04. veebruar 2015
Pilvi Blankin Jones: edenguline vaim otsib tulevikku
Kati Saara Vatmann
Gobeläänikunstnik ja Tallinna kunstikooli vanemõpetaja Pilvi Blankin Jones (59) mõtleb globaalselt ja üliüldistavalt, ent tänu sellele, et ta pole unustanud ka tähtsaimat, kes igaühele meist sündides kaasa antakse – iseennast! – abiellus ta hiljuti ning teeb nüüd abikaasa James Jonesiga siinsamas Eestimaal koostööd. Seattle’ist pärit biotehnoloog James valmistab Pilvile ette materjale, millega naine vene noori harib ja õpetab. Integreerumiseks avali noorte grupid on ülimalt suured ning üksinda naine ei jõuaks. Nad õpetavad noori vastupidiselt riiklikule ründavale poliitikale, mis kipub venelased hirmutatud jänestena nurka suruma. Sõbralikkus ruulib. Koos kaasaga on kunstnikuproua tõdemusele jõudnud, et mineviku külge klammerdumine ei lase tulevikul tulla. See kehtib nii inimeste kui ühiskonna kohta.
„Kuni me aina kiitleme, kuidas võitlesime ja kannatasime, lagunesime ja märterlesime – seni tellime endale tulevikuks täpselt samasuguse mudeli. Mulle meeldib sõna „edenguline“. Edengulisus eeldab praeguste ammendunud struktuuride ärasaatmist. Need on nii korrumpeerunud ja inimvaenulikud, et mõnda asutusse asu ajama minnes ei pese ma ennast enne kolm päeva – et pärast väga hoolega pesta,“ naerab Pilvi, kellel on kaks tütart.
„Tänu äsjasele dokumentide vahetamisele sain aimu, mida tähendab pankade ja bürokraatia maffia. Pangad, kes teevad avalikult kõige nõrgemate aitamise kampaaniaid, lõikavad tegelikult häbematut valelikku kasu just kõige nõrgemate pealt. Hoitakse teadlikult vananenud tarkvara, mistõttu kliendid on sunnitud hulga tehingute jaoks internetipanka või telleri teenust kasutama. Iga protseduur aina maksab, pangad saavad nahhaalselt kasumit ega investeeri tegelikult haavatavaimate valutuks teenindamiseks.
Ja Tallinn pole üldse enam Eesti pealinn. Tegelikud tulevikulised jõujooned on Pärnus. Koostades raamatut Keila-Joa multikultuursest vaimsusparadiisist „Kadunud maailm“ veendusin samuti, et kõikjal mujal on rohkem eeldusi rajada praeguse untsus Eesti Vabariigi järel Viru-Liivi Vabariigi süda. Samuti ei toimi praegused maakonnad – energeetiliselt on Eesti timmitud kihelkondi pidi.
Tallinnas on nii kitsas, et siin tunnen ma, et mitte ühelegi inimesele ega autole pole enam ruumi. Sirutun ülespoole, vahetan dimensiooni… Aga siit dualistlikust maailmast ära minna ka ei saa. Minu õpilased on siin. Enamus muide hilisteismelised vene noored, kellega meil pole vähimatki keelebarjääri. Samal ajal, kui vanema põlvkonna inimesi on püütud poliitiliselt ja populistlikult jõuga integreerida, on noored seda nagunii tegemas – jah, ka minu ja Jamesi abiga. Nende maalid siin Kevade tänava kunstikoolis on kaugelt kuninglikumad kui juhuslikud ja hooajalised rahu ja rahvaste sõpruse etendused.“
Pilvi ise on Rakvere õpetajate Blankinite tütar, kelle vanemad rajasid koos teiste õpetajatega Torma Lullikatku õpetajate asumi nimega Hariduse tänav. Ta meenutab, kuidas haritlased ehitasid oma kätega kõik – nii majad ja mööbli kui lastele mänguasjad – ning lapsed õppisid nende eeskuju järgi tõelist fantaasiarikast elu. Pilvil seisab tänastel personaalnäitustel, mida on olnud üle veerandsaja, uhkusega tänaste pannoode kõrval 14aastasena ema kõrval kootud gobelään takjanutiga, mis alustas Pilvi loomingu rahvusvahelist rännakut – tänaseks on Pilvi tööd rännanud mitmekümnel maal, lisaks Betti Alveri muuseumile, Tartu Ülikooli raamatukogule ja Justiitsministeeriumi saab neid alaliselt näha Kasahstanis, Pariisisi, Jaapanis…
Pulmareisil käis Pilvi Egiptuses – seal akusid laadides tunnetas ta taas, et kultuuri tegelik häll on seal, me oleme pärit sealt, mitte valedele püsti pandud religioonist. Indigolastele ei saa valetada – seepärast pidas kunstnik augustis ka Tormas kirgliku ettekande dualistliku religiooni lõpust.
