5.-8.veebruar

Kõik on nii märgiline, õiges järjekorras ja sätungis… Jumal ei lase ühtki tegu enneaegu ega valedel põhjustel teha. Sama tegu õnnestub, kui aeg küps ja põhjused õiged. Tahtsin oma keskmist tütart, kes homme täisealiseks saab, keelitada neli kopikatega aastat tagasi Soonele jääma, lubades talle teisele korrusele tuba. Aga Orma, kes seda isegi mõõtmas-arvutamas käis, läks hoopis Norra-vahet rekkameheks ja Brigita oma Teed. Eile, oma pinginaabri sünniaastapäeval – eluviisid jätsid meie kooli kauneima piiga 36aastaseks… – magasin esimest ööd teise korruse toas. Tänu sellele, et olen igaks õhtuks ennast rondiks rabanud, ei jõudnud ma enne asju oma kohtadele panna kui Mihklil oli senise magamistoa, kohehakkava sauna ahi maha võetud. Kelle majas vähegi ahje lammutatud, teab, mis juhtub, kui… Kusjuures kui seda ahju just nüüd maha poleks võtnud, oleks kindlalt juhtunud – pruukis väimehel üks kivi tuleasemest välja võtta ja kogu kosu kukkus tuumaseent õhku paisates kokku…

Aitäh õigete järjestuste eest, õigete põhjusteni jõudmise eest – Jumal annab tõepoolest, mida vajame ja mis meile parim on. Maniitänan!

Ma isegi ei kirjuta enam siia, et lõime tütretibaga liiste, värvisime, kruvisime, tassisime, paigutasime – see lihtsalt on praeguse eluperioodi üks sissehingamise faas – nii, nagu väljahingamise pool on tavapärane kütmine-talitamine-majapidu-loomamusid. No mis sellest aina korrata, et lõpetan pea iga päeva mõne kapi või riiuli kallal valge pintsliga koogutades, et ta hommikul kuiv oleks ja saaks ta paika, seina, üles seada. Nii palju pilte ja mälestusi, pudinaid ja seoseid on viimastel nädalatel, kui siin kõik liikvele ja paigast lahti, lendu ja uueks on pühitsetud…

Neljapäevahommikune võimlemistund oli vahelduseks pakase kujundatud – korjasin lammastele silorulli ümbert toidu kokku ja jätsin nad sisse. Pärast vee tassimist hobudele, eelmisel päeval lammutatu utiliseerimist, puude ja kanakartulite, pesu ja sauna haldamist pöörasin taaskord villakuid kaevul – nende hulgas on Elfriide ja Ogalik ja Aino ja üldse – ja ronisin põllumõnna määrusesse sügavalt sisse, et sealt enne esmaspäeva mitte väljuda. Kui ometi kogu aeg ei peaks raamatupidurit ja püramiidi korstna huvilist, heinameest ja koostööpartnereid pedaalima – tahaksin, et mul oleks mõni tõeline partner.

Ehituse alal väimees on. Managementi võiks tütar proovida. Aga. Näh, alati see aga. Ja kas. Või kuidas. Paarkümmend aastat olen mänekat otsinud. Näis.

Neljapäeval sain aru, kui õige on elutarkadel, kes ütlevad – kõik võtab poole kauem aega kui kavandatud – põllumõnna dokudesse panustatu puhul on vähemalt seegi hea, et tekkivat projekti saab ka järgmistes priandusetes pruukida…

Boksid jooksin puhtaks püramiidi korstent ja ahju lammutama ja Järvakantti kuutima tulnud Siimu saatel. Tuligi! Tõsi, täna veel on lammutatud kivid kahes erivärvi hunnikus ja plekiribad kolmandas, aga küll tema tuleb. Lasen tal siis ka segukoonuse sinnasamasse kärutada, kuhu noored toaahjust jäänud mittemiski pinnasetäiteks on vedanud.

