24. jaanuar 2015
Jalajälg ja tiivad
Kati Saara Vatmann
Me kõik teame, et inimeste arutu tarbimise ökoloogiline jalajälg kipub meid endid välja suretama. Ikkagi läheb saastavate kütuseliikide asemel säästvatele ja taastuvatele üleminek uskumatult vaevaliselt ilmselt seni, kuni veel mingitki fossiilset maavara leidub. Põlevkivi ja nafta sünonüüm on raha ning kuni veel mõni kild ja piisk maaret Maa põuest välja on pigistada, seni kaevureid päikesevalguse kätte uue ajastu energeetikuteks ümber õppima ei aidata. Enne on vaja läbida ka biodiislile lootmise hullus – viljapõldude asemel mürgist lainetavad ja haisvad rapsipõllud on mesilased juba peaaegu hävitanud – kas tulevad meie rahvajuhid enne mõistusele või tapavad mürgipõllud meid endidki?
Me kõik teame, et uusaegse taimetoitlase jalajälg on kordades väiksem kui neil, kelle kulinaarseks rõõmuks kasvatatakse sigu-lehmi-lambaid. Ent kemikaalidest, säilitus-värvainetest ja medikamentidest juba narkoosis tiksuvaid inimesi ei saa jõuga veganiteks keelitada. Üldise ärkamiseni tuleb vähemasti loomakasvatusest parim kinni püüda – biogaas elektriks muundada. Neile, kes on juba teadlikud ega soovi oma keha keemiatööstusele ohverdada, on õnneks avatud taluturud, biomarketid ning üks erilisim ja helgeim butiik – Tallinna Vanalinna ökopood.
Talu- ja inimenehaaval minnakse saastavalt-tarbivalt tegutsemiselt üle säästvate, jalajälge korvavate äriideede rakendamisele. Kõikjal planeedil on tekkinud energiasaarekesi – Taani riik peagi tervikuna, Poola väikelinna Kisielice laadsed lootustandvad oaasid samuti – on 100% tuule-päikese-vee-energial ning Eesti on praegu veel vaid ablaste fossiilpoliitikute taga, et elujõuliseks tulevikuriigiks saada.
Legendaarse naeruga Horre
Tallinna Vanalinna ökopoe peremees Horre Saluste nimetab Maad ainsaks planeediks kosmoses, kus kasvab šokolaad. Ta peab Toom-Rüütli tänavas juba mitmendat aastat linnakommuuni, kus tundliku ja loova spirituaalse loomuga mõttekaaslased tubahaaval Toompea elamiskulusid jagavad ning vaatega kogu linnale ja merele panoraamset tiivalööki ei unusta.
Legendaarse naeruga Horre peab spontaanset lasteteatrit, mille egiidi all on laulnud Indigo Tom Valsberg ja pärimus-olemuslugusid jutustanud Erki Kaikkonen. Tema jalajälje-tuunimise firmad on Superfoods, Stay young, Eesti vesi ning Prana organics. Kuna Horre on oma ökobutiiki tassinud koduse köögiriiuli koos kõige tervisliku ja ehtsaga, millest maiussegusid segada, tooršokolaadiga mängelda ning smuutisid tempida. Väike õdus ruum keskaegses hoones on sõpru ja kliente, jalapuhkajaid ja hingetõmbajaid alati tulvil ning kujunenud on stammkunded, kelle olemust ja probleeme teades on naerumeister koostanud sellised maailma vägiseimad-hinnalisimad kokteilid nagu Immortality.
„Tooršokolaadi tooraine on mul Dominikaanist konteineriga toodud. Konteineriga on soodsam. Täiesti puhas, käsitsi kasvatatud-korjatud kraam. Võrreldes poodides rahvast peibutava ja meeli nüristava massšokolaadiga on tooršoks kuumutamata, kunstsuhkruga mürgitamata, transrasvade ja kõikvõimaliku mendelejevi tabelita,“ kirjeldab lustakate varvaspapudega peremees. „Meie kuivainete ja naturaalmahlade, maitseainete ja muu ehtsa-puhta kraami ainus keskkonda saastav osis on pakend ja transport. Sätin oma maiustuste ja toidukraami riiulid sedasi täis, et meie juures saab võimalikult kogu vegan-söögisedeli soetada. Eelarvamus, et ökomöko on kangesti kallis, ei pea tegelikult paika – vale toitumise tagajärjel menüüsse lisanduvad medikamendid ja haiglaravi on võrreldamatult kallimad.
