02. aprill 2015
Pargiwaht viimatimineja ja tema paduneljapäevad
Kati Saara Vatmann
Pargiwaht – viimatimineja (63) on numeroloog-süstemoloog-paralingvist-fukido meister ja kristlik müstik, kelle puhul on lihtsam määratleda, kes ta ei ole kui seda, kes ta on. Üldiselt soe ja südamlik, vahel ka tiba irooniline ja musta huumoriga, kuid pidevalt tegus ja pühendunud vanahärra.
Ta on olnud Eesti Muisnasteaduste seltsi asutajaliige (1988) ja esimene president, Maaema Messi algatusrühma liige ja messile nime andja ning rea uute vaimsete distsipliinide looja ning praktiseerija. Põhjapanevaim neist on üle veerand sajandi tagasi ilmutatud süstemoloogia.
Numbrimaagia ja laulusõnad
„Seda võib tinglikult nimetada ka numeroloogia keskkooliks, kuigi numeroloogia osakaal süstemoloogias ulatub paremal juhul vast 10 %-ni,“ rehkendab papa Pargi, kes on olnud ajakirja Naised horoskoopide koostaja ning Eda Pauksoni parimaid sõpru ja kolleege. Paduloomingulise isikuna ka Eesti Autorite ühingu liige aastast 1982 ning on rõõmustanud meie kõrva ja muid meeli laulusõnadega „Kantri alati jääb“, Justamendi ja Silvi Vraidi poolt salvestatud „Jaaniöö“, Maarika Uusi esitatud „No oota sa“, Andres Valkoneni muusikale – „Väikene rahvas, vaikene maa“. Eel-Pargilt sai sõnad ka Apelsini esitatud blues „Stress ja sokid“ning Fixi järelehõige Silvi Vraidile „Magus valu“…
Nii numbri- kui sõnamaagina soovitab teadjamees kõigil vähegi vaimsepoolsele teele asujatel sissejuhatuseks läbi lugeda Exupéry „Väike prints“ – ses eksistentsialismi tähtteoses sisalduvaid fraase sarjast „sa vastutad selle eest, kelle oled taltsutanud“ saab päevast päeva tõhusalt meelde tuletada. Ka siis, kui võidule on pääsenud teadvusteaduste ajastu ning ridadevahed kõnelevad meiega enamgi kui read. Siis eriti.
Samas on Pargi tunnistatud juba üle 30 aasta tagasi arstide poolt pimedaks. Seda aga ei pruugi teadmatud arugi saada – ta tajub inimesi, kohti ja nähtusi kõigi teiste meeltega, nii et vaegnägemisest pole justkui juttugi. Nagu ta ise ütleb: „Kui inimesed kasutavad energiaid selleks, et vaadata näiteks aurat, tegeleda nn. energiatööga – siis mina kasutan neid energiaid selleks, et näha kõigi teiste jaoks üsna tavapärast banaalset maailma. Auhind selle pingutuse eest on kõike muud kui banaalne. Tahan vastuväiteks negativistidele öelda, et me ei ela sugugi vanglaplaneedil – kaugel sellest! Me elame võrratult ilusas maailmas, kus oleme ise ennast sidunud kõikmõeldava ja orjastavaga – näeme oma maailmagi just vastavalt sellele. Paradiis ei asu taevas ega astraaltasandil, vaid ikka ja ainult meis endis – nagu põrgugi. Me kanname oma paradiisi või põrgut enestega pidevalt kaasas ja selle eest põgeneda on mõttetu. Jääb üle vaid muuta ennast, kuna ümbritsevaga me kindlasti seda teha ei suuda.“
Võiks arvata, et arvutis, millega varem suurfirmade ajutrustina töötanud edumees on juba oma paarkümmend aastat sinasõber – on srift viimase võimaluseni suureks seadistatud – tegelikult ei viita miski vaegnägemisele. Ja ka mitte mahakäimisele. Hiljuti oli Pargi kogu südamest armunud – sai valusasti mööda hingenäppe – ent on tänulik, et veendus: armastuseaparaat toimib laitmatult.
