05. detsember 2014
Vennad Sõnajalad püstitasid lõppeval aastal Saaremaale Sõrve poolsaarel Tehumardi kanti oma tuulepargi seitsmenda tuulegeneka. Ema Eleoni või Mamma Tuuliku nime kandev Eestimaa kõrgeim elektrilooja on selles tuulepargis seitsmes ning Andresel-Olegil seni kümnes tuulik. Oma leiutatud-patenteeritud, suures osas oma kätega püsti pandud. Ja meedia tähelepanust hoidutud. Kui oled seitse aastat tööd ja armastust millessegi panustanud, ei taha ju eelarvamuste ja süüdistuste rahe alla sattuda – ehkki täisvõimsusel 300 kilomeetrise tunnikiirusega tuulest soojust-valgust muundavat veskit kaduvate mentaliteetide viimased vingerdused ei peata.
„Kui Eestis oleks 300 tuulikut – lisaks katustel päikesepaneelid ning vee- ja biogaasi energia mõistuspäraselt kasutusele võetud, oleksime omal maal tõelised peremehed,“ kinnitavad vennad Sõnajalad. „Fossiilsetele energiatele lootmine hoiab rahvast vanas mõtteviisis, piiritagused nafta- ja gaasikraanid ei lase orjameelest välja kasvada ning tõelise iseseisvumisega tuleb ka väärikas peremehe ilma- ja silmavaade.“
Tahan lennata…
Kes teaks ja tunneks eestlaste eelarvamusi ja mustemat poolt paremini kui seitse aastat tuulegenekatele elanud vennad Vitjukid. Nad võtsid juba nooruses endale õeluse tõrjeks perenime Sõnajalg.
Oleg selgitab: „Meie ukrainlasest isa õppis Eestisse tulles keele nii selgeks, et aktsent on vaevu aimatav. Isa mõtlebja näeb und eesti keeles ning on ütlemata uhke ja õnnelik, et sai oma Põltsamaa taluga, kus isa kasvatab veiseid ja ema lilli, kauni kodu tiitli. Aga meie Andresega ei tahtnud Vitjadena koolikiusamise kadalippu läbida.“
Teiseks peetakse Sõnajalgu teadagi kadestamisväärseteks rikkuriteks. Milline tohutu töö nende ööpäevi sisustab, ette ei kujutata. Nendega tegelikult ja töiselt kokku puutunud kinnitavad lühidalt: geniaalsed kasakad on nad – tehnilise taibu, ülima elujulguse ja riskivapruse nii lennukalt ühendanud, et seda on keeruline hõlmata ja mõista.
Erinevas mõõdus tuulikute püstitamisele – kui Tehumardi seitsmikust on Ema Eleon Eesti kõrgeim, siis äsja Aburis käivitatu on tavamõõtmeis, ülesronimisel õlgadest üsna kitsas – eelnes leiutamine, patenteerimine ja puhtfüüsiline ehitamine.
Andres rehkendab, et lisaks igapäevastele paljukümnetele kirjadele ja telefonikõnedele Itaaliast-Taanist tehnika ja detailide leidmiseks on tehtud üle 120 reisi. Praegu on generaatorite töörütmi edastav juhtimiskeskus mõlema venna taskus, silm pidevalt oma elutöö tuksumisel peal ning kui Saaremaal miski jupsib, lennatakse helikopteriga kohale, et viga oma kätega ära parandada. Esialgu veel pole kedagi enda maapealseks asendajaks saata.
Kolmandaks on kaksikõed Sõnajalad jäänud verejanulise avalikkuse hambu ühtviisi halastamatult nii trillerdavahäälsete laulutüdrukutena kui eksihetkede inimlike kobatamistega. Mis on palju ja põhjendamatult klobitud haldjanaiste-lillelaste puhul mõistetav – ent õnneks mitte paratamatu.
