30. juuli 2011
Ingrid Stahl läbib väravaid enne Väravat
Kati Saara Vatmann
Ingrid Stahl (50) on sisetunde järgi õigeid alasid õppides läbinud kõik väravad, mis tema eluteele on püstitatud. Mõnest väravast on tulnud läbi minna ka läbi kraavi roomates, mõnitusi ja sisnaid taluded.
„Kõige olulisem on ka raskeimatel aegadel huuled ära värvida ja selg sirgu lüüa, kui kodust väljud. Mõnikord on see kohutavalt raske. Kui ei suuda, telli takso – ennast lömmis ja tujutuna rahvale näidata ei tohi,“ on Ingrid oma värvikast elust õppinud. „Ma pole kunagi tahtnud pühak olla. Mitte üheski mõttes. Samas olen sündinud 22. mail, Püha Nikolai päeval ning teine Pühvel, nagu ma isegi, Igor Man, on mulle öelnud, et minuga ei saa midagi halba juhtuda. Mitte ühegi värava läbimisel.
Kaksiku ja sõnni tähtkuju vahel sündinuna olen ühest küljest ära tundnud, kuhu on vaja kulgeda, mida õppida – teisalt olen selle nimel võimatut teinud. Kooli ajal läksin teistest hiljem inglise keele eriklassi ja õppisin järele. Sain Shang Hai orientaalmeditsiini instituudis dotsendi kraadi. Nüüd omandasin Kaitseliidu juures juhi staatuse ja esimene osa ellujäämise õpikust kriisioludes on valmis – olen peaaegu valmis tuleva aasta detsembris sündivaks Värava läbimiseks, planeedi apokalüptiliseks suubumiseks uude ajastusse.“
Viies kord abielus
Täna elab Ingrid viienda seadusliku abikaasa Hennuga Rapla lähistel Suluperes põlismetsa sees, mille veerele noored tammed iseenese algatusel ringi moodustasid. Neil on kaks hiidkoera, kass ja palju toataimi. Nad valmistavad ise hoidiseid ja konserve, käivad metsas kõike võimalikku korjamas ning suitsutavad ise nii kala kui liha. Neile meeldib see – ja paar teab, et peagi ei saa ilma nende oskusteta enam hakkama.
„Olen meremehe tütar Raekülast, Pärnu külje alt. Eelmistes abieludes sain piiramatult hingehaavu ja niimoodi peksa, et olin haiglas ja kipsis. Mida rohkem halba keegi meestest mulle tegi, seda halvemini tal endal nüüd läheb,“ meenutab Ingrid rahulikult. „Kurikuulsaks sain seoses lahutamisega Andres Mõisast. Ma ei nõudnud toona, täpselt kümme aastat tagasi oma täit õigust sellepärast, et Andres oli ühtlasi üks minu mitmeteistkümnest ristilapsest ja mu eetika ei luba ristilapsi ühelgi moel puutuda. Sellest hoolimata tabasid mind provintsi sajatused. Mu juuksur ütles, et niipea kui salongist väljun – olen seoses 25aastaselt halliks minekuga pidanud pidevalt juukseid värvima – hakkab mu selja taga kohutav kaagutamine. Kord olen Rüütli tänavas – endal valge kübar ja kitsas must kleit üll – sisistajatele keelt näidanud ja korra bussipeatuses ähvardanud kaks tantat kärnkonnadeks nõiduda. Sellistel spontaansetel puhkudel olen mõistagi hetkeks ka ise jahmunud – ja siis mõelnud, et muidu oleksin ilmselt lõhki läinud.“
Ingrid meenutab avameelselt, et käis toona põhjast läbi tõesti. Kõigepealt sai sõbrannaga kasti veini juures end tühjaks nutetud ja räägitud, siis tsüklisse suubutud. Väikelinna kõiketeadjad sajatasid: isa ees, tütar järel.