Ideaalis peaksid puhtad toiduained muidugi olema siinsamas kasvatatud ja toodetud- ning kogu riik tänu sellele põldude-aedadega kaetud ja asustatud. Ent täieline mürgivabadus on tänasel Maal paraku illusioon – pöörlev atmosfäär toob Eesti kohale metropolide salasudu ning industriaalriikide saast sajab vihmaga ka meie pinnasesse ja põhjavette. Ja eks samamoodi on Eesti rapsimürgid otsaga ka Dominikaanis. Seni, kuni kestab monopolide terror – olgu tegemist ravimite, mürkide, maiustuste või pankadega.“
Õbluke ja heas mõttes poisikeselik Horre on oma maailma parima vegan-vikerkaare keskel kuidagi liigutavalt vaimustunud ja lootusrikas. Nii rikkad kui ilusad, kes pidevalt poekesse ilmuvad, panevad õhu ja ideed üha liikuma.
Tartu tuule-Kaido
Härra Schmidti firma Meritreid ehitab Tartumaal Roiu tankla taga nii uhiuusi tuulikuid, millele ta tehnoloogilisi uuendusi leiutab ja modelleerib – kui ka võtab Inglismaa-Saksamaa-Taani pruugitud tuulikuid maha, toob oma tehasesse, renoveerib ning paneb teisal taas üles. Kaheaastase garantiiga. Ja mitte Eestis. Suuremad turud on Inglismaa, Iirimaa, Itaalia ja Venemaa.
Kaido on Eestile ohtrasti teadlasi-ettevõtjaid-rahvajuhte koolitanud Tartu Tamme gümnaasiumi poiss, kes on lapsest saadik tõmbunud tuule poole. Alustas purjetamist Suure Säre käe all Ropka järvel, tema Tallinna Tehnikaülikooli aegse tipp-purjetamise partner Piritalt on täna Soome koondise peatreener. Härra Schmidt andis oma viimase isikliku jahi Saadjärve sportlaste kasutusse ning ise purjetas viimati 25tonnise kahemastilisega ookeanil, vaimustudes 6meetrilistest lainetest üle klisseerimisest ning taas kogedes looduse vapustavat jõudu. Mida inimkond saab oma edenemise kasuks pöörata, kui ennast enne ära ei mürgita või õhku ei lase.
Oma äri alustanud härra Schmidt astus globaalsesse tuuleenergial põhinevasse energeetikaärisse 14 aastat tagasi. Tema tehas on ümbritsetud ja sisustatud tuulegeneraatorite tiivikute-korpusejuppide-mootoritega – ja seesuguste tehaste võrgustik võiks kogu meie väikeriiki katta. Kasvõi selleks, et külades ja asulates oleks tulevikulisi töökohti ning mikrolahenduste tuulik ei maksaks enam 40 000 eurot – mis annab küll isikliku turvatunde ja sõltumatuse, ent teenib end mitu inimpõlve tagasi.
„Olen ennast globaalsel tuuuleturul nii tuttavaks töötanud, et mul võiks olla teoreetiliselt 20 sellist tehast ja mitte 8, vaid 160 töötajat. Ent see tähendaks praktiliselt, et mind ennast peaks samuti 20 olema – tehku teised mehed siiski oma tuulikute-päikesepaneelide tehased,“ rehkendab tasakaalukas mees, kes rajas Eestis esimese tuulepargi Sõrve sääre tippu. Täna on tema toonases tuulepargis uue tuuliku vundament, jupid värvitud ja stardiasendis, et tuulikuks saada – ent paber, mis tuuliku ühendamiseks elektrivõrguga voli annab, tolmub juba aasta kontorites.
Kilplaste vabariik?
„Kuna poliitikas on väga vähe arukust ja loogikat, on läbinähtav, miks minu tuulepargi dokumente laudade paberirägastikes kinni hoitakse,“ muigab Kaido üllatavalt rahulikult. „Konkureeriv firma, tahab teatavasti oma tuulikud vette ehitada. Ehkki see on kulukas – ja ei peaks justkui torpedeerima nende ettevõtmist, kes maismaal ehitavad – soosivad pumba juures olijad neid, keda on neile teada olevatel põhjustel kasulik soosida.
Mõistlike riikide süsteem on selline, et tuulikule või tuulepargile antakse toetus 10-12 aastaks, kui see aeg täitub, võetakse senised tuulikud maha ja püstitatakse uued, mis toimivad efektiivsemalt.