Siiri kirjeldab: „Ehkki minu mees on 24/7 oma tuulikutega ühenduses, võtab ta aega minuga Pärdi kontserte ja tennisetreeninguid külastada, viib mind reisima ja korraldab mulle küünlavalgeõhtuid. Ta ise väidab, et on parandamatu monogaam – nagu tema vendki – ent mind üllatab ikka ja jälle, kuidas need mehed suudavad kustumatut ja värsket armastust lõkkel hoida. On jah nagu muinasjutt.“
Viivi arutleb Olegi ühtaegu nii harjunult kui tõeliselt kallistades: „Üks keerukamaid ja kaduvamaid kunste on Naiseks olemine. Oma mehe kõrval ja taustal püsimine, kui on rasked ajad ja sõbrad kaovad, kui töökoormus matab – ja samas on lapsed suureks kasvatatud ja pesa tühi. Näiliselt muidugi – ega lapsed ju kuhugi kao – ent Naisena töötamine on missioon, millest võiks ja peaks õpikuid kirjutama.“
Loova olemusega saarlannadest kaksikud on sünnitanud üheksa last. Siiri on nende kristlikule kvartetile kirjutanud loendamatud laulud, mida on arranžeerinud Oleg. Ning praegu on õdedel koostamisel Siiri kirjutatud ja Viivi illustreeritud luulekogu. Selle aga on vennad kasakad lubanud oma printsessidel aidata välja anda pärast seda, kui helikopterijuhi raadioeksam on sooritatud.
„Helikopter on kiire ja ökonoomne liikumisvahend, mitte luksus-relv ega eputamise objekt,“ patsutab Oleg väheldast muhedat kopterit, mis kuuleka konnakullesena nende Salme-taguse suure talu aidas seisab. „Kuidagi teisiti me Tallinn-Sõrve otsa piisavalt siva ei läbiks. Ma usun, et üsna peagi lendab nii suur osa eestlastest kopterite ja droonidega[A1] , nii et ma pääseme hullude krahv Manteuffelite renomeest. Ent sellega peavad kallid järgijad arvestama, et kopterijuhtimine eeldab pöörast enesejagamist ja kontsentreerumist – pead tegema kõike seda, mida autojuht teha ei tohi. Kolmedimensiooniline liiklus, pidev raadioside lennujuhtimiskeskusega, õige sõnastus ja tegevuste järjestus – ka 500+ lennutunni järel on selg maandudes märg ja keel sõlmes.
Mõistagi on lendamise elamus seda vaeva väärt. Kui Jumal saadab inimese siia maapealsesse põrgusse, jätab ta meid lennuvõimest ilma – aga vaba hing ja vaim ihkab lennata. On hea tunne jah – ent pärast distantsi läbimist tuleb paraku tegudele maanduda, mitte pilvisse mürama ununeda.“
Sublimeerimise maailmameistrid
Samal ajal, kui rahvas põrnitseb tööd-vihistavaid vendi altkulmu, võitlevad nemad lisaks tuulegeneraatorite füüsilisele püstitamisele 21.sajandil uskumatuina näivate tuuleveskitega. Euroliidult oli võimalik saada tuuleparkide rajamiseks 150 miljonit. Umbsuklik ja kanapime ametnikearmee aga vusserdas selleks tarviliku riigimaa kasutada andmise ära.
Uskumatu töllakus, ütleb lihtne ja loogiline talupojamõistus. Siiri ja Viivi kinnitavad, et nende kaasade pealt võiks õppida sublimeerimise kõrgemat pilotaaži. Kui riiklikku julgeolekut ja iseseisvust tagavate tuuleparkide rajamine jääb bürokraatide käkerdamise taha, ei lähe vennad endast välja, vaid teisendavad need tunded tegusaks energiaks.
„See on valikute küsimus,“ väidab Oleg. „Me valime rahu ja tasakaalu. Seda enam, et seda 150 miljonit, mis saamata jäi, polnudki ju. Laskmata karu naha pärast pole mõtet endast välja minna. Küll see suur karu tuleb, kui virisemisele ei keskendu. Võiksin oma päeva põrguks sõimata ka siis, kui 40kilose tööriistakoormaga üles ronides kaks korda järjest avastan, et kõige olulisem riist jäi maha – aga elu on õpetanud tänama selle eest, et mul terved ihuliikmed ja tubli tervis, mis lubab ronida!“
Andres lisab, et kõik summad, mis nad seni on oma uue hea ilma energeetikaga teeninud, on nad sirgelt uuesti investeerinud. Selge, et perede elatamiseks ja laste koolitamiseks on kena ühtteist ka omanikutuluks võtta, ent vastupidiselt külarahva oletustele ei harrasta Sõnajalad miskit erilist luksuslikku elulaadi – väga mõistuspärane majandamine ja paigas logistika on. Muidu ei jõuaks.
