08. jaanuar 2015
Emamesilane lendab kodu poole
Kati Saara Vatmann
„Minusse ei usutud. Sellepärast on mulle oma unistuste poole liikumine eriti tähtis olnud. Minust kui Kaksikust pool tõestab endale, teine pool vanaemale, et see on võimalik, ma saan hakkama,“ põhjendab mesiravikeskuse perenaine Ene Laur (54). „Mu esivanemate tallu apiteraapia keskuse rajamine äratab põlise Polgu uuele elule, annab mu kaasale elustava tegevuse, rõõmustab mu ema ja tädi, lisab mu viie tütre jaoks põlispärandile lisaväärtuse – ning mis peamine, annab mulle enesele küpseks elukaare järguks just sellise eneseteostuse, nagu olen alati igatsenud. Tulevastele õpilastele ja külalistele mesilase olemust ja missiooni edastades saan ühendada oma zooinseneri ja õpetaja hariduse ja kogemuse.
Elu on õpetanud, et kõik tuleb ise teha, siis on hästi tehtud. Mu esivanemate talu põlishooned lagunesid. Selleks, et varemed lõpuni lammutada ja vundamendile uus mesiravila hoone ehitada, korraldasin Hooandja abiga hanke ja leidsin enda meelest sobilikud töömehed. Nemad kasutasid käsitsi tehtava töö kiirendamiseks kopameest. Ikka odavaimat. Võimalik, et kallim oleks parem olnud – igatahes soodne teenusepakkuja tegutses tehnikas ruttu-tehtud-rumal-töö – lennutas unikaalse kiviparketi kahte lehte, sõitis äsjaehitatud välipeldiku pikali, pani ajaloolise korstnajala niimoodi pendeldama, et see tuleb nüüd maha lammutada. Lammutamist alustasime Kunniga kahekesi, tundus, et läheb kole kaua – nüüd annab ülearu ja soovimatult ja halvasti rabistatut lappida ja taastada… Väga kujundlik, eks?“
Naiste vägi
Praegu talveunes jõudu koguva ja üha laiemalt tiibu sirutava mesiravitalu kohal on Kaksikute tähtkujust naiste väe märk. Jüri ja Kai lapsed on tütar Adeelest alates aina tütreid saanud. Adeele tütred Elvi ja Aimi käivad võimalikult sageli lapsepõlvekodus, emamesilase Ene õde Ülle on Muhu saarel Liiva kooli õpetaja. Pärast põlluülikooli, arvukaid ameteid ja koolitusi oli ka Ene Kabalas ja Raplas õpetaja. Selleks puhuks õppis magistrantuuri kõrvalt Kehtna kutsehariduskoolis infotehnoloogiatki, et oleks tänastele noortele midagi õpetada. Enel on 35 aastat peetud kaasa Kunnariga viis tütart – viisest lapselapsest enamus siiski poisid, ilmselt tänu sellele, et ei ela mitte Polgul, vaid Tartus, Tallinnas ja Rootsis.
„Vanaema Adeele ei uskunud mu juttu, kui lapsena lubasin, et tulen linnast siia tagasi talu pidama. Ta oli väga ehmunud, kui 14aastasena lüpsilauta karjabrigadiri asendama läksin ja öösiti vasikaid vastu võtsin. Ta kinnitas, et maal on nii raske elada, et sellega pole võimalik hakkama saada. Need sõnad olid mul alati kõrvus, kui mul enesel siin laudas kuus lehma, hobune, sulutäis sigu ja lambad olid…“ meenutab Ene. „Umbusk tekitas minus trotsi – ja olengi õigupoolest kõigega hakkama saanud, mille ette võtan.“
Võttis muu hulgas ette mehe tõsise kasvatamise Meheks. Et Kunnar oleks tõeline Kunn, Kuningas! Kui elektrikust perepea oma naiskonnaga kimpu jäi ja sõlme läks, kolis Ene koos tütardega minema. Kolme kuu jooksul muutusid tema sõnul Kunni ringid ümber naise üha kitsamaks, kutsus välja õhtust sööma, tõi lilli – ning kui sellest kogemusest, mida perekonna kaotus tähendab, küllalt sai, tellis auto ja viis oma naised koju tagasi.
„Varasematel aegadel oli mehel minu püüdlustest ja unistustest üsna ükskõik – kuulas ära, aga ei uskunud – viimasel ajal korraga oleme hakanud väga ühes rütmis hingama ja sama jalga astuma – jõudsin ikka ära oodata,“ on emamesilane tänulik.
Ene ema Elvi meelest on täiuslikust elukorraldusest puudu veel vaid, et tütar saaks päriselt kodus töötada. Praegu on väga haritud tegudenaine Kehtnas asuvas ettevõttes raamatupidaja, apiterapeutikumi üles ehitamiseks tuleb raha teenida. Ent ema näeb, kui väga tütar naudib oma pudelikeste-potsikute-tooside korvist õlide-essentside-taimeleotiste valimist, mee ja rasvaga tempimist – ja üha juurde õppimist. Praegu õpib tiibade sirutaja Krautmanni erakoolis ning leiab kasvõi sellestsamast õppeasutusest aina järgmisi isuäratavaid õppimisväärsusi.