Nõid neljandast põlvest
Kuigi mees on neljandat põlve nõid, ei ole ta guru. Ei ole jüngrite värbaja ega ammugi mitte nende energeetiline ahistaja. Pargi koondab mõttekaaslasi meelerännakutele Facebookis nimetuse all „WäeAken“, mis toimub järjepanu juba 2014. aasta algusest, osavõtjaid alati üle 100, kohati ligi paarsada ka. Igal paduneljapäeval toimub järjekordse etapi peafaas ja kaduneljapäeviti viiakse läbi järelkümblus. Siin olgu öeldud, et paduneljapäev on neljapäev, mis eelneb täiskuule. Juhul, kui täiskuu satub neljapäevasele päevale, on paduneljapäev nädala võtta varem.
Pargiwahi arusaamadest ja maailmakaemusest saab osa Facebooki Pargiwaht Viimatimineja profiililt või googeldades end tema tasuta koduleheni.
„WäeAkna kaudu pääseb energeetilisse ühisvälja, mille jõujooned ulatuvad maailma väga erinevatese paikadesse. Meie WäeAken on avanenud – Bermuuda, Lihavõtte saare Naskca geoglüüfide, vana Pompeij, Vaticani, Ukraina, Venemaa, Leedu ning Eesti Vabariigi kohal. Rännak algab sellega, et grupi liikmed suunatakse erinevatesse eelkanaldatud püramiididesse, kus toimub 21minutiline puhastumise protseduur. Seejärel koguneb grupp juba täismahus ühtseks wäekümbluseks püramiidi – mis on minu kui grupijuhi poolt samuti eelnevalt kanaldatud,“ kirjeldab mees, kes on tänaseks kahel korral Rahvusraamatukogu konverentisaalis pidanud konverentse „WäeAken TeadvusTeaduste Ajastusse“, sest rahvas tahab lisaks netile ka ilmsi kuulata ja tunnetada, kogeda ja mõista. Need seminarid on planeeritud kolmele korrale aastas, tänavu veel üks juunis ja teine oktoobrikuus.
Vastu tulles publiku tungivale nõudmisele alustab Pargi 22. märtsist käima PÄIKESE-PÄEVA-KOOLI. Tema pühapäevakool hakkab esialgu jagama õpetust korra kuus – pühapäeviti.
„Inimesed küsivad alailma nii kanaldamise kui karma, reptiloidide kui samas kehastuses üha ümbersündimistest hakkame otsast rääkima!“ lubab mees, kelle emaema oli armastatud nõid ning kelle ema koostatud unenägude seletaja isa ahju viskas. Ehkki isal eneselgi olid malendid voodi ees, kuna unedes tulid lahendused – nii nagu Mendelejevile tema perioodilisuse tabelgi. „Mitte kosmiline vibratsioon ei tõuse, vaid inimeste endi teadvus laieneb kvanthüppeliselt. Tänaseks on juba eriti suured käärid nende lihakehade vahel, kes teismeliseeast alates ainult pensionist unistavad – ja nende vahel, kes on iga natuese aja tagant täiesti uuel tasemel.“
Kristlik müstik
Ennast kristlikuks müstikuks pidav küpses eas mõtleja-tunnetaja, aktsepteerib küll kõiki Looja tajumise ja Temaga suhtlemise mooduseid – indiaanlastest budistideni, ent ise eelistab jääda vähemalt esialgu veel kristlaseks. Seda muidugi mitte niivõrd inimeste poolt välja mõeldud religiooni, vaid usu kui sellise mõttes.
