16. aprill 2015
Gunnar – kuiv saarlane
Täna. 18 aastat kaine olnud keevitaja-ettevõtja-päästearmeelane Gunnar (58) manitseb, et alkoholism kui absoluutselt lõplik ja eluaegne biokeemiline-psüühiline sõltuvushaigus eeldab suhtumist täna-ma-ei-joo – ning kel on üks sõltuvus, see kaldub liialdama ka mõne või kõigi muude asjadega maiustamisest mammonakogumiseni, spordist seksi ja šokolaadini. Saaremaa mees rändab igal võimalusel haagissuvilaga mööda maailma, külastades kõikjal AA istungeid, mida kõik, kes teemaga haakuvad, vabalt külastada võivad – ilma et see millekski kohustaks. Tegusa filosoofi elukogemus ei näe ammu enam põhjust olla anonüümne alkohoolik – ta sirutab asjalikult käe kõigile, kes valmis kaineks saama ja tõelist elu alustama. Just valmidus on eeldus. Teisiti ei aita ei Päästearmee ega ampull kannikas.
„Ma olin 40aastasena end nii põhja joonud kui üldse olla sai. On väljend surm-siin-või-Siberis – mina olin sirgel teel enese surnuksjoomise suunas nii siin kui Siberis,“ nendib soe ja asjalik härrasmees, kelle rajatud korterelamut ehk mõisa, nagu nad naisega nimetavad, haldab Soomes Pori linnas seni kui mees oma karavan-autohaagisega Nipernaadina mööda ilma misjonitööd teeb, tubli naine Mare. „Siberis istusin keset kallist tööaega koos end sama põhjalikult peesse joonud ministri asetäitjaga põõsa all, panin peedikat ning kuulasin rõõmuga tema väidet, et kõik andekad inimesed hakkavad jooma.
Meil ei õnnestunud Amuuri tühjaks kaanida, aga talentide koju tulemisega olen liitunud küll. Kõigepealt tuli talent koju minus eneses – ja nüüd, kus olen kümmekond aastat Soomes ennast tõestanud ja teostanud, tulen koju Saaremaale ka selles mõttes, mida talendid-koju-liikumisega president silmas peab.“
Põhjas
Gunnar on sise-saarlane Kärlast. Ta ütleb, et on kogu kaine eluperioodi analüüsinud, miks ta pärast keskkooli keevitajast joodikuks hakkas ega kuhugi ei pürginud. Oli väikese kasvu ja ilmselt ka sisesaarluse vangis: „Sisemaalasi on meie saareriigis alati alamklassiks peetud. Rannikukalurid olid kõrgklass, mandrisaarlased aga kõigest õllepruulijad, kelle ülesanne oli kõrgklass ja üldse võimalikult kogu rahvas täis joota. Väide pärineb mu esimeselt ämmalt kes oli ehtne Sõrulane. Seal siis nimetatud maalt tulevaid hobusega õlletoojaid hallideks maameesteks. Ega neid väga ei sallitud, sest kõik küla kalurid olid siis hulk aega lakku täis.
Olin alati eraklik ja üksildane, esimene armastus oli kättesaamatu – aga pandi mu jaoks ootele! Siis, kui olin aru saanud, et inimese maises elus on kõik valikute küsimus, mitte miski pole fataalne – valikud igal sammul ja hingetõmbel – sain ka oma Mare, kellega oleme nüüd 15 aastat õnnelikus abielus olnud.“
Keevitajana hakkas erakordselt siresiniste silmadega mees jooma sellepärast, et muidu ei võetud omaks, ei kuulunud. Ja suitsu tegi oma hirmudesse ja kompleksidesse eksinud Gunnar lõpuks kolm pakki päevas, enne kui sellest sõltuvusest aasta pärast kaineks saamist vabanes.
„Need paarkümmend aastat mu elust, mil end põhja jõin, on arengu ja isiksusliku elukaare läbimise mõttes täiesti kadunud. Vaba valiku printsiibini jõudes olin 40aastaselt seega ikka 18aastane. Olin kõigil neil aastail kõige rohkem kolm päeva kaine – siis valisin värinate ja hirmu maha võtmiseks jälle viina. Purjus oli nii lihtne ja tore olla. Paraku jäädakse purjuna ilma naisest, kodust ja tööst – ja lõpuks ei valita ärajäämanähtude leevendamiseks ka enam mitte viina, vaid odekolonn,“ muigab Gunnar. „Oma kaitseinglit mul odekolonnisse uputada ei õnnestunud – ühtlaseks joodud sõltuvusemeres oli surmahirm ja ellujäämise instinkt siiski alles. Nüüd, kus olen ligi paarkümmend aastat AAsse kuulunud, tunnen eksimatult ära nii tsüklilised kui tipsomaanid – ma ise olen seda tüüpi – nii hetkel kui alaliselt kained alkohoolikud kui veel enesepettuse lainel surfajad.“
Gunnar meenutab, et esimestel aastatel, kui ta otsustas elu kasuks, irvitasid viina valinud – mis AA, ma õpetan sind parem vähem jooma, tule, teeme ühed… Tänaseks on ta näinud nii neid, kes oma otsusel kaineks saavad ja jäävad kui neid, kes hirmunult abstinentsi käes värisedes küll püüavad – ning ennast edasi pitsikese või järgmiste Amuuri-täite alkoga petavad. Vara veel – või siis selles elus ei suudagi loobuda. Juhtub.