Enne kui neljapäeval kõik paika ja ilusaks loksus, jõudsin tunda rea tuliseid tundeid – Indi oli koolimajas kadunud – leidsin ta plikadega peltas punditamast, krt. Raplast kinni püütud Retil olid pooled asjad kodus – õnneks polnud tal neid vajaga, nii et ma ei olnud liiga paha, et teda ajakava hukates kodust läbi ei lennutanud.

Margus Prangelil oli kohvikuis Mademoiselle mu jaoks 20 tihedat minutit. Ta on nägelikum ja põnevam mees kui heeringaseriaal arvata laseb. Panime Täisringi proovide aja ja koha – Soone muidugi – paika ja naersime karvaste rindade stseeni üle ja… Kui Margus edasi sõitis, Reti ja Indi mööda Meritoni butiike jalutasid, vaatasin kohviku aknast välja… ega uskunud oma silmi. Mu suppisööva nina eest sõitis läbi tume toyotsur, roolis… Kuna ta jäi seisma, leekisin seelikute lehvides õue ja sain hetk hiljem sooja ja Oma karukallistuse ja kümmekond minutit juttu asjadest, mida üliväga just rääkida vaja oligi – no oli jah Ivari, ootas Navi naabrimeest, et temaga koos koju sõita

Kui Retile enne tema triitmenti linnaekskursiooni tegin, arutlesin – näe, milliseid taevalikke kohtumisi ja näilisi juhuseid Jumal seab, kui inimene õigeid tegusid tegeb.

Magdaleena haigla assotsis seni mulle kohaga, kus papa oma kahe infarktiga ja lõpuks metastaasideküllase lõpusirgega resideeris. Nüüd on lisavarjund – allergoloog-immunoloog. Näitasin kogu raha eest dr. Mare Suigomile oma imeilu ette – mu papat lapiti Magdaleenas, kuni enam ei lappunud – minul on vaja ligi 40 aastat sellesinase korpusega õnnelik olla, nii et tuleb aga tohterdada. Puju-seeneoste-angervaksa ristuv allergia lülitab muide terve tabelitäie mu lemmiktoitusid välja, kui ma end heinamehe päraleveeretatud sitalaadungi eest kaitsta ei oska – kaks-kolm kuud järjest aina valgehallitusest lokkavad faking äravusserdatud rõverullid ütlevad üht: meie koostöö jätkub, kui minu heinad tehakse juulikekspaigaks – enne puju tolmlemist – ja tuuakse kohe koju riita – see on väga lihtsalt ja liialdamata öeldes elu küsimus…

Ingel ja Reti tulid mõlemad Horre ökobutiiki, Reti ostis endale ühe smuuti, Horre kruttis Indile kingituseks toortatraspiruliina salati, tüdrukud lobisesid ja filosofeerisid – Horre telefon helises lakkamatult – ja algasid Väelaulud koos Tane Mahutaga. Kuna pärast Tomi-Jane taidumist võtavad Joosep Kõrvits ja Kadri Rinaldo teatepulga üle, oli muist sellest erilisest ühislaulmisest nende kanda. Istusin Ivari ja Erki vahel ja Urbide I’m the cityzen of Sun lööklaine võimendus, kuna väemees Virkus võttis uue aasta Urbide juures vastu ja läks nüüdki nakkavalt pöördesse.

Haldjad ise panid lõpetuseks meie lemmikloo mängima – kallistamise suurringi ajaks pandi Tomi-Jane kaksikplaat, mille pealt sattus Jane kuues lugudik, Sing, my sister – SING! Jane püüdis minu ja Reti pilgu ja tegi meile silma. Mis olid mõne hetke pärast märjad. Siis, kui tegime neljase kalli – Ingel-Indi-Jane-Saara – ja laulsime üksteisele neljakesi kõrva ja südamesse – cause You are wise in the ways as the Woman You are… Uhhhhh!