„Kristlus on mulle oma õpetustega lihtsalt arusaadavam ja lähedasem kui teised usundid. Inimolend ei peaks loobuma uskumast Loojasse. Ilma usuta või vähemalt usalduseta, on meie hinged õige pea loksumas laial ja väga libedal teel. Need, kes usuvad inglitesse ja nendega suhtlevad, peaksid uskuma ka langenud inglitesse ja mitte laskma neil meelitada end silmnähtavaisse madalsagesuslikesse püünistesse,“ manitseb oraakel, kes oskab valmistada liikuvaid, määrdumatuid, rünnakuid tagasi põrgatavaid energeetilisi kaitseid. „Ka langenud inglite äratundmiseks on käepärased meetodid, mis määratlevad, millise energiatasandi esindajatega parasjagu suheldakse. Madalsagesusest pärinevad olendid ei tutvusta endid kunagi õigete nimedega – ja seda isegi mitte küsimise peale. Pelgalt oma tunnetusest juhinduda pole kindlasti just kõige ohutum – vaatamata sellele, et meie kasutada on zen, om või halleluuja.
Kõige vähem mõistan ma meie maausulisi, kellel minu nägemist mööda on esikohal rituaalne kamarajura – trummide põristame, tule vaimu toitmine punnsuutäie viinaga ja lihtsalt möirgavate metslaste mängimine. Ega ma neidki halvusta. Küllap on siis kellelegi seda „komejanti“ ääretult vaja. Ja mis sellest, et nede maailmavaade, eetiline ja filosoofiline küündivus jätab veidi soovida – lepin selle lasteaiaga ja lepin ka võimalusega, et ma ise ei küündi kõige selleni.
Kõik teavad tänapäeval rääkida nii meie eelmistest kui järgmistest eludest, mida me olevat juba tuhandeid ja tuhandeid kordi kehastudes kogenud ning paljud veedavad aega selle temaatikaga tegeledes. Kõik näikse tõesti olevat nii selge, et vaidlustamisele ei kuulu. On vorbitud sadu ja tuhandeid sellelaadseid teoseid ja tõestusena toetutakse regressiooni meetodile. Selles viiakse inimene hüpnoosi ajal tagasi sünnieelsesse seisundisse – ja kui patsient – tegelikult katsejänes – hakkab kõnelema teistes keeltes või rääkima sündmustest, millel tema aktuaalse eluga mingit pistmist pole – ongi eelmiste elude teooria jälle kinnitust leidnud. Mina sellise poolpiduse tõestusega ei lepi. Isegi elementaarne energia jäävuse seadus üleb järgmist: energia ei kao ega hävine, vaid läheb ühest liigist üle teiseks. Kaasaegsed gurud ise nõustuvad väitega, et kõik viimseni on energia – no mida imet see info siis on, et ei allu enregia jäävuse seadusele? Iidsetest käsikirjadest saab ka lugeda Akasha kroonikast, kuhu koguneb ja pidevalt täieneb kogu universumis leiduv info…
Kas mitte meie nn. elud ei kujuta endast vaid Akasha lukuausust info piilumist? Mina igatahes ootaksin lisaks vanale regresseiooni meetodile ka juba muid täiendavaid ja tõepäraseid teadvusteaduslikke kinnitusi.“
Pargi imestab, et samas pööratakse naerualuseks väide inimese ümbersünni võimalusest ühe elu jooksul. Ta väidab, et inimolendil on peale lihakehaks, inimloomaks sündimise võimalik teha läbi veel kaks ümbesündi. Sünd inimloomast inimeseks ja inimese ümbersünd valgusolendiks. See on teadvuse muutumine inimlooma tasemelt aina kõrgema valgusolendi taseme suunas. Oleme inimloomanagi sündides valgusolendid, ent enne teatavat arengut realiseeruda sellena ei suuda.
Mis värvi on lõhn?
„Küllap just selleks mu silmanägemine ära läkski, et saaksin oma suhteliselt piiratud võimalustega maailmas üsna segamatult areneda ja teiste meelte kaudu sügavamaid õppetunde võtta. Midagi ilmutuselaadset sain teismelisen ning 47 aastat kestnud vaimse tee jooksul, ala- ja teadlikult unenägude ja nägemuste kaudu olen ohtrasti aega kulutades õppinud. Tulemused on vastavalt kulutustele tiba tõhusamad.