„Väga vähe on neid – minu jaoks tõeliselt imetlusväärselt ja haruldasi tegijaid – kes saavad ja jäävad ise kaineks. Ilmselt on neil otseühendus Algallikaga. Ja reeglina kujunevad need, kes omal nahal mürkide mõju ihule-hingele kogenud ning sellest väljunud, teiste abistajad,“ arutleb Gunnar. „Tean kõikjal maailmas kokku mõnd haruldast alkoga-sügavalt-tuttavat, kes toovad nüüd saatusekaaslasi vilunult ja oskuslikult tsüklist välja, puhastavad-tervendavad – ent saadavad siis edasi arsti juurde ja-või AA-sse.“
Valik
Gunnar lakkus valikuhetkeni jõudes Lasnamäe punkris. Üks memmeke, kes oli valinud pensionile jäädes joomise, pakkus talle peavarju. Tädike tiksus tsüklist tsüklisse, tema korteris tinutati kogu aeg – pidevas vines keevitaja aga olig viimsegi töö kaotanud. Ta ei mäleta enam, mille eest üldse napsi ja odekolonni osteti – ent ühel hetkel läks ta täiesti ise ja omal valikul Wismarisse. Haigla oli siis Endla tänaval maja 12 ja samas trepikojas oli ka AA – nii oligi valik väga selge.
„Pean oma esimesele kahele naisele kahel erineval moel tänulik olema. Nii, nagu on erinevad kõik alkohoolikud, on ise nägu ka nende abikaasade kaas-alkoholism. Minu esimene naine oli samuti jota, kelleks muide tegutsev viinanina ise ennast ei pea ja minu elukoolihariduse juures – nali! – ei saa kellelegi näpuga näidata – meid ühendaski pudel. Ja kogu armastus. Teine naine kandis joodikutega abiellumise karmat. Tal olid ka enne mind viinavennad – ja ta viskas mu viimaks lihtsalt välja. Kange naine oli – ei võtnud tagasi ka siis, kui juba paar aastat kaine olin. Tema õppetund oli õpitud. Tema kiituseks võiks veel lisada, et see järsk abita jätmine just meiesugust aitabki. Ilma naljata võin öelda, et ega ma muidu ellu jäänud polekski. Seda valikut ma ise teha poleks osanud. Erinevalt minust, kes ma olen alkoholismist – ja sellega toime tulemisest – teadlikult kujundanud missiooni, isegi mingil määral elukutse,“ meenutab Gunnar. „Etanooliga kaasnev on puhas biokeemia. Organismis moodustuvad ühendid on nii jõulised, et mõjuvad nii füüsisele kui psüühikale hävinguliselt ning alkohoolikul ongi kaks valikut – surm või null. Mitte tilkagi. Mitte kunagi. Kuid elame ainult täna.
Kui ma praegu ennast pettes pitsikese Hennesseyd lubaksin, oleksin poole tunni pärast poes viina ja järel ja edasi läheks sedasi, nagu selle deemoniga alati ja kindlalt läheb. Tsükkel.
Minul jäi vaimselt elujärk 18-40 vahele ning füüsiliselt olin hauaäärel. Mul olid absoluutselt kõik elundid läbi – maks, kaksteistsõrmik, magu, süda, veresoonkond ja –rõhk. Nüüd on mul tänu oma valikule olnud õnne kogeda, kui võimsalt inimese keha Jumala tahtel taastub. Ainus eripära on hommikune ülimadal vererõhk. Jumal on kõikvõimas.“
Kui valiku teinu oli kümme päeva Wismaris puhastunud, tegi ta järgmise valiku. Astus ravilast väljudes mitte tänavale, vaid AA-sse. Tere, mina olen Gunnar ja ma olen alkohoolik. Tänu sellele astumisele oli mehel üsna kohe oma korter ja vahva keevitajaamet, mida pidades kantakse teatavasti maski. Maskiga on väga tüütu suitsetada. Kained sõltlased vaigistavad joomahimu sageli teiste sõltuvustega liialdades. Tubakas poos ja lämmatas – kolm pakki päevas ikkagi! – ning siis tuli suitsunurgas appi Sergei. Jätame homme suitsetamise maha! Gunnar jättiski. Sergei ise mitte.
