08. jaanuar 2015
Aune Past õpetab elades õpitud heatuju-usku
Kati Saara Vatmann
Eestlased armastavad eneseabi käsiraamatuid. Meie mainekama-erilisema suhtumisõpetaja Aune Pasti „Hea tuju raamat“ (Hea lugu 2014) on midagi enamat – see on elu lõpuni elus olemise õpik. „Ärme lahku oma elust enne elu lõppu pensionile!“ soovitab hiljuti 30 kilo kaotanud ja 30 lisaaastat võitnud Aune, kes näeb läbi kogu elukaare eakohaselt tippvormis olemise võtit pidevas kohalolekus. „Ma olen seda kõike ju enne ka teadnud ja vahelduva eduga isegi teinud – ent siis ikka sama teinud, mida paljud – isevooluteed oma kohust täitnud, söönud ja suhelnud, aga mitte oma keha ja kulgemise eest täit vastutust võtnud. Erinevalt paljudest ei mühatanud ma – mis nüüd mina, see pole mulle, ma ei vääri. Aga tegelikult elasin küll nii, nagu ei pälviks parimat – unistuste poole liikumist ilma valude ja enesehaletsuseta, ennast märtriks mõtlemata ja rügamata.“
Aune muigab, et kõik ajakirjanikud on tema suurteose ilmumise puhul küsinud, kas täiuslik küpse ea veetmine pole mitte üksnes rikaste ja ilusate jaoks, teiste jaoks on vanus ju puue, mis salajane katastroof põhjustas klõpsu, kui läbi see tüseda daami tervis enne totaalset muutumist ikkagi oli, kas mees hakkas nooremaid keremudeleid vaatama ja valima…
„Noorema keremudeli valimine tuleb kõne alla juhul, kui tegemist ongi vaid kehaga – see saab sündida juhul, kui inimesed ei suhestu isiksuste, arenevate teekaaslastena. Kui naine ongi mehe jaoks ununenud ja kaugenenud vaid väliseks. Armastus õnnistab armastajat! Tegelikult on ihu meie hinge parim sõber ja kalleim kingitus. Tänuväärne märguandja ning maiste unistuste täitja. Ilma kehata lõpeb maine matk – ja minu meelest me päris täpselt ikka ei tea, kas uuesti tuleme ja mis pärast saab,“ kutsub Aune elama siin ja praegu – parimad võimalikud 40ndad ja 70ndad – täiel rinnal elamine igas hetkes, mitte tulevikus. Kui jalad all, saan lapse – ups, bioloogiline kell… Kui pensionile lähen, hakkan – oi, elu möödus elamata…
Ajakirjaniku-suhtekorralduse õpetaja Aune raamatus on pärasttulevast siiralt ja põhjalikult juttu. Aune jagab kogemust oma eaka ema loojangu poole looklemisest – ehkki vanadus pole haigus, ei saa õhtune inimene ühel hetkel ikkagi ise hakkama, ka tema omaksed ei saa mõnikord enam vaibuja hooldamisega hakkama – ning professionaalide abi palumine pole nõrkus ega kalli äraviskamine.
„Lõpuni tegusa ja tragi ema pikkamisi teele saates mõistsin, kui oluline on oma elus kohal olemine, mitte inertne asendustegevuste ja vabanduste otsimine, mis nüüd mina,“ tunnistab naine, kelle uus raamat on tõeline aktiivsuse piibel. „Oma elu eest täieliku vastutuse võtmine ei välista teleri ees soki kudumist – ka see võib olla loov, mõtestatud ja teadlikult valitud toiming. Aga sel juhul paluks olla rõõmus sokikuduja – kui telerist vaadatav ei rikasta-kirgasta, peab kanalit vahetama. Igas mõttes.
Meie põlvkondadele – õige mitmetele reas – on omane märterlikkus, oskamatus iseennast armastada, armastuse ärateenimine. Mina ise on kõigi hoolitsetavate-varustatavate-arvestatavate nimistus alati viimane. See aspekt kõlab pea kõigis meis, paradoksaalse sünnisüü tundjates. Kuidas ma tohin endale näokreemi ja kvaliteettoitu osta, kui vetsupott on vaja välja vahetada ning lapsele seda-toda osta? Kui pole sind, pole vaja ka vetsupotti ning lapselapsed vajavad elusat banamad või mummit – kuidas kedagi just kutsutakse – mitte seda-toda.“
Nii Aune kui eranditult kõigi meie jaoks on enesest hoolimise ja tervise sümbol ravitud ja korras hambad. Nõukogudeaegse võimaluste ja suhtumise puuduse tõttu on halvad hambad ka 21.sajandi küpses eas eestlase visiitkaart. Ometi tuletab humanitaarlanna meelde, et hammastik on tervise sammastik: põletikulisi hambajuuri uhtuv veri kahjustab südant ja neerusid ning viib insuldini-infarktini ja hävitab liigesed, mälumata toit kahjustab seedimist ning valutav-kääriv inimene ei taha sportida ega suurelt unistada. Kui möödunud kümnendeil on olnud õnne olla näiteks nii hea hambaarsti patsient nagu meie Kalmer Lepik, on hõbeamalgaamplommid tänini püsinud, ent nende sulanud servade alt salakesi mutimetroo moodustunud – lausa piltlik ja sümboolne illusoorne tervis. Kes investeerib kaasaegsetesse hambaplommidesse peab arvestama juurekanalite lahtimuukimise, ravi ja uuesti täitmisega. Ent selle ülihinnalise pääsmega on lunastatud rännak helgesse tulevikku koos oma kiksidega, mitte klõpsuvate sillakeste ega veeklaasis ööbivate tonditoosideta.