„Jumal on selles mõttes meie vastu armuline olnud, et meilt pole edenemise lunaks selliseid ohvreid nõutud, nagu ajaloos ja mujal maailmas on juhtunud,“ on tuulelaste nelik tänulik. „Mujal on tuulikuid ümber ja pilbasteks lennanud, põliseid linnu ja püramiide püstitades on tuhandeid elusid ohverdatud. Tänu õigetele arvutustele on meie peale halastatud.“
Jumal, Sul ligemal…
„Meie patenteeritud tuulikute nipp on nende plastilisuses ja vabas liikumises füüsikaliste jõudude käes,” kirjeldavad matemaatika-füüsika andega ja inseneriharidusega vennad-töörabajad geniaalsetele leiduritele omasel õhinal. „Tuulegeneraatori tüvi peab mõõdukalt kõikuma. Siis ta ei murdu. See on nagu abieluski – liigne jäikus paneb perutama ning mis ei paindu, see murdub.
Meie leiutatud genekas töötab kapslis lahtiselt. See vähendab vibratsiooni ja kulumist ning on füüsikaseadustega samalaadses kooskõlas nagu Maa pöörlemine oma atmosfääri sees või liigese tööpõhimõte. Praegu mõtleme välja tuulegeneraatorite ja päikesepaneelide ühitamise süsteemi. Oletame, et päike paistab ja tuul puhub ühtaegu. Kumba energiat kumb süsteem siis eelistab, kui nad rööbiti toimivad? Ja kui on soodsad ilmad, kuidas siis võimalikult palju energiat salvestada – kividesse-kruusasse energia muundamine on teine teema, millega nii unes kui ilmsi tegeleme.
Meie väljamõeldis on ka õhufiltrite ja õlijääkide kogumise süsteem. Nagu näed, on meie tuulik seest puhas, nagu apteek õhusaaste-sool-tahm jääb filtritesse ja õlipiiskagi siin pole.“
Ülipuhas ja vaikne on Mamma Tuulik tõesti. Kogesin tema tippu tõustes ja ronides üsna müstilist elamust. Esiteks kadus ära kõrgusekartus. Teiseks oli maksimumvõimsusel töötavas tuulikus tunne nagu katedraalis. Jumalale sõna otseses mõttes lähedal. Jahutusruumi põranda alt paistis mu auto väiksemana kui väike varvas – ent tunne oli turvaline ja taevalik. See oli nagu sõit inimkonna tulevikku – kuuekümnemeetriliste propellerilabade tiivul, 300 km/h.“
Ent televiisoris teatavasti piketeerivad samal ajal kaevurid otsekui Looja enese vastu – nõuame, et fossiilsed maavarad ei lõpeks ja endise ajastu inimestel oleks võimalus end läbi planeedi kihtide kasvõi tuumani kaevata või mis? Koolipoisid ja Rooma klubi teavad ammu ja täpselt, et põlevkivi, turvas ja teised maarded on otsakorral. Jumala palge eeski meele avaldamine ei aita – meelemuutus peab hoopis need 24 tuhat kaeblikku kaevurit maa alt välja aitama.
„Lihtne arvutus näitab, et 300 erinevas mõõdus tuuliku püstitamiseks on vaja kolm miljonit pluss iks vidinat. Eestlased seletavad aina, et ei taha olla üksnes kaupmehed-transiidiettevõtjad, vaid lisaväärtuse tootjad. Me ka ei tahaks tuulikute juppe ega põhimõtteliselt imelihtsaid päikesepaneele võõrsilt sisse vedada. Ainuüksi rüsijääga võideldes Saaremaa randa tulek juba näitas, et Kõigevägevam vihjab: tootke oma asjad ometi siinsamas! Selle asemel, et koole ja tehaseid sulgeda, tuleb neid juurde avada! Uue põlvkonna energeetikud töötavad maa peal valgetes kinnastes.“
Siiri ja Viivi omakorda vaatlevad globaalseid muutusi naiselikust aspektist. Kui mehed visioneerivad taastuvate, tasuta, piiramatute energialiikide kasutuselevõttu, siis naised peavad oluliseks oma laste tervist ja heaolu.