„Üks asi on see, kui rannakalur ei suuda ilma kärakata jäätükkide vahelt kala urgitseda, et perele maja ehitada. Teine asi on see, kui naise elu on täiesti koonusesse jooksnud. Käisin, jah, longero six-pack näpu vahel – aga eneseaustust pole ma kunagi kaotanud ning pärast augu läbimist ja kurbuse lakke elamist maandusin kindlale pinnale. Kui ma poleks ise igasuguseid elujärke läbinud, ei oskaks ma praegu aidata neid, kes samalaadsete probleemidega minu juurde abi järele tulevad. Tänu neile kogemustele oskasin vene uusrikkaid nii efektiivselt aidata, et ostsin neilt saadud honorari eest ravimeid kogu Vändra hooldekodule,“ kinnitab kaunis ja väärikas matroon. „Las küsivad, miks ma juba viies kord ametlikult abielus olen – minu jaoks on kõrvaline rumal kriitika nagu köömes karu perses.“
Materjali vormimine
„Loomulikult olen alati lootnud, et uus mees on nüüd see, kellest õnnestub vormida midagi erilist. Eelmistel kordadel olen olnud sunnitud käed tõstma: sittagi ei õnnestu,“ selgitab Ingrid. Ta kasutab emakeelset vürtsi elegantselt ja täiel rinnal ´a la Vigala Sass. Oma sõbra Sassi kohta ütleb Ingrid – nagu ka enda kohta – kellele ei meeldi, ärgu mingu vastuvõtule. Aidata ja vormida saab seda, kes on samal lainel. Ajad meie planeedil on nii piiripealsed, et teeskluseks, peenutsemiseks ja pinnapealsuseks pole enam aega.
„Näen, kui paljud vormivad end (ala)teadlikult uuele tasemele, et Värav läbida. Näiliselt oleksid arvukad inimesed otsekui oma tee kaotanud, tegelikult jälgivad oma – või oma naiste vaistu. Valgekraed ja rahakummardajad sukelduvad füüsilisse töösse ja sporti – tuleb karm aeg, mil füüsiliste võimeteta ellu ei jää,“ teab Ingrid, kes kirjutab Kaitseliidule ellujäämise õpikut. „Üks komponent sellest ettevalmistusest on mu enese jaoks luid ja liigeseid toetav NANOHAP – Eesti oma toode, mille töötas välja korvpallur Jaanus Saar, naljakal kombel mu kunagine naabrimees Põdra tänavast, koos vene teadlastega. See on palju tõhusam ja mitmekülgsem preparaat kui mistahes bioglükosamiin – paraku pole ta eestlaste endini veel eriti jõudnud. Sama probleem, mis Heiki Krimmil ja Marika Mikelsaarel – eestlaste alaväärsus ja ravimfirmade terror ei lase omamaiseid saavutusi löögile.
Sellepärast hoiavad hiinlased siit eemale, et puhtaks jääda, ehkki nendel on platsenta-põhine AIDSi ravim juba ammu olemas.“
Arukas laadimine
Shang Hais õpitu põhjal laeb Ingrid nii ennast, abikaasat kui sõpru-tuttavaid. Tema poole pöördutakse massiliselt, ehkki tal pole erapraksist – ka turvakodus töötamise aegadest jäänud abivajajate võrgustik hoiab endiselt matroon Stahli tiiva alla, ehkki tema numbrid pole kusagil avalikustatud. Inimesed tunnevad kartmatu ja õiglase hinge ära ka siis, kui võõrastajad-kadestajad teda fuuriaks nimetavad.
„Iseennast laen kõige sagedamini Cordycepsiga. Teatud asju väetab siiski vaid orient, mitte meie ilus isamaa. Kasvatan küll siin kompostihunnikus nõgeseid, aga need ei kogu veeranditki seda väge, mida sisaldab preparaat, mida sõber Juhan Laimik Hiinast ja Tiibetist toob. See on sümbioos taimest-seenest-putukast ning valmib läbi nende vastastikuse toitumisahela ka Nepaalis ja Himaalajas. Ainult nii rasketes tingimustes saab maa seest kasvada seen, mille eostest valmib Elu Jäävus. Kui selle seene kolooniad avastatakse, võetakse lapsed koolist ära – algab korje. Kui seda sisse võtta, imbub ta neerudesse ja sealt edasi ajju, südamesse, kõikjale. See on ülimalt peen energia, mida oleks mu kallis kadunud õpetaja Gunnar Aarma osanud väga lihtsalt ja täpselt seletada.
