19. aprill 2015
Tüdrukud kutsuvad Kuningat
Jõgi voolab. Sel ajal, kui keegi kirjeldab mingi hetke pinnavirvendust, on nii jõe pealis- kui süvakihid juba ammu edasi voolanud. Tänane mina pole ühtki raamatut kirjutanud ega kunagi abielus olnud – tänane mina on igal hetkel uus. Seda uut aduvad vaid need, kes on samal sagedusel, samas voolus ja värvigammas. Paralleelmaailmad kasutavad üha kunagisi konserve ja oletavad, et neil on midagi tänase jõega ühist. Kui selgeltnägija saatemeeskond Dardo Kusto Soone tallu tõi, salvestati tunde väärtuslikku materjali. Mis voolas televaataja poolt vaadates kaduvikku – konserviks sai kõva 5% ning sellestki pool olid vanad konservid. Iga uut meediatoodet ehitades käib kulunud kaanekangutamine. Mis ei peaks mind ennast tegelikult kuidagipidi stöörima – jõgi voolab.
Selgeltnägijate saate salvestuse eel tehtud taotlus läks suures osas ikkagi täide – väga paljud erilised ja nimekad naised kirjutasid: ka mina olen üksilduse nõiaringis, minagi pole siit planeedilt 8 miljardi seast Oma leidnud – ja suubun armastuseta eluõhtusse… Loogiline, et mõningane kosjakontor ja sulaseturg kippus samuti puhkema, kui TV3 üksildast Soone Saarat näitas. Naised tundsid minu üksilduses ära enda oma. Nii mõnigi mees küsis töö- või voodikohta. Arusaadav. Ja tänuväärne – ajakirjanikuna sattusin aktuaalsete teemade marjamaale.
Kuivõrd kollane filter sikutab kunagistest voolujärkudest üha keni kadunukesi kaldale, tulevad nad paratamatult ka endale meelde. Koos õppetundidega. Mis võiksid lõpuks ometi ka Taevaisa silmis olla ammendunud. Aeg antud…
Pärast mitmeid tunde Moskva linnašamaani, hiina-korea-juurse Dardo Kustoga söandan oma olnud voolufaasidele värske pilguga vaadata. Ilma seniste emotsioonideta. Mis on sesmõttes mõistetavad, et kui toonaste paarilistega oleks kõik kangesti õigesti ja hästi olnud, siis poleks neist lahku läinud ju. Lahutus on pidulik pitsball vaid teatrilaval. Päris-ilmas on ta üks tüsilik peatükk.
Minu esimene Mees saabus mu ellu, kui olin 12. Hämmastaval kombel on need 12aastased tsüklid paika pidanud, et ka 24- ja 36aastaselt näitas Looja mulle võimalikku Meest, kes olnuks mulle suurepärane paariline ja armastaja. Ent oma viienda lapse sain ikka sama isaga ligi 40aastasena – seega polnud võimalik taevasest kataloogist pakutud variante isegi kaaluda mitte.
Esimene armastus oli mulle saatusest määratud kaaslane, kellega kohtusime paraku liiga vara.
Laste isa tundsin sekundi murdosaga ära. Lasksin asjaoludel end saatuslikul kombel sundseisu panna nii, et sattusin talle külla. Kohtasin teda õudsesse flanellsärki ja kohutavatesse dressipüksesse kostümeerituna tema enese elutoa kõledas valguses ammukasutamata kamina ees – ja teadsin: selline siis ongi minu laste isa… Püstise nina ja sassis lakaga lõvikuningas.
Selgeltnägijasaate müsteeriumina, millest meeskond midagi ei tea, kasutati lasteisast üht üha korduvat fotot, mille peal on tema taustal teine näokontuur. See, kes mind tookord sundseisu sättis ja tänu kellele viis võrratut inimest ilmale toodud saigi. Aitäh.
Dardo Kusto armumaagia minu kodus toimis.
Saatesse jõudis lustakas trall voodi tassimisega sellisesse kohta, et pea oleks vastu seina ning mõlemalt poolt oleks sängile juurdepääs, soovitust loobuda seinal olevatest lasteisaga piltidest võtsin nii tõsiselt, et loobusin kogu senisest toast. Senises on nüüd saun ning uues toas… pole ma kuulanud Dardo soovitust panna voodisse valged, roosad või punased kutsuvat signaali edastavad linad. Ikka on rõõmsavärvilised. Südameid-küünlaid pole ma samuti kasutusele võtnud – uus tuba on nii minu kui minu, et hetkel ei kujuta ma ettegi, et sinna mõni mees peale mu noorema poja või kõutside siseneda võiks.
