08. detsember 2014
Kirsitubakas ning Texase Tõde ja õigus
Kati Saara Vatmann
Rahvas vajab ekraanilugusid ja raamatuid, kus pole meelega haiget tegemisi ega pervosid. Üllatavalt arvukad saalitäied kogunevad vaatama „Poisipõlve“ ja „Kirsitubaka“ laadis lugusid inimeste kõrvutikulgemisi, kus nende üksildase tiksumise jälgimiseks on lahedasti aega võetud. Filmide sünnimaaga korrelatsioonis – suures Ameerikas kümme aastat, Eestis päevi.
Poisipõli kujutab endast oma ligi kolmetunnilise vaatlusega Texase „Tõde ja õigust“. Näitlejaid on filmitud kümme aastat – kadudeta! Või kui kadusid on, siis me ei saa neist teada – poja-tütre-ema ühise edenemise lukku on monteerunud need, kes võidukalt teisele kaldale kroolisid. Poiss ja tüdruk on hipide lapsed. Isa-hipi küpseb liiga kaua, et enne keskearõõmsat kiilanemist pereisaks kastreeruda. Munadeta koduloom saab temast alles siis, kui esimese pesakonna lapsed ülikoolis. Sinnani on ta folk-rockmuusikust alaska-isa mängulise autorondi ja muude lapsikustega. Tema on hea. Päevast päeva laste päralt rassiv ja rabelev ema on laste ees pidevalt kõiges süüdi. Nii tuttav.
Kolimised, pidev töö, äpardunud abielud professori ja militaariga – tahtes head, aga välja tuleb, nagu alati. Purjus julmus. Ja kuna ülepinges töödikust emal puudub huumorimeel, pole see vastavalt vajadusele suuremasse ja väiksemasse majja, ühest linnast teise, üha uute sõprade ja kohanemiste risttuulde, üldsegi naljakas.
Samal ajal, kui lapsed-noored samastuvad kinosaalis poisi ja piigaga, nii et ülipikka kestust ei märkagi, näevad emad üldnaiselikku hakkamasaamist ja allaneelamist. Valesti abiellunud emad saavad salaja peksa, draamakuiinidest võõrasisad joovad ja konfliktitsevad –ning tööl ja avalikkuse ees ei aima seda keegi. Nii soliidsed, karismaatilised… Vähemasti ei istu solgutatud lapsed sigameestega ühte paati, nagu see tegelikult sageli juhtub – kui juba ema nülgimiseks läks, rebigem igaüks oma siilukene isiklikeks pasteldeks – tühjaksväänatud eidest pole ju enam miskit tahta ega võtta.
Õppejõust üksikema dramaatiline rännak oma tütrest naist ja pojast meest kasvatades on kinnitus Kaelase kooli direktriss Diana Tarandi arutelule, kuidas töödikutest emad-kompenseerijad lastele 150% heaolu kokku käristavad – laste isa ei panusta õieti midagi, kui kord aastas midagi teeb, on meeldejäävalt imeline superdädi. Ema panustab iga päev enda eest, puuduva isa eest – ja ebaõnnestunud naise-elu kompenseerimiseks igaks juhuks veel kamaluga peale. Kuni jalad kannavad ja käed annavad. Kui enam ei jaksa pole lapsed tema meeskond – sõbradki mitte – ammendunud moor visatakse lihtsalt minema.
Samast fenomenist jutustab mu uus romaan „Anita ja UFO“, mis Pärnu kirjastuses Hea Tegu täna trükikotta läks. Hipid-muinasjutumaade kuningannad loodavad emadena, et lapsed on sõbrad ja unistuse jagajad – ent reeglina osutuvad teise muinasjutu tegelasteks, kes teevad miljoneid kordi oskuslikumalt-täpsemalt-tahtlikumalt haiget kui kõik maailma mehed kokku. Ohverdasid end lastele? Paras! Püüdsid ka ise inimene, lisaks veel õnnelik olla? Tuleb kividega surnuks pilduda. Traditsioonid lausa sellised ju.
Texase „Tõe ja õiguse“ ema võtab siis, kui mõlemad lapsed on ülikooli, armastajate käte vahele kasvatatud ja Texase võimsatele maastikele lahti lastud, oma elu oma väikeses majade-järgses nunnakorteris kokku: „Lastele elamine. Mõned halvad abielud. Ja ongi kõik. Ma lootsin, et elu on midagi suuremat ja saavutuslikumat – aga järgmine saavutus on minu „fucking funeral“.“
Analoogselt Maimikute „Kirsitubakaga“ on sel pikal üdini üksildasel teel igas kaadris igaühele sügavalt tuttavad tundevarjundid – ebaõiglus ja mõistmatus, koolikiusamine ja pettumused – ent kõik on sordiini all, pastelne, ei paina. Ja sellepärast kinosaalidesse iseennast ära tundma ja üksildust leevendama kobardutaksegi.
Anne Reemani kehastatud emal on oma tütrega veelgi vähem kontakti kui ameerika-kaksikul – tema on end oma isikliku elu asemel telefoni külge imenud. Tütar salakesi ka – isa elab telefonis… Ema püüdlikkus konkureerib üksinda teismelist poissi kasvatava vanaema painajaliku liberaalsusega – neid „pole vaja karta“, aga nendega koos on võimatu olla ja olemist nautida. Mõlemas filmis on üks peategelane omamiskirg versus noore inimese loov kaunishing. Texases omatakse põhiliselt ema – kirsitubaka aroomipilves omatakse helisid-lõhnu-inimesi-mälestusi.
Ema ja sõbratar püüavad peategelaspiigat omada, unelmate mehe seaduslik kaasa omab enda ja mehe ühiseid mälestusi, kõik sekkuvad noore hinge tulevikuplaanidesse – minu-minu! Kusjuures Maimikud on üles filminud minu ja lapsepõlvesõbratar Ille kooskasvamise loo – nii, nagu mina olen Anita-raamatusse kirjutanud sõbratar Diana traagika – ilma seda ise teadmata. Minu keskmine tütar on mu lapsepõlvesõbratari koopia ja vanim poeg esimese armastuse noor kehastus – sama irr-sürr ja kauge – ja nii need asjad käivadki. Meie kõigiga.
Ja õieti ei juhtu midagi. Ei siis, kui jätame elu elamata ega siis,kui abiellume – ei siis, kui meid pekstakse ja raipekotkaste vahel ribadeks rapitakse – ega ka siis, kui sellest raamatuid kirjutame. Mitte midagi ei juhtu. Äratundmisvõimaluse üle ollakse tänulikud, kusagil kihiseb kahjurõõm ja kusagil viha, inimsoo alaline kaaslane – ent mitte midagi ei juhtu. Sellele veendumusele jõudsin teatrimeistritar Kaja Kannu päevaraamatut „Eratee“ pikkamisi ja meditatiivselt läbi enese lastes. Füüsiline, mõtestatud rühkimine – ja ootus. Et tuleks sõbratar ja ehitaja. Kuningas ei tule nagunii. Ning koos minu uusima raamatuga trükki läinud Heli Künnapase „Minu ilus elu maal“ lisab töökultuse-üksilduse-töödiku argipäeva kõrvale Soomes töötava pereisa, kelle eest ja asemel ema panustab rohkemgi kui Diana Tarandi hoiatatud suud-lõhki-ajav 150%. Kõik kordub. Me kõik tahaksime minna ennast Ugandasse avastama – nagu kirsitubaka-tüdruku mängitud telereklaamis – Makelega – aga sellega läheb alati natukene puusse. Oleme oma tões ja õiguses ketis ning Makelet pole.