Tajun inimesi, kohti, nähtusi ja sündmusi ka lõhnade ning terviklike infoväljadena. Inimolendil pole sugugi vaja auravärve vahtida, et mõista, kas see või teine olukord või inimsuhe sobib ta ellu või mitte. Eks tunneb ju iga potentsiaalne ema ilmeksimatult ära oma tulevaste laste isa. Tunneb seda paremini, mida vähem parfüümi tegelikul hõngul peal on,“ õpetab mees, kes oma koera käitumist jälgides loobus viisteist aastat tagasi enda seebiga pesemisest. „Igasugune värvidega jändamine on vaid üks paljudest võimalustest, müügiartikkel, mida võib võtta ka mõnusa ajaviitena,“ muhekeb papa Pargi. „Kirjatööd, loengud ja kursused on ikkagi kõigest väravad, mille tagant algab tee. Ja seda teed ei sea meie eest keegi teine käia.
Ja nii saan ma täiesti aru inimesest, kes väidab tema lemmikloomal olevat roosa lõhn. Kui mul pole selle elukaga vähematki asja, siis ma lihtsalt aktsepteerin öeldut ja unustan – ilma, et hakkaksin polemiseerima, mida see roosa lõhn isiklikult mulle küll võiks tähendada.
Kui inimesed ennast ei kreemitaks ega parfüümitaks, saaksime palju hõlpsamini ja eksimatult üksteise olemusest aimu ning leiaksime igaks elujuhtumiks sobivaimad kaaslased. Tänapäeval näiteks armutakse pahatihti aga Hugo Bossi, ent paratamatult peseb prints end ühel päeval sellest puhtaks ja temakesel tuleb leppida – või mitte – tegeliku temaga. Kõigi nähtustega siin ilmas leppimiseks või mitte leppimiseks on meil vaba valik – iga päev on meil seitse täiesti reaalset võimalust surma saada. Kuni me ei otsusta loobuda, surma ei saa ja jätkame matka.
Sel matkal puutume kindlasti kokku meie energiaväljas parasiteerijatega – erineva kategooria selgeltnägijate ja kaardimooridega, kes loevad meie enda mälust meie minevikku ja müüvad meile selle pealt fantaasiarikast tulevikku – keegi ei keela seda toodet ostmast…“
Võrdsed – ärgakem!
Pargi selgitab, et olenemata sellest, et meis igas elab valgusolend, oleme võrdsed vaid Looja palge ees. Kehastunutena aga pole me seda teps mitte ja mõistlik oleks seda aduda. Ta ütleb, et iseenesest on see hea – kui mitte lausa geniaalne. Ainult pöörased unistajad võivad soovida, et kõik inimesed viimseni oleksid targad, ilusad, lahked ja palju mis veel – ühesõnaga võrdsed. Ometi eelistab tema ka edaspidi võtta elult eneselt workshoppe.
„Vaadake normaalset perekonda, kuhu kuuluvad lapsed, vanemad ja vanavanemad. Mitte keegi ei sunni lapsi palehigis rügama oma igapäevse leiva eest. Ja vanuridki en teenimise protsessist eemale jäetud. Kaasaegne orjanduslik kord aga teeb meid kõiki võrdseks, et rabaksime pimesi teise suvila või kolmada auto soetamiseks. Kellelegi ei heideta armu, piits aina plaksub ja mesihäälne reklaamitibi kordab käskivalt – osta-osta-osta, sa oled seda väärt. Ju me oleme praegu väärt ka täpäevase vaimuelu kolme liini. Esoteeriline punk, tantra ja kanaldamine,“ itsitab Pargiwaht mõnusalt. „Kuna iga inimese sees elab varjusurmas oleva valgusolendi kõrval ka veel hingeke – mis on tihtipeale palju noorem kui välja laseb paista, pole selles väites midagi solvavat. Ei tauni me ju lapsi, kes mänguplatsil liivakooke teevad ja neid siis sirelipõõsa lehtede eest teistele lastele müütavad. Samuti ei pane need lapsukesed omakorda mikski vanurite pidevat probleemitsemist ja ring ongi edukalt sulgunud.