„Iga eluline käsitöine oskus annab loomise ja elamise julgust ning aluse kõigile erialadele. Kui tänased lapsed natukenegi näeksid, kuidas nende vanemad töötavad… Aga vanemad teevad seda varjatult, ostavad end rahaga oma lastest vabaks. Mis on võib-olla isegi hea – rikutud vanemad ei saa vargsi raha orjates oma lapsi ära rikkuda,“ arutleb Pilvi.
Ta ise imetleb sügavalt oma 89aastast väga heas vormis ema ning ütleb, et tänu Meistrite kodust pärinemisele algas ta enese tõeline avanemine pärast Kunstiakadeemiat. Otseühendus Allikaga oli naisel juba lapsena. Tänu sellele ühendusele pole tal oma gobelääne luues kunagi kavandit, ülikeerukad pinnad saabuvad otse taevast – koos tehniliste nippidega, mida nende teostamiseks vaja on. „Eestist Viru-Liivi riigi loomine on see tehniline nipp, mis on antud mulle Allikast. Enamasti kanaldan luues, kui käsi, aju ja suur vaim on omavahel ühendatud. Kui sain 45, muutus otseühendus kõiksusega nii jõuliseks, et minu ateljees hakati ravil käima. Gobeläänide kudumine minu juures hakkas inimesi tervendama nii, et lisaks füüsilisele paranemisele hakkasid nad laule kirjutama ja luuletama.“
Samas suruvad ühiskondlikud struktuurud just ärganud hingi kõige jõulisemalt maha. Pilvi sõnul pole meie õnnetud poliitikud suutelised ühe lambukesegi eest hoolitsema – kui ei tule toime tõsiasjaga, et riigis heidab igal õhtul 63 tuhat last tühja kõhuga magama, pannakse teise ametisse – ikka jälle ministrina…
Kitsede sisse minemine
Pilvi ütleb, et millega iganes inimene tegeleb, ta peab kogu hingega sellesse sisse minema. Kui ta kudus kitsedega gobelääni, mis asub nüüd Pariisis, tõi tema vend talle koju kõigepealt ühe vana – ja siis veel kaks noort kitse. Kuni kunstnik oma pannood põimis, tegid kolm kitse majapidamises tuhat sigadust, et kunstnik saaks olla kitsede hingeelus sees.
„Minu huvi on ka selles mõttes mõistetav, et olen astroloogiliselt kitse ja hobuse aastate vahel sündinud. Üle kõige meeldivad mulle samas hoopis sead – võrratud loomad. Ent kõigi olendite sisse minek on selles mõttes õpetlik, et siis saame aru, mida meisse endasse surutakse, nii et me pole enam meie. Seda nii vaimses kui füüsilises mõttes,“ arutleb Pilvi, kellel on ääretult suur missioonitunne tulevikulise hariduse loomisel. „Edengulisest haridusest – haritusest – saame rääkida siis, kui õpiprotsess on ühenduses sisemise äratundmisega kõrgemast mentaalsusest ja hingestatusest. Inimese vaimu seob inimese füüsilise kehaga käbinääre. See on meeleorgan, mis on fluorisisaldusega hambapasta kasutamisest ära kuivatatud. Meeleparanduse asemel on võetud ette massiline meele hävitamine.“
Pilvi kirjeldab koolis nähtut ja kunstnikuna tunnetatut: „On kasvamas uus põlvkond noori inimesi, kelle vaimsed võimed ja loomulikud teadmised on õpetajate omast võrreldamatult kõrgemad. Nende käbinääre on seni veel kahjustamata. Kuid hammaste pesemine fluoriga, elektroonika kiirgus, tänapäevased riided, olmetehnika, kosmeetika, autod, elamud ning ümbritsev maailm on neid hävitav.
Siiski on ohtlikum hävitamine see, mida teevad madalamal tasandil õpetajad. Taovad tibu munasse tagasi. Ime tahab kooruda – ja lüüakse koorde tagasi.
Edengus olevat noort inimest püütakse panna võimu vääralt kasutades regressi relssidele. Koolidesse on näiteks korduvalt üritatud sisse seada niinimetatud usuõpetus. Paraku on minevikus religioon olnud paradoksaalselt vägivaldne ja pealiskaudne. Tulevikku sellele ehitada ei saa. Probleeme ei ole võimalik lahendada samal tasemel, mis need probleemid tekitas. Ajaloos toimunud sündmuste baasil ei ole võimalik sünteesida progressiivset tulemit! On aeg võtta uus info tulevikust.
