde käeringide tegemist, siis iga liigese ja pisiliigutuse kõik nüansid on identsed. Paarikümne aasta eest oli ta sama turske ja jäik, liikumatu ja kohmakas nagu isa. Mitte et selles midagi halba oleks – ent tänaseks soovitab mees tungivalt mitte lugeda neid eneseabi raamatuid, mis õpetavad imiteerimist ja oma mina kaotamist. Ühtki raamatut ei saa ega pea ära keelama, ent mina-kaotuse-käsiraamatuid lugema ei peaks.
„Minu jaoks oli isaga sarnanemises palju valu,“ tunnistab Kalev. „Mind kutsuti aastaid mu isaga sarnaneva kohmaka kõnnaku tõttu sepa pojaks ning sellest taagast vabanema hakkasin tänu poolatarile, kelle käes tantsisin endast suure loigu põrandale ja sain oma kehaga kontakti – ning tänu ühele väikesele poisile kaubanduskeskuses.
Ma ei armasta õppetunni-sõna, sest kool seostub mulle vägivalla, reglementeerimise ja ahistamisega. Nii isaga kui koolikorraga seonduv jõudis mulle kohale, kui nägin lettide vahel nutvat ja visklevat poissi. See seal maas olin… mina. Mulle jõudis kõik pärale. Tormasin kauplusest välja, nutsin ja karjusin õues ennast tühjaks. Saabus rahunemine ja leppimine. Panin isale küünla. Tänasin. Kõige eest – sõna otseses mõttes. Jumalaga, Sepp! Ja see oli lõpetatud.
Mis puutub lugemisse, siis praeguseks mina, varem üliahne ja ajamahukas lugeja, enam raamatuid kuigi pikalt ei loe. Võtan küll raamatuid sageli pihku, lasen neid siit-sealt lugedes sügavalt läbi enese ning tean mõneminutilise raamatusse-mineku järel, mida see raamat minule ütleb.“
Head teed, poeg!
Oma neljast lapsest noorima, 7aastase poja vabaks laskmist on mehel tulnud pigem emale õpetada. Poiss on otsustanud minna Indiasse kooli, sest eelmisel korral seal-käies tundis ta endale õige kooli ära. Nüüd märtsis käisid isa ja poeg uuesti seda kooli vaatamas.
„Minu poeg on juba lasteaias käimise üle ise otsustanud. Mõnel päeval teatas ta, et tahab täna näiteks pool päeva suhelda. Siis juhtus sageli, et ta tõi oma rühma meie koduvärava taha, õpetas teisi lapsi meie koeraga suhtlema – ja kasvatajad seisid kuulekalt kõrval. Nüüd arvab poiss ise, et läheb juba sügisest aastateks Indiasse kooli. Mina arvan, et ta läheb enne aastaks siinsesse Gaia kooli,“ naeratab isa. „Ema sattus ahastusse. Keeldus nii poisi otsust aktsepteerimast kui teda oma kaisust tema voodisse saatmast. Mina kolisin teise tuppa diivanile ja ütlesin, et tulen abieluvoodisse tagasi siis, kui naine on jõudnud otsusele, kellega ta abielus on.
Laps on meie elus külaline, kingitus, Meister. Oma väikese Meistri otsuseid aktseptin sellepärast, et minu meelest ei pea inimene siin planeedil selleks katki minema, et siis läbi elu terveneda. Arukamad võivad jääda terveks, et kujuneda abivajajate tervendajateks.
Kui meie poeg paariaastasena käe vastu mitmesajakraadilist klaasist kaminaust pani ja peopesa lihani villi kõrvetas, nägime koos naisega imet – vigasaanud laps vingus ja õiendas, nagu haavatud jumal, me ei sekkunud ega tupsutanud, vaid lasime väikesel inimesel ise oma võitlust pidada – ja hommikuks oli peopesa… paranenud!