Sama on ka mediteerimisega. Kuni me pole tõeliselt ärkvel, ärme parem räägi ei kanaldamisest ega ka meditatsioonist mitte. Keegi meist pole võimeline tegelikult mediteerima, kui ta on pidevalt nagu poolunes. Krishna Murtile sõnul tuleks meist enamusel õppida eelkõige kontsentreeruma ja alles peale seda, kui oleme võimelised iga oma käimasoleva päeva hetke minuti täpsusega meenutama, oleme ka valmis reaalselt mediteerima. Keskendumata inimese meditatsioon ja kanaldus on pelgalt tore – või vahel ka mitte eriti tore mäng.“
Söö ennast elusaks
Tasakaal algab Pargi kogemuste kohaselt tasakaalustatud toitumisest, mis on uue, 2017. aastal täisjõusse astuva TeadvusTeaduste Ajastu nõudega.
„Siiani sobis ideaalselt ütlemine, et mida sööd – see ka oled. Uuel ajastul hakatakse aina vähem sedasi rääkima. Isegi ökokaup osutub pahatihti reklaamitrikiks, kuna väiketootmine ja -kaubandus tulevad vaevu ots otsaga kokku ja siin ei aita ka krõbedamad hinnad. Lihtsalt elu sunnib meid vägisi heauskseid tarbijaid petma.
Meie tervis aga ei olene mitte ainult toidu kvaliteedist, vaid suhtumisest sellesse. Kaasaegsem oleks juba täna öelda – millesse usud, see ka oled. Tuleb otsast alustada. Jogid on võimelised sööma supilusikaga arseeni ja nendega ei juhtu midagi – miks siis järsku see kõik unustatakse ja maha vaikitakse?! Tasakaalustatud toitumise süsteem ei tulene moest, vaid meid lähitulevikus ootavast kunstlikult tekitatud näljahädast.
Mitte see näljahäda, mis pidevalt III maailma riike kummitab, vaid mul oli selge ja väga õõvastav nägemus, milles nähtu viitas pigem kultuurriigi või –riikide suunas. Sisetunne ütleb, et kõik see juhtub veel minu eluea jooksul. Sestap soovitan võimaluse korral hakata muutma oma suhtumist ja arusaamu tervislikust toitumisest. On tulemas ajad, millal ollakse õnnelikud, leides üks kõik mida hamba alla pistmiseks. Nagu hügieeni, nii ka toitumist olen loomadelt õppinud. Teen kalapäevi – joon vett, nagu kala – suslikupäevi, mil tarbin kõike, mis kasvab maas ja puus – ning siis preemiaks rebasepäevi, mil lubatud on kana ja kala.
Soovitan tungivalt kõigesööjatel vähendada liha tarbimist – aga samas veganitel harjuda liha ja kala sööma. Tean, et mu tänane jutt kõlab kohtlaselt ja ärritavalt, ent ma hoiatan – pole kaugel ajad, mil oleme tänulikud iga viimse palukese eest. Ei siis pole enam mahti mängida noobleid toitumismänge ega kaloreid lugeda.
Tasakaalustatud toitumissüsteemile üleminek on ainumõledav tee. See võimaldab meil pidada iga kalendriaasta kohta üle 50 päeva täispaastu, sama palju on aastas vaid vedelikest toitumise ja juur- ning puuviljadest toitumise päevi. Ja kolmas osa – sama palju päevi kergest kalast või linnulihast toitumist. Seega oleme ligi 210 päeva aastas jahutoodete ja loomse toiduta. Mõistlik on end selleks juba täna ette valmistada. Siis ei tule peatne nälg hädana.
Pidage meeles, et õnnelik inimene on see, kes usub poolt sellest, mida kuuleb, aga briljantne on see, kes täpselt teab kumba poolt uskuda. Inimeses elava valgusolendi ärkamise astet võib määratleda nii: kõrgemad olendid räägivad ideedest, keskpärased asjadest ja madalamad räägivad alailma vaid teistest inimestest – enamasti halvasti. Proovige, kui mõnus on rääkida – ja tunda! – hästi ning kõige halvasti mõeldu-öeldu-tehtu eest andeks paluda. Mina palun tihti andeks – ja andestan alati.“