Kui sellega saan hakkama mina ja teised Allikaga ühendujad, on see jõukohane kõigile inimestele ja ühiskonnale.
Olemasolevad võimu-vaimustruktuurid on oma rumaluse lõksus. Uus edeng asub väljapool tänast harjumuslikku maailmatunnetust. Sinna ei teata liikuda, sest peale nn. ametliku prohvetluse on kõik muud tulevikunägemused keelustatud ning agaralt peetakse jätkuvat nõiajahti teisitimõtlejate suhtes,“ teab Pilvi, kes ka ise on seda nõiajahti omal nahal kogenud ning leiab, et ei saa ometi piirduta ainult inimese suunamisele palgatööle, kus inimene vahetab orjana oma aja raha vastu.
Uue kooli poole
Pilvi meenutab, et meie kestmajäämist ei ole võimalik mõõta rahas. Tema meelest tuleb asutada kõrgema rahvusvahelise õppeasutusena Eesti Rahvuskultuuri Seminar – ja nimelt Pärnus, kus vaim ja võim on vabam kui mujal Eestis.
Õpetajate valik igasse kooli, aga eriti ülikooli peaks Pilvi meelest lähtuma isiksuse sünnipäeva päikesepäevade arvust! Kui riigi vaimsed juhid on päikesepäevade kõrgeima arvuga, siis ollakse vaimselt võimelised juhtima nii riiki kui inimesi – ilma oma isiklikku kasusaamist silmas pidamata. „Vaimne tase on inimesele antud tema sünnihetkel, mille määrab tema eelmine elu, vähemalt sama olulise tähtsusega on oma eluülesande teadasaamine.
Kui selles elus ei täideta etteantud eluülesannet, saadakse järgmiseks eluks tänastele tegudele vääriline sünniaeg,“ kirjeldab kaunis ja karismaatiline Pilvi gobelääne kududes teada saadud kosmilisi seadusi sama mängleva ja naiseliku kergusega nagu lõnga värvimise või kanga kudumise saladusi. „Lugege aarialaste iidseid saladusi,mida meie esivanemad teadsid, aga mida tänapäeval püütakse eirata. Saladused kogu universumist, tema jõududest, ehitusest, olemusest on meie sees varjatuna olemas. Nad on varjatud ja kasutamatud just sellepärast, et inimeste vaimne tase ja vibratsiooni sagedsue tase jääb madalaks, kui inimese käbinääre on kahjustatud teadliku mürgitamise tõttu. Käbinääre ühendab vasakut ja paremat ajupoolkera. Õieti peaks ühendama, kui ta oleks korras.“
Pilvi olemus püsib naerukil ka süngetest asjadest kõneldes, mis tema sõnul radikaalset sekkumist vajavad. Kunstiõpetaja ja loojana teeb ta ise seda iga päev. Et ei oleks nii, et inimene ei mõtle enam, vaid täidab etteantud korraldusi, mis ei edenda, tema eluiga on madalaks viidud kunstlikult, et inimene ise oma tegevuse tõttu ise ennast hävitab.
Mida teha?
Šveitsi näitel piisab kunstniku arvates oluliselt väiksemast parlamendist ja valitsusest kui Eesti praegune – igast kihelkonnast üks naine ja üks mees riigikogus on täiesti piisav, et iga kihelkonna vaimsus pealinna toodaks ja riiki valedest vabalt juhitaks.
Lisaks sellele, et Šveits piirdub elusate ja ilusate riigijuhtide hulgaga üks-kaks iga kantoni kohta, ei ole presidenti, see on väikesele rahvale liiga kallis – aga meile…Pilvit üllatab, et Eesti ei õpi ei Šveitsist ega Islandist, mis oleksid meile suurepärased eeskujud. Ja kinnitab, et poliitika pole ei keeruline ega maskuliinne arutlusteema – hoopis nii oluline looming on, et sellest oleneb meie kõigi hingerahu ja ikka see tema lemmiksõna, edeng.
„Edengulistes riikides kannab iga paari aasta järel vahetudes üks minister presidendi volitusi. Mitte kunagi ei ole minister kahte valitususe aega järjest positsioonil,“ kirjeldab Pilvi. „Teate, mis Islandil toimub? Seal on ametis avesta järgi kõrgeimate päikesepäeavde arvuga vaimsed juhid. Sellised vaimsed juhid on ka Eesti riigis olemas! Seega on vägagi võimalik viia meilgi muutused teisele tasandile. Armastame väita, et oleme väljavalitud maa ja rahvas – aga meie praeguses riigis ei ole oma eesti rahvuskultuurile toetuvat haridust. Ainus arvestatav kool on waldorfpedagoogikal põhinev.