1 %
„Minu sisetunne ütles, et ka teistele Eestimaad pidi massiliselt Saatana küüsis piinlejatele on vaja valikuvõimalus anda. Ühinesin Päästearmeega – see on kristlik sõjaväelisel põhimõttel toimiv organisatsioon. Leidsime kodutute varjupaigaks sobiliku Paljassaare baraki, mille korda tegime ja kuhu kogusime samasugused kodutud jotad, nagu olin ma ise olnud. Tegutsesin selle varjupaiga komandandina, lugesin vendadele hommikuti pühasõna – kuni Euroopa Liidu normatiivid ütlesid, et kümme meest ei tohi ühes toas ööbida,“ muigab Gunnar, kes nii toonase hingeabistajana, kes päeva mõteteks kasutas AA kirjandust ja segas need lühikeste kristlike lõikudega ning tänase vaba valijana on sügavalt tunnetanud, kui üks, üldine ja ühine on Jumal. „Lihtne ja karm statistika ütleb, et kõigist sadadest meestest, kes varjupaigast läbi käisid, said ja jäid kaineks üksikud. Isegi mitte sajast kaks – üks protsent!
Nüüd olen kõrvalt näinud, kuidas need, kes ikka natukene proovivad ja ravimitele loodavad, aina libastuvad ja otsast kainenemise ränka teed alustavad. Tean, millist paanikat tunneva need, kes on lasknud endale ampulli panna – nulltolerantsetele on igasugune kärakas nagunii surmav mürk, kõndides alkoholi-ainevahetust peatava preparaadiga meie poodides-seltskondades on inimene, kellelt igal sammul küsitakse, miks ta ei joo – selle asemel, et endalt küsida, miks mina joon! – täielisel miiniväljal. Surm igal sammul. Näen, kuidas ampullivennad ootavad kuiva sunduse lõppu – lähevad nahaalusepreparaadi lõpuni imendumist oodates ja kuid lugedes kurjaks ning teevad seejärel vihaselt kõik näilise naudinguta ajad tasa. Järgmise torpeedoni…
Päästearmee peab selles majas praegu supikööki, mina läksin Soome. Kõigepealt keevitajana – siis tegin oma firma. Pori linna lähedal oli ühes korterelamus, endise kaupluse hoones üks korter valmis ehitatud, kõik muu pooleli. Üks pank andis mulle ime kombel raha ja ma sain selle hoone sedasi osta, et seal sisaldunud ühe kušeti ostmise 100 eurot mul polnud…“
Gunnar ehitas kõik korterid valmis ning üürib neid nüüd põhiliselt võõrtöölistele – poolakad, tšehhid, üksikud eestlased ja soomlased. Kallis kaasa Mare peab „mõisas“ korda, kuni paari aasta pärast pensioniikka jõuab ning naaseb siis loodetavasti koos oma talendi koju toonud mehega Saaremaale.
AA ja Maunu
Haagissuvilat nimetatakse soome kõnekeeles vaunuks. Gunnari papa saares kuuleb kehvasti ja hakkas siis tema järgi seda Maunuks kutusma. Kadunud ja naasnud poeg muigas ja kiitis nime heaks – olgu siis peale Maunu – nagunii paremat nime eesti keeles veel ei ole.
Anonüümsete Alkohoolikute ülemaailmse liikumisega teadlikult ühendusse jäänud Gunnar hoiatab, et viinaveast vabanenud peavad arvestama – neil on oht kõigist võimalikest muudest nähtustest samuti sõltuvusse sattuda ja liialdustesse eksida. Tema ise oli mõnda aega sõltuvuses… šokolaadikreemist! Liialdatakse ristsõnade lahendamise ja kollektsioneerimisega, spordi ja tööga, loomaarmastuse ja heategevusega – ning ülisageli ka omamiskirega ja selle nimel üha uljamate äriprojektidega. Teades töödikute-mogrimärtide näilise tubliduse taga peituvat haigust – ablaste ärihaide niisked käed värisevad, silmad vilavad, õhupuudus ahmib üha homset ja uusi projekte, ei mingit siin ja praegu elamist – on Gunnar alati väga valvas olnud oma peas sündivate äriplaanide suhtes.