Lapsed õpivadki oma pehmete ihujuppide abil keskkonnaga toime tulema, kui nad kukuvad ja ennast ära löövad, ei hakka nad sinnamaale nutma, kui emad ei hakka ohhetama – oi-sa-said-haiget-vaesekene. Ohhetamine õpetab selgeks sõnad haigus ja valu – ning loogilised seosed, kuidas nende abil tröösti, hüvesid ja puhkust pälvida.“
Kalevi sõnul peegeldamegi üksteise peal hetkest hetke võimalusi olla terve ja areneda ilma katki ja haigeks eksimata. Pidev peegeldamine aitab ka enda kaotanud inimesed Koju. Kui on soov lahkuarenenud suhet parandada – abiks jällegi ärkvelolev, teadlik, iga märki märkav peegeldamine, samastumine ja tagasiside pakkumine. Ent samas ei pea mehe sõnul suhet tingimata parandama – eluetapid saavad läbi ning mõne etapi külge klammerdumine on enese ja arengu piiramine ega ole sugugi chill ega fun, mis on energeetiliselt inimese siinolemise olemusega kõige kooskõlalisemat sõnad.
„Me uueneme ja sünnime üha ümber. Kooli kokkutulekule minnes võid jahmuda, kui mõni Pets kohtleb sind, sadu kordi kvanthüppeid sooritanut, nagu Katsi kaheksandast beest. Tema lihtne maailm võibki seal kaheksandas klassis kinni olla ning ta ei oskagi teisiti näha. Seekord. Sinul on aga seda suurem kergendus ja tänutunne lävida nendega, kes on samas vibratsioonis ja dimensioonis ning näevad maailma värvilisena,“ rõõmustab Kalev rahulikult.
Järva teadja
Kalev Veskimäed, kes elab Türi lähistel oma põliskodus, teatakse Järvamaal hästi – ega püüta raamistada-sildistada. Tal on pea iga päev vastuvõtud ja nõustamised ning igal nädalal mitu väljasõitu kohtumistele erinevatesse Eestimaa linnadesse.
„Mõne aja eest koos teekaaslasega Tartusse sõites tajusin Türi-Viljandi teel surma lõhna. Nii selgelt ja teravalt, et me küsisime kaaslasega korduvalt teineteiselt, kas me ikka peame edasi sõitma. Mõni minut enne meie jõudmist sündmuspaika oli üks kohtunik ränga avarii teinud. Küsisin oma kõrgemalt minalt ja ülemistelt sõpradelt nõu. Tuli käsk peatuda ja autost väljuda. Vastavalt nende nõuandele tegin loitsu, mis aitas lahkujal sujuvalt ära minna,“ meenutab Kalev mahedalt. „See oligi üks periood, mil surm oli väga tihedalt ja jälitavalt õhus. Kellega iganes kohtusin – teemaks surm. Kuni üks joogaõpetaja meie omade seast lahkus. Toimus seesinane avarii. Ja oli lahendus-kergendus. Aitäh.“
Tänulikus kergenduses on hõlpsam ühisväljast endale hetkel olulisi märke noppida – kõigi meeltega. Nii pisiseikade, lõhnade, maitsete kui puudutuste keeles. Kõiges ja kõigis ennast ära tundes ja oma erinevate aspektidega kohtudes. Kalev tajub leebelt oma ühtsust pudel- ja senthaaval oma leivapalakest ja märjukest kokku noppiva prükkariga – aga ka mõne presidendi või pühakuga. Me oleme üks. Armastuses.
Silmitsedes Kalevi lokkavaid juukseid ja habet märkasin märki minagi. Eestis on tekkinud umbes ühepikkuste piiramata juuste-habemetega meeste vennaskond. Kes on alles vaimsusse ärganud, sellel on juuksed-habe nii umbes klassikalises Jeesuse pikkuses. Üks edasijõudnute vennastu aga on vabas voolamises koos oma välimikuga poole seljani ja rinnuni kasvamiseks kuluva aja vältel endaga kooskõlas olnud.
„Alustuseks soovitan lahkesti ekraanid välja lülitada. Kuni telekas ja arvuti,nuhvel ja tahvel üle meie meelte karjuvad, me koju ei tule ja endaks ei saa. Meie aju ja olemus on sedasi ehitatud, et virvendavad ekraanid panevad ka meid endid virvendama ja valesti vibrama. Kui ekraanid vaigistada, tuleme kohale meie ise – ja siis saabuvad ka uued, meie vibratsiooniga kooskõlas peegeldajad,“ naerab Kalev julgustavalt.