Ja ehkki ma küpsetan mitu korda nädalas saiakesi, nagu Kusto kutsungiks soovitas, on need mu vanima tütre perele ja noorimale tütrele. Sel lihtsal põhjusel, et kogu ümberehituse – mida šamaan üksipulgi ette nägi! – võtsime ette koos väimehega. Kuni tütremees ehitab, hoiab mu noorem tütar vanema tütart ning pirukad on jah pidevalt ahjus.
Eks näis, mis saab, kui uus tall on ehitatud ja vana lammutatud ning väimees ehitusjärjega oma enese koju jõuab. Siis pole minu talus jõulist meheenergiat ning plats võiks justkui vaba olla. Aga. Kuidas Kuningas olemasolevale-valmisehitatud muinasmaale mahutada? Kuhu jääb tema enese kuningriik? Ja kui tal seda pole, siis mis kuningas ta selline on???
Dardo vabastas riitushaaval – nii feng shui, tulemaagia kui gongikausi abil – minu lasteisa minu küljest. Lakkasin seda meest tänu maagile energeetiliselt imetamast ning kui kena ja erilise mehe külaskäik toimus oktoobri lõpus, siis juba veebruaris oli lasteisa lõpuks ometi leidnud uue paarilise. Aitäh.
Ma olen lakanud oma sooritusi ja saavutusi luues mõtlemast, mida tema neist arvab. Tal on oma asjad arvata. Ning ka meie mõlema hõimude erinevate geenide avaldumisi vaatan täna võrreldamatult teistsuguse pilguga kui enne Dardo külaskäiku. Jõgi on jõudsalt edasi voolanud.
Jõgi on kaasa viinud ka tülgastuse kahe järgneva kah-kaasa minemavoolanud isikute vastu. Kui Alu hingenõustaja Ulvi Saar rõhutas oma raamatus ja vestlustes, et naabrid ning teised näiliselt juhuslikult meie teele sattunud on eranditult ja alati meie hingesugulased, olin üsna morn. Sellised inimesed – minu hingesugulased? No andke andeks!
Jõgi on voolanud, käest ära läinud suhted pole enam ammu vastikud. Ja tänaseks on juba täiesti aktseptaabel möönda, et mingil ajal oli teatud aspekt mu mõlemast äba-kaasast tõepoolest minu enese kriiside peegel.
Eelmises talus veetsin viis aastat tsölibaadis, lausa nunnaelu. Olin sellest külastunud ning haige ja hääbuv Robinson tõi mind sellest suletud ringist välja. Ehkki omadega lõpusirgel, lükkas see vahva mehike kõik protsessid liikvele. Ent tänasesse tallu asusin teele juba koos filmimehega.
Mitte et me mu minemavoolanud paarilisega koos midagi erilist loonud oleksime – ehkki selleks tema ema ta minu põlletaskusse saatis – aga see nukker arlekiin sobis peegliks ja katalüsaatoriks. Ühtaegu karismaatiline-elegantne-intelligentne, oli ta ka depressiivne ja eluvõõras memmekas. Tema tõttu loobusin vägagi mehisest kosilasest. Nüüd, kus jõgi on voolanud, tean – toona oleks liialt mehise mehe mõjuväljas mu enese areng seisukunud.
Sellepärast ma ilmselt polegi ligi tõmmanud külluslikke jõukureid, et mul peab olema pinge, risk ja hulljulgusele innustav positiivne stress – muidu hanguvad unistused-püüdlused-loovus. Üksinda suurt talu pidades sain samas oma võimete piirid selgeks – ning tõmbasin oma ellu järgmiseks liba-kaasaks iga-ala-lubajamehe. Lootsin temast unistuste täitmisel paarilist.
Küll kiitles ta oma koertealaste teadmistega. Küll suurustas liivimaa parima ratsutaja teenetega. Küll oli maailma parim ehitaja ja universumi direktor ka veel. Pärast seda, kui jõgi voolas ja mitmekülgselt andetu-oskamatu kaasa viis, oskan talle tänulik olla – ta kruvis mu enese kriisi lakke ning pärast seda, kui tema võõrsi-köökidesse põgenes, rühin ise. Mu unistused on kindla kuju ja õige suurusega paika loksunud ning ma olen nii nende eesmärgi, abinõu kui teostajana oma muinasmaal toimuva keskmesse seadnud iseenda.
