26. veebruar 2015
Tõotatud maa Mina valijatele
Kati Saara Vatmann
Ajast, mil nõukogude okupatsiooni käest abielluti õnnetult Eestimaalt minema, on jäänud eelarvamus, et välismaalasega abiellumine on ärasõidupilet valge laevaga tõotatud maale. Sellest tulenevad ka tänased kõikvõimalikud lodevuspagulase-laadsed aunimetused. Tegelikult tõmbab Eesti vastupandamatu jõuga nii teisale-abiellunud eestlannasid tagasi kui ka üsna sageli nende mehi – või täiesti vabu mehi nonde iseseisva sisetundelise otsusena! – Eestimaale elama.
Sädelev lauljatar Aile Asszonyi on ungari verd, võõrsil abielus, ent ametlikult ikkagi rahvusooper Estonia lauljatar, kes käib ilusal emamaal jõulist lavatööd tegemas väikese poja beebiea kõrvalt. Teda ankurdab Euroopasse muusika, mitte mugavus.
Klaasikunstnik Kristi Ringkjob tutvus Ameerikas reisikorraldajana töötades oma iti-gurust viikingiverd mehe Trullsiga, kelle tõi Eestisse elama – on Tallinnas ja Saunakülas resideerides ja luues kasvatanud kaks teismelist poega, saanud pesamunaks hiljuti tütrekese – ning siin kõrgkoolis õppejõuna töötav mees räägib tegelikult päris toredasti eesti keelt, ehkki kipub seda varjama.
Armastuse tiivul Eestisse imporditud hindudest saavad siinses kliimas ja džungliseadustes hakkama ja õnnelikuks umbes pooled. Erinevast rahvusest meeste olemusse sedavõrd keskendunult süüvinud, et raamatusari on sündimas, psühholoog-koolitaja Katrin Aedma püüdis hinduga abielus olles Vicky pingutusi nii jälgida kui toetada. Ent lõpeks jäi mehe katse oma kultuuri, kokakunsti ja massööriandeid Maarjamaal juurutada, põhjamaisematele meestele ikkagi alla.
Lauljatar Airi Vipulkumar Kansaril on eestlaste tõuvärskendus ja pildirikastus edukamalt läinud. Ka tema koges hindust abikaasat Eestisse kaasa tuues, et India kokandus-jooga-tervendus ei pruugi peret toita, sest pakkujaid on niigi palju. Igast rahvusest. Kõik aina masseerivad ja tervendavad. Eestlased ise ka. Seega vajas Vipul oma joogakooli rajades suure ja kauge suguvõsa toetust. Airi laulis pojakest oodates viimase vindini ning naases beebi kõrvalt esimesel võimalusel lavale. Vipul aga asus tööle suurde vabrikusse erialatööle, insenerina. Mis pole küll nii vaimne-eriline-õhuline kui elukutselise hinduna töötamine – ent ei tähenda, et võõrsilt tulnu iseenese peaks palgatöhe ära kaotama.
Kõigi nende naiste, kes on rahvaste paabelisse sukeldumise asemel Eestisse jäänud või tagasi tulnud, põhiline argument ongi: alati tuleb valida Mina – kui see Ise kaduma läheb, peab kasvõi meeleheitliku või mõistetamatuna näivaid samme astuma, et tagasi iseendani jõuda.
Pani Sobolewska
Sisekujundaja ja feng-shui konsultant Riina Eigi-Sobolewska abiellus poolakaga kaheksa aastat tagasi. Poola sobis mõnda aega tema temperamenditüübiga – mis oli enne sinna ennast leidma mineku aastaid küllaltki konfliktne. Praegu on kunstnikuemandal käsil pigem visiitabielu – põhilise osa ajast on ta taas Kadriorus ja tegevjuhib oma originaaltapeetide ja feng-shui firmat Most Interiors – ent ära olles õppis iseenese hingerahu huvides isale ja emale andestama. Tänu äraolekule sai naine teada, et seda, kes ise on hajali ja endaga tülis, ei mõista ega hinda ei vanemad ega lapsed. Iseendaga sõbrustamise ja läbi andestamisele iseeneseni jõudmise protsess on kestvalt töös ja teeb imesid. Nii, nagu Riina sõnul teeb imesid ka suhtumine oma lastesse kui kutsutud külalistesse, kellest igaüks on eriline olevus, kes räägib meile meist.