Ja me vajutasime mööda jääradu, tšeburekiputkast ostetud mustikapirukad põses, Kõue mõisa. Eerik jagas minuga teavet ja koostööd – ja meiega ühinenud kuninglikus negližees Mary soovitas mul liituda Euroopa naisfarmerite ühendusega ja küsida John Deerilt annetuseks mõni vanem traktorimudel – ta ise renoveerib sulgemisohus olnud Harmi mõisa kooli ja nüüd juba teisigi külgnevaid – mis annab üksiti hingepidet ja vajalikkusetunnet ka Anthonyle.

Mu Kõue-visiidi lõpetas teadasaamine, kui täpselt siiski kosmosest asju tellitakse. Tahtsid traktorit? Palun, see on sul nüüd hobukopli väravate vahel maa sees kinni – kümne heinarulliga pärakäru telgedeni endakaevatud vagudesse istutatud. Trr küll, kas ma ei õpi, kuidas kosmokataloogiga ümber käiakse? Lootsin ausalt öeldes, et Tuusiku-raamatusse kirjutatud Ämbliknaise mudamaadlus lõpetab selle temaatika. Aga kussa. Reimo kõne vallandas täninikestva kaose ja emminäituse. Unustasin tema juttu kuulates ridiküli mõisasse. Kott Kõuel – see tähendab, et seal on mu hinnalised allergiaravimid, Indi prillid, kõik mu dokud-pangakaardid, fotokas ja… hambaniit, blinn

Tegelikult on mul väga siiber, ehkki nüüd on selleks korraks kõik korras – välja arvatud tõsiasi, et 50 rulli heina on ikka saada. Mis tähendab järjekordset traktori laamendamist pehmes pinnases. Siiber on sellest, et ülehõivatud heinamees ei too kohe pärast tegemist heina ära – igal talvel käib mingi lunimine, tema haralisele lumelükkamisele-jahilkäikudele-loomade haldamisele kaasa elamine – ja kui ta viimaks tuleb, siis oleks ta justkui kangelane. Kui mul on siin maneež, mille seinad koosnevad heinarullidest, siis peavad juhtumisi need seinad septembris ka olemas olema. Liiatigi on tüüp oma hallitusega mu talve tegelikult ära košmäärinud – magamata ööd, sügelemine ja vaevlemine, kogu organismi laastav põletik – minge persse, jumala eest. Ühelgi saamatul-killustunud tegelasel pole õigust nii brutaalsel moel hävitada mind, kellest oleneb laste-loomade-loomingu käekäik. Nii kohutavalt palju oodatud-raisatud aega, nii palju vihastamist ja mulle täiesti vastuvõetamatu-ebavajaliku energiaga ühenduses olemist.

Reedehommikul kirjatöö? Nalja teete või! Reedesse poolmagamatuna tuikudes, mööda olemasolevaid voodeid kolanult end õue vedades korjasin kõigepealt kokku Reimo sulase laastatud lindid-postid. Vett vedades ja puid tassides sain eriti teravalt aru – kuna kõike on nii palju niigi, siis igasugune ämbliknaise mudamaadlus vol 2 on täpselt ülearu. Aitab.

Kui sulane Valja ja teine Reimo abimees, keski ilma naeratuseta džigitt laivi lendasid, viskasin Valerile jalge ette kassiliivalabida, mille ta trakatsit välja kaevates lõhkus – mu tallilabidast-hargist ta õnneks jagu ei saanud… – info liigub, tunni aja pärast helistas Reimo, naerdes – võinuksin selle labida talle pigem vastu pead ja peed servitada – jajah, ja talle enesela ka. Talle eriti…

Kutsuti Siim Joonase traktoriga. Püüdsin seni toas kirjad ära vastata… Mis oli viga. Ja pidi maksma mitme hobuse elu. Kui koplisse lendasin ja mitme traktori laamendamise pärast hullunud hobunad põlle sisse püüdsin, oli Mann ataki äärel – hingamine taastus oma pool tundi. Seni laulsin talle ja Maruusjale kõik laulud, mis vähegi meenusid, kuni taastus rahu… Hobuste ülimat usaldust ja toetumist tajudes olin üsna põlvili – oh taevas, milline vastutus…