Kui minul on hea ning rada õige, on hea ja õige lapsepõlv ka mu väikesel tütrel. Siis moodustub täiesti ootamatu, aga see-eest ilmastikukindel meeskond vanima tütre perest ja vilunud-töökatest taatidest, hingesugulastest ja teekaaslastest, kelle seas on nii mehi kui naisi ning kellega oleme moodustanud isevärki 21.sajandi perekonna, milles kollane meedia püüab aegajalt sotti saada. Ei ta saa. Jõgi voolab.
Ja kaitse on peal. See on ühe mu Venna armastatud väljend. Ning ehkki mu uks ja süda on justkui Kuningale avatud, kaitseb seesinane kaitse mind täna veel valede meeste eest. Täpsemalt – ma ise pole enam ekslik ega kobav-rabistav. Olnu pole vale. Jõgi voolab. Ja meedia kolistab konservidega.
Oma muinasmaad praegu ümber ehitades teenin eelkõige iseennast. Uus, elumajaga ühenduses hobusetall on automaatjooturiga ning vabastab mu lõputust rängast füüsilisest tööst. Tänu sellele, et taastasime kunagise elumaja ja lauda vahelise ukse, saan ka lammaste suunal oma elu korraldada nii, et pole enam pidevas hädas.
Hädas inimene tõmbab häda ligi.
Paigas naine tõmbab ligi paigas meest.
S.O.S. kutsung pole Peremehele. Isand kuulub Elu Perenaise, Emanda kõrvale.
Tuleval aastal püstitatav mõõdukas erilise kujuga kodune ratsamaneež on idee poolest justkui tütrekesele ja noortele hobustele – ent ka selle ehitise lähe olen tegelikult ikkagi Mina Ise.
Kui noorimal tütrel on parimad võimalikud tingimused, oskab ta õige ameti valida ja koos elukutse ja oskustega koolidest oma tallu naasta.
Mis peaks mu eluõhtu turvama ja õnnestama. Arvan täna.
Dardo väitis, et minu elu armastus on väga lähedal. Et ta on ustav ja armastav, jõukas ja päikeseline. Ja et ta on Eestist. Ehkki minu kõrvale võiks kujutleda Krokodill Dundee või Harrison Fordi tüüpi meest.
Pärast oktoobrikuist sabatit – töönurga, koridori ja teistegi ruumide ümber seadmine ja häälestamine koos Kustoga oli õigupoolest põnevamgi kui magamistoas möllamine – olen kohtunud erakordselt huvitavate uute teekaaslastega. Eks ma neid mõõtes ikka hetkeks küsin – äkki tema… Ei veel.
Paljud vanad sõbrad on saanud ja jäänud vabaks. Oleme nendega aastate eest uskumatuid seiklusi läbinud, teame üksteise sleppe ja taaka, oleme pealt näinud, kuidas keegi meist rikki läks ja-või korda sai. Äkki mõni neist on nüüd, kus jõgi on voolanud, ootamatul kombel See? Ei.
On tohutu uudishimu.
Mis tunne see on, kui veres pulbitseb kirg, südames on hoitus ja kaitstus ja turvatunne, hing on tulvil usaldust ja lähedust ning meeli ülendab võrdne pühendumine ühisele eesmärgile?
Teade, tüdrukud – kes te, nagu minagi, Kuningat kutsute – ma ei olegi seda kogenud.
Üht ja teist aspekti. Ent mitte kunagi mitte terviklikku ja täiuslikku Armastust.
Ma väga loodan, et Moskva meediumil oli õigus.
Kõiges muus oli. Nii minu minevikku kui tulevikku lugedes. Viimseni.
Äkki tõesti jõuab ootamatul ja üllataval moel kohale keegi, kes tuleb puhast lehte keerama. Keegi, kes seab oma kuningriigi minu muinasmaa kõrvale. Keegi, kellest kujuneb kallis külaline mu elus. Nii, nagu ka lapsed ja sõbrad on ju meie eludes eelkõige kallid külalised.
Ma loodan…
Seni püsib lastele ja lapselastele küpsetatavate saiakeste lõhn minu talus, kus ma ikka veel üksildase keskealise Pipina oma unistuste täitmise poole rühin.