„Oma mehega, ripplagede valmistamise suurfirma hästimakstud keskastme mänedžeriga, tutvusin sisekujundajana ühel messil. Kui asutasin tema juurde Poola kolima, otsustasid mu lapsed siia jääda. Poeg astus ülikooli. Tütar valis 16aastasena iseseisvumise – vanaema ja mu samuti kunstnikust õe pere olid ju läheduses. Ent vaatamata sellele, et varajane oma elu alustamine oli neiu oma otsus, on ta senini sedavõrd etteheitev, et on lahkesti nõus mind… sõbratari ja kolleegina kohtlema. Leian paljudes raamatutes ja filmides üha hingepidet teiste emade pihtimustest, kellel samuti pole õnnestunud oma lastele meeldida,“ nendib Riina. „Pikk turnee Eesti-Poola-Eesti õpetas, et iseendale tuleb meeldida. Ainult endale! Kõige raskem vast ongi ühest küljest tunnistada oma vigu ja teisest küljest mitte laskuda enesepiitsutamisse ja süüdistamisse – mis on surnud ring ja ohvri seisukoht – vaid sellest hoolimata endale andestada ja armastada just sellisena nagu oled,“ on Riina oma rännakutest õppinud sedavõrd jõuliselt, et võib kogetut ka teistele õpetada. „Tegelikult ei vaja me kellegi teise armastust ja heakskiitu, ainult eneste. Siis lähevad kõik asjad oma kohale paika. Sinnani oleme manipuleeritavad ja teiste arvamuse lükata-tõmmata. Ma omadest kogemustest lihtsalt…
Loomulikult tuleb meeles pidada põhjuse ja tagajärje seost – mitte mingit udukarmat, vaid elementaarset – kui ma teen nii, siis sellel on sellised tagajärjed. Pidev töö, mis ei lõpe kunagi – igahommikune mantra, kui soovid. Arusaamine et maailm on täpselt selline nagu ta on. Meie võime teha selle oma suhtumistega kas meeldivaks paigaks või põrgu eeskojaks.
Maailm sellest ei muutu, meie enesetunne küll.
Asjade enese jaoks muutmist alustasin mina tõepoolest olukordade tõelise aktsepteerimisega – tead kui kergeks läks kohe! Tiina Varatalu arutlus kergendas ja sillutas mu teekonda veelgi: „Inimene peaks saama aru, et tegevus algab vaimselt tasandilt – nähtamatust ja just seal on oluline olla tähelepanelik – see on loomise kõige võimsam faas, mida keegi veel ei näe, mistõttu selles faasis ollaksegi üksi iseendaga – ollakse tõeliselt jumalikus olukorras ja valitsetakse selle üle vaimses vabaduses ja see sillutab teed nähtavale loomingule. Niipidi käivad asjad. Nii toimides ei looda takistust, ei looda vastuolu.
Kui aga inimene üritab luua nähtavas – olles ise sisimas lootusetu, allasurutud hirmu, viha ja valu täis, tundes ennast võimetuna, välise poolt rõhutuna -, siis ta loob vastuolulist olukorda. Tema sisemine kõige võimsam impulss tõmbab hävingut endale peale, aga tema väline nähtav impulss taotleb head ja armastust ja tunnustamist. Tema sees on maapealne põrgu…“
Minu Poolas-püsimisegi aastad kippusid lõpuks nii elukorralduse kui sisemise põlemise tõttu olema pigem maapealne põrgu. Kogesin kuldse puuri fenomeni, nagu mitmed teisedki loovisiksused, kes kujutlevad, et kaitstud külluses saavad aina luua ja lehvida. Ei saa. Võime olla näiliselt turvatud – muudkui söö ja loo! – aga tegelikult ei loo me heaolu-illusioonis tuhkagi.