Minu üks turuniššidest ongi mahavõetud tuulikute renoveerimine ja uues kohas püsti panemine. Olen ehitanud umbes 90 tuulikut – kõikjal meie planeedil – ainult ühes kohas on samasugune seis nagu Saaremaal, kus platvorm ja vundament on ootel ning minul pole teha muud kui oodata ja öelda vaikselt kuradikurat.
See teine koht on Malediividel. Kuna seal on oskamatu ja naiivne loodusrahvas, kogemusi ja motivatsiooni veel pole, on nendele nende pusserdamine ja kobistamine andestatav. Nendel soojamaasaartel ja ookeaniparadiisides, kus tuuleenergeetikat juhivad eurooplased, toimib kõik suurepäraselt. Taandarengu teel on vaid Eesti ja Venemaa.“
Kaido oli 30 aasta eest nõukogude armees ning sai kolm aastat Venemaa mentaliteetidega tutvuda. Ta kinnitab pärast seda, kui on Kuriilidel – Kunaširi ja Šikotani saartel – korduvalt tuulikuid rajamas käinud, et elulaad ja suhtumised on 17 kilomeetri kaugusel Jaapanist 50 aastat tagasi, mitte edasi arenenud. Kuivõrd mees on tuulikutega projekte teostanud ka Jaapanis ja Uus-Meremaal, on kontrast eriti karm. Looduskaitsealad, kus ei tohi tuuliku ümbert turbulentsi tekitavat põõsastikkugi maha võtta, on tankiroomikutest üles küntud, tankid ja muud sõjatehnika rusud kõikjale laokile jäetud. Külad saartel, kus filmiti Robinson Crusoe filmi Vene variant ning mille hotelliakendest on petlikult maalilised vaated, näevad välja kui prügimägi ning olmepraht ja katkine kodutehnika lendab kaljuservalt lihtsalt alla ookeani. Sellest hoolimata taibatakse Venemaal näiteks mõni kalatööstus ja saare külad 5MW tuulepargiga varustada!
„Meie raputame selle taandarenenud Venemaa poole rusikat – ega märka, kui hirmuäratavas sõltuvuses me temast oleme. Meie energeetiline julgeolek on olematu. Uhkustame oma Estlinkidega – aga vene allveelaevad, mis rannikuvetesse „eksivad“, meid valvsaks ei tee!? Pruugib ühel laeval ankruga ‘kogemata’ neist linkidest läbi sõita – ja Eesti on pime. Investeerime NLGsse vapralt 25 miljonit – ent ka selle gaasitoru sõidab väike laevukene hetkega pooleks. Narva on Venemaast 10 kilomeetri kaugusel – seal on lihtne kasvõi jalaga tulles valgus kustutada, pole tarvis isegi raketti raisata… Ka tuhaväljadele püstitatud 17 tuulikut on tegelikult illusioon – pole meil Eestis spetialiste ega kontrolli selle üle, mis toimub. Ebaprofessionaalse ja ebaeetilise suuna jätkumisel on ka Peipsi rannikuvetesse kavandatav tuulepark üks offshore utoopia. Teoreetiliselt saaksid praegu sibulakasvatusest elatujad küll uued töökohad – aga pole kuulda olnud, et keegi oleks asunud sinna spetsialiste koolitama. Ega õpeta kampaania korras piketeerivaid kaevureidki keegi saastava energialiigi lõppemise järel säästvatega töötama. Meie suurte sõnameistrite poolest võiksid kaevurid vist aegade lõpuni ka pärast toorme peatset lõppemist sinna maa alla jäädagi?
Jah, praegu on reaalsem töötada Kuriilide ja Kariibi suunal – ning loota, et kevadisel valitsusevahetumisel hakkavad Ruhnus püsti seisvad kaks tuulikut isegi tööle. Need on juba ennast esimese aastaga tagasi teeninud. Nüüd pole neid kaks aastat hooldatud ka mitte!“
Hämmastava rahuga lisab hr. Schmidt, et tegelikult peaks Ruhnu elekter heaperemeheliku ja mõistuspärase majandamise korral tulema hoopis päikeseenergiast – pilvitu saare kohal on seda alati saada. Ka Kaidol enesel on kodulahenduseks 10 kW jagu päikesepaneele. See-eest on tema kodus päikesepaneelidega toodetud elekter loodusele sääst, mis võrdub piltliku ekvivalendina varsti 166 puu istutamisega – ning mille arvelt on poole aastaga tekkinud säästu võrra võimalik sõita enam kui 15150 kilomeetrit autoga.