Maruusja usin püherdamine näitas et ülemäärane jooksmine lokustas varsa risti, lõdvad lihased ja vana kere…

Kimasin Indiga Raplasse, kuna mul on hetkel ainus tsiviliseeritud ese pass, võtsin pangast  sularaha – panga-Piret tuvastas kõvasti täienenud konto – aitäh, töökas Saara – ostsin Agrovarusst käru uuele rattale sobiva võlli. Võtsin poja – kes siiski pole nii haige, nagu viimastel päevadel väitis – Kehtnast bussilt maha, tegime poodluse ning koju jõudsime koos Babsudega, kes paiskasid kaose kulminatsiooni. Ahju lammutamine oli viimane räppamine ja lärmitöö enne korrastumist ja uut harmooniat, mis eile õhtul, kui oma sisseseatud toas pilte seintele naelutasin, viimase lihvi sai.

Õnneks tegin just siis bokse, kui Maruusja alustas rahututringitrampimist – teised hobunad said aru, et midagi on väga valesti, piirasid ta ümber ja nuusutasid igast otsast. Memmee heitis pikali, ägises ja mulksus, ruttas boksi, jooksis tagasi, nühkis kõhtu vastu heinarulle… Reti hoidis teda päitsetest, võtsin ta tagajala põlvede vahele, et ta mulle molli ei saaks mõõta ja pistsin käe, kuhu vaja – emakas oli kinni, varsa liigutused selgelt tuntavad, kõhu mürin kuulda. Siiboja soovitas finadüüni anda, et tõenäolisest varsa pööramisest tingitud vaevusi leevendada, Tuvi soovitas Ulvi Martinile helistada, Maie  diagnoosis Kurgjakandis üht noort hobust ette õpetade – tiirud pluss valesti asuv varss. Finadüün ja Indi alustasid koos-toimimist – pärast rohusaamist kõndis eit koos Indiga pool tundi – kuni kõik rahunes, suurele puuksule järgnes kena sõnnikuhunnik, kogu kari ohkas kergendatult ja Niilus jäi alles…

Mine põhhi, käkerdisest heinamees-nimesid-nimetamata – sa pidid oma nurimajandamisega ühe korraga tapma Manni, Maruusja ja Niiluse. Koinisid oma nuriheintega mu immuunsüsteemi, tagasid unetud ööd – ja nüüd on iga saabuv heinakoorem kangelastegu või? Mu huumorimeel ja suuremeelsus saivad koos immuunsüsteemiga otsa. Aitab!

Valesti asunud ootuste pärast pettumise eest kaitses samas just seesama kaos – kesse lubas tunniga kohal olla, kui mul vähegi abi vaja? Elagu rahu ja rahvaste sõprus, mis hoopis Harmi mõisakooli ehitab. Nüüd saan oma mõisajäänud koti alles esmaspäeval Elleni juurest, kui seal koos Ingliga Brigita sünnipäeva tähistan.

Sellesse kaosesse saabusid ka Alatskivi lossi Renno-Sten-Sven – et toas oli viiesentimeetrine nõekiht, läbisime kõik teemad – Prangel-proovid-produtsent – viimseid päevi püsti püsiva mängumaja trepil – mängumajast tuleb lauda sahvripoolne uks, ülemised vaheaknad, tuulekoja sein – aga läbirääkimistest, mis näitasid, et meilt oodatakse kõikjal valmispaketti, seega on produtsenti vaja, tuli ka meeleheide… Mida ma lootsin, palun?

Bokside tegemise lõpetasin Maruusja jälgimisega – rahu… Reti ja Mihkel panid sogakäruga metsa vahet, lapsed kuhjusid poja toas – ja kuni Reti suurema kõntsakihi ära koristas, järgnes minul tund auti – mitte und, lihtsalt pildituna elutoa diivanil looteasendis kägardumist.