Kui see kogemuslik episood möödas – siis loome! Minul on näiteks praegu käsil heade kolleegidega koostöös kilpkonnamustrilised väetapeedid, mis tõotavad ja peegeldavad pikaealist tasakaalukat elu ja resoneerivad hetkel paljude tellijate sisehäälega.“
Poolas on Riina abikaasa apartement Warssawi loodusreservaadi lähistel. Ülikallis – ent pidamiskulude vähendamiseks osade kaupa müüdamatu, kuna see tähendaks kaitsealadele uusi asukaid – pole lubatud, norm on täis. Kurnava kinnisvara täiesti ära müümine ja säästlikumasse elulaadi suubumine tundub aga pan abikaasale hirmutav – nagu paljud teisedki nähtused siin ilmas.
Riina on oma mehe ilmasammas ja elu keskpunkt. Ümber naise keeb seltsielu ja sündmused, kutsutakse külalisi ja käiakse väljas kultuurilätetel. Olulisem kui mehele ilmanaba moodustamine on loova daami jaoks siiski tema iseenese ja maailma keskpunktis püsimine.
„Tagasi Kadriorus, olen kohtunud tegeliku, Poolas peaaegu lõhki küpsenud iseendaga. Ma luuletan ja maalin, naudin igas valdkonnas ja kõigil tasanditel olemasolemist,“ ohkab tagasitulnu kergendusega. „Poolas käin nüüd pisteliselt abielamas. Pikki vahemaid ja väljakutseid nautimas – olen seal nii lampe kui lambanahku vahendanud – suurust ja särtsu setitamas. Ent ideedest pakatan ja loon just siin. Kuna me saatuse tahtel Claudiaga tutvusime, jõudsin just äratundmisele, et tahan tantsida. Väga!“
Lady Lenaerts
Ütled „flamenco“ – mõtled Ševtšenko! Claudia kui Eesti flamencotantsu emalaev on tagasi pildil. Kuna talle enesele tundus painava seljahäda tõttu enam kui aasta eemalolekut aktiivsest ja avalikust tantsust ülipika ajana, on daam rõõmsalt üllatunud, et teda veel mäletatakse. Tegelikult andis naine ka haiglas ja kodus raviprotseduuride vahelistel tundidel Skype’i kaudu tunde – õpilaste abiga. Kartis õhtuid, mil tuleb voodisse pikali heita – ja ometi juhendas oma rühmi 21.sajandi itivahenditega.
„Lamenenud nimmepiirkond ja paigast ära diskid jätsid mind tänuväärselt iseendaga silmitsi,“ naeratab tantsuõpetaja oma kaunist kassnaise naeratust. „Opereerida ei saanud, kukkuda ei oleks tohtinud – luumurd oleks kohe tulnud – pikk ja vaevaline töö oli. Nii ravimine kui sisemine tervenemine.
Vormist väljas ja pildilt ära olles ei tahtnud ma teatud perioodil üldse kodust välja tulla. Eriti mitte meie maakodust Enge lähistel, mis on sama mugav ja käepärane kui linnakorter, ainult et täielikus vaikuses ja omaolemises. Interneti teel ja õpilaste vahendusel trennide andmine oligi mu ainus välismaailmaga suhtlemine. Ülejäänud aja otsisin vahepealses rüsinas kaduma läinud mina-iset,“ kirjeldab Claudia. „Flamenco ongi üleni üks mina-ise-olemuse avaldamise tants. Ta on sellepärast mõnevõrra agressiivne, trotslik ja sarviline, et ta on tagakiusatud inimeste ja rahvaste tants. Üks vägev võitlus ja iseenese eest seismise avaldus. Andaluusia juurtele on mustlased, juudid ja teised rahvad oma valu ja võitlust lisanud. Eriti hästi sobib ta mosaiikse mustlaskultuuriga – nomaadid põimivad iga asukohamaa sugemeid oma eneseavaldusse ning ühtlasi jätavad oma jälgi igale maale, kus käivad.
