9.aprill

KukeMaie sünnipäev! 60. Nagu Inglikaitse Margaritalgi. Eileõhtune Pirjo-kõne kujundas meie tänase õhtu väga teistsuguseks kui plaanitud. Sõitsime pärast õhtust talitust Kirnasse ja pidasime ühe parima spontaanse sooja südamliku peo – tänu Pirjole, Kristale-Andresele, Maie Minnile ja paarikümnele inimesele, kes erinevatest Eesti otstest kokku tulid.

Meil ei läinud ükski asi täna üllatusteta – aga paremini kui plaanitud kõik. Kui olin Karekale järgmised stseenid ära saatnud, helistas… maavanem. Rääkisime Reyst ja Rail Balticust, Rapla laululava kasutamisest ja tuleva aasta Raplamaa laulu- ja tantsupeost. Üle poole tunni. Indi jalgratast teenindusse viimiseks autosse upitades olin jäises tuules juba üsna sinine. Aga õnnelik. Et Pirjo helistas ja üllatussünnipäevale kutsus – et maavanem helistas ja mitu mõnusat juttu rääkis – see kõik oli lihtsalt võrratu.

Üle hobukopli madallennanud nato oli nii ja naa – hobused rahunesid õnneks ruttu – hea, et kodus olin… Liiatigi on nad pideva mürafooniga harjunud. Harvesterid-tondid panevad kümnete massinatega õnneks Tõnsu metsas kahes vahetuses ja püüavad ööpäevaga 200 tihu teha – mis tähendab, et lubatud 2500 tihu väljatoomine võtab… joppantonio, ikkagi kaks nädalat, raisk. Kenad mehed. Rääkisin neist paariga törtsu mehejuttu. Aga siinsamas paarisaja meetri kaugusel ööpäevaringselt helendamas ja laamendamas – apsaluutselt nottvelkomm.

Karekas jäi Tallinnast kursusejuhendaja matuselt tulekuga nii hiljaks, et tuleb Soonele tuleval pühapäeval. Higitelgi teeme. Mis te siis arvasite. Lasksime Indiga kahekesi kõik lambad õue päikese kätte. Ördi rahunes kiiresti ja kohanes paparolliga. Aga Eliise Mää püüdis O’Hara kribulaid pihta panna. Amatsoon mõnules oma mugulatega nagu elu peremehed kunagi – kaks noort ema puksisid nii, et pealuud kõlisesid – talled ohus ja mis kõik. Pärast laudas avastasin, et O’Haral on väga pehme tiss ja vähe piima. Ta tissitab osavalt jalge vahel elavat tütart – poega tõrjub. Diana soovitas poissi Eliisele pakkuda, kui see nii väga tahab. Aga KukeMaie spontaanselt peolt tulles katsusin – Eliisel pole enam piima. Hoopis indleb. Mis tähendab, et uued talled on septembris. Õhtul pärast pidu andsin Ogrele sahmaka titteli-tuttelit – pliks polnud huvitatud, O’Hara maitses ka, mida lapsele antakse. Tore, mu kohustused ei kahane. Aga vähemasti annan põnnile võimalikult soodsa stardiasendi.

Mis emmede kakelungi puutub, siis esimese hooga mõtsin Eliise üldse Di juurde saata – täpsemalt öeldes heinaseemne vastu vahetada. Aga seeme on Di papa jagu ning Di autol kukkus sumps alt – nii et pole ette nähtud. Püüan selle lõputu lambalaada auga välja kannatada ja lõpuni pidadavedada.

Teel üliõnnestunud juublile tuli üliõnnetu telefonikõne Kuuse talust. Herlendi Laura, kelle ta Reedalt üsna kalli raha eest sai, suri soolekeerdudesse. Kirnas rääkisin üksinda jäänud Ritsikast Lasna talli Razumovitele – nad võtavad ta enda juurde, kui Ritsikale ostjat ei leita. Mu head sõbrad, keda üks tragöödia teise järel tabab, otsustasid igasuguse loomapidamise üldse lõpetada. Kui ei osteta, siis kingivad lambad laiali. Ei, mina ei võta kedagi. Aamen.

Nii palju hapral piiril viivlemisi… Igas mõttes. Hämmastav, kuidas läks juba eile õhtuks meelest, et meil oli Indiga eile muu hulgas teine sünna – või mitmes iganes – Kehtnas kukkus ülijäme puu meist tänu Outbacki poistega täädutamisele paar minutit mööda. Kevadtorm…  Paar päeva tagasi ütles Dardo mulle Moskvast, et jahmatavalt tumedad ajad on Maa peale tulnud. Seepärast katab üks õõvateade teise järel eelmise rutem kui vapustus möödub. Eile õhtul oli Kuuse talu sõprade vanem hobune – Ritsika ja Kareka Pisikese – ema maas. Üleeile kaotasid nad Omariigitari talle. Karekas käis matustel. Ja nii edasi. Iga päev ilmuv kümme huvilist üksildast meest seinast seina jäävad samuti selle katastroofilaine alla. Ptüiptüiptüi…

Meie kalli KukeMaie – kokkukirjutatud, mitte eksida! – üllatuspidu kujunes just nii täiuslik ja mõnus, nagu ainult spontaansed peod olla saavad. Tänu sellele, et Ema Maiel on sõpru kõikjal üle Eesti, kogunes meid Kirna rahvamajja Virust Võruni. Igaüks võttis midagi kaasa – nii et laud oli lookas ning kingitused kogu südamest valitud ja valmistatud. Papa Kallaste tõi segaduses juubilari kodust saunaplähvides ja paljasääri kohale. Jahmunud hobuemand sooritas seepeale oma elu etteaste. Ta tegi peokõne asemel jõulise galopi läbi oma elu värvikamate sündmuste ja teekaaslaste. Oletasin, et see sooloetendus põrutab ja liigutab, naerutab ja nututab mind sellepärast nii väga, et armastan seda värvikat moori vägavägaväga. Ent tegelikult naersid ja nutsid kõik ning isa Andres ütles, et mitte üks mono-ständapp pole pooltki seda väärt, mida Maie oma vaimuka ja maitseka, delikaatse ja röökivalt naljaka, ainukordse ja erilaadse etendusega saavutas – puudutas iga hingelist südameüdini. Õnne kõigile Maie seitsmele kohe-kohe-poegijale, kõigile tema õpilastele ja teekaaslastele – ning meile kõigile, kel on au olla nii võimsa isiksuse Sõber.