„Me ostame oma toidu ökopoest. Et poleks mürgine, et oleks kindel. Aga miski pole kindel ja mürgivaba,“ teavad nad arukate naistena paraku. „Eestimaa rapsipõlde mürgitatakse kordi ja kordi suve jooksul. Mürgid imbuvad pinnasesse ja sealtkaudu põhjavette. Tuuled toovad suduste suurlinnade õhu Eestimaa kohale – ja saaste sajab koos vihmaga meie nii-öelda ökopõldudele.
Ju vist on toimumas looduslik valik 21.sajandi moodi. Ellu jäävad need inimesed ja loomaliigid, kes kõiki neid mürke välja kannatavad. Andres ja Oleg vastavad meie imestamisele, miks Jumal lubab inimestel planeediga niimoodi teha – ta on nagu hea isa, kes ei tapa oma lapsi selle eest ära, et nad veel nii rumalad on…
Meie üheksast lapsest üks – Jordan – sündis tõsise füüsilise arenguhäirega. Tal oli diafragmas auk ning mitmed siseorganid asetsesid valesti. Issanda tahe oli meile see valus kogemus anda – tagantjärel tuleb tunnistada, et jäime leinasse üsna kinni. Ent biokeemiliselt pidi mängus olema keskkonnasaaste.
Vaimselt ja hingeliselt kogeme praegu veel Jordanit oma kaitseinglina – kuni ta saab kauaoodatud lapselapsena tagasi tulla…“
Erinevad muinasjutud
Ellu jäävad need, kes kannatavad tänase saaste välja ning kes oskavad end kommentaatorite sõnamürgist distantseerida ja blokeerida. Sõpruskonnad teisenevad ja lähikondsed vahetuvad ses tormilises üleminekus uude heasse ilma.
„Uusi suhtumisi ja ameteid õppivad inimesed võiksid eeskujuks võtta kasvõi lehmad ja kalad,“ naeravad geniaalsed kasakad. „Merre püstitatud tuuleparkide veealused kaablid on viinud merebioloogid vahva avastuseni – mererahvale meeldib! Kaablid kattuvad vetikatega, millest toituvad kalad, kellest toituvad veelinnud. Elu kihab! Maismaal kogunevad lehmad-lambad ümber tuulikute. Ilmselt on neis tornides lisaks sellele, et need kaitsevad karja piksetabamuse eest, ka mingi mäletsejatele meeldiv vibratsioon.
Kevadeti ja sügiseti laskuvad lagled ja muud rändlinnud sadade kaupa oma jalgu puhkama just tuulikute alla, neist mitte ühegi pead pole tuulikulabad veel veriseks löönud.“
Oma lastele pole Sõnajalad siin ühiskonnas, kus üha kandvamaks muutub sõna „väärindamine“, kutsevalikut peale surunud. Igaüks sünnib siia ilma oma muinasjuttu teostama – on suur õnn, kui üksteist leidnud ja üksteisele sündinud inimesed on sama muinasjutu tegelased.
„Me ise õpime lastega võidu – lisaks helikopteri juhtimisele ja usuteadusele ka raadiotoimetaja tööd Pereraadio jaoks. Lastel – nii kodus kui võõrsil õppijail – laseme endal hakkama saada. Nad valivad ise ameti, teenivad ise õpinguteks raha – ja tulevad toime!“ rõõmustavad emad.
Isad on täheldanud, et noorte segavereliste Sõnajalgade geenide ja geniaalsuse kombineerimisel on kujunenud teatav kaasasündinud konkurentsitunne: noored ei taha vanematele alla jääda, ka energeetikat ja inseneriteadust õppides ei piirdu vaid papade saavutatu ülevõtmisega, teatepulga ülevõtja peab jõudma eelkäijatest kiiremini-kõrgemale-kaugemale.
„Samas on noortelt nii palju õppida. Tippsportlaseks tõusnud Ebbe-Liisa rahu ja kindlameelsus hobuste õpetamisel-kasutamisel-esitlemisel on meile kõigile eeskujuks. Kui ta tunneb, et jääb hetkel mõnele isepäisele ratsule alla, läheb nurga taha salaja nutma – hobused ei saa sellest kunagi teada,“ naeravad Andres ja Siiri.
Oleg ja Viivi aga arutlevad, miks küll lapselapsed end nii kaua oodata lasevad.