Koos mustlasansambliga Romale rännates imetlesin selle rahva ääretult tugevat identiteeti, uhkust ja paigas hierarhiaid – minul oli väga suure erandina õigus istuda meestega samas lauas… Flamencos peituv vabadusjanu ja taeva poole pürgimine aga peaksid olema eksistentsiaalselt tuttavad ka eestlastele. Ning tänases flamencos on mõistagi ka hiphop- ja musta kultuuri sugemeid. Aktsepteerin, aga järele ei tee.“
Claudia Ševtšenko, ukraina sõjaväelase tütar, abiellus just pärast seljahaigusega kaasnenud olemuslikku raputust oma kauase elukaaslase, Belgia bassi Lenaertsiga. Nad tutvusid lauljaga „Carmeni“ etendustel kaudset koostööd tehes. Tantsijatar teabki sellest saadik: kui mõnda kohta ei taha üldse minna, on see üsna kindel märk, et seal läheb hästi. Või väga hästi.
Päeval, mil daam suples ja suvitas Ülo Vinteri ja teiste sõpradega mererannas ning tõrkus teatrisse tööle minemast, algas tema nüüdseks 18aastane abielu liinil Belgia-Eesti.
Nüüd, pärast tervenemist oligi aeg ametlikult abielluda. Kuna mees on bassilaulja, ei kujutle Claudia nende armastuse loo raamistuseks flamenco-etenduse loomist päris hästi ette – drum’n’bass ooperi ja flamenco žanrile? Küll aga võttis ta uuesti käsile endas juba aastaid küpsenud „Picasso naised“. Etenduseks on kõik olemas – muusika, dekoratsioonid, koreograafia ja kostüümikavandid.
Ka see on üliväga olemas, et Claudia tahab taas ise uuenenud tasandil tantsida.
„Eks see üks ajakava ja enesejagamisega mängimine ole – mul on seitse treeningrühma Tallinnas ja Pärnus. Tallinnas tegutseme Magdaleena haigla lähedal päris oma ruumides ja valmistume suureks märtsikuiseks Flamenco Domingoks – päris suur kunst on leida pealinnas avarat puitpõrandaga saali,“ nendib naine. „Ma ei oleks kunagi arvanud, et minust saab õpetaja – see sündis tänu Peeter Jalaka julgustusele. Ma ei lootnud enam jalule tõusta ja taas tantsima hakata – see juhtus tänu armastusele, abielule ja minu kaasa suuremeelsusele, mis lubab mul Eestis elada.
Tantsutrennis on meil tõeline rahvaste paabel – umbes viis rahvust igas rühmas. Mehi on meie hulgas kahjuks vähe – eelarvamused! – kaks ülihead tantsijat on olnud. Üks kolis metsa, teine neist läks Seto kuningaks. Päriselt ka. Nii et minu tantsukoolis on kuninga koht vaba – südames mitte.“
Milosti welcome, Tony!
Üks mees aga müüb ja rendib just Londonis oma ehitatud maju selleks kaelast ära, et alaliselt Eestimaale jääda ja siia oma stuudio-talu soetada. Paljude iseendalegi üllatuseks Eestisse sattunud ja jäänud inimeste seas tuleb Anthony Lysycia siiajõudmise tagant otsida küll naist – ent teise mehe naist! Iiri ja ukraina verd Tony oli ligi paarkümmend aastat sõbrustanud dokumentaalkunstnik Mary Jordaniga, Kõue mõisaprouaga, kes abikaasa Eerik N. Krossi lahkel loal kutsus omadega puntrasse sattunud teekaaslase piiramatuks ajaks meiemaistesse metsadesse resideerima.
Nüüd, pärast mitut kuud vanadest palkidest mööbli ja koerakuudi ehitamist, seinamaalinguid ja skulptuuride loomisi mõisa jaoks võib kunstnik rõõmsa kergendusega tõdeda, et ta suudab taas luua. Mees oli üha suhtest suhtesse seilates pärast viimase armastuse hääbumist nii katki, et tuli ja jäi Eestisse tegelikku ennast üles leidma ja üles ehitama.