See aeg on möödas, kus diplomid ja litsentsid kinnitavad pedagoogi pädevust – varem välja antud dokumendid ei näita teadmisi, nende aeg on ümber. Tänased akadeemikud on 3D tasemel – ent teatavasti on… sisalikul sama dimensioon. Madala vibratsiooniga õpetajatest ongi tingitud tänane koolivägivald – kõrgema dimensiooni õpilased ei kannata seda välja.“
Pilvi teab oma kogemustest, et kui õpilased on muutumises, siis nad on edengus. Kurjaks läheb laps, kellel on igav ja keda püütakse madala vibrastiooni sagedusega võimukalt ohjata.
Võim ja vaim
Madal vaim muutub kõrgema üle vägivaldselt võimukaks. Globaalselt. Riikides. Peredes. Kõikjal. Kui seda ei teadvustata, ollakse nagu Alice Imedemaal, kes on viimased 2013 astat loksunud suvalises suunas.
„Me oleme hajameelselt ja automaatselt valesid uskunud. Arvate, et Piiblis kirjeldatavad sündmused toimusid tõesti Iisraelis? Kosher-rahvas – ja sead külatänavatel? Ilma puiduta piirkonnas kolm karistusalust puidust riste tassimas ja nendel rippumas? Kõrbes on puit plaatinast kallim. Need sündmused toimusid Normandias!“ on kunstnik Pilvi nii faktidele, maalidele kui sisetundele toetudes veendunud. „Tegelik asukoht Prantsuse territooriumil kanditi ristikäikude käigus osavalt Iisraeli territooriumile. Iisreali riiki polnud siis veel! Ja vaadake ometi, mis toimub Palestiinaga täna.
Eesti riigiga on samamoodi, nagu tänases Palestiinas, mida jupp jupi haaval laiali kantakse ja pärast imestatakse, kuhu ta jäi… Jordaanias muidugi on selles mõttes värvikamad ja äärmuslikumad sündmused, et nemad ei võta maailma pankadelt laenu, vaid notitakse maha. Selle eest, et nemad ei nõustu olema pankade orjuses.“
Kunstnik loetleb lootusrikkalt, millised hindamatuks muutunud väärtused on Eestis veel alles – mujal enam mitte – viljakandev maa, puhas õhk, värske vesi. Ta hoiatab, et me ei tohi lubada rumalatel juhtidel hakata nüüd fosforiiti kaevandama, seda risti läbi Eestimaa rabade raiutud raudteed pidi vedada, nii et seni puhas põhjavesi pritsib kahte lehte, saastatus paiskub pilvedeni ning mürgid lainetavad kõikjal.
„Inimene on reptiili orjuses. Inimese selgroog on tema maatriks. Kuhu on paigaldatud reptiil, sisalik, kes reageerib televiisori ja raadio võnke sagedusele. Reptiil toitub naftatoodetest valmistatud tablettidest ja vitamiinidest. Mürgitab ennast võimu sunnil vabatahtlikult, sest vaim magab. Inimene vahetab oma aja raha vastu – töötab iga päev 8 tundi, igal nädalal 40 tundi ja seega eluaea jooksul ta töötab 40 aastat – orjana, mitte loojana. Ta vahetab oma aja selleks raha vastu, et toita reptiili regulaarselt toitainetega, mida tema enese organism otseselt elutegevuseks ei vaja. Reptiil reageerib vastavalt, tahan või ei taha, eitus-jaatus. Inimene aga eitab iseendale, et ta on ürgsisalikuga samal tasemel – ainult rumalam. Tükkis oma rosinasuuruseks moodustiseks kuivanud käbinäärmega,“ kirjeldab Hariduse tänava kasvandik Pilvi üht tõetasandit, mis osadele inimestest tundub muinasjutuna, teistele on saanud ainumõeldavaks ilmanägemiseks. „Eemaldagem reptiil oma maatriksist. Inimesele on antud tema sünni hetkel temale vajaminevad teadmised. Inimene täidab eluülesandeid. Talle ei saa õpetada hirmutavaid teadmisi ega hinnata seda kas õigeks või valeks.