Ootel pesa
Asjalik ja kaunis kodu Salme taga metsas hüüab lapselaste järele. Osa juuniore on juba kolmekümne ringis. Ent kõik aina õpivad, teostavad ja leiavad end ning pikendavad lapsepõlve. Aja märk.
„Seni on meie chihuahuadel Tommyl ja Jerryl tõsine ülesanne olla kõigi sünniootel lapselaste asendaja,“ tunnistab nooruslik nelik, kelle ühine vanus on juba üsna mitu aastat üle 200.
Andres – kes muide ongi sage ja sujuv mediteerija – toetab põse vastu koerakest ja käib Ära, laadimas. Samal moel toetab mees sõnatus palves ka suminal toimetava Mamma Tuuliku seina vastu. On selline kombinatsioon ratsionaalsest paradiisilapselikkusest ja tugevast hellusest, mis lubab sümpaatset inimest kaubanduskeskuses kallistada ja talle kasvõi otse-eetris südamest hästi öelda. Vendade Sõnajalgadega me aastate eest otse-eetris just nimelt kohtusimegi – üksteisele ebaeestilikult hästi öeldes – ning õdede Sõnajalgadega kallistasime aasta eest juhuslikult trehvates kaubanduskeskuses – ning ulatasime üksteisele südame. Lihtsalt.
„Kevadel on meil valmis luulekogu – ja ilmselt come-backiks ka uued laulud, mida esitades oma tuulikuid avalikkusele esitleda,“ unistavad päikesetüdrukud. Tuulepoisid lisavad: „Mõne aasta pärast toidavad-katavad kogu Eestimaad tuulegenekad ja päikesepaneelid, biogaas ja maaküte on enesestmõistetavalt meie teenistuses. Oleme iseseisvad ja heaperemehelikud ega rammi oma rabadest-karstialadest mingit haiget Fail Baltikut läbi, et teada saada – ka Euroopa altarile veetav fosforiit ja uraan saab ammu enne otsa kui korvatud saavad tuhanded külad ja surnud talud ning pooleksraiutud Eestimaa.
Inimesed õpivad lendama. Vabaks lenneldes kaob kurjus ja kadedus. Inimestele jõuab kohale et siia planeedile alasti tulnuna pole meil ka minnes võimalust ega põhjust midagi kaasa võtta – tuleme andma, jagama, kinkima. Sest meile kingitud elu on kohustus.
Põhjala lapsed teavad, et paradiisiaias on karmid aastaajad, valud ja kaotused toovad varjud paradiisi – ent õed-vennad-lapsed aitavad enesekaotusest välja kasvada. Võimalik jah, et prohvetiteks, kes pole omal maal kuulsad, saadetakse segaverelised. Meie oleme seda rahvast Teenima saadetud – ja me täidame Isa käsku. Muu polegi oluline – kõik on kõige ja kõigiga ühenduses. Kui läheb hästi ühel – läheb kõigil.“
Minu nägijatarist pime sõbratar Jaanika Gross palus edasi anda: „Ööl ja päeval mõtisklen Eestimaal toimuva või pigem mittetoimiva üle. Kui puudub austus mehe ja naise vahel, kui puudub austus väärikate vanade tarkade meeste ja naiste suhtes, kui puudub õpilaste-õpetajate vahel austus, naabrite vahel rahumeelsus ja austus – lihtviisilise headuse asemel lokkab ebaterve konkurents, ärapanemine, vihkamine, hüsteeriline tõmblemine – siis läheb nii, kuis paljudes piirkondades karuputkega, mis vohab kui kunn, jätmata ruumi millelegi muule või – meie ühiskonna peegel ja visiitkaart ongi praegu mürgitatud rapsipõllud, mis hävitavad mesilassülemid, tehes ruumi kuripirisevatele herilastele, kes heal juhul omasid ei torgi, aga kõik ülejäänu saab rünnaku ohvriks. Halvemal juhul ei säästeta omasidki. Miks meil küll ei võiks olla nii, nagu indiaani-kultuuris: vanaemade ja vanaisade nõukogud? Võib! Ja pärast kriisi põhja läbimist saavadki olema – jätkugu pioneeridel, tule- ja tuulekandjatel vaid jõudu – usku-lootust-armastust – seni vastu pidada, terveks ja ellu jääda.“