„Kui ma pole kaks nädalat ühegi riigi AA istungitel käinud – olenevalt sellest, kus oma karavan-autohaagisega hetkel olen – tekivad ulmelised ideed. Aeg istungile minna – kusjuures neis isemoodi klubides tol päeval üles võetud teema on seni alati olnud just mulle, täpselt see sõnum, mida vajan,“ on Gunnar tänulik. „Vennaskonna istungitel on kohe aimata, kes on nädala-paar kaine olnud – nemad teavad kõike ja õpetavad kõiki. Kuna meie hulgaski on pidevaid tagasilangemisi, niinimetatud AA-viinad, püsib alaline valikuküsimus ja tähestiku alguses seismine meil kõigil kenasti meeles. Sõltuvushaigus hoiab meid tähestiku algus-A juures igavesti, sellepärast on ühine väli ja filosoofia vajalik.
Sõidan oma karavaniga Nipernaadina mööda ilma, külastan meie vennaskonna istungeid, naine juhib seni meie ettevõtet ja on rõõmus, kui jälle tema juurde jõuan.“
Gunnar pidas plaani – eks ikka siis, kui polnud ammu istungit külastanud ja maa peale tulnud! – veel laenu võtta ja teine-kolmaski üürikorterite elamu ehitada. Pank tuletas talle tabeleid ette seades meelde, et mees läheneb 60le ning tõsiasi, et ta on oma elust paarkümmend aastat vahelt välja joonud, rehkendustele ei tähenda. Härra on tänulik ka EASi mentorile, kes tegi talle samuti selgeks, mis juhtuks, kui ta võtaks stardikapitali karavan-autode ehitamise firma jaoks. Paneks saadud raha eest angaari püsti ja… hing oleks kinni. Ei. Talle piisab tema oma karavanist ja missioonist.
„Eesti keeles pole haagissuvila kohta head sõna. Soomlased ütlevad vagun ehk „vaunu“. Mu 84aastasel isal on kõva kuulmine – ta kuulis „maunu“ ning tema jaoks mu karavan Maunuks jäigi,“ naerab Gunnar. „Mul on väga hea meel, et isa on mind nii palju aastaid kainena näinud – usaldus ja usk tekkis viie aastaga. Alles siis lubas papa mind, keda ta seni joodikukaltsuks pidas, oma auto rooli. Ka emake nägi enne lahkumist seitse aastat mu kainust ära… AA vennaskonnas ollaksegi kõige õnnetumad selle üle, kui kallid, kellele oma haigusega palju valu on põhjustatud, ei jõua terveneja uusi valikuid ära näha.
Mu isal on Kärlas kena – saarekeelne „kena“ on üks kena sõna! – viilkatusega maja, mille juures ta peab kaht traktorit. Ühega tõstab kord aastas risu minu keevitatud kopa sisse tõstab minu keevitatud kopaga risu – oleks täpsem, teisega harib kord aastas maasikapõldu ja kartulit. Kuna sain keevitajana trauma ja olen paremast silmast poolpime – jälle muidugi valikuküsimus, öelgem pigem, et näen vasaku silmaga paremini! – olen aina rohkem isakodule keskendunud. Ehitasin teda suuremaks-moekamaks ja sean meid Marega Saaremaal alalisemalt sisse. Keevitada ja tinutada ma enam ei taha – aga AA-liikumist Saaremaal, mis „köik see mees end mönuga pöhja vötab“ tahan küll toetada ja võimalikult kõigile vabalt valijatele sõbrakäe ulatada.
Oma kodukülas olles ja vaunuga mööda Eestit sõites näen sageli ka nn. patriootide valikuid. Enesepettus selline, et mina eesti patrioot, ei lähe siit mitte kuhugi … te peate mulle töö siia metsakülasse tooma ja kui ei, siis … vaba valik. Võib ka kiruda ja vanduda, pommida pensionäride käest suitsuraha, kuid – on ka teine valik: hakkan ise midagi ette võtma, elu edendama. Siin võin ka nõuga abiks olla. Olgu kasvõi sellesama algatuse kogemustest, mille Soomes algatasin. Tegus noor pere võib väikefirmast kergesti impeeriumi tekitada – VALIK ON VABA.
Saaks ühe protsendigi talente koju – ehk siis haiguse varjust oma tegeliku isiksuse juurde tuua – küll oleks kena. Esimestel kainenemise öödel pärast joomaperioodi on sedasi, et „pörsa sörad köbisevad pörandat pidi nönna et magada’p möista ja möelda’p soa,“ siis on väga tähtis, et ärajäämanähtudega võitleja poleks üksi – kellegi hooliv lähedus hoiab hinges ja jutis. Igal järgneval päeval ja aastal peab saatuse- ja haigusekaaslaste vennaskond samuti kõrval olema, sest meil kõigil on igal sammul valida vaja. Täna. Ja homme on uus täna.“