Kui inimene sünnib siia ilma, siis on see sündmus. Kui inimene saab teada oma eluülesande, siis on see veel suurem sündmus! Kaasaja iniemse eluülesanne on avastada oma enese võimed, neid kasutada – laskmata endale valetada. Kõik on võimalik!“
Pilvi Blankin Jones: edenguline vaim otsib tulevikku
Kati Saara Vatmann
Gobeläänikunstnik ja Tallinna kunstikooli vanemõpetaja Pilvi Blankin Jones (59) mõtleb globaalselt ja üliüldistavalt, ent tänu sellele, et ta pole unustanud ka tähtsaimat, kes igaühele meist sündides kaasa antakse – iseennast! – abiellus ta hiljuti ning teeb nüüd abikaasa James Jonesiga siinsamas Eestimaal koostööd. Seattle’ist pärit biotehnoloog James valmistab Pilvile ette materjale, millega naine vene noori harib ja õpetab. Integreerumiseks avali noorte grupid on ülimalt suured ning üksinda naine ei jõuaks. Nad õpetavad noori vastupidiselt riiklikule ründavale poliitikale, mis kipub venelased hirmutatud jänestena nurka suruma. Sõbralikkus ruulib. Koos kaasaga on kunstnikuproua tõdemusele jõudnud, et mineviku külge klammerdumine ei lase tulevikul tulla. See kehtib nii inimeste kui ühiskonna kohta.
„Kuni me aina kiitleme, kuidas võitlesime ja kannatasime, lagunesime ja märterlesime – seni tellime endale tulevikuks täpselt samasuguse mudeli. Mulle meeldib sõna „edenguline“. Edengulisus eeldab praeguste ammendunud struktuuride ärasaatmist. Need on nii korrumpeerunud ja inimvaenulikud, et mõnda asutusse asu ajama minnes ei pese ma ennast enne kolm päeva – et pärast väga hoolega pesta,“ naerab Pilvi, kellel on kaks tütart.
„Tänu äsjasele dokumentide vahetamisele sain aimu, mida tähendab pankade ja bürokraatia maffia. Pangad, kes teevad avalikult kõige nõrgemate aitamise kampaaniaid, lõikavad tegelikult häbematut valelikku kasu just kõige nõrgemate pealt. Hoitakse teadlikult vananenud tarkvara, mistõttu kliendid on sunnitud hulga tehingute jaoks internetipanka või telleri teenust kasutama. Iga protseduur aina maksab, pangad saavad nahhaalselt kasumit ega investeeri tegelikult haavatavaimate valutuks teenindamiseks.
Ja Tallinn pole üldse enam Eesti pealinn. Tegelikud tulevikulised jõujooned on Pärnus. Koostades raamatut Keila-Joa multikultuursest vaimsusparadiisist „Kadunud maailm“ veendusin samuti, et kõikjal mujal on rohkem eeldusi rajada praeguse untsus Eesti Vabariigi järel Viru-Liivi Vabariigi süda. Samuti ei toimi praegused maakonnad – energeetiliselt on Eesti timmitud kihelkondi pidi.
Tallinnas on nii kitsas, et siin tunnen ma, et mitte ühelegi inimesele ega autole pole enam ruumi. Sirutun ülespoole, vahetan dimensiooni… Aga siit dualistlikust maailmast ära minna ka ei saa. Minu õpilased on siin. Enamus muide hilisteismelised vene noored, kellega meil pole vähimatki keelebarjääri. Samal ajal, kui vanema põlvkonna inimesi on püütud poliitiliselt ja populistlikult jõuga integreerida, on noored seda nagunii tegemas – jah, ka minu ja Jamesi abiga. Nende maalid siin Kevade tänava kunstikoolis on kaugelt kuninglikumad kui juhuslikud ja hooajalised rahu ja rahvaste sõpruse etendused.“
Pilvi ise on Rakvere õpetajate Blankinite tütar, kelle vanemad rajasid koos teiste õpetajatega Torma Lullikatku õpetajate asumi nimega Hariduse tänav. Ta meenutab, kuidas haritlased ehitasid oma kätega kõik – nii majad ja mööbli kui lastele mänguasjad – ning lapsed õppisid nende eeskuju järgi tõelist fantaasiarikast elu. Pilvil seisab tänastel personaalnäitustel, mida on olnud üle veerandsaja, uhkusega tänaste pannoode kõrval 14aastasena ema kõrval kootud gobelään takjanutiga, mis alustas Pilvi loomingu rahvusvahelist rännakut – tänaseks on Pilvi tööd rännanud mitmekümnel maal, lisaks Betti Alveri muuseumile, Tartu Ülikooli raamatukogule ja Justiitsministeeriumi saab neid alaliselt näha Kasahstanis, Pariisisi, Jaapanis…
Pulmareisil käis Pilvi Egiptuses – seal akusid laadides tunnetas ta taas, et kultuuri tegelik häll on seal, me oleme pärit sealt, mitte valedele püsti pandud religioonist. Indigolastele ei saa valetada – seepärast pidas kunstnik augustis ka Tormas kirgliku ettekande dualistliku religiooni lõpust.