Pärast meid…
Töösturi-leiduri-purjetajana mööda planeeti üha ringi rändav mees kinnitab, et Maa ülerahvastatus ja tööpuudus on illusioon. Ta näeb nii Kuriilidel kui Malediividel juba toimimas või ootel tulevikulisi töökohti ja tegevusi ökoloogilise jalajälje heastamisel. Töökohad vedelevad sõna otseses mõttes maas.
„Kui kasvab peale venelaste põlvkond, kes ei küsi – milleks?! – korjatakse mööda maalilisi saari vedelev metall kokku ja viiakse Hiinasse-Koreasse ümbervalamisele. Nii, nagu Malediividel juba tehakse, hakkavad araablased ka Hurghada-Sharm el Sheiki ümbruses plastikut-metalli-klaasi kokku korjama ja ümber töötama. Plastik tehakse Malediividel vahvateks vedrukesteks, mis haakuvad liivaga ning tekkivast massist ehitatakse juurde rannikualasid, kuhu turistid tuua,“ usub Kaido. „Loodusrahvad ise ei tarbi küll eriti midagi – pistad käe vette ja mehekäesuurused krevetid ujuvad pihku, nii et kõva mees võib looduseandide pealt vabalt pidada kaheksat naist, kellest igaühel on kaheksa last. Ent turism tähendab valgustust, külmikuid, konditsioneere – üks väike saar laseb praegu turistide vajadusi rahuldades taevasse 10 tuhat liitrit diislit ööpäevas…
Kuni tuleb mõni ettevõtlik eurooplane – nagu Pipi papa, suure valge pealiku laadne rootslane, kes praegu Kuredu saart haldab ja valdab. Peakorter on sel rootslasel Dubais ning kõikjal, kus ta tegutseb, on kasutusel taastuv energia.
Üks uus tegevusala saab olema tõeliste rahvajuhtide pealekasv – praeguste saastavate-laastavate poliitikute asemel. Rahvajuhid loovad loodetavasti isegi Eestis sellise ühiskonna, kuhu massiliselt lahkuvad noored tagasi tulevad ja ka Ruhnust Kurrunurruvuti saare laadse inimväärse paradiisi rajavad. Kui sellised rahvajuhid pead ei tõsta, lähevad ka uued eestlased minu jälgedes ookeanisaari arendama.“
Kodus on Kaidol päikesepaneele 10 kW jagu, Meritreidi tehasesse tahab homses elav tegijamees paigaldada 100 kW. Küsis 150 amprit juurde – selle asemel, et see töö kahe päevaga ära teha, vindub protseduur aasta aega. Hanked, vaidlused… Ta teab vastust küsimusele, miks Eestis on nii madalad palgad ja niru rahvuslik koguprodukt. Ebaefektiivsuse pärast: „Saamatu ja kontrollimatu ametnikevägi jorutab ja käkerdab ära ka ettevõtjate söakuse. Kett on ikka nii tugev kui töökindel on tema nõrgim lüli,“ teab tööstur Schmidt. „Kuni siin maal on lülid puudu või logisevad, ajan mina ja teised minusugused mujal maailmas oma rida. Teeme Tuuleliiduga selgitus- ja valgustustööd. Ei ärritu ega raiska ennast. Ja meie autod sõidavad üha uute tuulikutega Itaaliasse, Iirimaale.
Homme tulevad loodetavasti võimule rahvajuhid, noored tulevad Eestisse tagasi, avavad tehased ja tekitavad töökohad. Külad ärkavad uuele elule – kohe algusest saadik taastuvatel energiatel toimivad elujõulised külad. Ilmselt on praegune mõõn ettevalmistus selleks tõusuks.“
Tõusumeelseid maa ja mere tagant
Saaremaal Kuressaare sissesõidul asuva kaubanduskeskuse teisel korrusel asuva tervisekohviku peremees Koit Kull on olnud Eesti mastaapsemaid lambakasvatajaid. Ehkki tema tuhandepäine kari on kahtlemata kõõks-puuks-tehnikas üksjagu osoonikihti augustanud, olid Kodul juba laialdase lamburina elektrikarjustel päikesepatareid.