Reede lõpetuseks asus kumbki laps oma toa kallale – sorteeriti-korrastati riided, tehti tolmuimejaring – mina koristasin neli tundi alumist ja pool tundi ülemist korrust, Mihkli palvel ronisime pööningule avatud slepet kinni müürima. Pojaga majapealsel, jaaniussilamp otsa ees, manitsesin – ära astu selle ahju kohale kinnitatud paberi peale – kukud alla kasside liivakaussi… Taavet ei kuulnud seda hoiatust, nii et hommikul ta täpselt seda just tegigi – kukkus läbi paberi kärinal alla

Kuidas ma jaksasin kogu oma maratoni ja paanika järel veel kogu maja koristada? Mind äratasid ellu kolm eite – Mann, Maruusja ja Lilli. Kui heinarulli najal kükitasin ja pildipiiril vankusin, panid Mann ja Maruusja mulle tänulikult koonud õlgadele. Kui looteasendis diivanil vaakusin, limpsis Lilli kogu mu värsketes villides näo üle.

Kell 11 kõik puhas, paigas – värskeks limpsitud kõik viimseni, mis ette ja kätte jäi. Laupäevahommikul olid pelmeenid silme all, kõik küll kasitud, aga minu tuba… ee… Endiselt nagu plahvatus Samaaria Stockmannis Õues akna all kõlbmatud kivid ja ahjumetall. Püramiidis kaht sorti kõlblikud kivid, seguhunnik ja ahjumetall. Kaupole Feralisse kogunenud korralik sahmakas tähendas, et mööblikolimisega Hausisse jäänud pärradikärradi oli vaja ära tuua.

Kuni lõpeks kirjad vastasin, töödejärjekorra tekitasin, uue paroolikaardiga panka röövisin, tegid lapsed fotodest Brigitale kollaaži ja arutlesid, kuidas Suur Sõnamaagia töötab üks-ühele – traktorid sain – Taaveti läbi paberi alla kah

Pesin järjekordse saunatäie pesu, ülemised kapid said sisustatud viie tunniga – aga nüüd tean ka täpselt, mis mul kus.

Võtsime Hausist pärradikärradi, kimasime veerand tundi enne sulgumist Mihkli nimekirjaga espakki – kuhu helistas mu luulelises meeleolus sõbratar, et oma värskeid poeese lugeda… Ei kommentaari. Telefoni lülitasin välja. Saime täis nii salongi kui pärrkärri, mille jooksime majja tühjaks juba laias lörtsisajus, fuih.

Talitasin loomad – jajah, loomulik ju – ja kuni saun küdes, pani Ohekast saabunud Mihkel kuus jooksvat meetrit liiste, kinnitas juhtmed, Retiga rääkisime südamest südamesse – väga sügavalt. Mõtlesin talle ühe idee ja lahenduse, mille täna välja pakun.

Huvitav, kus on Notsu??? Magasin oma uues toas, kuhu hilisõhtul ka pildid ja peegli panin, silmili patjades, kolm kassi selja ja jalgade peal – aga Notsu??? Alati on õnneks põhjus kellegi pärast muretseda, eksole.

Nüüd lippan musinaid emmema, teen tolmuimejaga seinad puhtaks, et mõned lisapildid panna. Pakime koos lastega kolmed sünnipäevakingitused. Teen enne ristipoja ema sünnale – kell kaksteist Lelle sööklas, tantsuks Karl Madis – päriselt ka! – minekut boksid. Poja oma tohutute riide- ja kingikottidega läheb bussile Lelles. Poole nelja ajal koju tulles korrastan lateksiga elutoa aknaraamid ja lasen Indil endale kolmest köiest liistupatsi punuda. Retiga teeme loodetavasti ka majaesise lagedaks – metall pärrkärri ja kiviklibu metsa.

Homme pärast järjekordset Magdaleena-visiiti – veel üks veri ja muud taolist toredat – kohtume Ingliga Elleni juures ja peame Brigita sünnipäeva, seejärel lähen oma poeetilise sõbratariga Horre juurde smuutit jooma. Edasi tuleb tihke kirjutamise nädal. Väga tihke. Ja õnnelik. Aitähaitähaitäh!!!