Kuivõrd mee ja rasva nötsikutes mängiv suur tüdruk on teada saanud, et tema kätel on tervendav toime, huvitavad naist üha uued massaažiliigid. Šokolaadi ja kaneeliga läbi talve keha soojaks hõõrumine on vägev – ent saunaloitsud ja muud maagilised menetlused on vähemalt sama põnevad.
Peidus põrsaste aeg
„Näed siis, kuidas elud keeravad… Enne oli Enel laste toitmiseks kuus lehma.Laste jaoks tõi pensionilejäänud ratsahobuse, kes oli tark ja õpetatud loom – täitsa lastekasvataja kohe – sead ja puha… Nüüd ainult kass. Seegi enamasti peidus. Küll on ikka laste toitmise nimel tööd tehtud ja aegu nähtud,“ arutleb ema Elvi. „Et keegi kulak poleks, võeti hobused kolhoosi. Vajadusel veel said oma sõpra ja pereliiget laenata. Lehmadele heinte tegemiseks polnud maid ega aega. Ühe normipäeva töötasu eest sai osta ühe kanamuna – ja kogu palk anti alles järgmise aasta veebruaris kätte. Tehti ikka tõesti kõik selleks, et inimesed nälja ja vägivallaga abituks teha… Aga me õppisime kontrolle tüssama. Tohtis olla üks emis ja üks tapusiga. Meil oli kaks emist. Kui kontrollid tulid, peitsime teise emise lammaste taha ära.
10.klassi eksamiteks õppisin mina seasulus – üks emis oli igavene tümikas, aina heitis põrsastele ja mulle peale. Aga põrsaid oli vaja müüa, et poest seda vähest osta, mis seal saada oli. Päästsin põrsaid ja õppisin. Eks selline nihverdamine pöördus tükati paraku omade vastu ka – kui tahtsime õega kinno minna, lehmad karjamaalt varem koju ja lüpstud saada, tegime neile selja taga parmu pirinat – panid sabad seljas koju ja meie saime kinno…“
Lüpsist ja kiduratest maadest, laveerimisest ja nuhkimisest väsinud noored läksid loomuliult ära linna. Elvi töötas pärast ametikooli 46 aastat Kalevi kommivabrikus. Töökaaslased helistavad tänini 76aastasele magusameistrile, et tema häält kuulda. Tema küpsetatud kringlid on legendaarsed. Ning nüüd käib ta karmi elukooli andnud lapsepõlvekodus oma tütre tiivasirutust emamesilasena vaatamas.
Nii, nagu Elvil-Aimil on vanusevahet 5 aastat, on ka Ene ja tema õe vanusevahe 5 ning Ene tütarde vahedki ühest viieni. Seega on emamesilane saanud üle 20 aasta noor ema olla. Ning ilmselt tänu sellele, et Elen, Elina, Katriann, Reena ja Liisa on mööda Lauride elu ühtlase lastekihina laotunud, ongi ema oma east oluliselt noorem. Ning ühtlasi on lasterikkus õpetanud naise keskmisest kõvasti rohkem tööd tegema ning nüüd, kus lapsed suureks kasvanud, suububki vabanenud energia suurde ehitamisse ja uute tarkuste omandamisse.
Aatrium ja apiterapeutikum
Veider jah, et Eestimaa külades kerkiva kohta käivad aina võõrsõnad. Ent kirev ajalugu on need sõnad siia tekitanud või maha jätnud. Kuivõrd laut, kus olnud lehmi koos kaasneva ränga tööga Ene tänini tagasi igatseb – ent valikud tuleb teha, mida üks inimene jõuab – langes kokku, on sellest saamas stiilne aatrium. Tomatite ja humala, metsviinapuu ja teiste taimedega, kes embavad vana kriiksuga kaevu, mille Ene laskis korda teha, sest armastab seda lapsepõlvekaaslast väga.
Kunagise elumaja asemele aga tuleb ühest suurest ruumist koosnev mesiravila, mille ühee avara ruumi Ene vastavalt vajadusele lükandseintega osadeks jagab. Paekivi ja raudahjud, puit ja mesi. Nagu muiste.
„Töörinne on ikka päris hull ees jah,“ tunnistab Kunnar, kes tavatseb juhtme kortsu minemise hetkil sirgelt üle põllu naabrite juurde pühkida ja naabrimehega nõu pidada – Eestimaal on pea iga inimene ja pere ränki aegu üle elanud ning seetõttu osatakse üksteist kinnikiilumise hetkil asjalikult toetada ja nõustada. „Mul on üks põhiline abiline siin kodus – Kõta. Väike sinine Jaapani trakats – pruugitud, aga kobe. Päriselt ka – ongi külje peale ka kirjutatud selline nimi. Kõta.