„Iga eluline käsitöine oskus annab loomise ja elamise julgust ning aluse kõigile erialadele. Kui tänased lapsed natukenegi näeksid, kuidas nende vanemad töötavad… Aga vanemad teevad seda varjatult, ostavad end rahaga oma lastest vabaks. Mis on võib-olla isegi hea – rikutud vanemad ei saa vargsi raha orjates oma lapsi ära rikkuda,“ arutleb Pilvi.
Ta ise imetleb sügavalt oma 89aastast väga heas vormis ema ning ütleb, et tänu Meistrite kodust pärinemisele algas ta enese tõeline avanemine pärast Kunstiakadeemiat. Otseühendus Allikaga oli naisel juba lapsena. Tänu sellele ühendusele pole tal oma gobelääne luues kunagi kavandit, ülikeerukad pinnad saabuvad otse taevast – koos tehniliste nippidega, mida nende teostamiseks vaja on. „Eestist Viru-Liivi riigi loomine on see tehniline nipp, mis on antud mulle Allikast. Enamasti kanaldan luues, kui käsi, aju ja suur vaim on omavahel ühendatud. Kui sain 45, muutus otseühendus kõiksusega nii jõuliseks, et minu ateljees hakati ravil käima. Gobeläänide kudumine minu juures hakkas inimesi tervendama nii, et lisaks füüsilisele paranemisele hakkasid nad laule kirjutama ja luuletama.“
Samas suruvad ühiskondlikud struktuurud just ärganud hingi kõige jõulisemalt maha. Pilvi sõnul pole meie õnnetud poliitikud suutelised ühe lambukesegi eest hoolitsema – kui ei tule toime tõsiasjaga, et riigis heidab igal õhtul 63 tuhat last tühja kõhuga magama, pannakse teise ametisse – ikka jälle ministrina…
Kitsede sisse minemine
Pilvi ütleb, et millega iganes inimene tegeleb, ta peab kogu hingega sellesse sisse minema. Kui ta kudus kitsedega gobelääni, mis asub nüüd Pariisis, tõi tema vend talle koju kõigepealt ühe vana – ja siis veel kaks noort kitse. Kuni kunstnik oma pannood põimis, tegid kolm kitse majapidamises tuhat sigadust, et kunstnik saaks olla kitsede hingeelus sees.
„Minu huvi on ka selles mõttes mõistetav, et olen astroloogiliselt kitse ja hobuse aastate vahel sündinud. Üle kõige meeldivad mulle samas hoopis sead – võrratud loomad. Ent kõigi olendite sisse minek on selles mõttes õpetlik, et siis saame aru, mida meisse endasse surutakse, nii et me pole enam meie. Seda nii vaimses kui füüsilises mõttes,“ arutleb Pilvi, kellel on ääretult suur missioonitunne tulevikulise hariduse loomisel. „Edengulisest haridusest – haritusest – saame rääkida siis, kui õpiprotsess on ühenduses sisemise äratundmisega kõrgemast mentaalsusest ja hingestatusest. Inimese vaimu seob inimese füüsilise kehaga käbinääre. See on meeleorgan, mis on fluorisisaldusega hambapasta kasutamisest ära kuivatatud. Meeleparanduse asemel on võetud ette massiline meele hävitamine.“
Pilvi kirjeldab koolis nähtut ja kunstnikuna tunnetatut: „On kasvamas uus põlvkond noori inimesi, kelle vaimsed võimed ja loomulikud teadmised on õpetajate omast võrreldamatult kõrgemad. Nende käbinääre on seni veel kahjustamata. Kuid hammaste pesemine fluoriga, elektroonika kiirgus, tänapäevased riided, olmetehnika, kosmeetika, autod, elamud ning ümbritsev maailm on neid hävitav.
Siiski on ohtlikum hävitamine see, mida teevad madalamal tasandil õpetajad. Taovad tibu munasse tagasi. Ime tahab kooruda – ja lüüakse koorde tagasi.
Edengus olevat noort inimest püütakse panna võimu vääralt kasutades regressi relssidele. Koolidesse on näiteks korduvalt üritatud sisse seada niinimetatud usuõpetus. Paraku on minevikus religioon olnud paradoksaalselt vägivaldne ja pealiskaudne. Tulevikku sellele ehitada ei saa. Probleeme ei ole võimalik lahendada samal tasemel, mis need probleemid tekitas. Ajaloos toimunud sündmuste baasil ei ole võimalik sünteesida progressiivset tulemit! On aeg võtta uus info tulevikust.
