15.-16.aprill

15.4.15 osutus väga sobivaks kuupäevaks Apache ja Arizona sündimiseks. Kell 11 üleeile õhtul kulbitas 9aastane Alfa mulle mokka ja andis teada, et nüüd on nii. Kell 1 öösel tegi pesa. Kell 5 oli lumi maas. Mitte kröömike – paks ja kaunis lumi. Ja kui Ogret tankisin, häälitses mammi lakkamatult, nii et kell 7 talledega kohtudes ma üllatunud polnud. Arizonal tuli ninast lootevett välja imeda, Alfal olid üsna suured kaod, nii et seleeni-multivitamiini dopingu sai ka tema. Hobused püherdasid end lumes puhtaks, Indi – ja kandlekoja Kärt – said lumehommikul punase pandaga kooli, sest ilmastikupöörded olid lausa liiga huvitavad. Ja mina kleepisin Täisringi fileed üheks pakiks, mille kõigile asjaosalistele saatsin.

Ole tänatud, Maa Ema ja Taeva Isa. Tänan teid kõiki, vennad ja õed tuli-vesi-õhk-maa. Hea Looja, ole kiidetud selle eest, et nii põhi-lõuna-ida kui lääs tõid täna head, ainult head – ja homme on tulemas väga head. Õnnistatud olgu kevad-suvi-sügis-talv, kirgas on meie elukaar. See lubab ajast aega õppida. Suur Vaim, ühel päeval ehk palvetab vend mõisahärra siin koos minuga. Kui tunneb, siis palvetab. See on sinu kätes, hea Looja. Aega on. Ruumi on. Tänan sind kõige eest…

Eile oli üleüldine ja pidev tänamise päev. Otsaga tänasesse ja edasi.

Keset boksidetegu tuli Siwira-Ingrid – nagu päike – ja sellega seoses üleüldine hea ja õige liikumine. Esiteks sain Alfa kaksikud seniks tema sülle pista, kuni Alfalt ternest lüpsin – vaevalisel teel räsida saanud tüdruku turgutamiseks. See minimaadlus tegi palju kasu ka mammale – lüpsi ajal tõmbus emakas kokku, mutt kägises, peeretas ja õiendas – aga sellega oli ka tema seisund klaaritud. Õhtuks oli tüdruk juba tubli imeja. Vasak kõrv on siiani lontis. Äärmiselt huvitav look, mini-mileedi

Teiseks likvideerisime Inkiga juba lakanud puukuuri – tassisime katuseta  jäänud riidad teisele poole allesjäävat kivimüüri, mis tulevast grillplatsi-lehtlat-välikööki põhjatuulte eest kaitseb. Võtsime ära viimsed silokiled – täna on prügiveopäev, sai platsi puhtaks. Tegime noortele kobeda koorma.

Siis tuli veel üks päike ja tänamise subjekt – Mihkel Hannaga. Aitas viimase haluvirna teisaldada. Hobused said mitu tundi otse meie kõrval kõõluda, suhelda ja eputada. Paar tundi hiljem kihutasime Mihkliga juba talina poole.

Ütlen meelega talin – ei Mustamäe bensukas, PERHi emos ega üldse kusagil ei kohanud ma ainsatki eestlast. Sõbralikud ja vaenulikud, täiesti umbkeelsed venelased. Ainult arst Alge Vare – tunamullune aasta arst! – oli eestlane. Ja veel milline. Mitmemilline.

Olen nii pööraselt tänulik, et lugu, mistõttu väimehega öisel maanteel siledate rehvidega konnade vahel rallit sõitsin – kusjuures mu panda lehkab jälle kärsaka järele… – lõppes õnnelikult. Nii tänulik olen, et ei jutusta, milline totter käkerdus oleks äärepealt mummi muna ära viinud. See ei ole Soone talu lugu. Me tulime sellest halvast unenäost õnnelikult välja. Kahe kiiruseületamise fläšiga. Jah, olen süüdi. Aga minu tütretütrega on kõik hästi. Naeratage kiiruskaameratele!

Avasin magamatusest vildakana, suuresti nitroglütseriini abiga, Ingli puudutuse käsikirja. Saatsin leivaemadele listi uusi töid, millest nii mõnigi tuleb kohe ette võtta.

Vestlesin venna lese ja Kareka, Diana ja Ingridiga ja ma lihtsalt olen nii vägaväga tänulik, et… lähen bokse tegema, pärast seda Terje ja Indiga Valtu ujulasse. Ja homme Mäksi kontserdile Jaanika ja Terjega. Aitäh…

https://www.youtube.com/watch?v=l23wDDAr1Fs