Lauri Saatpalu 50. Sugulased vananevad jõudsasti, ei tea miks küll

Anna asjale nimi – ja see juhtub. Näitan ette, kuidas ma püüan perioodilisi õõva ja lootusetuse laineid tekitavat maailma ilusaks ja elusaks tuunida.

1. Linnulaulust trillerdavas metsas möllab kolm harvesteri, mu kõrval põldudel on neli väikebussi, neli haagissuvilat – ja plaanisolevast 2500 tihust tuuakse iga ööpäevaga 200 välja. Positiivne vaatevinkel: tüvede kukkumisraksatused ajavad küll hobused jooksu – aga neile ongi trenni vaja; pidev mürafoon harjutab tsivilisatsiooniga ja teeb sälud lollikindlamaks; õnneks pole linnud veel päriselt pesitsema jõudnud hakata; vana ja väsinud mets vajabki noorendamist; Tõnsu-talu rikastumise pärast muretsema ei pea – kõik need harvesterid-bussid-veomasinad-trakatsid-haagissuvilad saavad raha endale – seilasime, teame – loodame, et laoplatsiks saanud põld ja häviv tee enne lahkumist korrastatakse. Halleluuja. Juba parem.

2. O’Hara, kes ilmselgelt hea meelega imetab tütar Okad, aga poeg Ogret mitte, imes täna hommikul tühjaks tallestarteri lutipudelitäie – see tekitab talle piima juurde ega pane teda starterit juurde saavat poega rohkem võõrastama kui ta seda niigi teeb. Kuna ma ei tea, kuidas saavutada see, et O’Haralt tallesid varastada püüdev Eliise pidevaid lahinguid ei algataks, hoian seni lambaid laudas, kuni olen enda sees läbi ja välja ja ära töötanud tallede vigasaamise hirmu. Kusjuures ma ise mögisesin mullu Kareka kallal, kelle lambad – küll hoopis muudel ja määdel asjaoludel laudas istusid…

3. Tänu eilsele Ema Maie juubelile sain mure ootamatult üksijäänud traavli-Ritsika pärast hobuinimestega jagada – ja polegi nii lootusetu.

4. Minu erialatööde pärast helistanud maavanem Tõnis Blank võttis pooletunnise vestlusega suure hulga hirmusid maha – pankrotis seavabrikul on kosilane ning läbirääkimised käivad söödatarnijatega, et nad hämaratel aegadel kannatlikud oleksid; Rail Baltic on otsustatud Kehtna-Raikküla valdade piirile, mitte mu sõbratari kitsefarmi ja hobutalli vahele; kuna väiketalunike otsetoetuse 15 tuhhile pretendeeris 10 miljoni eest, aga eraldati 12 miljonit, saavad kõik vähegi kvalifitseerunud.

5. Tänu sellele, et minema lennutati kõigi aegade parimad ministrid Helmen Kütt ja Ivari Padar – põllumõnnaks sai põline linlasest bändimees Urmas Kruuse, haridus-teadusmu…ks, pardon, Eesti poliitika kõige bõkim mats – siis saavad eestlased teada, mida nad väärt on. Mitte ühtki valimislubadust pole võimalik rahvast poomata täita. Ja siiski on lubatu teostamatu. Tõuseb bensiini ja tubaka aktsiis ja muud maksud, tõusevad kõik hinnad ja salakaubandus hoogustub veelgi. Eestisse jäävad nüüd juba üsna kindlalt vaid minu, Diana, Margoti, Ene ja teiste idealistide-entusiastide sugused pühendujad, kes on endale koju muinasmaa ja unistuste töökoha loonud ning nüüd lootusetult selle külge aheldatud. Aga – parem õudne lõpp kui lõputu õudus, eksju. Liiatigi – kui viimased eestlased, kes ennast minu-kombel oma muinasmaa külge ketti pole pannud, maa lõplikult tühjaks jätavad, saabub siia koos teiste immigrantidega äkeste mu kadunud Kuningas  Hõissa, sõbrad – kõik on nii hästi, nii hästi, nii hästi… On või? Jajaa, anna asjale nimi – ja see juhtub.

Täna juhtun Maximasse porgandite, Agrovarusse tallestarte ja Huskyparki kaera järele. Loodetavasti juhtub üsna mitu uut stseeni arvutisse ja Kareka kätte hoiule. Ma küsin endalt nõu ja olen alati nõus – kõik on hästi ja kõik on hea…