Varem Roomas, Brasiilias, USAs ja Austraalias pikemalt peatunud ukraina-iiri-londonlane peab küll silmas Kõue mõisarahva plaani taastada viinaköök ja tallihoone, mis tõotab talle nii tööd kui elamispinda – ent sellise elamispinna-stuudio rajamise variandist enam paelub teda võimalus Eestisse päris oma kodu soetada. Mis on tänase uusmigratsiooni paradokside juures üsna lihtne ja soodne – pool Eestimaad on teatavasti müügis.
„Eestlased teavad Iirimaast põhiliselt Jamesoni viskit ja IRAd. Minu emapoolsed esivanemad olidki muide IRAsse kuulunud katoliiklased. Tagakiusatud perel oli lihtsam vaenlase tagalas – ja nii nad Inglismaale pagesidki. Isa omakorda poleks sõjapõgenikuna Ukrainast pagedes ilmaski uskunud, et meie isade maa on kord taasiseseisvunud – tõsi küll, siiani veel –iseseisvumas. Ta lahkus Ukrainast nii põhjalikult jumalaga jättes, et ei õpetanud oma kolmele pojale emakeeltki!“ kirjeldab Anthony. „Isa tavatses küll nädalavahetuseti Poola vanameestega publis viina võtta ning nood heietasid rinnuni habemete võdinal poola keeles oma kurbi mälestusi. Ent minu Ukraina tekkis mu teadvusse aastal 1988, kui koos isaga kolm päeva tema kunagises kodutalus veetsime. Täpselt selline, nagu arhailist talukultuuri harrastavate eestlaste talud – millesarnast endale nüüd kinnisvaraportaalidest valin.
Isa oli kaevur, töötas ülipikkade vahetustega ning janunes nii väga päikese järele, et päevitas paari tunniga müstilisel kombel kuldpruuniks, kui vähegi päevavalgust nägi. Koos kontoriametnikust emaga kasvatasid nad minu kaks venda kenadeks kodanlasteks, kellel on normaalne töökoht, ilus naine, kaks last, hinnaline maja ja kallis auto. Sedalaadi asju, nagu teen mina, ei teeks nad miljoni dollari eest ka mitte,“ naerab koos 13aastase austraalia karjakoera Millyga mööda ilma rändav kunstnik. „Olen oma koeraga olnud päevast päeva koos. Lahusolekut ei mäleta meist kumbki. Meil on oma väikesed lõbusad mängud – ta armastab pappkaste tulehakatuseks tükeldada, kujuteldava helikopteri peale haukuda ning kaubikus, kus on mul varuvoodi ja püsiekspositsioon minu maalidest, on koer hobusepäitsetest tehtud traksidega istme küljes kinni. Ilutulestike ajal sõidame Millyga ringi, et ta paanikas poleks, indiaani higitelgis on ta minuga koos – vist küll kõigi aegade esimese ja ainsa koer-riituselisena. Tänu koerale jälgin ja vaatlen ka uusi inimesi hoopis klaarima ja nägelikuma pilguga.“
Klaarimised on teinud Tonyle selgeks, et ta on kogu elu üha ühest suhtest teise sukeldudes tundnud tungivat puudust iseendast. Just siin ja praegu, tänases Eestis, loodab loovur leida kunstnikuna uue taseme, üksi – nojaa, koeraga! – armusuhteta maailma vaadelda-töödelda ning leida uue kunstilise taseme. Ja uued kliendid eestlaste seast.
„Kui kodu soetatud, vajan siinseid maalide-skulptuuride-restaureeringute tellijaid. Olen nende suhtes – ja kõigi võimalike naiste suhtes, kellega ma suhet EI alusta, aus. Mõnel eluperioodil võib ju üha rännata ja kaaslasi vahetada – ent tähele tuleb panna, et seejuures iseennast ära ei kaota. Kaob Mina, kaob ka loovus,“ hoiatab Tony. „Iseenese kaotus on kõige tõsisem eksimus Looja vastu. Seda tunnetanult elan siin ja praegu endale – ning selleks sobib kõigist nähtud-kogetud maailma maadest Eesti kõige paremini!“