Kui sellega saan hakkama mina ja teised Allikaga ühendujad, on see jõukohane kõigile inimestele ja ühiskonnale.
Olemasolevad võimu-vaimustruktuurid on oma rumaluse lõksus. Uus edeng asub väljapool tänast harjumuslikku maailmatunnetust. Sinna ei teata liikuda, sest peale nn. ametliku prohvetluse on kõik muud tulevikunägemused keelustatud ning agaralt peetakse jätkuvat nõiajahti teisitimõtlejate suhtes,“ teab Pilvi, kes ka ise on seda nõiajahti omal nahal kogenud ning leiab, et ei saa ometi piirduta ainult inimese suunamisele palgatööle, kus inimene vahetab orjana oma aja raha vastu.
Uue kooli poole
Pilvi meenutab, et meie kestmajäämist ei ole võimalik mõõta rahas. Tema meelest tuleb asutada kõrgema rahvusvahelise õppeasutusena Eesti Rahvuskultuuri Seminar – ja nimelt Pärnus, kus vaim ja võim on vabam kui mujal Eestis.
Õpetajate valik igasse kooli, aga eriti ülikooli peaks Pilvi meelest lähtuma isiksuse sünnipäeva päikesepäevade arvust! Kui riigi vaimsed juhid on päikesepäevade kõrgeima arvuga, siis ollakse vaimselt võimelised juhtima nii riiki kui inimesi – ilma oma isiklikku kasusaamist silmas pidamata. „Vaimne tase on inimesele antud tema sünnihetkel, mille määrab tema eelmine elu, vähemalt sama olulise tähtsusega on oma eluülesande teadasaamine.
Kui selles elus ei täideta etteantud eluülesannet, saadakse järgmiseks eluks tänastele tegudele vääriline sünniaeg,“ kirjeldab kaunis ja karismaatiline Pilvi gobelääne kududes teada saadud kosmilisi seadusi sama mängleva ja naiseliku kergusega nagu lõnga värvimise või kanga kudumise saladusi. „Lugege aarialaste iidseid saladusi,mida meie esivanemad teadsid, aga mida tänapäeval püütakse eirata. Saladused kogu universumist, tema jõududest, ehitusest, olemusest on meie sees varjatuna olemas. Nad on varjatud ja kasutamatud just sellepärast, et inimeste vaimne tase ja vibratsiooni sagedsue tase jääb madalaks, kui inimese käbinääre on kahjustatud teadliku mürgitamise tõttu. Käbinääre ühendab vasakut ja paremat ajupoolkera. Õieti peaks ühendama, kui ta oleks korras.“
Pilvi olemus püsib naerukil ka süngetest asjadest kõneldes, mis tema sõnul radikaalset sekkumist vajavad. Kunstiõpetaja ja loojana teeb ta ise seda iga päev. Et ei oleks nii, et inimene ei mõtle enam, vaid täidab etteantud korraldusi, mis ei edenda, tema eluiga on madalaks viidud kunstlikult, et inimene ise oma tegevuse tõttu ise ennast hävitab.
Mida teha?
Šveitsi näitel piisab kunstniku arvates oluliselt väiksemast parlamendist ja valitsusest kui Eesti praegune – igast kihelkonnast üks naine ja üks mees riigikogus on täiesti piisav, et iga kihelkonna vaimsus pealinna toodaks ja riiki valedest vabalt juhitaks.
Lisaks sellele, et Šveits piirdub elusate ja ilusate riigijuhtide hulgaga üks-kaks iga kantoni kohta, ei ole presidenti, see on väikesele rahvale liiga kallis – aga meile…Pilvit üllatab, et Eesti ei õpi ei Šveitsist ega Islandist, mis oleksid meile suurepärased eeskujud. Ja kinnitab, et poliitika pole ei keeruline ega maskuliinne arutlusteema – hoopis nii oluline looming on, et sellest oleneb meie kõigi hingerahu ja ikka see tema lemmiksõna, edeng.
„Edengulistes riikides kannab iga paari aasta järel vahetudes üks minister presidendi volitusi. Mitte kunagi ei ole minister kahte valitususe aega järjest positsioonil,“ kirjeldab Pilvi. „Teate, mis Islandil toimub? Seal on ametis avesta järgi kõrgeimate päikesepäeavde arvuga vaimsed juhid. Sellised vaimsed juhid on ka Eesti riigis olemas! Seega on vägagi võimalik viia meilgi muutused teisele tasandile. Armastame väita, et oleme väljavalitud maa ja rahvas – aga meie praeguses riigis ei ole oma eesti rahvuskultuurile toetuvat haridust. Ainus arvestatav kool on waldorfpedagoogikal põhinev.