„Ma ei räägi oma raamatus meelega hindadest – ei hammaste, kosmeetika ega spordisaali omadest. Nagunii urisetakse – mis tal viga end hellitada ja treenida – ta on ju Selle naine. Tegelikult arvestan väga, mis on hinna taga. Üks naabrinaisega tehtud täiesti tasuta kepikõnd on igati tõhusam kui tegematajäänud jõusaalitrenn. Mina olen isemajandav ja investeerin õnneliku enese heasse tujusse, “ naeratab Aune väärikalt. „Mis puutub toidusse, siis toortatar ja gojimarjad on seoses transpordikuludega kallid jah – aga kasvatage ometi ise oma marjad-ürdid, korjake mustikad-pihlakad – ja kuivatage oma fruktid päikeses ise. Muide, Eestimaal köögiviljade-ürtide kasvatamine on ka kallis. Maakodu vahet sõitmise kulud aina kasvavad. Lahendus võiks olla suguvõsade tööjaotus. Et kogu hõim toituks kodumaiselt-tervislikult, võiksid maakad kogu suguharule toitu kasvatada. Mis oleks ka kogukonna taastumise tagatis. Minulgi oli alguses täiega veider linnasõpradele oma kanade mune viia – kanatädi! – nüüd oleme kõik sellise hoolimise väljendusega harjunud.“
Lisaks on mõtlejanna arvates oluline ka põlvkondadevahelise tervikpildi ja koostöö rajamine uuele alusele. Kui nõuka ajal olid vanurid, erivajadustega inimesed ja lapsed avalikkuse eest hoolikalt ära peidetud, siis praegu meid skandinaavia reipad pensionärid enam ei üllata – ehkki ikka veel on Reet Linna ja Katrin Karisma sugused heleda eluleegiga põlejad erand. Eranditel on küll tore olla oma tegeliku ea kuningannad, ent ideaalis peaksidki kõik inimesed olema täiuslikud 50- ja 75aastased, mitte täiuslikult 25aastastega sarnanema, kuni jaksavad. Küpsetel on stiili ja kogemust, mis ilmutab end ka oma füüsise valdamises – osavad ja säästlikud oskame nii kepikõnnil kui mägironimisel olla. Aune armastatuimad alad on lumelaud ja tangotants, muide.
„Ma õpin omakorda 30aastastelt oskust iseennast armastada, elutervelt ja pahetult maailma nautida ning avamaailmas selliseid elukutseid pidada, mida Eestis – veel!? – pole. Nad kasvatavad võõrsil oma lastest ikkagi eestlasi, annavad põhjuse banamadel, nagu lapselapsed mind kutsuvad, lapselapsi hoidma reisida ning tulevad koos elukutsetega Eestisse tagasi. Minu tantsuõpetaja Martin Parmas omakorda läheb just Kasahstani võistlustantsukultuuri viima,“ rõõmustab Aune. „Tulevikul on pakkuda nii palju head – isamaale naasvad eestlased muuhulgas, et enne selle saabumist ei saa tõesti ära surra. Ja enne suremist ei saa pensionile minna. Selleks, et osaleda aktiivselt tulevikus, tuleb ka täna igas hetkes kohal olla.
Mis klõps mul totaalseks muutumiseks, 30 kilo kaotamiseks ja naisena elamise kultuurist raamatu kirjutamiseks ikka vaja oli – kogu elu ongi üks klõpsude jada, unistuste teisenemise ahelreaktsioon. Jah, oli üks kuldne hommik, mil silmitsesin peesitavaid kanu, mänglevat koera, õitsvat aeda – ja küsisin suurelt ja raskelt iseendalt: mis asi mina siin imelisel pildil olen – liiga suur tädi, kelle käes läheb iga telefon ja tahvelarvuti katki? Ja ma alustasin tänase enese ja heatujuraamatu poole matkamist.
Kirjutasin ausalt üles, kui palju ititehnikat olen hävitanud – ja kuidas arukamalt toimida – milliseid higihaisuta trenne valida – värskes õhus ja ise ja rõõmuga – ning kuidas seljavalud koos korsetilihaste tekkimisega kaovad. Soovin kõigile sellist elurõõmsat-motiveerivat teejuhti nagu MyFitnessi treener Inga Neissar.“
Aune julgustab – nii, nagu tema sai oma 60.sünnipäeva tangost treener Parmasega muinasjutulise video ja fotoseeria, võib keegi unistada 50seks saamise paraadportreest endakasvatatud-ratsastatud sälu seljas, keegi liikuda 70.juubeli poole mitmevõistlejana ning mõni võimelda 80.tähtpäeva tähistamise suunas oma võrratus töömahukas iluaias…
„Ma tean, et enesekordus on üks ealisi iseärasusi. Ent mina kordan rõõmuga juba aastaid lauset, millega üks mu lapselastest kord hommikut tervitas: täna on minu elu parim päev – ja homme on minu elu järgmine ja veel parem parim päev,“ naeratab Aune. „Tahan väärika partnerina oma lapselaste arukust ja üha kõrgemat taset näha ja kaasa teha. Tahan tunda end armastatuna. Iseenese seadmiseks keskmesse, millest arendada kõik hea ja unistatu, pole vaja mingit katastroofi – uskuge mind, mu kallis mees ei öelnud mulle mitte kunagi, kui ikka tõesti suur olin, et ma olen paks. Ta nimetab mind võimsaks.“