Ahjah, murutraktor on ka – enam ei taha lambaid pidada, hoonetki pole nende jaoks ju. Kui naabrite lambad mõnikord siia satuvad, on nunnu küll. Aga need ajad on ära olnud. Ja kuivõrd noored on kõik linnades, pole ka väimehi appi oodata. Palgatööjõud sai ära proovitud – aitäh, enam ei soovi.“
t ooted, millega emamesilane juba praegu, eraldi hooneta turul, on erinevad massaaživõided – ise segatud otse loomulikult. Meesse segab meister taruvaiku ja suira, kärjekaanetist ja pihlakamarja, ylang-ylangi ja kookost, apelsini ja kaera, šokolaadi ja kaneeli. Kehakoorijad võiksid Ene sõnul naha peale jääda – need imenduvad jäägitult. Ja massaažiõlid on koostatud sellise rehkendusega, et kui mõni laps või loom juhtub neid sööma-jooma, ei juhtu midagi.
„Kuna talvel juhtub nahaga igasuguseid asju, koostasin saialille-mee-salvi – sea ploomirasva baasil, mida saab huultele-sõrmedele määrida,“ rõõmustab Ene. „Meeste jaoks tegin ka kehakoorija – kuuseokka-nuluõli. Kuigi meest on palju raskem masseerida – eriti minu Kunn on suur nagu mägi – on ta naisest märksa õrnem ning minu põhimõte on, et ei massaaži ega koos kulgemise käigus ei tohi valus olla.“
Elulooga tarud
Mesilased kolisid taeva tahtel ise Lauride ellu. Seitsme aasta eest tegi üks pesakond elumaja seina sisse pesa. Osteti taru, et nad sinna meelitada, ent tarru kolis teine pere – seesinane käivitav õnnesülem elab tänini seina sees! Ene ja Kunnar võtsid aga Märki tõsiselt – õppisid ja lugesid, külastasid mesinikke ja koolitusi ning nüüd juba peaagu oskavad. Või vähemasti teavad, mida veel õppida.
Igaüks, kes mõne looma- või taimeliigiga koos elab, saab üsna tihedalt ja lähedalt nende rahvastega tuttavaks. Ka Ene kinnitab, et igal emamesilasel ja tema töömesilaste perel on oma iseloom ja olemus. Kunnar ütleb, et üle kümne pere ei jõuaks hooldada ega eripäradega arvestada – tarusid on tegelikult rohkem, nii et kui rohkem sülemeid saabub, ei saadeta mõistagi kedagi minema.
„Emamesilane ei saa ilma töömesilasteta teatavasti hakkama – teda on vaja toita ja hellitada, kaitsta ja ümmardada. Üks emamesilane jäi pärast pereheitmist rohkem kui kolmeks päevaks ilma teenriteta. Jäi imekombel ellu, moodustasin talle teiste taru mesilastest ja haudmega kärgedest uue pere – mis oli alguses kriitiliselt nirukene, nii et tema nimeks sai Äbarik. Kes ta mõistagi nüüd juba ammu pole. Elavad siin selles tarus,“ kallistab Ene taru, mille sisemusest saab peene vooliku kaudu unist suminat kuulata – keset sügavat talve mõjub nagu teade kosmosest…
„Teine emamesilane – see äärmise taru emand – on koos oma sõduritega nagu kamp kurjameid. Igaüks neist ründab ja kogu sülem on häälestatud vaenlase hävitamisele. Kui ma neid haldan, pean kasutama kaht suitsikut, nii et ise olen lämbumas – aga mesilaste poolt hukatud ju ka ei või saada, üsna paljudel on mind vaja… ikka neist päriselt jagu ei saa.
Midagi ei saa parata ka siis, kui pered lahkuvad. Sellistel puhkudel jääb vaid palvetada, et nad jõuaksid kuhugi, kus elu läheb edasi – minu lapsed ikkagi… Samas on mul üks imekaunis kogemus ühe sülemi saamisest. Keerasid end mütsakana ümber puu. Viisin käru puu juurde, mille peal vana taru, panin lauajupi tüvest taruni – ja nad voolasid nagu üks mees mööda lauda kenasti tarru – voh, need siin.
Kui sülem leiab koha puu oksal, on sülemi sisetemperatuur nii kõrge, et puulehed kärbuvad mesilassülemi kallistuses lihtsalt ära. Selline müstiline liik… Rändavat sülemit pole vaja karta. Nemad ei ründa, nad ei tea, kui kaua teekond kestab – energiat ei tohi kulutada. Aga oma kodu juures käituvad teised nagu valvekoerad jah. Omadega harjunud – külalisi võivad ka sõbralike sülemite sõdurid rünnata.“
Lõpemetsa küla kui sõbralik sülem vaatab Polgu talu arendamise ja ehitamise poole heatahtliku ja osavõtliku tunnustusega. Juba praegu ollakse selle rahva üle uhked ja toetavad. Meie tunne on kärme kujunema, kui suhtumiste keskmeks mesilased. Teate küll: ta lendab mesipuu poole…