See aeg on möödas, kus diplomid ja litsentsid kinnitavad pedagoogi pädevust – varem välja antud dokumendid ei näita teadmisi, nende aeg on ümber. Tänased akadeemikud on 3D tasemel – ent teatavasti on… sisalikul sama dimensioon. Madala vibratsiooniga õpetajatest ongi tingitud tänane koolivägivald – kõrgema dimensiooni õpilased ei kannata seda välja.“
Pilvi teab oma kogemustest, et kui õpilased on muutumises, siis nad on edengus. Kurjaks läheb laps, kellel on igav ja keda püütakse madala vibrastiooni sagedusega võimukalt ohjata.
Võim ja vaim
Madal vaim muutub kõrgema üle vägivaldselt võimukaks. Globaalselt. Riikides. Peredes. Kõikjal. Kui seda ei teadvustata, ollakse nagu Alice Imedemaal, kes on viimased 2013 astat loksunud suvalises suunas.
„Me oleme hajameelselt ja automaatselt valesid uskunud. Arvate, et Piiblis kirjeldatavad sündmused toimusid tõesti Iisraelis? Kosher-rahvas – ja sead külatänavatel? Ilma puiduta piirkonnas kolm karistusalust puidust riste tassimas ja nendel rippumas? Kõrbes on puit plaatinast kallim. Need sündmused toimusid Normandias!“ on kunstnik Pilvi nii faktidele, maalidele kui sisetundele toetudes veendunud. „Tegelik asukoht Prantsuse territooriumil kanditi ristikäikude käigus osavalt Iisraeli territooriumile. Iisreali riiki polnud siis veel! Ja vaadake ometi, mis toimub Palestiinaga täna.
Eesti riigiga on samamoodi, nagu tänases Palestiinas, mida jupp jupi haaval laiali kantakse ja pärast imestatakse, kuhu ta jäi… Jordaanias muidugi on selles mõttes värvikamad ja äärmuslikumad sündmused, et nemad ei võta maailma pankadelt laenu, vaid notitakse maha. Selle eest, et nemad ei nõustu olema pankade orjuses.“
Kunstnik loetleb lootusrikkalt, millised hindamatuks muutunud väärtused on Eestis veel alles – mujal enam mitte – viljakandev maa, puhas õhk, värske vesi. Ta hoiatab, et me ei tohi lubada rumalatel juhtidel hakata nüüd fosforiiti kaevandama, seda risti läbi Eestimaa rabade raiutud raudteed pidi vedada, nii et seni puhas põhjavesi pritsib kahte lehte, saastatus paiskub pilvedeni ning mürgid lainetavad kõikjal.
„Inimene on reptiili orjuses. Inimese selgroog on tema maatriks. Kuhu on paigaldatud reptiil, sisalik, kes reageerib televiisori ja raadio võnke sagedusele. Reptiil toitub naftatoodetest valmistatud tablettidest ja vitamiinidest. Mürgitab ennast võimu sunnil vabatahtlikult, sest vaim magab. Inimene vahetab oma aja raha vastu – töötab iga päev 8 tundi, igal nädalal 40 tundi ja seega eluaea jooksul ta töötab 40 aastat – orjana, mitte loojana. Ta vahetab oma aja selleks raha vastu, et toita reptiili regulaarselt toitainetega, mida tema enese organism otseselt elutegevuseks ei vaja. Reptiil reageerib vastavalt, tahan või ei taha, eitus-jaatus. Inimene aga eitab iseendale, et ta on ürgsisalikuga samal tasemel – ainult rumalam. Tükkis oma rosinasuuruseks moodustiseks kuivanud käbinäärmega,“ kirjeldab Hariduse tänava kasvandik Pilvi üht tõetasandit, mis osadele inimestest tundub muinasjutuna, teistele on saanud ainumõeldavaks ilmanägemiseks. „Eemaldagem reptiil oma maatriksist. Inimesele on antud tema sünni hetkel temale vajaminevad teadmised. Inimene täidab eluülesandeid. Talle ei saa õpetada hirmutavaid teadmisi ega hinnata seda kas õigeks või valeks.
Kui inimene sünnib siia ilma, siis on see sündmus. Kui inimene saab teada oma eluülesande, siis on see veel suurem sündmus! Kaasaja iniemse eluülesanne on avastada oma enese võimed, neid kasutada – laskmata endale valetada. Kõik on võimalik!“