„Nipp – mille koos karjaga töö jätkajalegi pärandasin – seisneb täielikus avalikkuses. Pane mõni hinnaline ja innovatiivne vidin võpsikusse, virutatakse ära. Säti lagedale päikest püüdma – ja mitte keegi ei taipa tuuri panna,“ naerab edumeelsetest ideedest pakatav kohvikuperemees. „Praegu on minu kohviku üks tõmbenumber puhas maitseküllane kohv ning kohapeal küpsetatud leivad-karaskid. Erinevate seemne- ja teraküpsetiste ostjad küsivad küll mõnikord pepsilt – ega seal nisu ole, kuidas on gluteeniga… Hästi on. Halvasti on minu meelest hoopis see, et ökotsejad on õpetatud pelgama seda, mida saab mõõta. Mõõdetavate kahjulike ainete vastu omakorda on väga lihtne ravimeid ja toidulisandeid kaela määrida.“
Lamburiaegadest härra Kulliga sõbrunenud mööblimeister-ajakirjanik-hobuse-lambakasvataja Aili Kirst, kes tervisliku ja tervikliku kohviku esimestest päevadest selle stammkundeks sai, arutleb: „Eestlane võiks olla samasugune, nagu eesti tõugu hobune, keda ma aastakümneid kasvatanud olen – terve, tugev, kompaktne ja kasina tarbimisega. Saaremaalt pärit klepper on aretatud nii, et ta lausa peab terve päeva tööd tegema, mitte õgides lollusi välja mõtlema. Sama eestlasega – mõtestatud tööta läheb rasva, saab põletikud ja kahjulikud harjumused ning hakkab laamendama.
Minu võte 80aastasena täies tööjõus püsimiseks on olnud pidev töö, ehitamine, loomine ja rajamine. Minu rajatud talu juures on hiis ja läbimõeldud hoonete-talituse süsteemid, mis peaksid loodetavasti mu järglased talu jätkama kutsuma. Erinevalt minust oskavad nemad ka ratsutada – mitmekümneaastase aretajastaaži juures olen sadulas istunud… mitte ühtegi korda!“
Kui saarlased jõustavad lambaaedade elektrikarjuseid päikeseenergiaga, siis Kolga lahe ääres töötab üksnes päikeseenergial terve suur puhketalu, kus filmiti teleseriaal „Kalevipojad“. Seal peavad peremehe esivanemate Vanaposti talu ka Aare ja Krista Allik. Just sellise elu- ja töökorralduse, plaanide ja üheaegsete ponnistuste julgusega võiksid Eestit asustada kõik talud.
Kaitseliitlane-naiskodukaitsja ja noorsootöötaja Krista ütleb, et naiste ja noortega töötamine pole nende organisatsioonis mitte militaarne, vaid just looduse ja olmega sõbraks ja toime saamise koolitus. Üsna vabatahtliku ja entusiastliku loomuga – palgast pole nende pühendumiste puhul eriti põhjust rääkida, küll aga väestab tööd teadmine, et sadadele inimestele õpetatakse vajalikke väärtusi ja oskusi.
„Nojah, eks mina kui mees ikka kogu peret üleval pea,“ tunnistab Aare rahulikult. „Rajasin autoremondi luksepana Mustametsa külla oma töökoja. See on arendamisel. Kodu on täiustamisel-edendamisel. Ja kihnu maalamba kui vähenõudliku-vastupidava tõukarja laiendamine samuti plaanis. Esivanemate vaimud ja tasakaalukas naine kaitsevad neuroosi eest. Püüame lammastega majandamist ise õppida ja poegadele õpetada nii, et üle jääb ainult kisa – kõik muu läheb kasutusse.
Samas vaatame nukralt, kuidas siinkandis on paljude hektarite kaupa maad kasutamata sellepärast, et suguvõsad ja pärijad ei saa jagatud – mida kasvatatakse ja arendatakse ja kes kasu saab. Selle asemel, et kõik saaksid kasu, jäetakse maad pigem sööti või üritatakse pinnast idanaabrile müüa. Päriselt ka – muld ja muda müügiks, kui hästi läheb, tuleb sealt alt fosforiit ka välja, eks ole…“
Krista ja Aare on veendunud, et saastamine ja laastamine on kriisi põhjas. Mudamüük ja edumeelsete ideede torpedeerimine peab lõppema – nii otseses kui piltlikus mõttes, igal elualal. Kuna nende läheduses loovad-lehvivad isemõtlejad Rutikud-Talvikud, korraldatakse indiaanilaagreid ning külad on loovust ja loomakasvatust tulvil, siis ei kao kindel pind jalge alt. Oaashaaval moodustub öko-jalajälje vastu tiibu sirutav võrgustik, mis annab elulootust nii Eestile kui Maale.