Psühhiaatrid ja pediaatrid kasutavad seda nii allergia, skisofreenia kui diabeedi ohjamiseks. Oriendis turgutatakse sellega ülikuid, poliitikuid, olümpiakoondist. See on midagi samasugust nagu Vanas Egiptuses tarvitatud Siinai valge kulla tolm, millega kaeti Karnaki templi tipud ja mida anti vaaraobeebidele, kes sündisid sageli sugulasabieludes.
See on järsk energia tekitamine või taastamine, mida mina vajan õhtuti, kui pikk päev on seljataga, aga veel on vaja mõelda, lugeda, kirjutada.“
Maiad ja kodukaitse
Põhiline, mida Ingrid õhtuti loeb, on Teadmiste-raamatud Piiblist Maiade ürikuteni. Ingrid on lisaks Maiade kalendri paikapidavuse täheldamisele jõudnud järeldusele, miks maiad end hävitasid: „Selle vana kadunud rahva templid nõretasid verest ilmselt sellepärast, et too tsivilisatsioon püüdis ennast ohverdades päästa – enesehävitus polnud plaanis. Nagu mitte ühelgi kadunud tsivilisatsioonil, mille varemeid nüüd džunglitest leiame.
Tean, et paanikat ei tohi külvata, ent väidan siiski, et mu sisetunne ütleb, et detsembris 2012 hakkab planeediga toimuma asju, mille pärast mu õpetaja, Isa Emmanuel Kirss meenutab meie kohtumistel sageli üht kirjakohta: elavad kadestavad surnuid.“
Sellepärast käibki Ingrid korrapäraselt Alu mõisas Kaitseliidu õppustel – mis pole talle seepärast midagi uut, et ta kasvas üles koos poistega puu otsa onne ehitades. Juhi staatuse omandas amatsoon Stahl selleks, et hädaolukorras peata rahvast juhtida osata.
„Tahtsin sel suvel korraldada lastelaagreid, kuhu pääsenuksid ka vaeste perede lapsed ja kus oleksime lastele kõiki uude maailma jõudmise tarkusi õpetanud. Mul olid Saksamaalt partnerid ja toetajad, kes oleksid kohe laagrite eest suurema osa maksnud, kui riik oleks veidigi huvi tundnud. Aga riik ignoreeris,“ pahandab Ingrid. „Räägitakse, et oleks vaja midagi laste heaks teha – kui tehakse, ei toetata… Ise tuleb enda eest seista. Vaistu järgi. Kui Pärnust ära hakkasin kolima, nägin und – poolunes on aju mõlemad poolkerad ühel tasandil, siis on sõnumid kõige selgemad. Sõitsin ses poolunes autoga Pärnust ära, ära, ära. Mööda autot voolas kibe vesi, mis kooris salongi sattudes mul naha kätelt. Valus ja kohutav koorumine lõppes, kui jõudsin Märjamaale. Sinna tuleb kuuldavasti tulevane merepiir…
Pärast seda unenägu hakkasin tarvitama – ja teekaaslastele soovitama – Pagiini kapsleid. Need Tagasipöördumise billid sisaldavad läikvaabikut, marali sarve ja paljut muud ning oma õige doosi tunneb iga inimene üsna selgelt ära. Minu valmistatud teede, õlide, tinktuuride ja nõeltepanekuga on sama asi – sisetunne peegeldab neid üsna kiiresti ja selgelt.
Kusjuures mulle meeldivad inimesed, kes kurdavad, kui neil halb on – nagu ütles mu vanaema: krigisev puu elab kaua. Ja veel: kes ei tea, see räägib, kes teab, ei räägi – nii et pss!“